← Eesti

3-15-2359/10

Obsah (6)§ 23§ 9§ 14§ 36§ 42§ 40

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 23.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2359 Haldusasi V.R.a kaebus Keskkonnaameti peadirektori käskkirja nr

aaduste realiseerimiseks. Kaevatava käskkirjaga kehtestatakse peibutussöötmise kord, mille kohaselt on söödaplatside vahena lubatud 1km. Kaebaja söödakoht asub kaebaja kinnistul, ent probleem tekib juhul kui naaber soovib 800m kaugusel samuti ulukeid sööta. Kaevatava käskkirjaga on lubatud peibutussööta kasutada 10kg sööta päevas, ent pole arusaadav, miks on lubatud üksnes 10kg ning mis saab juhul kui lubatud kogust ületatakse. Kaebaja leiab, et jahimeestel ei lubata pidada lugu senistest eetilistest piirangutest küttimisel — püüda vältida poegadega emasloomade tabamisest. Samuti toonitatakse kaevatava käskkirjaga vajadust suunata küttimine emasloomade arvukuse vähendamiseks.

  1. Vastustaja Keskkonnaamet on asjas avaldanud seisukohta, et kaebus tuleb kaebeõiguse puudumise põhjendusel tagastada (tl 21–23). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-35-12, p 19; nr 3-3-1-8-01, p 22). Kaebaja ei ole kaevatava käskkirja adressaadiks, s.o haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 punkti 2 tähenduses isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks. Käskkirjaga kehtestati metssigade küttimismaht ning -struktuur maakondade kaupa 2015/2016 jahiaastaks. Käskkirjast tulenevalt lepivad metssigade küttimismahu ning -struktuuri jagunemise maakonna jahipiirkondade kasutajate vahel kokku jahindusnõukogud. Kui kokkulepet ei sõlmita, jagab küttimismahu ning -struktuuri Keskkonnaamet. Kui jahipiirkonna kasutaja ei täida mõjuva põhjuseta jahindusnõukogus kokkulepitud või Keskkonnaameti poolt määratud kohustusi, teeb jahindusnõukogu Keskkonnaametile kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale ettepaneku tunnistada kasutusõiguse luba kehtetuks. Seega pannakse kaevatava käskkirjaga kohustusi jahindusnõukogudele ja jahipiirkonna kasutajatele. Üksikisikute (sh kaebaja) õigusi haldusaktiga ei piirata, samuti ei kehtestata neile täiendavaid kohustusi. Käskkiri ei puutu kaebaja õigustesse ka muul viisil. Kaebuse sisulist läbivaatamist õigustaks praegusel juhul üksnes kaebaja jahipidamisõiguse riive. Õigust, et just konkreetne juriidiline isik jahipiirkonna kasutamist edaspidigi jätkaks, kaebajale ühestki õigusaktist ei tule (kaebus on esitatud füüsilise isikuna, mitte jahipiirkonna kasutajana). Kaebajal võib olla huvi, et sama jahipiirkonna kasutaja jahipiirkonna kasutamist jätkaks, kuid taoline huvi ei ole kohtus kaitstav. Käskkirjaga reguleeritakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaniku õigust metsseale jahipidamisel, seega on ebaõige järeldada, justkui intensiivistaks kaevatav käskkiri iseenesest kaebaja jahipidamiskoormust. Käskkiri ei puutu otseselt füüsiliste isikute jahipidamisõigusesse. Kaebajal tulnuks kaebuses näidata, kuidas riivab käskkiri tema õigusi läbi jahipiirkonna kasutaja, s.o kuidas on kaebaja jahipidamisõigus sõltuvuses konkreetsest jahipiirkonna kasutajast ning miks see õigus praegusel juhul ohus on (sh millises jahipiirkonnas kaebaja jahti peab, miks ei ole selles jahipiirkonnas võimalik küttimismahtusid täita jne). Isegi kui jahipiirkonna, kus kaebaja jahti peab, kasutaja ei peaks jahindusnõukogus kokkulepitud või Keskkonnaameti määratud metssea küttimismahtu täitma, mistõttu võidakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtetuks tunnistada, ei tähenda see, et jahipiirkond ja 2 kaebaja jahipidamisvõimalused seetõttu kaoks. Kaebajale väljastatud mitmed erinevad load (sh jahitunnistus, relvaluba, suuruluki laskekatse tunnistust) jääksid kehtima, jahipiirkonna kasutusõigus antaks uuele kasutajale ja kaebajal oleks võimalik selles jahipiirkonnas või mujal jahti pidada.
  2. Kaebaja on asjas kaebeõigust täiendavalt põhjendanud järgmisega (tl 36–37). Halduse üksikaktide seadusele vastavuse kontroll toimub vaide esitamise teel haldusakti andjale või kaebuse esitamise teel halduskohtule, mitte üldaktidega sarnaselt avalduse tegemisega õiguskantslerile, mida saaks esitada ka iga juhuslik isik. Halduse üksikaktis tuleb näidata ka selgelt need isikud, kellele see halduse üksikakt on suunatud. Vaidlustatud käskkirjas ei ole loetletud ega nimetatud ühtegi jahipiirkonna kasutajat nimeliselt; jahipiirkonna kasutajaid ei ole loetletud ka haldusakti korraldavas osas, kus on loetletud mitmeid käskkirja saama pidavaid adressaate. Keskkonnaamet on seeläbi haldusakti andes jätnud ebaselgeks selle haldusakti adressaatide ja seeläbi ka võimalike vaidlustajate ringi. Olukorras, kus MTÜ Juuru Jahimeeste selts, mille liikmeks kaebaja on, on Juuru jahipiirkonna kasutaja jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Rapla-14

