3-15-1838/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1838 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi E.S.i kaebus Tartu Vangla
2. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2 õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – E.S. Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
3. Jätta E.S.i kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. november
6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. Tartu Vangla algatas
8. mail 2015 E.S.i kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise menetluse. Tartu Vangla
9. juuni 2015 otsusega nr 6-5/143-2 lõpetati E. S.i ümberpaigutamise menetlus ilma teda ümber paigutamata.
10. Tartu Halduskohtusse saabus
11. juulil 2015 E.S.i kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt taotleb E. S. Tartu Vangla kohustamist teha tema avavanglasse paigutamise suhtes uus otsustus. Tartu Halduskohus võttis
12. augusti 2015 määrusega E. S.i kohustamiskaebuse menetlusse.
13. E. S. esitas
14. augustil 2015 taotluse kaebuse muutmiseks põhjusel, et
15. augustil 2015 muudeti tema individuaalset täitmiskava ning tema ohutase muudeti ohtlikust kõrgohtlikuks, mistõttu ei saa käesoleval ajal kohustamisnõuet rahuldada. Tartu Halduskohus rahuldas
16. septembri 2015 määrusega kaebaja taotluse ja luges kaebuse esitatuks Tartu Vangla
17. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2 õigusvastasuse tuvastamiseks.
18. septembri 2015 määrusega määras kohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kaebuse põhjendused
19. Kaebaja osutab, et Tartu Vangla
20. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2 tegemise ajal kehtinud individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt oli ta ohutase ohtlik ning tal ei olnud kohustust läbida sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“ 2015 aasta neljandas kvartalis. Seega kuigi kaebaja ohutase oli otsuse tegemise ajal ohtlik, koheldi kaebajat tema hinnangul kõrgohtliku kinnipeetavana. Kaebaja on seisukohal, et täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 toodud kriteeriumid olid vaidlusaluse otsuse tegemise ajal täidetud ning seega oli tema ümberpaigutamine lubatav.
21. Kaebaja esitas halduskohtule
22. oktoobril 2015 pöördumise, milles ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, et ta oli
23. juuni 2015 otsuse tegemise ajal kõrgohtlik. Kaebaja hinnangul on leidnud tõendamist, et kõrgohtlik on ta alates
24. augustist
25. Kaebaja osutab, et tulenevalt „ Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendist“ ei pea kontaktisik ohtlikuse taseme langetamist kellegagi kooskõlastama, kuid ta võib seda teha. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et kontaktisik Veronika Romanenkova langetas tema ohutaset õiguspäraselt. Kaebaja märgib, et kuigi ta lõpetas sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“
26. septembril 2015, ei ole vangla asunud muutma tema ohutaset, kuigi programmi mitteläbimine oli ainsaks põhjuseks, miks ohutaset tõsteti. Vastustaja vastuväited
27. Vastustaja on seisukohal, et E. S.il puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ja menetlus asjas tuleb lõpetada.
28. Vastustaja ei pea esitatud kaebust ka sisuliselt põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata, kui kohus peab tuvastamisnõude esitamist lubatavaks. Vastustaja osutab, et vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 16 lg-le 3 on kinnipeetava individuaalse täitmiskavas muutuste tegemine lubatud ning selle aluseks on kinnipeetava areng ning seejuures võib muutmine toimuda ka negatiivses suunas.
29. Vastustaja märgib, et E. S.i ümberpaigutamise menetlus lõpetati vaidlusaluse otsusega, kuna ilmnes asjaolu, et E. S.i riskide hindamisel on tema ohutaset hinnatud valesti, mis tingis ka ohutaseme alusetu muutmise. Sellest tulenevalt oli kaebaja individuaalses täitmiskavas märgitud riskide maandamiseks olulise programmi „Eluviisitreening“ läbimine soovitusliku aga mitte kohustusliku programmina. Ilma riskide maandamiseks ettenähtud programmi läbimiseta ei ole kaebaja ümberpaigutamine mõeldav.
