3-15-475/16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-475 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi A.E.a kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – A.E. Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon
2. Jätta rahuldamata A.E.a taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja meditsiinilise ekspertiis korraldamiseks.
3. Jätta A.E.a kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. november
6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
8. veebruaril 2015 esitas A.E.a riigi õigusabi korras määratud esindaja Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuti Tallinna Vanglalt arstiabi mittevõimaldamise ja alandavate tingimustega tekitatud kahju hüvitamist. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
9. Tallinna Halduskohus andis
10. märtsil 2015 asja kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
11. Tartu Halduskohus jättis
12. aprillil 2015 kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ehk oma nõude selgitamiseks.
14. aprillil 2015 esitas kaebaja kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse.
15. Tartu Halduskohus vabastas
16. aprillil 2015 kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ning määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 15 eurot. Ühtlasi lõpetas kohus A. E.ale riigi õigusabi osutamise.
18. mail 2015 tagastas Tartu Halduskohus kaebuse ühest vanglast teise ümberpaigutamisega põhjustatud tervise halvenemisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Samas võttis kohus menetlusse A. E.a kaebuse Tallinna Vangla vastu 10 000 euro saamiseks ravi mittevõimaldamise ja kinnipidamistingimustest põhjustatud tervise halvenemisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
19. Tallinna Vangla palub
20. juuni 2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.
22. septembril 2015 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis kaebajale tähtaja Tallinna Vanglasse saabumisele eelnevalt tekkinud ravivajaduse kohta tõendite esitamiseks
23. oktoobrini 2015 ning menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks
24. oktoobrini 2015 ning täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks
25. oktoobrini
26. Ühtlasi teatas kohus, et asjas tehakse kohtuotsus teatavaks
27. oktoobril
29. Tartu Halduskohtusse saabus
30. oktoobril 2015 A. E.a avaldus ravivajaduse tõendamise kohta. Kaebuse põhjendused
32. novembril 2013 paigutati A. E. Tallinna Vanglasse. Ta andis kontaktisikule igal kohtumisel teada, et vajab ravi. Ta pääses
33. jaanuaril 2014 perearsti ning
34. jaanuaril 2014 kirurgi vastuvõtule, kes määras uuringud.
35. märtsil 2014 paigutati kaebaja ümber Tartu Vanglasse ning uuringud katkesid. Tagajärjeks olid kestvad piinavad valud, ebamugavustunne, takistatud liikumine ja tegevusvabadus.
36. Tallinna Vanglas viibides kaebajal konflikte ja erimeelsusi ei olnud.
37. detsembril 2013 paigutati ta kartserihoone kambrisse, kus oli jahe, mistõttu tuli magades teki peale panna ka jope. Kambris puudusid kapp, riiul ja nagi isiklike esemete paigutamiseks. Aken oli kaetud tihedate trellidega ning väljast osalise plekk-kattega. WC on eraldamata, söögilaua läheduses ning see haiseb, kuna seda pole võimalik katta. Üksikkambrisse paigutamine on kaebaja hinnangul karistav meede, millel on pikaajaliselt tervist kahjustav mõju. Kontaktisikuga polnud vahel võimalik kohtuda nädalate kaupa. Kontaktisikuga kohtumisest aga sõltub, kas vahistatu saab kaplani vastuvõtule, internetti kasutada, infot ravijärjekordade kohta jne. Ka raamatuid sai A. E. sel perioodil raamatukogust tellida vaid ühe korra. Kaplan külastas teda kolm korda, mida on samuti vähe. Kaebajal ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga ega töö või hobitegevusega.