(323989)alusel, on kaebaja läbi viidatud MTÜ vaidlustatud käskkirja adressaadiks sarnaselt kõigi teiste selle MTÜ liikmetega ja MTÜ-ga endaga. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) kohaselt on MTÜ isikute vabatahtlik ühendus ning õigusvõime poolest on ta eraõiguslik juriidiline isik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt on juriidiline isik, sh ka eraõiguslik juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. TsÜS kohaselt võib juriidiline isik omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele. Seeläbi on MTÜ nagu ka iga muu juriidiline isik pigem fiktsioon, ainult õiguslik kehand, mis saab küll omada ja teostada teatud õigusi ja kohustusi, ent mitte kõiki võimalikke õigusi ja kohustusi. MTÜ-d ei ole olemas, kui ei ole olemas sellesse MTÜ-sse kuuluvaid ja selle juhtimist ja toimimist teostavaid inimesi. Kaebaja teostab oma vaba eneseteostuse põhiõigust läbi MTÜ-sse Juuru Jahimeeste Selts kuulumise ja MTÜ liikmena saadud jahilubade alusel Juuru jahipiirkonnas jahipidamise. MTÜ Juuru Jahimeeste Selts juriidilise isikuna ei saa ise pidada jahti, vaid jahti saavad pidada ainult teatud tingimustele ja nõuetele vastavad füüsilised isikud ehk jahimehed. Jahipidamise intensiivistamine metssigadele sigade aafrika katku tõrjeks, mida Keskkonnaamet oma vaidlustatud käskkirjaga soovib saavutada, saab toimuda ainult füüsiliste isikute ehk jahipidamisõigusega jahimeeste tegevusena, mitte juriidilise isiku toimingutena. Keskkonnaameti vaidlustatud käskkirja järgimata ja täitmata jätmine võib tuua kaasa järelmid, mis ei ole käskkirja adressaatidele soodsad. Haldusakti andja on selgelt loetlenud oma kavandatavaid tegevusi juhuks, kui käskkirjas mainitud otsesed adressaadid ei lepi kokku Keskkonnaameti poolt soovitavaid kõrgemaid minimaalseid küttimislimiite metssigadele jahipiirkondade kaupa. Ühe tegevusena toob Keskkonnaamet selliseks puhuks välja kavatsuse kehtestada kõrgemad minimaalsed küttimislimiidid. Juhul, kui selline kehtestamine toimuks ning limiidid oleksid täitmiseks kohustuslikud, tähendaks see kohustuslikku intensiivistatud jahipidamist puudutatud jahipiirkonna kasutaja ehk antud juhul MTÜ Juuru Jahimeeste Seltsi jaoks. Teise kavandatava tegevusena välja toodud võimalik jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise ettevalmistamine ja loa kehtetuks tunnistamine juhul, kui kehtestatud miinimumlimiite ei täideta, annab selge nägemuse Keskkonnaameti soovist survestada jahipiirkondade kasutajaid metssigadele intensiivsemat jahipidamist korraldama. Siiski on selle intensiivsema jahipidamise kohustuse lõppadressaadiks konkreetses jahipiirkonnas reaalselt jahti pidavad inimesed, kes peaksid Keskkonnaameti käskkirja kohaselt läbi MTÜ võtma vastu kohustuse küttida enda poolt soovitust oluliselt suuremal määral metssigu avalikes huvides. Käskkirjas on selle andmise õigusliku alusena viidatud

§ 23lg 4 punktile 5.

Käskkirja andmise ajal ja ka praegu sätestatakse viidatud sättes sõnaselgelt, et Keskkonnaamet korraldab jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks.