30. Tartu Vangla osutab, et kuna kaebaja riskide hindamisel tehtud veast ning sellega kaasnenud ohutaseme alandamisest oli möödunud peaaegu aasta, siis otsustati kaebaja suhtes läbi viia erakorraline riskide hindamine, et saada käeoleva hetke seisuga adekvaatne ja õige hinnang kaebaja ohtlikkuse kohta. Erakorralise riskihindamise tulemusel hinnati E. S. kõrgohtlikuks. Tartu Vangla hinnangul on ilmselge, et kui kaebaja on 2015 augustis teostatud riskihindamise tulemusel hinnatud kõrgohtlikuks, siis oli kaebaja kõrgohtlik ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ehk
31. juunil 2015, kui tema ümberpaigutamise menetlus lõpetati. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja ümber paigutamata jätmise otsus on õiguspärane, kuna esines ümberpaigutamist välistav asjaolu. Kohtu seisukoht
32. Kohus on jätkuvalt
33. septembri 2015 määruses väljendatud seisukohal, et kaebuse muutmine on lubatav ning E. S.il on kaebeõigus Tartu Vangla
34. juuni 2015 otsuse nr 6-5/143-2 õigusvastasuse nõude esitamiseks halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 näeb tõesti ette piirangu tuvastamiskaebuse esitamiseks, mille tõttu tõusetub 2 küsimus E. S.i kaebeõigusest avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamise otsuse vaidlustamiseks tuvastamiskaebusega. Samas osutab kohus sellele, et
35. augusti 2015 määrusega oli kohus otsustanud võtta menetlusse kaebaja kohustamisnõue. Kaebaja kaotas võimaluse saavutada kohustamisnõudega taotletav eesmärk seetõttu, et vastustaja pärast halduskohtule kaebuse esitamist muutis erakorraliselt E. S.i individuaalset täitmiskava. Kujunenud olukorras ei pea kohus põhjendatuks kohaldada HKMS § 45 lg-t 2 samal sarnaselt selle, kui kohustamiskaebusega taotletava eesmärgi saavutamist takistav asjaolu oleks esinenud juba halduskohtule kaebuse esitamise ajal. Põhiseadusega tagatud kohtukaebeõiguse tegeliku teostamise võimaldamiseks peab kohus lubatavaks kujunenud olukorras kaebaja tuvastamiskaebuse sisuliselt läbi vaadata. Kohustusega teostada menetlusõigusi heauskselt (HKMS § 28 lg 1) võib vastuolus olla vastustaja tegevus haldusmenetluses pärast halduskohtule kaebuse esitamist, mis loob võimaluse vastuväiteks kaebusele kaebeõiguse puudumise tõttu.
36. Vastavalt vangistusseaduse § 20 lg-le 1 kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse.
37. Tartu Vangla alustas
38. mail 2015 menetlust E. S.i avavanglasse paigutamise otsustamiseks. Menetluse alustamise aluseks oli
39. mail 2015 koostatud individuaalne täitmiskava (tl 9-10) , milles märgiti: „esmased riskid on maandatud, kinnipeetav on osalenud tööhõives, puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused“. Menetlus lõpetati
40. juunil 2015 otsusega. Otsust põhjendati sellega, et kaebaja ei ole vangistuse ajal läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“. Kaebaja ohutaset on individuaalses täitmiskavas põhjendamatult alandatud kõrgohtlikust ohtlikuks. Seetõttu on ei ole põhjendatud ka kaebaja vabastamine sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ kohustuslikus korras läbimisest.
41. Kohtumenetluses on vastustaja asunud tuginema sellele, et kuna
42. augustil 2015 koostatud individuaalses täitmiskavas on kaebaja hinnatud taas kõrgohtlikuks, siis oli ta kõrgohtlik ka avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamise ajal. Seega leiab vastustaja, et menetluse lõpetamise ajal esines justiitsministri
43. märtsi 2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg-s 1 nimetatud asjaolu, mis välistas kaebaja paigutamise avavanglasse. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.
