TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1546 Otsuse kuupäev 29. oktoober 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Martin Villemsi kaebus Tallinna Van

) § 90 lõiked 3 ja 5 vastuolus põhiseaduse §-ga 11, § 19 lõikega 1 ja §-ga

1. Vahistatutel puuduvad suhtlemispiirangute tõttu pea igasugused mõtestatud ajaveetmise võimalused. See tekitas pidevat ängistust ja frustratsiooni. Ta märgib, et taotles esmalt spordisaali kasutamist ja kambriuste avamist ning hiljem, kui talle selgitati, et seda võimaldatakse ainult kinnipeetavatele, hakkas ta taotlema enda kinnipeetava režiimile üle viimist. Vastustaja vastuväited
2. Tallinna Vangla selgitab, et M. Villems viibis Tallinna Vanglas 07.07.2011 – 17.04.2013 ja 22.05.2013 – 30.05.
3. Teda karistati Harju Maakohtu 03.08.2012 otsusega, mis jõustus 06.03.
4. Isikust saab kinnipeetav alles siis, kui tema suhtes on jõustunud teda vangistusega karistav kohtuotsus ning otsus on täitmisele pööratud. Seega ei ole oluline, millal on toimunud kohtuistung või tehtud kohtuotsus. Kuna kaebajat süüdimõistev otsus jõustus 06.03.2013, oli kaebaja kuni selle ajani Tallinna Vanglas vahistatuna, pärast otsuse täitmisele pööramist paigutati kaebaja kinnipeetavana vastuvõtuosakonda. 10.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib ning lõikest 5 tulenevalt on vanglateenistus kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Seega tulenes vanglale kehtivast õigusest kohustus hoida vahistatuid lukustatud kambrites ööpäevaringselt ning vanglal oli kohustus pärssida vangla eri kambrites viibivate vahistatute omavahelist suhtlust. Alates 06.03.2013 paigutati kaebaja

§ 14

lõike 3 alusel vastuvõtuosakonda ning tal puudus vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit tulenevalt justiitsministri 30.11.2000 nr 72 määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lõikest

1. Kaebaja sai Tallinna Vanglas viibimise ajal suhelda kambrikaaslastega ning tegeleda kehakultuuriga igal temale sobival ajal kambris või terve tunni jooksul värske õhu käes viibides, samuti oli kaebajal võimalus kirjavahetust pidada ja helistada ning käia lühiajalistel kokkusaamistel. Vastustaja leiab, et Tallinna Vangla tegevuse tulemusena ei saanud kaebajale tekkida selliseid kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. 2 Kohtu seisukoht
2. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et
3. – 15.06.2012 ja 20.06.2012 arutas Harju Maakohus kohtuistungil kriminaalasja kaebaja süüdistuses ning 03.08.2012 kaebajat karistati kriminaalkorras ja mõisteti 6 aastat 6 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 04.05.2011, see on alates eelvangistusest. Nimetatud otsus jõustus 06.03.
4. Kaebuse kohaselt märtsist 2012 võeti kaebajalt maha menetluslikud suhtlemispiirangud seoses eeluurimise lõpuga. On tuvastatud, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 07.07.2011 kuni 17.04.2013 ja 22.05.2013 kuni 30.05.
5. Kaebaja on seisukohal, et hiljemalt pärast kohtuistungi toimumist juunis 2012 kuni 17.04.2013, s.o otsuse täitmisele pööramiseni, puudusid menetluslikud põhjendused tema isolatsioonis pidamiseks. Kaebuse kohaselt nimetatud ajal ta oli isolatsioonis 23 tundi ööpäevas, suhtles ainult kambrikaaslasega, ei saanud kasutada spordisaali ning nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot seoses isolatsiooniga, mis tekitas ängistust ja frustratsiooni.
6. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja kohtuistungi toimumisest, s.o 20.06.2012 kuni kohtuotsuse täitmise pööramiseni ja Tartu Vanglasse etapeerimiseni ehk kuni 17.04.2013, kokku peaaegu 10 kuud asus kaebaja vahistatu režiimil. Vangistus kinnipeetava suhtes on seotud karistuse täideviimisega; eelvangistus vahistatu suhtes on kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. 13.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Tulenevalt

§ 14lg 3 ja VSk

E § 8 lg 4 puudub vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval ja seega peale süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist piirati kaebaja liikumisvabadust VSkE § 8 lg 4 alusel. 14. Tulenevalt

§ 55

lg 2 ja § 93 lg 5 võimaldatakse vahistatutel ja kinnipeetavatel viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas ja kaebajale see võimaldati.