§ 23

lõikega 1 antakse jahipidamise definitsioon: jahipidamine ehk küttimine on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine. Need on reaaltegevused, s.o iga kirjeldatud toiming nendest loetletutest on tegelik füüsiline tegevus. Viidatud

säte ei sisalda volitust asuda kehtestama mitmesuguseid meetmeid, tingimusi, piiranguid, nõudeid ega panema ilma vastuhüvitiseta kohustusi kolmandatele, Keskkonnaametist ametialaselt sõltumatutele isikutele, olgugi, et avalikes huvides. Keskkonnaametile seadusest tulenev volitus, 3 korraldada jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks, piirdub konkreetsete loetletud nelja tegevuse korraldamise õigusega. Siiski on Keskkonnaamet oma seesugust volitust meelevaldselt ületanud ning asunud panema kolmandatele isikutele ilma nendega kokku leppimata vastuhüvitiseta kohustusi (kohustused jahindusnõukogudele ja jahipiirkondade kasutajatele, viimaste läbi ka füüsilistele isikutele) täiendavaks intensiivseks jahipidamiseks metssigadele, mida nimetatud kolmandad isikud ei pruugi ise soovida või ei pruugi soovida Keskkonnaameti poolt pealesunnitavas mahus. Keskkonnaamet on asunud kehtestama kolmandatele isikutele keelde (keeld lisasöötmiseks) ja piiravaid tingimusi (nõuded ja piirangud peibutussöötmiseks); lisasöötmine ei ole

sisalduva definitsiooni kohaselt jahipidamise ehk küttimise osa. Keskkonnaamet on asunud võtma meelevaldselt endale

sõnaselgelt jahindusnõukogudele pandud funktsiooni (

§ 9

lõike kohaselt on jahindusnõukogu pädevuses põdra, punahirve, metskitse ja metssea küttimismahu ja -struktuuri kokkuleppimine). Keskkonnaametile ei ole sõraliste küttimismahtude ja -struktuuri kehtestamise õigust

-s ette nähtud, ka erandjuhtudeks mitte. Keskkonnaamet on asunud sundima kolmandaid isikuid neile kahjulike (nende huve riivavate tagajärgedega ähvardades) kokkulepete sõlmimisele jahindusnõukogudes metssigade küttimiseks enda poolt soovitud suurema kasutusmahu kokkuleppimiseks. Õigusriigis ei saa haldusorganile antud õigus, korraldada mingit konkreetset reaalset tegevust, tähendada seda, et see haldusorgan asub seepeale ühepoolselt panema kolmandatele isikutele kohustusi ja kehtestama keelde. Keskkonnaameti vastusest halduskohtule nähtub, et Keskkonnaamet on vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud tegevusi selgelt mõistnud meetmete kehtestamisena, kohustuste kehtestamisena jms. See aga ei ole käskkirjas viidatud

§ 23

lg 4 punkti 5 kohaselt õiguspärane, kuna väljub Keskkonnaametile antud volituste raamidest. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kaebus tuleb kaebajale kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada. Nimetatud sätetest tulenevalt tagastab halduskohus kaebuse siis, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus eeldab niisiis, et kõik kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning põhjendab kaebaja kaebeõiguse puudumist ja kaebuse tagastamist alljärgnevalt.
  2. Kaebajaks on füüsiline isik V.R.. Tähtsust ei oma, et kaebaja on muuhulgas Raplamaa ühe jahipiirkonna kasutaja (MTÜ Juuru Jahimeeste Selts) liige. Kaebust ei ole kohtule esitanud MTÜ Juuru Jahimeeste Selts, vaid V.R. füüsilise isikuna (hobijahimehena). Kogu kaebus on üles ehitatud kaebaja õiguste riive väidetele. Kaebajale saab kaebeõigus praegusel juhul seega tuleneda HKMS § 44 lõikest
  3. Nimetatud sätte kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Muud kaebeõiguse alused peavad tulenema otse seadusest (HKMS § 44 lg 2). Kohtule teadaolevalt keskkonnaameti käskkirja vaidlustamiseks ükski seadus igaühe kaebeõigust aga ei sätesta. Kaevatava käskkirjaga on kehtestatud küttimismahud ja -struktuurid erinevatele maakondadele (käskkirja p 1). Kaebusest ilmneb, et kaebaja on väidetavalt hobijahimees Rapla maakonnas. Seega ei saa kaebajat kuidagi puudutada kaevatava käskkirja punktis 1 kehtestatud küttimismahud ja -struktuurid üldiselt (kõigi maakondade osas). Käskkirjast tulenevad kohustused on valdavalt seatud jahindusnõukogule (käskkirja punktid 2, 4, 5) ja jahipiirkondade kasutajatele (käskkirja p 3), nähes ette juhu, millal jahindusnõukogul tuleb esitada Keskkonnaametile ettepanek jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks (käskkirja p 5). Kaebajale ei saa kaevatava käskkirja viidatud punktidest subjektiivsete õiguste riivet tuleneda. 5.1 Kaebajat kui eraisikut ei saa käsitada ei jahindusnõukoguna ega jahipiirkonna kasutajana. Jahindusnõukogu on Keskkonnaameti poolt regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks moodustatud, jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest ja riigi esindajast koosnev, organ (

§ 9

lg 1 ja 2).

