← Eesti

3-14-51189/57

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 116§ 201§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2015, Tallinn Haldusasja n

§ 212lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-14-51189

  1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 03.01.2014 käskkirja nr 3 alusel lukustati esimese üksuse sektsiooni 1-4 kambrite uksed alates 03.01.2014 kella 10.45-st kuni asjaolude väljaselgitamiseni julgeoleku kaalutlusel. Käskkirjas märgiti, et 03.01.2014 avastati esimese üksuse sektsioonis 1-4 kinnipeetava käes töökorras mobiiltelefon. Mobiiltelefon on vangla julgeolekut ohustav seade, kuna sellega on võimalik organiseerida keelatud esemete ja ainete toomist vangla territooriumile ning pidada keelatud suhtlust. Intsidendi täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks, samuti kinnipeetavate üle efektiivsema järelevalve teostamiseks, keelatud esemete leviku takistamiseks ja nende esemete avastamiseks on vajalik esimese üksuse sektsiooni 1-4 lukustamine.
  2. Tallinna Vangla üksuse juhi 13.01.2014 käskkirjaga nr 19 lõpetati 03.01.2014 käskkirjaga nr 3 kohaldatud piirangud seoses asjaolude äralangemisega.
  3. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel lukustati esimese üksuse sektsiooni 1-4 kambrite uksed alates 06.02.2014 kella 09.00-st kuni asjaolude väljaselgitamiseni julgeoleku kaalutlusel seoses 05.02.2014 kella 22.50 ajal esimesest üksusest avastatud mobiiltelefoniga. Käskkirjas esitati 03.01.2014 käskkirjale nr 3 sarnased põhjendused, lisaks selgitati, et vaatamata sektsiooni 1-4 lahtiolekuaja piiramisele tagatakse kinnipeetavatele õigusaktidest tulenevad õigused nagu telefoni kasutamine, jalutuskäigud, kokkusaamised ja sisseostude tegemine.
  4. Tallinna Vangla üksuse juhi 12.02.2014 käskkirjaga nr 73 lõpetati 06.02.2014 käskkirjaga nr 65 kohaldatud piirangud seoses asjaolude äralangemisega.
  5. VV esitas 27.02.2014 Tallinna Vangla direktorile mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses esimese üksuse sektsiooni 1-4 sulgemisega ajavahemikel 03.01.–13.01.2014 ja 06.02.– 12.02.
  6. VV märkis taotluses, et sektsiooni sulgemise aluseks olevates sündmustes ei olnud temal süüd ning vangla piiras põhjendamatult tema liikumisvabadust sektsioonis. Taotlejale kaasnesid sektsiooni sulgemisega tugevad hingelised läbielamised, mis väljendusid unetuses, söögiisu puudumises, depressioonis ja psüühilistes atakkides. Taotleja nõudis iga lukustatud kambris viibimise päeva (kokku 16) eest 30 eurot ning kolme vahelejäänud spordisaali kasutamise võimaluse eest 150 eurot, kokku 630 eurot.
  7. VV esitas 12.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 630 €. 1) VV viibib alates
  8. a detsembrist Tallinna Vangla avatud sektsioonis 1-
  9. Kaebajalt võeti sektsiooni sulgemisega võimalus liikuda, telefoni kasutada ja võimlat külastada. Kaebaja ei olnud seotud sündmustega, mis tõid kaasa sektsiooni sulgemise, ega ohustanud vangla julgeolekut. Seega võeti kaebajalt alusetult liikumisvabadus ning ta nõuab riigivastutuse seaduse (RVastS) §-dele 7 ja 9 ning põhiseaduse (PS) §-le 25 tuginedes talle õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja viibis kinnises kambris 16 päeva ning soovib iga päeva eest 30 euro suurust hüvitist. Lisaks jäi kaebaja sellel perioodil ilma kolmest võimla külastusest, mille eest soovib saada 50 eurot iga külastuse kohta. 2) Tööpäevadel on kamber avatud kell 09.20-11.20 ja 14.00-17.40 ning selle aja jooksul võib kaebaja vabalt sektsioonis liikuda, käia naaberkambrites, suhelda teiste kinnipeetavatega, helistada vabalt nn elavas järjekorras – piiranguid telefonikõnede arvule ja kestusele pole. Puhkepäevadel on kambrid avatud kell 08.10-11.45 ja 13.10-17.
