KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-

§ 88

lg 1 p-s 3 ette nähtud alus, sest hageja oli põhjendamatult keeldunud tööülesande täitmisest. Kostja hoiatas hagejat eelnevalt, aga hageja ei lõpetanud töölepingu rikkumist ega asunud kostja korraldusi täitma. Sellises olukorras ei pidanud kostja hagejale töölepingu lõpetamisest pikemalt ette teatama ega pea maksma ka hüvitisi. Maakohtu otsus 3. Maakohus jättis 30.01.2015 otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõude - tuvastada töölepingu kostjapoolse erakorralise ülesütlemise tühisus õiguslikuks aluseks on

§ 104

lg 1, mis sätestab, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli töösuhe ja kostja edastas hagejale 15.09.2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Ülesütlemisavaldus ei sisalda konkreetseid etteheiteid, millist kohustust hageja väidetavalt rikkus, kuid kohtu hinnangul ei mõjuta see

§ 95lg 3 tõttu ülesütlemise kehtivust.

Vaidlus keskendub küsimustele, kas kostja võis anda korralduse allkirjastada teiste töötajate koostatud dokumente ja kas hageja pidi seda täitma.

§ 15

lg 2 p 3 kohaselt täidab töötaja õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti. Vaidlus on selles, kas kostja kõnealune korraldus oli kooskõlas pooltevahelise töölepinguga. Tervikuna järeldas kohus töölepingu p-s 2 nimetatud tööülesannete sõnastusest, et hageja tööülesannete hulka kuulus kostja klientide esindamine kohtumenetlustes tervikuna, sh menetlusdokumentide koostamine ja esitamine, aga tööandja vastava töökorralduse puhul ka kolleegide ette valmistatud dokumentide kontrollimine, allkirjastamine ja esitamine. Kohus 2

§ 1lg-st 1 tuleneva põhimõttega, et töö tegemist korraldab tööandja.

Kostja korraldused hagejale olid piisavalt selged ja õigeaegsed

§ 28lg 2 p 1 tähenduses.

Kuna hageja jättis kostja korralduse täitmata, siis rikkus ta sellega

§ 15

lg 2 p-st 3 tulenevat kohustust ja kostjal oli alus hagejaga sõlmitud tööleping pärast hoiatamist (

§ 88

lg 1 p 3 ja lg 2) üles öelda, mistõttu jättis maakohus nõude ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude rahuldamata.

§ 107

lg 2 näeb muu hulgas ette, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral lõpetab kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kuna ülesütlemine ei olnud tühine, jäi rahuldamata ka töölepingu lõpetamise nõue.

§ 100

lg 5 näeb muu hulgas ette, et kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, siis on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Eelpool tuvastatud asjaoludel võis kostja töölepingu

§ 97

lg 3 järgi ilma etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, sest kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kui töötaja keeldub tööandja korralduse täitmisest ega muuda oma seisukohta ka sellekohase hoiatuse saamise järel, siis ei või mõistlikult eeldada töösuhte jätkumist etteteatamistähtaja lõpuni. Eelkõige ei oleks sel viisil täidetud töölepingu peamine eesmärk, et töötaja teeks tööd tööandja huvides ja tema korraldamisel. Kuna kostja ei pidanud erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, hüvitisnõue etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest rahuldamata. Samuti puudus ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu lõpetamise nõuete rahuldamata jätmisest tulenevalt alus kolme kuu keskmise hüvitise väljamõistmiseks kostjalt hageja kasuks (

§ 109lg 1 I lause). Menetluskulud jättis maakohus Ts

MS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määras kohus menetluskulud kindlaks rahaliselt. Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja, mistõttu kohus määras hageja poolt kostjale hüvitatavate kulude summaks null eurot. Apellatsioonkaebus 4. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Hageja palub tuvastada hageja ja kostja vahel 19.02.2014.a sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning lõpetada tööleping töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel alates 01.10.2014.a, mõista vastustajalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest (7 tööpäeva) 322,95 eurot (bruto) ja mõista vastustajalt hageja kasuks välja hüvitis töösuhte lõpetamise korral kohtus 2086,56 eurot (bruto) ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole hoiatuses välja toonud hoiatuses asjaolusid, milles väljendub hageja kohustuste rikkumine. Seega, kuna kostja ei ole hagejat nõuetekohaselt hoiatanud, ei ole täidetud ka

§ 88lg 1 p 3 eeldus - ülesütlemisele peab eelnema hoiatus.

