Obsah (7)

§ 212§ 213§ 157§ 158§ 200§ 198§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.09.
2. a käskkirjaga nr 596 (tl 33) rakendas Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisik peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes kinnipeetavast kaebaja täiskoormusega abitöölisena majandustöödele alates 18.09.2013 kuni 17.03.
3. Kaebaja töötas tislerina puidutöökojas. Kohtule on esitatud Tallinna Vangla direktori 18.02.
4. a käskkirjaga nr 7 kehtestatud finants- ja majandusosakonna abitöölise (remondi- ja ehitustööd) ametijuhend (tl 51, edaspidi ametijuhend).
5. 20.01.2014 toimunud vestluse käigus tunnistas kaebaja julgeolekuosakonna ametnikule, et ta on oma töökohal viimase poole aasta jooksul regulaarselt kogunud kokku erinevas suuruses puidumaterjali, mille on üle andnud vangla töötajale, kes ei olnud seotud puidutöökojaga. Samal päeval koostas julgeolekuosakonna peaspetsialist nimetatu kohta õiendi (tl 50), millega kohaldas muu hulgas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid ning tegi ettepaneku vabastada kaebaja alates 20.01.2014 Tallinna Vangla majandustööde abitöölise (tisleri) töökohalt.
6. 20.01.2014 esitas kaebaja juhtunu kohta oma kirjalikud seletused (tl 49-49p). Kaebaja seletuste kohaselt küsis umbes pool aastat tagasi autojuht tema käest, et kas ta ei paneks klotse eraldi kasti. Kaebaja sõnul vastas ta, et kui autojuht riskib, siis tema võib neid puidujääke eraldi panna, kuna saab sodi eest ära. Sellest ajast alates andis ta enda sõnul umbes poole aasta jooksul paar korda kuus paar-kolm kasti puidujääke autojuhile.
7. 21.01.2014 käskkirjaga nr 48 (tl 33 pöördel) vabastas Tallinna Vangla neljanda üksuse juht kaebaja alates 20.01.2014 majandustöödelt. Käskkirja põhjenduste kohaselt kuritarvitas kaebaja, pannes oma tööülesannete täitmisel tekkinud võimalust ära kasutades toime õigusrikkumisi, vangla usaldust ning näitas lugupidamatut ja negatiivset suhtumist vanglas kehtestatud sisekorda. Arvestades kaebaja poolt toime pandud tegu – pikema aja jooksul erinevas suuruses puitmaterjali kokku kogumist ja selle üle andmist Tallinna Vangla töötajale – võib järeldada, et kaebaja on organiseerimisvõimeline, ohustades oma tegevusviisiga oluliselt vangla julgeolekut. Kuna eeltoodud põhjustel puudub vanglal kaebaja suhtes usaldus ning selleks, et vähendada tema võimalusi uute vangla julgeolekut ohustavate rikkumiste toimepanemiseks, ei ole võimalik kaebaja rakendamist majandustöödel jätkata.
8. 17.02.2014 esitas kaebaja Tallinna Vangla 21.01.
9. a käskkirja nr 48 peale vaide (tl 30-32), milles palus käskkirja tühistada ja endine olukord taastada.
10. Tallinna Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes jättis 18.03.2014 kuupäeva kandva ja 19.03.2014 allkirjastatud vaideotsusega nr 5-15/14/5085-2 (tl 34-35) kaebaja vaide rahuldamata.
11. 24.04.2014 saabus kohtule kaebaja kaebus (tl 1-4), milles ta palus Tallinna Vangla 21.01.
12. a käskkirja nr 48 tühistada. Kaebaja märkis kaebuses, et käskkirjas ei viidata ühelegi rikutud materiaalõiguse normile ning sellest ei nähtu, miks peetakse puitmaterjali kogumist ja vangla töötajale üleandmist õigusvastaseks ja missuguse õiguserikkumise on kinnipeetav oma tööülesannete täitmisel tekkinud võimalusi ära kasutades toime pannud. Seejuures selgitas ta, et käskkirjas nimetatud puitmaterjalid olid tegelikult jäätmed, mis tuligi töökoha puhtana hoidmiseks kokku koguda ja nende üleandmiseks antud korraldus oli vangla töötaja korraldus vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 mõttes, mida kaebajal tuli täita. Lisaks oli toimunu teada nii kaebaja otsesele ülemusele kui julgeolekuosakonnale.
13. Vastustaja palub kaebusele esitatud vastuses (tl 47-48) jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et tegemist on õiguspärase käskkirjaga, milles on esitatud nii faktiline kui õiguslik alus ning kaalutlused. Kuna vanglale sai teatavaks, et kaebaja pani oma töökohta ära kasutades toime õigusrikkumisi, kaotas vangla kaebaja vastu usalduse, ning teo toimepanemisest võis järeldada, et kaebaja on organiseerimisvõimeline, ohustades oma tegevusviisiga oluliselt vangla üldist julgeolekut. Kaebaja seletusest ja julgeolekuosakonna 2 peaspetsialisti õiendist nähtuvalt oli kaebaja oma teo lubamatusest teadlik. Kaebaja suhtes kehtinud ametijuhendi punktist 2.4 tulenevalt pidi kaebaja töökohal tekkinud jäätmeid sortima ja liigiti koguma ning seejärel ladustama need selleks ettenähtud kohta. Kaebaja aga ei ladustanud puitmaterjali, vaid andis selle üle vangla töötajale. Kaebaja 20.01.