44. Tulenevalt VangS § 16 lg-st 1 koostatakse kinnipeetava individuaalne täitmiskava kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat. Justiitsministri
45. mai 2008 määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lg 1 kohaselt on täitmiskava kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostatakse kogu kinnipeetava karistusaja kohta ja sellest peab nähtuma, milliseid sekkumisi, mis järjekorras ja millal planeeritakse kinnipeetava suhtes rakendada tema karistuse kandmise ajal (määrus nr 21 § 4 lg 1 ls 1). Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on täitmiskava täitmisperiood üks aasta, mida arvestatakse alates täitmiskava kinnitamisest. Täitmisperioodi lõpus planeeritakse järgmise täitmisperioodi jooksul toimuvad sekkumised (samas lg 5). Seega on täitmiskava programmiline dokument, millest lähtutakse isiku kohtlemisel vangistuse täideviimisel. Kuna täitmiskava on suunatud tulevaste tegevuste kavandamisele, siis puudub täitmiskaval tähendus tagasiulatuvalt ning täitmiskavast saab lähtuda sellisena nagu see on toimingu tegemise või tegemata jätmise ajal. Täitmiskava muutmine tagasiulatuvalt ei ole lubatud. Selles väljendatud hinnangud muu hulgas isiku ohtlikkusele saavad tugineda täitmiskava 3 koostamisel või muutmisel toimunud riskihindamisele ega kajasta seega võimalikku varasemat olukorda. Vastavalt ei ole põhjendatud tugineda muudetud täitmiskavas kaebaja kõrgohtlikuks hindamisele, kui avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamise ajal täitmiskavas kaebajat kõrgohtlikuks ei hinnatud.
46. Samas ei ole kohtu hinnangul siiski alust lugeda E. S.i avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamist õigusvastaseks. VangS § 20 lg 1 kohaselt on avavanglasse paigutamine vangla kaalutlusotsus, kusjuures vanglal on avar kaalutlusruum. Käesoleval juhul ei ole alust Tartu Vanglale ette heita kaalutlusviga E. S.i avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamisel, kuna vastustaja on asjakohastele kaalutlusetele tuginedes leidnud, et otstarbekas on jätkata vangistuse täideviimist kinnises vanglas, et võimaldada kaebajal läbida sotsiaalprogramm.
48. mail 2015 koostatud täitmiskavas on E. S.i isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskidena märgitud varasemat alkoholi kuritarvitamist, sellega seotud vägivaldset käitumist ja suhtumist kriminaalhooldusesse. Tartu Vangla
49. juuni 2015 otsusest ilmneb alkoholi kuritarvitamise risk ei ole kaebaja puhul maandatud, mistõttu on tema avavanglasse paigutamine ennatlik.
50. juuli 2015 vaideotsuses on vastustaja täpsustanud, et sõltuvuskäitumise muutmisele suunatud sotsiaalprogrammi läbimine on olnud kaebajale ette nähtud juba
51. augustil 2010 koostatud täitmiskavas. Selle läbimise tähtaega on korduvalt edasi lükatud kaebaja keeldumise tõttu programmi läbimisest. Kohtu hinnangul tuleb alkoholi kuritarvitamise riski hinnata asjakohaseks kaalutluseks isiku avavanglasse paigutamise otsustamisel. Seda eriti olukorras, kus isik vangistuse täideviimise ajal on keeldunud võtmast samme sõltuvusest tingitud riski vähendamiseks. Isiku selline käitumine võib viidata soovimatusele sõltuvuskäitumise ohjeldamiseks. Seejuures ei õigusta sotsiaalprogrammist keeldumist sarnase programmi läbimine varasema vangistuse ajal
52. aastal olukorras, kus kaebaja on alkoholi mõju all pärast vangistusest vabanemist toime pannud uue kuriteo.
53. Kaebaja ei ole esile toonud avavanglasse paigutamise otsustamiseks olulisi asjaolusid, mida menetluse lõpetamisel arvestatud ei ole. Ka kohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Käesoleval juhul ei ole alust Tartu Vanglale ette heita kaalutlusviga E. S.i avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamisel, kuna vastustaja on asjakohastele kaalutlusetele tuginedes leidnud, et otstarbekas on jätkata vangistuse täideviimist kinnises vanglas, et võimaldada kaebajal läbida sotsiaalprogramm, millel läbimisest kaebaja seni on keeldunud, kuid, mille läbimine on kaebaja sõltuvuskäitumise tõttu oluline.
54. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla
55. juuni 2015 otsus 6-5/143-2 E. S.i avavanglasse paigutamise menetluse lõpetamiseks on õiguspärane. Kaebus jääb rahuldamata.
56. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 4