§ 14

järgi saab jahipiirkonna kasutusõigus tekkida jahipiirkonna kasutusloa andmisega (

§ 14

lg 1), mis antakse Eestis registreeritud juriidilisele isikule (

§ 14

lg 2 p 1) või riigiasutusele (

§ 14lg 2 p 2).

Seega ei saaks kaebaja subjektiivsetele õigustele mõju avaldada ka jahipiirkonna kasutusloa kehtetuks tunnistamine. Kaebaja väidetel on talle 4 väljastatud jahitunnistus ja suuruluki laskekatse tunnistus ning load väikeulukite ja suuruluki (metssea) küttimiseks Rapla maakonnas (kohaliku jahipiirkonna kasutaja MTÜ Juuru Jahimeeste Selts poolt). Jahitunnistus saab tõendada kaebaja jahipidamisoskust (

§ 36

lg 1) ning suuruluki laskekatse tunnistus annab kaebajale õiguse osaleda suuruluki jahil kütina (

§ 42lg 1).

Jahiloaga, mis väljastatakse kehtivat jahitunnistust omavale isikule, antakse isikule õigus pidada ulukile jahti (

§ 40lg 1).

Isegi kui jahipiirkonna kasutajale (praegusel juhul MTÜ Juuru Jahimeeste Selts, kes on jahipiirkonna kasutaja Raplamaal) antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba tunnistatakse kehtetuks, ei muutuks sellest automaatselt kehtetuks kaebajale väljastatud jahitunnistus, suuruluki laskekatse tunnistus ega jahiload. Seesugust järeldust

-s sätestatu teha ei võimalda. Seega ei puuduta kaevatava käskkirja punktid 1–5 kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu ei saa kaebajal käskkirja punktide 1–5 vaidlustamiseks kaebeõigust olla. 5.2 Kaevatava käskkirjaga on Keskkonnaamet korraldanud metssigade küttimise sigade aafrika katku tõkestamiseks metssigade asurkonnas Eesti Vabariigi territooriumil. Käskkirja punktiga 6 on keelustatud metssigade lisasöötmine ajavahemikul oktoobrist aprillini (kaas arvatud), lisaks on käskkirja punktiga 6 antud juhised peibutussööda lisakasutamiseks. Käskkirja punktis 6 ei nähtu sõnaselgelt, kellele on kõnealuse punktiga kohustused ja keelud seatud. Arvestades käskkirja üldist loogikat ja isikute ringi, kellele käskkiri on teatavaks tehtud (tl 7), nõustub kohus Keskkonnaameti poolt märgituga (tl 21 pöördel), et käskkirjaga reguleeritakse metsseale jahipidamisel jahipiirkonna kasutusõiguse loa omaniku õigust, mitte iga jahimehe õigusi eraldiseisvalt. Kaebajat ei saa käsitada kaevatava käskkirja adressaadina, kuna käskkiri ei reguleeri otseselt füüsiliste isikute jahipidamisõigust. Kaebajale ei saa käskkirjast otseselt ja vahetult mistahes subjektiivsete õiguste riivet tuleneda. 5.3 Käskkirja punktidega 7–10 on teavitamiskohustus pandud Veterinaar- ja Toiduametile (käskkirja p 7), tunnistatud kehtetuks Keskkonnaameti varasem käskkiri (käskkirja p 8) ning pandud kohustusi Keskkonnaameti regioonidele (käskkirja p 9) ja metsaosakonna juhatajale (käskkirja p 10). Käskkirja punktidega 7–10 ei saa samuti kaebaja õigused riivatud olla. 6. Kaebeõiguse hindamisel ei ole määrav, kas kaevatav korraldus on õiguspärane või mitte. Praegusel juhul ei saa Keskkonnaameti 18.08.2015 käskkiri nr 1-4.1/15/365 kaebaja õigusi otseselt ja vahetult puudutada. Seetõttu ei saa kaebaja halduskohtu poole pöörduda viidatud käskkirja vaidlustamiseks. Märgitud põhjustel leiab kohus, et asja materjalide alusel on antud juhul kaebeõigus välistatud. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel. 7. Kaebuse eest on tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 16). Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 2 ei tagastada kaebajale asjas nõutavat riigilõivu, vaid see tuleb arvata riigi tuludesse. 8. HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.