  10. Puhkepäevadel saab kasutada spordisaali. Seoses sektsiooni sulgemisega ei saanud kaebaja käia võimlas ega duši all. Ajal, mil sektsioon on suletud, puudub kaebajal võimalus saada perioodikat. Lisaks oli kamber, milles kaebaja viibib, üle rahvastatud: 17 m2 kambris viibis viis kinnipeetavat ning seal 2

(6)3-14-51189 on WC ja mööbel. Sektsiooni sulgemise ajal sai kaebaja helistada vaid kord nädalas 5-10 minutit ainult ajavahemikus 12.00-14.00 ning muul ajal ei saanud helistada isegi advokaadile. 3) Kaebaja külastab spordisaali üks kord nädalas graafiku alusel, mis on ainus võimalus tegeleda spordiga. Kuna kaebaja on suitsetaja, siis kasutab ta jalutamiseks ette nähtud aega suitsetamiseks.
  1. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebaja õigust oma osakonna piires 4 tundi vabalt liikuda piirati õiguspäraselt vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2 alusel antud Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirjaga nr 3 ja 06.02.2014 käskkirjaga nr
  2. Nimetatud haldusakte kaebaja vaidlustanud ei ole ega ole vastu vaielnud ka kaebuses käskkirjades toodud põhjendustele. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinnipeetava õigust nõuda, et kehakultuuriga saaks tegeleda spordisaalis. Vangla võimaldas kehakultuuriga tegeleda jalutuskäikudel värskes õhus viibimise ajal. 2) Tallinna Vangla ei rikkunud käskkirju andes kaalutlusreegleid. Sektsiooni lukustamiseks ja sellest tulenevalt kaebaja vabaduse piiramiseks võrreldes tavapärase olukorraga esines põhjendatud huvi – tagada julgeolek vanglas. VangS § 66 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus tagada üldine julgeolek. Üldise julgeoleku tagamine hõlmab nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistujate kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamise. Ennetava meetmena tuleb lähtuda olemasolevast olukorrast, hinnangute andmine toimub olemasoleva info alusel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09). Kuna sektsiooni lukustamise eesmärk oli ennetavalt õigushüvede kahjustamise ärahoidmine, mitte kaebaja vabaduse täiendav piiramine, tuleb arvestamata jätta kaebaja väide, et temal puudus seos sündmustega, mis tõid kaasa sektsiooni sulgemised. 3) Kaebaja suhtes kehtinud piirangud vastasid täideviimise eesmärkidele ja olid vajalikud ning nendega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Kuna vangla tegevus sektsiooni 1-4 lukustamistel oli vaidlusalustel perioodidel õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. 4) Kaebaja ei toonud kohtueelses menetluses välja asjaolu, et ta ei saanud vabalt telefoni kasutada. Samas ei piiratud kaebaja õigust helistada, mida kinnitab ka väljavõte VV poolt tehtud telefonikõnedest perioodidel 03.-13.01.2014 ja 06.-12.02.