14. a seletuskirja pinnalt saab asuda seisukohale, et kaebaja oli teadlik, et puitmaterjali vangla töötajale üle andes paneb ta toime rikkumise. Tõele ei vasta kaebaja väide, et julgeolekuosakond oli tema tegevusest teadlik. Julgeolekuosakond sai kaebaja tegevusest teada, kui vastavasisuline teave julgeolekuosakonda laekus ning pärast seda kogutud info asjaolusid kinnitas. Lisaks märkis vastustaja, et kaebaja poolt viidatud ülemusega on tööleping usalduse kaotuse tõttu alates 28.01.2014 lõpetatud ning puitmaterjali saanud töötaja ütles töölepingu 20.01.2014 ise üles.
15. Tartu Halduskohus jättis 24.07.
16. a otsusega (tl 55-56) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt oli vanglal õiguspärane alus kaebaja usalduse kaotamise põhjendusega töölt vabastamiseks. Vaidlusalune käskkiri tugineb VangS § 38 lg-le 22 ja justiitsministri 07.02.
17. a määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ (määrus nr 9) § 6 lg 2 p-le 1, milles sätestatu annab vanglale õiguse kinnipeetav töölt kõrvaldada või vabastada, kui töötamine ohustab tema enda, teiste isikute või vangla julgeolekut või vangla distsiplinaarkorda. Käskkirjas on esitatud üheselt mõistetav selgitus selle kohta, mida täpselt kaebajale ette heidetakse. Samuti on käskkirjas selgitatud, et vangla hinnangul on kaebaja tegevus puitmaterjali kogumisel ja vangla töötajale üleandmisel vangla üldist julgeolekut ohustav ning sellest tulenevalt ei saa kaebajat enam usaldada. Kinnipeetavast tuleneva julgeolekuohu hindamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus ning tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg-st 3 on kohtu volitused kaalutlusotsuste puhul piiratud. Vaidlusalune käskkiri vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele ning järgib HMS §-dest 55 ja 56 tulenevaid vorminõudeid ja põhjendamise kohustust. Samuti on haldusakt proportsionaalne selle eesmärgiga ega sisalda kaalutlusvigu. VangS § 67 p-st 1 tulenevalt oli kaebajal kohustus täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldusele. Tisleri ametijuhendi punkti 2.4 kohaselt oli kaebaja kohustatud sorteerima töökohal tekkinud jäätmed, koguma need liigiti kokku ja ladustama selleks ettenähtud kohta. Ametijuhendi punktis 4.1.1 sätestatu kohaselt vastutas kaebaja tööülesannete täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kaebaja on vaidlusaluse teo toimepanemisel neid sätteid rikkunud. Samuti pole ta toimunu kohta seletust andes eitanud, et jättis kogutud puidujäätmed selleks ettenähtud kohta ladustamata ja andis need selle asemel üle vangla töötajale. Seejuures on ta seletusse märkinud, et vastas nimetatud töötaja küsimise peale, et võib seda teha, kui tema riskib. Niisugune selgitus viitab kohtu hinnangul üheselt, et kaebaja ei käsitlenud puidujäätmeid küsinud töötaja tegevust endale täitmiseks antud vanglaametniku korraldusena ja sai selgelt aru selle lubamatusest. Kinnipeetav, kes teadlikult rikub talle tööülesannetega pandud kohustusi selleks, et aidata kaasa vanglas töötava isiku rikkumisele, on ilmselgelt ohtlik nii vangla julgeolekule kui distsiplinaarkorrale. Niisuguse kinnipeetava töölt vabastamine täidab eesmärki tagada vangla üldine julgeolek ja distsiplinaarkord. Miski kohtule esitatust ei kinnita seda, et antud juhtumi puhul oleks vangla võimalike otsustuste üle kaalumisel lähtunud ebaõigetest asjaoludest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Kuna teiste toimunus osalenud isikutega on töösuhe samuti lõpetatud, ei saa olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõte. 3 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 10. 26.08.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 62-68), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on eksinud