38. Ka hilisematel etapeerimistel Tallinna Vanglasse oli kambrites külm ja räpane, puudusid kohad isiklike asjade hoidmiseks, WC haises kaplani ega raamatukogu teenuseid kasutada ei saanud. Mõnes kambris puudus ka elektripistik, mis ei võimaldanud isiklikke elektriseadmeid kasutada. Ka valgustus ei vastanud nõuetele. Kogu aja, mis ta pidi viibima kartserihoones, pidi ta taluma kell 6 – 22 ukse taga kõlaritest kostvat valju muusikat. Kokku toimus kaebaja õiguste rikkumine perioodil
39. novembrist 2013 kuni
40. juunini
41. Vastustaja vastuväited
42. Vastustaja selgitab, et A. E. viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel
43. novembrist 2013 kuni
44. märtsini 2014,
45. märtsist 2014 kuni
46. märtsini 2014,
47. aprillist 2014 kuni
48. aprillini 2014,
49. aprillist 2014 kuni
50. maini 2014 ning
51. juunist 2014 kuni
52. juunini
53. Kaebaja tervisekaardi
54. novembri 2013 sissekandest nähtuvalt on kaebajal olnud vasaku käeluu murd ning käe liikuvus on takistatud ja see valutab. Tallinna Vangla on kaebaja suunanud kirurgi ja eriarsti vastuvõtule täpsustamaks käe seisundit, samuti on talle teostatud uuringud vastavalt kaebustele. Lähtudes kaebaja tervisekaardi andmetest ei ole kaebajal
55. oktoobri 2014 seisuga ravivajadust tuvastatud ei Tallinna ega Tartu Vanglas. Ortopeed dr Vladimir Rusnak on
56. oktoobril 2013 käevigastuse leevenduseks näidustanud säästva režiimi, valuvaigistava plaastri, ortoosi ning ravikehakultuuriharjutusi suurendamaks ja taastamaks küünarliigese liikuvust. Seega oli tehtud kaebajale ettekirjutus vajalike toimingute sooritamiseks, mille kohaselt tuli kaebajal endal teha vajalikke harjutusi, mis kaebaja küünarliigese liikuvust oleks parandanud. Kaebaja tervisesiundi parendamine oli kaebaja enda vastutusel. Kaebaja paigutati kinnipidamisasutusse poolteist kuud 2 pärast vigastuse saamist, mistõttu ei ole vastustajal andmeid vangistuse eelselt tuvastatud ravivajaduse kohta. Kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi tõendit selle kohta, et tema tervis oleks vangla tegevuse tulemusel kahjustada saanud ning et vangla oleks rikkunud tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi.
57. Seoses kinnipidamistingimustega märgib vastustaja, et Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Kambritesse, mis on reeglina kasutusel kartserikambritena, paigutatakse näiteks julgeolekuohu esinemisel ka tavarežiimil kinnipeetavaid. Kambrites on tagatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lõikes 4 sätestatud esemed. Kuna kartserikambri sisutusse ei kuulu panipaigad, siis kappe kambrites ei ole, samas aga oli kaebaja eelnimetatud kambris üksinda ning sai kapi asemel hoiustada endaga kaasas olnud esemeid nt laual, vabal pingil või naril. Kambrites on kraanikauss isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja WC. WC jääb väljapoole kambri vaateava ulatust. WC kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele WC puhastusvahend. Kartserikambrites on olemas loomulik ventilatsioon. Õhuhulka kambris on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Aknast tuleb loomulik valgus ja täiendav valgus on tagatud laevalgustiga. Valgustus on piisav igapäevasteks tegevusteks, sh lugemiseks ja kirjatööks. Eelnimetatud kambrites viibimise ajal ei olnud kaebajal võimalik televiisorit vaadata, kuna kambrites puuduvad elektripistikud. Samas oli võimalik kuulata koridoris mängivast raadiost kostvaid raadioprogramme. Vastustaja ei ole mõõtnud mürataset kartserikambrites kaebaja seal viibimise perioodil, kuivõrd ei kaebaja ega ka teised kaebajaga samal perioodil kartserikambrites viibinud kinnipeetavad ei ole väidetavalt liiga valjult mängiva raadio osas pretensioone esitanud. Küll aga on vastustaja teostanud kartserikambrites mürataseme mõõtmise
58. oktoobril 2014 ning siis kõrvalekaldeid vastavates näitudes ei tuvastatud. Vastustaja ei ole ka teostanud temperatuuri mõõtmisi kaebaja poolt märgitud kartserikambrites, kuna kaebaja ei ole vanglale väidetavast madalast temperatuurist märku andnud, kuid
59. aasta detsembris erinevates kartserikambrites teostatud temperatuuri mõõtmiste käigus puudusi ei tuvastatud. Kuivõrd kambrite temperatuur tagatakse ühise keskküttesüsteemi kaudu, siis ei saa kambrites olev temperatuur olulisel määral ka erineda.
60. Kambrid nr 119 ja 121 asuvad vastuvõtuosakonnas, kuhu kinnipeetavad paigutatakse üldjuhul lühiajaliselt vanglasse saabumisel või vanglast lahkumisel. Kambrites on kolm voodikohta, laud, istekohad, nagid, kraanikauss ja Aasia tüüpi WC. Kambris on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. WC-s on sundventilatsioon. Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. On tõsi, et seintelt puudusid pistikupesad, sest nimetatud kambris kinnipeetavad elektriseadmeid ei kasuta, kuna paiknevad ootekambris lühiajaliselt. WC-süsteem on analoogne kartserikambriga, kambris on kunstlik valgustus laes paikneva valgusti näol. Ka kambri WC-s oli valgustus tagatud. Sooja vee tagamist kambris vangistust reguleerivad õigusaktid ei nõua. Kohtu seisukoht
62. mai 2015 määrusega on kohus menetlusse võtnud A. E.a kaebuse ravi mittevõimaldamise ja kinnipidamistingimustest tingitud tervise halvenemisega põhjustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Määruses toodud põhjendustel leidis kohus, et kaebaja ei ole esitanud nõuet rahalise hüvitise saamiseks inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise tõttu. Kaebaja on määruse kätte saanud
63. mail 2015 ega ole edasises menetluses kohtu seisukohta kahtluse alla seadnud. Seetõttu hindab kohus järgnevalt üksnes nõuet kaebaja tervise võimaliku kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ega võta seisukohta küsimuses, kas Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kogumis võisid olla kaebaja inimväärikust alandavad. 3
64. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS 7 lg 2). Eeltoodud sätetest tuleneb, et kahju nõude rahuldamise eelduseks on isikul sellise kahju tekkimine, mis on põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega.
