Obsah (9)

§ 3§ 8§ 396§ 402§ 76§ 100§ 101§ 108§ 113

Tsiviilasi nr. 2-15-108105 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja num

) § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 3

p 1 tulenevalt võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 8

lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja on esitanud laenutaotluse, misjärel kostja isikusamasus on tuvastatud ID kaardi alusel ning seejärel on pooled 11.04.2012 sõlminud laenulepingu nr XXX ning kostja on saanud hagejalt laenu summas 150 eurot. Kostjal tuli laen tagastada ja tasuda intressi hiljemalt 11.05.
2. Seega laenulepingust tulenevalt oli kostjal laenu tagastamise ja intressi tasumise kohustus. 3 Kostja esindaja leiab, et kuna kostja ei valda eesti ega inglise keelt, ta ei osanud 11.04.2012 ega praegu üldse arvutit kasutada ning talle ei kuulu ühtegi e-posti aadressi, veelgi vähem laenutaotluses toodud aadress XXX, siis võib asuda seisukohale, et teadmata isikud on kuritarvitanud kostja isikuandmeid, viinud kostja tuvastamiseks postiasutusse ning on omastanud raha, mis oli laenuna kostja nimele vormistatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja poolt avaldatu ei ole tõendatud, seega on kostja eelnimetatud seisukohad paljasõnalised ning ei ole arvestatavad.
3. Kostja esindaja on ka seisukohal, et kuna kostja oli juba 11.04.2012 kindlalt teovõimetu ning ei olnud võimeline saama aru oma toimingute tagajärgedest, kusjuures kostja teovõimetus on alanud oluliselt varem, juba ajutrauma toimumise järel 05.05.2007, siis on kostja poolne tehing tühine.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.03.2015 tsiviilasjas nr 3-2-2-5-14 tehtud kohtumääruse punktis 8 nentinud, et maakohus tegi tagaseljaotsuse
5. veebruaril 2014 ja seega tuvastas kohus kostja piiratud teovõime TsÜS § 8 lg 2 tähenduses alles pärast vaidlusaluse tagaseljaotsuse tegemist. Samas selgub kohtumäärusest, et kostja haigestus juba
6. aastal, viimastel aastatel lõpetas kostja omaalgatuslikult toetusravi ja arsti vastuvõtule enam ei ilmunud. Sel perioodil täheldas ka V. Vaher ema tervisliku seisundi halvenemist. Eespool toodud asjaolud annavad aluse järeldusele, et kostja haiguse puhul on tegemist kestva haigusliku seisundiga, mis kujunes välja pikema aja jooksul enne eestkostja määramist, ning kostja oli piiratud teovõimega ka hagimenetluse ja tagaseljaotsuse tegemise ajal. Kohtu hinnangul saab käesoleval juhul tugineda eelnimetatud Riigikohtu seisukohale. Kohtule esitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 30 (tl 72-75) kohaselt on kostjal sedastatav raske peaaju traumast tingitud traumajärgne ajukahjustuse sündroom dementsusega ja epileptiliste hoogudega, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertiisi aktist nähtub, et peaaju trauma on aset leidnud 05.05.
7. Ekspertiisi aktis toodud asjaolud annavad aluse järeldada, et kostja haiguse puhul on tegemist kestva haigusliku seisundiga, mis kujunes välja pikema aja jooksul (alates
8. aastast) enne eestkostja määramist, seega oli kostja piiratud teovõimega ka laenu võtmise hetkel. TsÜS § 11 lg 1 kohaselt piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kostja seaduslik esindaja ei kiida hagi aluseks olevat tehingut heaks ning ei anna selleks oma nõusolekut (tl 64, pöördel). Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-2-5-14 jätab kohus hageja hagi rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et kohus on juhtinud hageja tähelepanu alternatiivstele nõude alustele, kuid hageja ei ole (seda ka kostja vastusele seisukoha esitamisel) esitanud enda nõuet muul, kui lepingu alusel. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
9. TsMS § 162 lg 1, 3 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Poole seadusliku esindaja menetluskulud hüvitatakse samas korras kui poole menetluskulud. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda. 4
10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kostja ja kostja seadusliku esindaja menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu. Hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda.
11. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits Kohtunik 5