Obsah (9)

§ 658§ 230§ 442§ 53§ 173§ 163§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2015, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-12396 Tsiviilasi XXXhagi XX

§ 658lg-st 2 tulenevalt kohustuslikud.

1. Lähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu juhistest kaalub kohus esmalt, kas hageja ja kostja vahel võis olla sõlmitud seltsinguleping. Seoses seltsingulepinguga on Riigikohus andnud põhjalikud juhised seltsingulepingu tunnuste osas lahendis nr 3-2-1-109-14 punktis 14, mis on tehtud pärast Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2014 lahendit. Riigikohus on selgitanud, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu kolleegiumi arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma.
2. Kohus on seisukohal, et tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist ei ole võimalik asuda seisukohale, et käesoleval juhul oli hageja ja kostja vahel sõlmitud seltsinguleping. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et pooltel oli abieluna mitte registreeritud lähedane suhe, kuid Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 selgitanud, et sellisest suhtest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.o võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel oli kokkuleppe, mis oli suunatud ühisele majanduslikule eesmärgile ning pooltel oli kokku lepitud panuste tegemise nõue, juhtimise korraldus, orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sätestatud aruandluse 4 nõuded. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud seltsingut VÕS § 580 lg 1 mõttes, kuna antud asjas ei ole esitatud asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et täidetud olid Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-109-14 nimetatud seltsingulepingu tunnused.
3. Hageja on väljendanud ka seisukohta, et hageja ja kostja vahel oli vaikiv seltsing VÕS 610 mõttes. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiva seltsingu lepinguga vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele ka vaikivat seltsingut käsitlev VÕS § 610 lg
4. Nimelt on antud sättes üheselt välja toodud, et üks osapooltest panustab ettevõttesse või selle osa majandamisse ning ettevõte omakorda tasub panustanud osapoolele osa kasumist. Kohus märgib, et antud juhul ei ole kostja näol tegemist ettevõttega, mille majandamisse hageja oleks panustanud. Kostja on füüsiline isik. Samuti ei teeni kostja oma majandustegevuses kasumit, millest osa oleks kostjal võimalik hagejale tasuda. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud vaikiva seltsingu lepingut VÕS § 610 mõttes.
5. Kohus on pooltele 06.10.2015 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu antud juhistest kaalub kohus võimalust, kas poolte vahel võis olla sõlmitud seltsinguleping, kuid kohus on ühtlasi juhtinud tähelepanu asjaolule, et lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on tõenäosus, et poolte vahel on võimalik tuvastada seltsingulepingu o tunnused, vähene. Kohus on täiendavalt selgitanud, et kui poolte vahel lepingulist suhet tuvastada ei ole võimalik, lahendab kohus hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel (kd IV lk 165 pöördel).
6. Alusetut rikastumist käsitleva VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Antud asjas puudub vaidlus, et Võra teel 17-1 Tallinnas asuv kinnistu kuulub kostjale ning hageja on kulutusi teinud. Pooled vaidlevad, kas hagejal on alus nimetatud kulutuste hüvitamist nõuda.
7. Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite, mistõttu kohus analüüsib esmalt, kas hageja on oma nõude esitanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-180-14 p-s 12 seisukohale, et TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. Kohus selgitab, et tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1 ja eelviidatud Riigikohtu lahendist on hagejal õigus nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida hageja on teinud kolme aasta jooksule enne hagiavalduse esitamist. Võttes arvesse, et hageja on hagi esitanud 21.03.2011, on hagejal õigus nõuda tagasi kulutusi, mida hageja on teinud pärast 21.03.
8. 5
9. Maakohus on pärast 21.03.2008 hageja poolt tehtud kulutusi analüüsinud 29.11.2013 otsuses. Kohus on selgitanud, et lähtuvalt hageja esitatud tõenditest on enne hagi aegumist (so pärast 21.03.2008) tehtud hageja järgmised kulutused: 1) 20.04.2008 kv 157 (ost tõrvaõli ja roosiistik) Ehitus Service 305 krooni; 2) nr 167 10.04.2008 kostjale tehtud rahaülekanne selgitusega “Musi” summas 5000 krooni, 3) 07.05.2008 nr 168 summas 4500 krooni rahaülekanne selgitusega “vedeliku jaoks”; 4) nr 226 08.07.2008 XXX Oy-st puumaterjali ost summas 3525,35 +490 krooni ja 5) nr 227 15.06.2008 Ehituse ABC-st ehitusmaterjali ost summas 440,60 krooni.
10. Maakohtu 29.11.2013 otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kulutuse nr 157 summas 305 krooni e.19,49 eurot ning maakohtu otsus on nimetatud osas jõustunud, mistõttu kohus antud kulutust täiendavalt ei käsitle.
11. Hageja on 10.04.2008 teinud kostjale rahaülekande selgitusega “Musi” summas 5000 krooni ja 07.05.2008 summas 4500 krooni selgitusega “vedeliku jaoks”. Hageja väidete kohaselt oli tegemist kostjale antud laenuga ja kostja vara suurendamiseks tehtud ülekannetega. Kohtu hinnangul ei ole hageja oma väiteid tõendanud.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus märgib, et ülekannete selgitustest ei ilmne, et tegemist oleks laenuga. Kostja on selgitanud, et ostis hagejale selle raha eest õlut, mis tähendab, et hageja poolt kostjale kantud summade arvelt ei ole toimunud kostja vara suurenemine. Kohus jätab hageja nõude 10.04.2008 ja 07.05.2008 tehtud kulutuste osas rahuldamata.