65. Kaebaja väidab terviskahju tekkimist kahel alusel, esiteks vasaku käe luumurru ravimata jätmise ning teiseks Tallinna Vangla olmetingimustest põhjustatud tervise halvenemise tõttu. Kohus hindab kumbagi alust eraldiseisvalt.
66. Riigikohus on
67. detsembri 2010 otsuses asjas nr 3-3-1-69-10 (p. 9) selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (
68. peatükk) ja valdkonnaseadused. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse (VangS) § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. Seega ei saa halduskohus ka käesolevas asjas hinnata, kas kaebajale tervishoiuteenuse osutamine Tallinna Vanglas oli nõuetekohane ega lahendada nõuet mittekohase kvaliteediga tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Halduskohtu pädevuses on otsustada, kas vastustaja on taganud kaebajale juurdepääsu tervishoiuteenusele VangS §-des 52 ja 53 sätestatud ulatuses ja võimaldanud saada arsti määratud ravi ning lahendada eelnevaga seonduv kahju hüvitamise nõue.
69. Kaebusest nähtuvalt heidab kaebaja vastustajale ette, et käeluumurru paranemine ei ole olnud täielik, nimelt ei ole taastunud küünarliigese liikuvus põhjustades kaebajale ka valu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai vigastuse ca poolteist kuud enne Tallinna Vanglasse paigutamist. Kaebaja terviskaardi väljavõttest (tl 61 pöördel) nähtuvalt on Tallinna Vanglasse saabumisel toimunud tema terviseseisundi hindamine
70. novembril
71. Selle käigus on ära märgitud ka vaidlusalune luumurd ning määratud kaebajale perearstile vastuvõtu aeg
72. novembriks
73. Perearsti vastuvõtule pääsemine nimetatud ajal ei ole tuvastatud. Kohtu hinnangul kinnitab terviskaardi väljavõte vastustaja seisukohta, et Tallinna Vanglasse paigutamisel ei esitanud kaebaja tõendeid varasema ravi kulu või edasise ravivajaduse kohta ega isegi väitnud tuvastatud ravivajaduse esinemist. Seetõttu ei ole käesoleva asja lahendamisel tähendust kaebaja terviseandmetel
74. aastal enne Tallinna Vanglasse paigutamist ega registreeringutel arsti juurde pääsemiseks. Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus sellekohaste tõendite kogumiseks.
75. Terviskaardi väljavõtte järgnevatest kannetest ilmneb, et kaebajat ei viidud perearsti vastuvõtule
76. detsembril 2013 kaebaja saatmiseks vaba vanglateenistuse ametniku puudumise tõttu. Perearsti vastuvõtule pääses kaebaja alles
77. jaanuaril 2014 ning kirurgi vastuvõtule
78. jaanuaril
79. Seejärel on perearst ja kirurg kaebajat vigastusega seoses korduvalt konsulteerinud ja arsti ettekirjutusel on läbi viidud erinevaid uuringuid. Samas ei nähtu terviskaardi kannetest, et oleks tuvastatud ravivajadus, mille elluviimist Tallinna Vangla ei võimaldanud. Samuti ei kinnita terviskaardi andmed, et luumurru põhjustatud vaevused oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal süvenenud või muutunud pöördumatuks ravi viibimise tõttu. Ka
80. aprillil 2015 digiloo haigusjuhtumi sissekandest (tl 66) ei saa teha sellist järeldust.