  4. Tallinna Halduskohtu 29.12.2014 otsusega jäeti VV kaebus rahuldamata. 1) VangS § 8 lg 2 lubab vanglateenistusel julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks teatud juhtudel kõrvale kalduda VangS § 8 lõikega 1 kinnipeetavale tagatud üldisest elukorraldusest, s.o piirata kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust osade kambrite või teatud osakondade piires. Vaidlusalusel juhul on Tallinna Vangla lukustanud esimese üksuse sektsiooni 1-4 03.01.2014 käskkirja nr 3 ja 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel. Sellega on täidetud VangS § 8 lg-st 1 tulenev vorminõue, et vastav otsus tuleb teha kirjalikult. Mõlemas käskkirjas on toodud kaalutlused, mille alusel sektsioon suletakse. Sektsiooni sulgemine oli mõlemal korral põhjendatud. 2) Vangla asus õigesti seisukohale, et mobiiltelefon kui keelatud ese (vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10) kinnipeetava valduses ohustab vangla julgeolekut ning selleks, et välja selgitada juhtumi asjaolud, lukustati esimese üksuse sektsioon 1-
  5. Nii oli võimalik piirata kinnipeetavatel kambrite vahelist liikumist, mis tagas efektiivsema järelevalve. Ka oli nii võimalik takistada keelatud esemete levikut kinnipeetavate hulgas ning tõhustada tööd keelatud esemete avastamiseks. Vangla eesmärk ei olnud seotud kaebaja kiusamisega või 3
(6)3-14-51189 põhjendamatult temale ebamugavuste tekitamisega, vaid tagada vangla üldist julgeolekut. Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirjast nähtuvalt olid piirangud ajutised ning 13.01.2014 käskkirjaga nr 19 lõpetati nende kohaldamine. Ka teisel korral lõpetati piirangute kohaldamine vajaduse äralangemisel. Kuna keelatud esemete liikumist ei suudetud piirata, siis on mõistetav, miks vangla pidi välja selgitama, kuidas keelatud esemed vanglasse toimetatakse, et takistada nende levikut. Seatud eesmärkide saavutamiseks oli õiguspärane ja proportsionaalne sektsioonide sulgemine. Piirangute ajal tagati kinnipeetavatele õigused, mis tulenevad seadusest. Telefoni kasutamine oli võimalik (avalduse alusel ja vastavalt võimalustele), tagati jalutuskäigud, kokkusaamised, sisseostude tegemine. 3) Vanglal olid tekkinud tõsised probleemid seoses mobiiltelefonide toimetamisega vanglasse, mille kasutamisega omakorda on võimalik kontrollimatult helistada ööpäevaringselt. Vangla on hinnanud probleemi tõsidust õigesti, sest praktikas oli mobiiltelefon kujunenud kinnipeetavate käes teiste keelatud esemete vanglasse organiseerimise peamiseks abivahendiks (vt käskkirja nr 3 põhjendus). Piirangute kehtestamist ja valitud meedet ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja suhtes ei olnud vangla tuvastanud, et tema kasutas keelatud eset. 4) Asjaolusid arvestades ei olnud sektsioon järjestikku suletud ebamõistlikult pikka aega. 03.01.2014 käskkirja nr 3 alusel oli sektsioon suletud 10 päeva ja 06.02.2014 käskkirjaga nr 65 oli sektsioon suletud 6 päeva. Kaebaja väide, et temal ei olnud sektsiooni lukustamise aluseks olnud sündmustega midagi pistmist, ei muuda käskkirju õigusvastaseks, kuna esines põhjendatud vajadus viivitamatult sulgeda kogu sektsioon. 5) Ei nähtu, et vangla oleks oma tegevusega kahjustanud kaebaja tervist. Eluliselt ei ole usutav, et täiendav liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine võrdlemisi lühikeseks ajaks võiks kinnipeetava tervist kahjustada. Tõendeid kaebaja esitanud ei ole. Kaebajale oli antud valikuvõimalus kasutada kas suitsetajate või mittesuitsetajate jalutusboksi. Kaebaja on vabal tahtel valinud suitsetamise võimaluse kasutamise, mistõttu ei ole vangla tema valikuvabadust piiranud. 6) Kaebaja inimväärikust ei alandatud. Piirangud ei olnud nii intensiivsed kui näiteks kartserikaristust kandvale kinnipeetavale seatavad piirangud; sektsiooni sulgemise ajal viibis kaebaja sarnastes tingimustes, milles viibivad kinnipeetavad suletud osakondades. Kinnipeetav peab vangla julgeoleku huvides taluma mitmesuguseid piirangud, mh teatud ajaperioodiks kambrite lukustamist avatud sektsioonis. Piirangute seadmine ei ole kollektiivne karistamine. Ebameeldivused, mida kaebaja pidi seoses sektsiooni sulgemisega taluma, ei olnud sellised, mis selgelt ületaksid vangistusega paratamatult kaasnevad piirangud ja ebameeldivused. Kinnipeetava liikumisvabaduse täiendavat piiramist õiguspärase haldusakti alusel ning seejuures mitte ebamõistlikult kauaks ei ole alust käsitada vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kaebaja on alles kohtumenetluses esitanud väite, et ta oli sunnitud viibima ülerahvastatud kambris – 17 m2 põrandapinda viie kinnipeetava kohta, lisaks WC ja mööbel. Isegi kui kohus saaks selle asjaoluga arvestada, nähtub, et antud juhul ei olnud tegemist sellise kitsikusega, et kaebajale oleks kambris jäänud vähem kui 3 m2 põrandapinda (kui arvestada põrandapinna hulka ka mööbli alla jääv ala). 