Obsah (11)

§ 163§ 165§ 162§ 651§ 658§ 654§ 657§ 442§ 171§ 178§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2015, Tallinn Tsiviilas

§ 163

lõikest 1 tulenevalt tuleb jätta hageja menetluskulud 8% ulatuses solidaarselt kostjate kanda (

§ 165lg 3) ja kostjate menetluskulud 92% ulatuses hageja kanda.

Arvestades asja sisu, menetluse kulgu ja hageja majanduslikku seisundit, leidis kohus, et antud juhul tuleb kohaldada

§ 162

lõikes 4 sätestatud menetluskulude jaotust ja menetluskulud jätta täielikult poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

1. 22.07.2015 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud, ja jätta uue otsusega hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Maakohus on otsuse tegemisel hinnanud valesti tõendeid ja kohaldanud vääralt menetlusõigusnormi. Otsuse punktis 18 väljendatud järeldus, mille järgi 100 000 krooni, mis hageja jättis kostjale II, on tasu õigusteenuse osutamise eest, on põhjendamata ja ekslik ega rajane kogutud tõenditel. Kaevatav otsus oleks põhjendatud, kui poolte vahel puudunuks vaidlus 100 000 krooni menetluskuludena tasumise üle. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kõnealune 100 000 krooni on tasu õigusteenuse osutamise eest. Olukorras, kus hageja ei ole tõendanud oma vastavat väidet, pidi kohus jätma selles osas hagi rahuldamata, kuna on tõendamata menetluskulude kandmine hageja poolt. Arvestades, et hageja ei ole 6 menetluskulusid haldusasjas kandnud, ei tekkinud ka kostjal kohustust menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks. Järelikult ei ole hagejale selles osas kahju tekkinud. Vastustaja seisukoht
3. Hageja ei ole apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks ega muutmiseks.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellandid vaidlustavad maakohtu otsust osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjatelt hagejale välja kahjuhüvitise 595 eurot. 24. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kooskõlas

§ 658

lõikega 2 on otsuse tegemisel järgitud apellatsioonikohtu 17.11.2014 otsuses antud juhiseid õigusnormide tõlgendamiseks ja kohaldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

§ 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Apellatsioonkaebus tugineb üksnes väitele, et väär on maakohtu seisukoht, mille kohaselt 100 000 krooni, mis hageja on kostjale II tasunud (ja millise summa tasumise fakti osas vaidlus puudub), on tasu õigusteenuse osutamise eest haldusasjas. Kostjate hinnangul ei ole hageja kõnealust asjaolu ehk menetluskulude kandmist haldusasjas tõendanud. Kolleegium apellantidega ei nõustu.
2. Antud asjas on maakohus leidnud, et vaidlusaluseks on asjaolu, kas 100 000 krooni, mis hageja jättis kostjale II (läbi selle, et Rahandusministeerium kandis hagejale väljamõistetud hüvitise 430 860 krooni kostja II arveldusarvele ning kostjale II jäi sellest 100 000 krooni, ülejäänud summa kandis ta edasi hagejale), on tasu õigusteenuse osutamise eest haldusasjas. Maakohus, tuvastades eelnevalt, et poolte vahel oli 2007.a sõlmitud suuline käsundusleping, mille alusel kostja I esindas hagejat haldusasja nr X-XX-XXXX menetluses, jõudis õigele järeldusele, et hageja poolt kostjale II tasutud 100 000 krooni näol on tegemist advokaaditasuga AdvS §-de 60 ja 61 mõttes, mis on kostjale II tasutud selleks, et kostja I esindab hagejat haldusasja nr X-XX-XXXX menetluses. Eluliselt usutavaks teeb maakohtu põhjenduse ka asjaolu, et maakohtus leidis tuvastamist, et kriminaalasjas esindamise eest tasus hageja 2006.a käsunduslepingu alusel kostjatele 15 000 krooni. Kostjate käsitlusest tuleneb seega, nagu oleks hageja kriminaalasjas tasunud neile 15 000 + boonusena 100 000 krooni, haldusasjas aga esindati tasuta. VÕS § 627 lõike 1 kohaselt kui käsunduslepinguga ei olnud tasu maksmist kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- ja kutsetegevuses. Advokaadibüroo poolt osutatav kohtumenetluses esindamisteenus on nimelt selline, mille puhul eeldatakse tasulisust. Seega kui kostjad 7 väitsid, et haldusmenetluses teostati esindust tasuta (ehk et 100 000 krooni oli kokku lepitud tasuna (boonusena kriminaalmenetluses), tuli kostjatel seda tõendada.
3. Maakohus leidis, et tegemist saab olla pooltevahelise koondtasu kokkuleppega ning klient võib tasuda advokaaditasu ette. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ka selline tasu on käsitletav menetluskuluna, mille hüvitamist saab nõuda menetlusosaliselt, kelle kanda asjas menetluskulud jäeti. Kohtu vastava järelduse kujunemine on jälgitav ja vastab

§ 442lõikes 8 sätestatud nõuetele.

Seega on alusetu apellantide väide, et hageja ei kandnud haldusasjas menetluskulusid, mistõttu ei tekkinud kostjal I menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise kohustust, ning mille tulemusena ei ole hagejal selles osas kahju tekkinud. Maakohtu poolt põhjendatuks peetud kahjuhüvitise suurust kostjad (alternatiivselt) ei vaidlustanud. 28. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 171lõike 1 alusel solidaarselt apellantide kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

29.

§ 174lõike 1 järgi tuleb kohtul määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.

Eelnevalt leidis kohus, et apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellantide kanda. Kohus andis menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks, kuid vastustaja vastavat nimekirja kohtule ei esitanud. Tsiviilasja materjalidest samuti vastustajal apellatsiooniomenetluses kulude tekkimist ei nähtu (

§ 174lõike 1 viimase lause).

Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/