§ 157

lg 2 teises lauses sätestatu vastu, kuna ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et kohus võib kaebaja tegu käsitleda kohtuotsuses viidatud ametijuhendi sätete rikkumisena. Ametijuhend ei käi kaebaja tehtud töö (puutöö) kohta ning seda ei ole kaebajale tutvustatud. Kohus ei ole selle ametijuhendi õiguslikku siduvust kaebaja suhtes hinnanud. Kaebaja ei saa olla süüdi sellise ametijuhendi rikkumises, mida talle ei ole tutvustatud. Kaebaja pidas vajalikuks puidujäätmed ühte kohta kokku koguda ja ladustada tulenevalt ohutustehnikast. Kuna halduskohus on asunud kohtuotsuses kvalifitseerima kaebaja tegu ametijuhendi sätete rikkumisena, mida ei ole tehtud vaidlustatud haldusaktis, on halduskohus rikkunud

§ 158lg 2 teises lauses ja lg 3 kolmandas lauses sätestatut.

Halduskohus asus haldusakti õiguspärasust kontrollides teostama kaalutlusõigust, st põhjendama haldusakti haldusorgani eest. Halduskohus ei hinnanud vaidlustatud haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise seisuga. Samuti ei ole halduskohus teostanud sisulist kontrolli ning on jätnud haldusakti andmise asjaolud haldusmenetluse seaduse vastavate sätetega kõrvutamata. Halduskohus ei ole hinnanud, kas käskkirjas on esitatud kaebaja poolt rikutud konkreetseid sätteid, millest saab järeldada kaebaja suhtes usaldamatuse tekkimist. Halduskohus ei selgitanud välja, mida pidas kaebaja silmas kaebuses viidatud vanglaametniku poolt antud korralduse all ning järeldas tõendite pinnalt meelevaldselt, et kaebajale antud korraldus seisnes vangla töötaja poolt puidujäätmete küsimises. Tegelikult anti kaebajale korraldus puidujäätmete kaubiku peale tõstmiseks ning kaebaja ei andnud neid üle enda initsiatiivil. Seega oli tegemist vangla töötaja poolt ladustatud puidujäätmete võtmise ja ära vedamisega, milleks kasutati kaebaja tööjõudu. Asjaolu, et kaebaja ei ole vanglale antud seletuses eitanud, et ta ei ladestanud puidujäätmeid selleks ette nähtud kohta, ei tähenda veel seda, et jäätmed jäeti selleks ette nähtud kohta ladestamata. Puidujäätmed koguti selleks ette nähtud kohta kokku ja ladustati kastidesse. Halduskohtu otsusest ei ole arusaadav, millest kohus järeldas, et kaebaja sai selgelt aru oma tegevuse lubamatusest ja mis see lubamatu täpselt oli. Kaebaja hinnangul ei ole kaebajale esitatud küsimuses, kas ta ei paneks klotse eraldi kasti, midagi lubamatut. Kuna kohtu poolt viidatud ametijuhendiga ei olnud kaebajale kohustusi pandud, ei ole arusaadav, milliste kohustuste rikkumisi kaebajale ette heidetakse. Kaebaja lisas, et ka teised kinnipeetavad tõstsid kastidesse ladustatud puidujäätmeid kaubiku peale. Puidujäätmete kaubiku peale tõstmise korralduse sai see, kes parajasti läheduses ja vaba oli. Toimunust oli teadlik ka kaebaja ülemus. 11. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 77-77p) jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole materiaalõigus- ega kohtumenetluse norme rikkunud ning apellatsioonkaebuses ei sisaldu ühtegi väidet, mis annaksid aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

§ 200

p 4 alusel tuleb osaliselt muuta halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 13. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Alusetud on kaebaja väited, et halduskohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et ei juhtinud 4 kaebaja tähelepanu asjaolule, et võib kaebaja tegu käsitleda kohtule esitatud ametijuhendi sätete rikkumisena ja eksis sellega

§ 157lg-s 2 sätestatu vastu.