Kohus on jätnud arvestamata hageja seisukohaga, et hageja pidi pidevalt alatest aprillist kontrollima, allkirjastama ja esitama kohtule menetlusdokumente, mis olid koostatud 3

§ 17

lg 1 kohaselt tööandja korraldus peab olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. Kohus ei ole tuvastanud, et hageja poolt teiste töötajate poolt koostatud menetlusdokumentide kontrollimine, allkirjastamine ja esitamine kohtule oleks seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. Kui tööandja ütleb töölepingu

§ 88

lg 1 p 3 alusel erakorraliselt üles, on ta üldjuhul kohustatud järgima

§ 97lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu.

Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib ta

§ 97lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata.

Maakohus ei arvestanud vaidluse lahendamisel hageja esitatud kõigi asjaoludega ega kaalunud piisavalt poolte huve. Maakohus ei arvestanud, et kostja poolne töölepingu erakorraline etteteatamistähtaega järgimata ülesütlemine tõi hagejale raske tagajärje, mis seisnes stabiilse sissetulekuta jäämises ilma riikliku töötuskindlustustoetuse saamise õiguseta. Lähtuvalt kostja poolt keskmise töötasu kohta esitatud tõendist, täpsustab hageja oma nõuet ja palub mõista vastustajalt hageja kasuks välja hüvitis hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, so 2086,56 eurot (695,52x3=2086,56). Kostja seisukoht

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Põhjendamatu on apellandi väide, et tal oli õigus keelduda vaidlusaluste tööülesannete täimisest, kuna need ei olnud selgelt loetletud töölepingus ega polnud eraldi kokkulepitud. Maakohus tuvastas ja põhjendas jälgitavalt, et tööülesannete sõnastusest tervikuna saab järeldada, et hageja tööülesannete hulka kuulus kostja klientide esindamine kohtumenetluses ning hageja oli vaidlusalustest tööülesannetest teadlik ja sellist varasemat (alates aprillist) töökorraldust tunnistab hageja ka oma apellatsioonkaebuses. Ükski eeskiri ega juhend ei saa olla nii täiuslik, et kõikvõimalikud tööga seotud kohustused oleksid lõplikult lahti kirjutatud. Seega on tavapärane, et töötaja peab lisaks kokkulepitud tööülesannetele täitma ka töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Praegusel juhul oli kostja kõnealune korraldus kooskõlas pooltevahelise töölepinguga ning tööandja korralduste eiramine andis aluse töölepingu ülesütlemiseks.
4. Hoiatamise mõte on selles, et rikkumise esinemisel tuleb tööandjal sellele töötaja tähelepanu juhtida ning anda töötajale võimalus käitumist parandada.

§ 88lg 3 esimese lause kohaselt peab tööandja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral enne 4

§ 95lg 2 peab tööandja ülesütlemist põhjendama.

Kostja esitas hagejale 14.08.2014 hoiatuse, milles on viidatud alates 04.08.2014 kehtestatud töökorralduse rikkumisele, ja 15.09.2014 ülesütlemise avalduse, milles on töölepingu lõpetamise alusena viidatud hoiatuses nimetatud rikkumisele. Ülesütlemise põhjendamise mõtteks on, et töötajale oleks teada, miks temaga tööleping lõpetati. Ringkonnakohtu hinnangul on ülesütlemise aluseks olevad asjaolud selged. Seega on kostja nõuetekohaselt hagejat hoiatanud, kuna esitatud ülesütlemise avaldusest tuleb ülesütlemise põhjus välja. 9. Kostja on etteteatamistähtaja järgimata jätmisel tuginenud

§ 97

lg-le 3, mis toob välja tingimused, mille puhul ei ole etteteatamistähtaja järgimine töölepingu ülesütlemise eeldusena vajalik. Kas töösuhte ülesütlemisel etteteatamistähtaega järgida või mitte, sõltub põhjuse kaalukusest ja selle mõjust töösuhtele. Erinevaid asjaolusid tuleb hinnata nende kogumis igal üksikjuhtumil eraldi ning mõjuva põhjuse esinemisel ei pea tööandja töösuhet jätkama. Kostja ei pidanud asjaolusid arvestades erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kuivõrd hageja jätkas hoiatusest hoolimata töölepingu rikkumist. Maakohus arvestas vaidluse lahendamisel hageja esitatud asjaoludega ja on kaalunud toodud asjaolude alusel poolte huve. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 3 järgi kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuna tegemist on töövaidlusasjaga, on pooled riigilõivu tasumisest vabastatud. Pooled ei ole reageerinud ringkonnakohtu ettepanekule esitada menetluskulude nimekirja. Kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu ka andmeid lepingulise esindaja kulu kohta, siis ringkonnakohus kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata ei saa. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ 5