1. Seoses hageja nõudega, mis puudutab 08.07.2008 XXX Oy-st puumaterjali ostu summas 3525,35 +490 krooni ja 15.06.2008 XXX-st ehitusmaterjali ostu summas 440,60 krooni, on hageja jätnud maakohtu otsuse, millega hageja nõue rahuldamata jäeti, vaidlustamata. Hageja on maakohtu seisukohaga nimetatud küsimuses nõustunud ning maakohtu lahend on antud nõude osa jõustunud. Seega kohus seda täiendavalt ei käsitle.
2. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et hageja nõue on kuni 21.03.2008 tehtud kulutuste osas aegunud ning seoses kulutustega, mida on hageja on teinud pärast 21.03.2008 ning mille osas ei ole Harju Maakohtu 29.11.2013 otsus jõustunud, ei ole hageja nõue tõendamist leidnud. Seega jätab kohus esitatud hagi rahuldamata. 25.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on esitanud taotluse 06.10.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Protokolli on märgitud, et hageja lepinguline esindaja on rääkides Rhodose reisist väitnud, et reisi piletid on ostetud kevadel. Hageja protokolli parandamise taotluse kohaselt rääkis hageja esindaja tegelikkuses sellest, et kevadist broneerimist ei toimunud ja reisi piletid osteti augustis. Kostja on esitanud hageja protokolli parandamise taotlusele vastuväite ja asunud seisukohale, et hageja ei ole kunagi väitnud, et piletid osteti augustis, vaid et nende eest maksti augustis. Kohus märgib, et

§ 53alusel on poolel õigus taotleda kohtuistungi protokolli parandamist.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja esindaja on 06.10.2015 kohtuistungil tegelikkuses selgitanud, et reisi piletid osteti augustis ning protokolli kantud märge, et hageja esindaja väitel osteti piletid kevadel, on ekslik. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja taotluse protokolli parandamiseks ja teeb

§ 53

lg 4 alusel protokolli paranduse, millest tulenevalt loeb 06.10.2015 kohtuistungi 6 protokolli

1. leheküljel hageja lepingulise esindaja väite õigeks sõnastuses „reisi piletid on ostetud augustis“.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 124 lg 1 alusel on hagihind 21 653, 62 eurot. Menetluskulud 27.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud asjas on hageja esitanud algselt nõude 26 786 euro väljamõistmiseks, kohus on hageja hagi 29.11.2013 otsusega rahuldanud 19,49 euro osas. Seega on hageja esialgne hagi rahuldatud 0,07% osas. Kohus ümardab selle täisarvuni, mis on 0% ning asub seisukohale, et käesolevas menetluses tuleb menetluskulud tervikuna hageja kanda jätta. 28.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

1. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskulud kokku 6354,54 eurot. Hageja on esitanud kostja menetluskulude nimekirjale oma seisukoha, milles on märkinud, et hageja ei vaidle kostja menetluskulude nimekirjale vastu, kuna menetlus on kestnud neli aastat ja kostja esindaja on vastavad menetlustoimingud teinud.
2. Kohus märgib, et

§ 175

lg 1¹ kohaselt, kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Võttes arvesse, et hageja ei ole kostja menetluskulude suurusele vastu vaielnud, asub kohus seisukohale, et kostja menetluskulud on põhjendatud neid täiendavalt läbi analüüsimata. Kohtu hinnangul kinnitab kostja esindaja menetluskulude põhjendatust ka asjaolu, et hageja enda kulutused lepingulise esindaja tasule käesolevas tsiviilasjas olid 8597,51 eurot. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 6354,54 eurot. 31. Kostja on esitanud ka taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tulenevalt

§ 177

lg-st 4 tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt summas 6354,54 eurot välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kristi Rickberg /digitaalselt allkirjastatud/ kohtunik 7 8