7) Väited, et helistamise õigust piirati, kaebajal ei olnud võimalust lugeda perioodikaväljaandeid ning ta ei saanud käia duši all (ilmselt peab kaebaja silmas koos spordisaali külastusega kaasnevat pesemiskorda), on kaebaja esmakordselt esitanud alles kohtumenetluses. Kohus saab kahjunõuet läbi vaadata ulatuses, milles on läbitud kohtueelne menetlus, st kohtumenetluses võrreldes kohtueelse menetlusega uusi kahjuhüvitist mõjutavaid asjaolusid enam esitada ei saa (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9). Kohus siiski märkis, et kaebajale oli helistamise võimalus 4
(6)3-14-51189 tagatud vähemalt kord nädalas, nagu suletud osakondades viibivatele kinnipeetavatele (Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1). Sealhulgas on kaebaja saanud helistada juristile. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. VV palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ning teha asja uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Apellandil on õigus oma õigusi kaitsta talle arusaadavas vene keeles. Käskkirjade sisust sai apellant teada alles pärast sektsiooni avamist, sest ta ei valda riigikeelt. Vangla ei anna hinnangut tema ega ta kambrikaaslaste suhtes. 2) Vangla preventiivsed abinõud viivad selleni, et iga kinnipeetav, kelle kambrist leiti telefon, tunnistaks, et telefon kuulub talle. Sellised abinõud võivad esile kutsuda ohu vanglale. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Spordisaal on ainus koht vanglas, kus on seda võimalik teha. Vangla väited võimaluse kohta sportida jalutusboksis on valelikud, kuna seal ei ole ruumi, trenažööre ega seadmeid. Kuna kaebaja on suitsetaja, siis ei pakuta talle võimalust eraldi suitsetada ja sporti teha. Jalutusboks on ainus koht suitsetamiseks. Kui vangla eesmärgiks oli piirata kinnipeetavate suhtlemist, siis jääb arusaamatuks, miks ei keelatud ära koolis, kutsekoolis, sotsiaalkursustel ja kirikus käimist. Seetõttu olid vangla meetmed apellandi suhtes karistuslikud.
  2. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 1) Asjassepuutumatud on apellandi väited seoses õigusega kaitsta ennast talle arusaadavas vene keeles. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja väide, et temal ei olnud sektsiooni lukustamise aluseks olnud sündmustega midagi pistmist, ei muuda käskkirju õigusvastaseks, kuna esines põhjendatud vajadus viivitamatult sulgeda kogu sektsioon. Kuna miski ei viita nimetatud käskkirjade õigusvastasusele, oli sektsiooni sulgemine õiguspärane. Ka spordisaalis puuduvad trenažöörid. Liiati ei ole tõendatav apellandi väide, et kõik kinnipeetavad üldse soovivad sportida jalutusboksides. Vangla kohaldas käskkirjade andmisel kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestades teadaolevaid asjaolusid, samuti kaaluti põhjendatud huvi – julgeolek vanglas. Apellandi vabadust oli võrreldes tavapärasega õigustatult piiratud, lähtudes huvist tagada vangla julgeolek (VangS § 66 lg 1). Kuna sektsiooni lukustamise eesmärk oli ennetavalt õigushüvede kahjustamise ärahoidmine, mitte kaebaja vabaduse täiendav piiramine, tuleb arvestamata jätta kaebaja väide, et temal puudus seos sündmustega, mis tõid kaasa sektsiooni sulgemise. 2) Apellandi suhtes kehtinud piirangud vastasid täideviimise eesmärkidele ja olid vajalikud ning nendega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Kuna vangla tegevus sektsiooni 14 lukustamisel oli vaidlusalustel perioodidel õiguspärane (VangS § 8 lg 2), on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Tähelepanuta tuleb jätta apellandi 29.10.2015 esitatud venekeelne menetlusdokument. Ringkonnakohus andis 17.09.2015 määrusega tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks kuni 26.10.