81. oktoobril 2013 digiloo 4 haigusjuhtumi sissekandest (tl 64-65) nähtub vastupidiselt, et kaebaja vigastuse edasiseks raviks nähti ette säästev režiim ja füsioteraapia. Asjas kogutud tõenditest ei ilmne, et käesoleva ajani oleks meditsiiniteenuse osutamise käigus selgunud konkreetne ravivajadus. Kaebaja kinnitusel peeti ta kinni
82. novembril 2013, s.o ca 6 nädalat pärast vigastuse saamist. Kaebaja ei ole väitnud, et ta selle aja jooksul oleks luumurrust paranemisega seoses arsti poole pöördunud ravivajaduse selgitamiseks. Seetõttu on kohtul kahtlus, et eelkõige kaebaja võib olla olnud mitte piisavalt hoolas oma tervise suhtes. Kaebaja etteheitest selle kohta, et tal ei võimaldatud Tallinna Vanglas kehakultuuriga tegeleda (tl 4) järeldub aga, et kaebaja ise pidas oma tervislikku seisundit sedavõrd heaks, et see lubas ka aktiivset liikumist.
83. Kohtu hinnangul on Tallinna Vanglale etteheidetav üksnes viivitus kaebaja perearsti vastuvõtule saatmisel. Tervisekaardi sissekanded kinnitavad, et alates
84. jaanuaril 2014 perearsti vastuvõtust on kaebaja Tallina Vanglas viibimise ajal olnud tagatud juurdepääs meditsiiniteenusele. Ka A. E. ise ei ole väitnud, et Tallinna Vangla oleks hiljem takistanud kaebaja pääsemist perearsti või kirurgi vastuvõtule või põhjustanud mõne meditsiinilise uuringu ärajäämise. Kaebaja on seostanud katkestusi meditsiiniteenuse osutamises enda ümberpaigutamisega teistesse kinnipidamisasutustesse. Nendel asjaoludel ei ole tuvastatud, et ca kahekuune viivitus Tallinna Vanglas perearsti vastuvõtule pääsemisel oleks mõjutanud negatiivselt kaebaja tervislikku seisundit või muutnud luumurrust tingitud vigastuse pöördumatuks. Arvestades, et kaebaja pole esile toonud, milline ravi tal Tallinna Vangla tegevusetuse tõttu õigeaegselt saamata jäi, käesoleva ajani ei ole erinevad kirurgid aktiivset ravi näidustanud, kaebaja ise ei olnud enne tema kinnipidamist
85. novembril 2013 enda ravivajadust selgitanud ei pea kohus põhjendatuks määrata meditsiinilist ekspertiisi kaebaja tervisliku seisundi ja selle põhjuste selgitamiseks. Vastavalt jääb rahuldamata kaebaja taotlus meditsiinilise ekspertiisi korraldamiseks
86. Toodud põhjustel on kohus seisukohal, et asjas kogutud tõendid ei kinnita, et puudused kaebaja vasaku käe küünarvarre liikuvuses oleks tingitud kohase ravi viibimisest. Seetõttu ei ole alust pidada Tallinna Vangla põhjustatud viivitust perearsti vastuvõtule pääsemisel kaebaja käesolevaks ajaks kujunenud tervisliku seisundi põhjuseks ning kaebajal ei ole terviskahju eest rahalise hüvitise saamiseks Tallinna Vanglalt.
87. Kaebuses on A. E. kirjeldanud Tallinna Vangla kambrite olmetingimusi tuues esile asjaolud, millega ta rahul ei ole. Samas ei seosta kaebaja puudujääkidega olmetingimustes konkreetseid tagajärgi oma tervislikus seisundis, märkides (tl 4) üksnes, et tal on diagnoositud depressioon ja see süveneb. Kaebaja tervisekaardi andmetest ilmneb, et A. E. on kaevanud meeleolu alanemist juba
88. aastal (tl 61 pöördel).
89. jaanuaril 2014 on psühhiaater märkinud (tl 61 pöördel) kaebaja põhimeeleolu mõõdukat alanemist. Sama on märgitud ka
90. mail 2014 toimunud vastuvõtul (tl 62).
91. oktoobril 2014, s.o ajal mil kaebaja oli juba ca 4 kuud viibinud Tartu Vanglas, on arst nentinud melanhoolse depressiooni süvenemist, kuid seda seoses vangistuses viibimisega üldiselt. Kohus leiab, et tervisekaardi andmed ei kinnita kaebaja väidet, et Tallinna Vangla olmetingimused on olnud depressiooni süvenemise põhjuseks. Pidades silmas, et kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas pärast
92. märtsi 2014 kahel perioodil üksnes lühiajaliselt, kaebaja on vangistuse täideviimise ajal ka varem meeleolu langust väitnud ning hiljem
93. aastal on depressiooni süvenemist seostatud vangistusest tingitud vabaduse kaotusega, tuleb eitada sellise kvaliteediga põhjuslikkust, mis annaks alust pidada Tallinna Vanglat vastutavaks kaebaja tervise halvenemise eest.
94. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebuses toodud asjaoludel ei vastuta Tallinna Vangla A. E.a tervise võimalikust kahjustumisest tingitud mittevaralise kahju eest. 5 Kaebus jääb rahuldamata.
95. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 6