Vastustaja on esitanud kohtule väited kaebaja poolt ametijuhendi rikkumise kohta kaebusele edastatud vastuses ning lisanud vastusele ka kõnealuse ametijuhendi, mis vastustaja sõnul kehtis kaebaja suhtes tema töötamise ajal tislerina. Vastustaja vastus kaebusele ning selle lisad on postisaadetise teatisest (tl 54) nähtuvalt kaebajale edastatud ning kaebaja on need kätte saanud 07.07.

1. Tulenevalt Tartu Halduskohtu 04.07.
2. a määrusest oli kaebajal kuni 17.07.2014 võimalik esitada kohtule täiendavaid menetlusdokumente, sh ka oma seisukohti vastustaja poolt kohtule esitatud väidete osas. Haldusasja toimikust nähtuvalt ei ole kaebaja oma seisukohti ega vastuväiteid vastustaja vastuses esitatud väidetele kohtule edastanud. Seega puudus kohtul alus kahelda vastustaja väidete õigsuses ning kaebaja pidi olema teadlik, et halduskohus võib ametijuhendist tulenevate kohustuste rikkumisega seonduvat kohtuotsuses käsitleda, kuivõrd tegemist oli vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega.
3. Kuigi halduskohtule ei saa ette heita

§ 157

lg-s 2 sätestatu rikkumist, on kaebaja õigesti osutanud sellele, et vastustaja on põhjendused kaebaja poolt tema suhtes kehtinud ametijuhendi rikkumise kohta esmakordselt esitanud alles kohtumenetluses ning halduskohus on sellest hoolimata neid põhjendusi ilma täiendavaid selgitusi esitamata arvesse võtnud. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt RKHKo 28.10.2014, nr 3-3-1-46-14, p 15; RKHKo 29.11.2012, nr 3-3-1-29-12, p 20; RKHKo 14.12.2012, nr 3-3-1-33-12, p 16). Seega tuleb kohtul vastustaja poolt haldusaktis käsitlemata jäetud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjenduste arvesse võtmiseks hinnata, kas on võimalik järeldada, et haldusakti andmisel nendest põhjendustest ka lähtuti. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks kontrollinud, kas vastustaja lähtus kohtumenetluses esitatud põhjendustest juba haldusakti andmise ajal või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul saab haldusasja materjalide pinnalt pigem järeldada, et vastustaja ei lähtunud haldusakti andmisel kaebaja poolt ametijuhendi rikkumisega seonduvatest kaalutlustest. Neid põhjendusi ei ole esitatud ka vaideotsuses, milles on sarnaselt haldusaktiga ära toodud üksnes kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumise faktiline kirjeldus. Seetõttu ei ole võimalik neid vastustaja väiteid haldusakti õiguspärasuse hindamisel ka arvesse võtta. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul ei toonud nende põhjenduste käsitlemine halduskohtu otsuses siiski kaasa ebaõige lahendi tegemist, ei ole antud juhul tegemist sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Seda rikkumist on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning selleks muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuses esitatud vastavaid põhjendusi, asendades need käesolevas otsuses esitatud põhjendustega haldusaktis esitatud kaalutluste õiguspärasuse kohta. 15. Kaebaja on haldusasja menetluses esmakordselt apellatsioonkaebuses esitanud väiteid selle kohta, et talle ei ole vastustaja poolt kohtule esitatud ametijuhendit tutvustatud ning et tema suhtes see juhend ei kohaldu. Tulenevalt

§ 198

lg-st 2 tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui: 1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta; 2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu; 3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks.

§ 198

lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhistama, ning kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks 5 lahendamiseks. Tulenevalt käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud selgitustest ei oma väited, mis puudutavad kaebaja poolt tema suhtes kehtinud ametijuhendi rikkumist, käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust. Seetõttu tuleb need väited

§ 198lg 3 alusel jätta apellatsioonimenetluses tähelepanuta.

1. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused Tallinna Vangla neljanda üksuse juhi 21.01.
2. a käskkirja nr 48 tühistamiseks. Tulenevalt HMS §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 esimese lause järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, ning HMS § 56 lg-s 3 sätestatu kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on selle andmise õiguslike alustena korrektselt märgitud VangS § 38 lg 22, justiitsministri 07.02.
3. a määruse nr 9 § 6 lg 2 p 1 ning justiitsministri 30.11.
4. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 12 lg
5. Nendest sätetest tulenevalt võib kinnipeetava töölt vabastada kui töötamine ohustab kinnipeetava enda, teiste isikute või vangla julgeolekut, ning sellekohase otsuse tegemine on üksuse juhi pädevuses. Haldusakt on selge ega jäta võimalusi selles otsustatut mitmeti mõista. Kaebaja heidab vastustajale peamiselt ette vaidlustatud haldusaktis piisava põhjenduse ära toomata jätmist ning täpsemalt selle selgitamata jätmist, milles seisnes kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumine. Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu ning leiab, et vastustaja on vaidlustatud haldusaktis esitanud piisaval määral kaalutlusi selle kohta, mis põhjustel ei saa vangla teda enam tislerina töötamisel usaldada. Haldusakti põhjendus vastab seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile. Vastustaja on käskkirjas viidanud sellele, et kaebaja pani toime õigusrikkumise ning sellekohased materjalid edastatakse politseile väärteomenetluse läbiviimiseks. Seega on käskkirjast nähtuvalt üheselt selge, et vanglal oli julgeolekuosakonnale teatavaks saanud asjaolude tõttu tekkinud kahtlus kaebaja poolt õigusrikkumise, so väärteo toimepanemise kohta, ning vangla kavatses sellest teavitada politseid. Kuna väärteomenetlust ei olnud veel algatatud, ei saanudki vastustaja käskkirjas lisaks kaebaja poolt toime pandud teo faktilistele asjaoludele kaebaja õigusrikkumise kohta enamat informatsiooni esitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud vastustaja kaebaja töölt vabastamise käskkirjas tingimata kaaluma ka asjaolu, kas kaebaja kogus puidujäätmeid eraldi kasti nende üleandmise eesmärgil kellegi teise korraldusel või enda initsiatiivil. Nende asjaolude väljaselgitamine sai täpsemalt toimuda väärteomenetluse raames.
6. VangS § 38 lg 22 ja justiitsministri määruse nr 9 § 6 lg 2 p 1 alusel tehtava kinnipeetava töölt vabastamise otsuse näol on tegemist vangla kaalutlusotsusega HMS § 4 mõttes, mille tegemisel peab vangla kaaluma, kas mingid konkreetsed ilmsiks tulnud asjaolud annavad tunnistust sellest, et kinnipeetava töötamine võib ohustada tema enda, teiste isikute või vangla julgeolekut, ning tingivad kinnipeetava töölt kõrvaldamise. Tegemist on otstarbekuse pinnalt vangla julgeoleku tagamise eesmärgil tehtava kaalutlusotsusega, mille tegemisel on vanglateenistusel suur hindamisruum. Seega ei saa ringkonnakohus tulenevalt

§ 158

lg-st 3 hakata eraldivõetuna hindama selle kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid hindab üksnes haldusorgani poolt kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutlusotsuse tegemisel teinud kaalutlusvigu, näiteks arvestanud mõne asja lahendamisel tähtsust mitteomava asjaoluga või jätnud asjassepuutuvad asjaolud arvesse võtmata. Kuigi kaebaja poolt töökohal toime pandud õigusrikkumise, so väärteo toimepanemine ei olnud töölt vabastamise käskkirja andmise seisuga veel kinnitust leidnud, oli kaebaja ise vastava tegude toimepanemist 6 vastustajale kinnitanud ning vastustajal oli olemas alus väärteomenetluse algatamiseks. Kohus leiab, et nende asjaolude ilmsiks tulekust oli vastustajal võimalik järeldada, et kaebaja võis ka edaspidi panna toime sarnaseid tegusid ning et kaebaja töölt kõrvaldamine aitab tulevikus tagada edaspidiste õigusrikkumiste mittesooritamist ning sellega ka vangla üldist julgeolekut. Tegemist on VangS § 38 lg 22 ja määruse nr 9 § 6 lg 2 p 1 alusel lubatavate eesmärkidega ning ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebaja töölt kõrvaldamine nende eesmärkide täitmiseks ebaproportsionaalne. Vastavalt VangS § 38 lg-le 1 kindlustab vanglateenistus kinnipeetava tööga või rakendab teda vangla majandustöödel võimaluse korral. Seega ei saanud kaebaja töölt vabastamine tema tööle määramise käskkirjas märgitud tähtajast (17.03.2014) vähem kui kaks kuud varem tuua talle kaasa põhjendamatult raskeid tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja vaidlustatud haldusakti andmisel rikkunud HMS §-des 54-56 sätestatud nõudeid ega eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, ning tegemist on õiguspärase käskkirjaga. 18. Käesolevas otsuses esitatud põhjendustel jääb Tartu Halduskohtu 24.07.2014. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 15 eurot, mis jääb tulenevalt

§ 108lg-st 1 tema enda kanda.

Vastustaja ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/