  4. Hilinenult esitatud dokument, arvestades, et see vajab tõlkimist kohtumenetluse keelde, tooks kaasa kohtuotsuse teatavakstegemise edasilükkumise.
  5. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4). 5

(6)3-14-51189
  1. Asjassepuutumatud on kaebaja väited seoses eesti keele mittevaldamisega ning õigusega kaitsta ennast vene keeles. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kaebaja teadlik käskkirjadest, millega otsustati sektsiooni sulgemine. Ka Tallinna Vangla 03.01.2014 ja 06.02.2014 käskkirjadega nähti ette suuline teavitamine käskkirja andmisest sektsiooni 1-4 kinnipeetavatele (p 2).
  2. Käskkirjade õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et kaebajal ei olnud vahetut kokkupuudet leitud mobiiltelefonidega ning need ei olnud tema omad. Vangla ja halduskohus on õigesti märkinud, et sektsioon 1-4 suleti, kuna viivitamatult oli vaja tagada vangla üldine julgeolek (VangS § 66 lg 1). Sõltumata sellest, milline kinnipeetav mobiiltelefone kasutas, lähtus nende kasutamisest vangla julgeolekule selles sektsioonis oht. Seega ei olnud kohaldatavad meetmed seotud kaebaja tegevusega, vaid eesmärgiks oli tagada üldine julgeolek vanglas. Meetmetel ei olnud karistuslikku iseloomu.
  3. Apellant seostab spordisaali kasutamise piirangut kui karistuslikku meedet ka sellega, et samas koolis, kutsekoolis, sotsiaalkursustel ja kirikus käimist ei piiratud. Nähtuvalt Tallinna Vangla 03.01.2014 ja 06.02.2014 käskkirjadest oli sektsiooni sulgemise eesmärgiks selgitada välja keelatud eseme päritolu ning kinnipeetavate seos antud juhtumiga; kinnipeetavate kambritevahelisele liikumisele piirangu seadmine on vajalik efektiivsemaks järelevalve teostamiseks kinnipeetavate üle ja asjaolude väljaselgitamiseks; samuti on kambrite lukustamine vajalik selleks, et takistada keelatud esemete levikut kinnipeetavate hulgas ja tõhustada tööd nende esemete avastamiseks. Eelnevast ilmneb, et käskkirjadega ei piiratud kinnipeetavate õigust kasutada spordisaali, vaid tegemist oli sektsiooni sulgemisega kaasneva piiranguga.
  4. Piirangute seadmise eesmärki ja nende kohaldamise kestust arvestades ei olnud need ülemäärased. Vangla on õigesti selgitanud, et kehakultuuriga tegelemist võib piirata VangS § 66 lg 1 alusel, mida on vangla käesoleval juhul ka teinud. Kaebajale tagati ühetunnine liikumine värskes õhus iga päev (VangS § 55 lg 2), mistõttu ei olnud kaebaja jäetud täielikult ilma üldfüüsilisest tegevusest.
  5. Välistada ei saa, et olukorras, kus vanglateenistuja leiab kambrist keelatud eseme ning keegi kambris viibivatest kinnipeetavatest ei tunnistada ennast eseme omanikuks, võib teatavate piirangute kohaldamine tuua kaasa pingeid kambrikaaslaste või teiste kinnipeetavate vahelises suhtluses. See aga ei too kaasa sektsioonis liikumise piirangu õigusvastasust, arvestades mobiiltelefoni sektsiooni sattumise jätkuva võimaluse olemasolu. Vastustaja ei ole kaalutlusõiguse kohaldamise reeglite vastu eksinud. Kaebajale väidetavalt kahju põhjustanud tegevus oli seetõttu õiguspärane ning RVastS § 9 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei ole ära näidanud ka talle varalise kahju tekkimist ega taotlenud vanglalt RVastS § 16 alusel varalise kahju hüvitamist. 18.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.