§ 90lg 3 ja 5 tõttu ei saa vahistatud spordisaali kasutada.

Tegemist on piiranguga, mis kaasnes vältimatult kaebaja poolt eelvangistuse kandmisega. 15. Põhiseaduse §-st 102 tulenevalt võetakse seadusi vastu kooskõlas põhiseadusega.

§ 90

näol on tegemist kehtiva sättega ja seetõttu vastustaja oma tegevuses lähtus kehtivast õigusest ning vangla jaoks seaduse imperatiivse normi täitmine oli obligatoorne, sest vanglal puudus õigus rakendada kaalutlusõigust, s.o vanglateenistusele on seatud kaalumisvõimaluseta kohustus takistada eri kambrite vahistatute suhtlemist (

§ 90lg 5).

1. Käesolevas asjas oli kaebaja vahistatu staatuses ja oli 23 tundi ööpäevas suletud kambris ning suhtles kaebuse kohaselt ainult kambrikaaslasega perioodil 20.06.2012 kuni 17.04.2013 ehk 9 kuud ja 28 päeva. Kohus leiab, et seda perioodi ei saa lugeda ebamõistlikult pikaks. Kriminaalmenetluses loetakse lühikeseks ajaks kogu kriminaalmenetluse läbi viimist kui see kestab mõnest nädalast mõne kuuni. Kaebajat süüdistati mitmes episoodis, mitme karistusseadustiku sätte järgi, mis puudutasid teo grupis sooritamist, ja ta vahistati 04.05.2011 ning seoses asja menetlusega oli tema suhtes valitud suhtlemispiirangud kuni märts 2012, see on kuni eeluurimise lõpuni. Suhteliselt kiiresti määrati kohtuistung (juuni 2012), kohtuotsus kuulutati 03.08.2012 ja 7 kuuga läbiti apellatsiooni- ja kassatsiooniaste. 06.03.2013 kohtuotsus jõustus. 1 kuu ja 11 päeva pärast etapeeriti kaebaja kohtuotsuse täitmiseks Tartu Vanglasse. 3
2. Kohus leiab, et vastustaja ei rikkunud kehtiva seaduse täitmisel kaebaja subjektiivseid õigusi liikumisvabaduse ja suhtlemisvõimaluse osas. Kohus ei leia, et

§ 90

lg 3 lause 1 ja lg 5 oleks vastuolus põhiseaduse §-ga 11, 19 ning 26 ja seega ei kuuluks kohaldamisele. Kaebaja suhtes kohaldati vahistamist eesmärgiga tagada kriminaalmenetluse läbiviimine ja õigusemõistmine. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas ( RKPJKo 04.04.2011, nr 3-4-1-9-10, p 47). Põhiseaduse § 11 lubab vaid selliseid põhiõiguste riived, mis on kooskõlas põhiseadusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning mis ei tohi moonutada piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Kohtu arvates käesolevas asjas kaebaja riivel on legitiimne eesmärk ja riive on proportsionaalne, sest vahistatu õiguste piiramine

§ 90

lg 3 lauses 1 ja lg 5 sätestatud viisidel on tingitud ennekõike vajadusest tagada tõhusa õigusemõistmise huvid ja kitsamalt pärssida kriminaalmenetlusse sekkumise võimalusi ja selle huvides on vaidlustatavad piirangud legitiimsed. 18. Kohtu arvates on õigustatud

§ 90lg 3 ja lg 5 sõnastamine ilma igasuguste kaalumisõiguseta vanglateenistusele.

Vanglateenistus, mis üldjuhul ei vii läbi kriminaalmenetlust, ei saaks võrdseid gruppe kohelda võrdselt. Pole välistatud kaalumisvõimaluse olemasolul võrdsete isikute gruppide ebavõrdne kohtlemine. Sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda võrdselt ja kui tegemist on vahi all oleva isikuga, siis ei oleks õigustatud ühele vahistatule anda ja luua vanglateenistuse initsiatiivil võimalusi, mida teisele vahistatule keelatakse. Keelatud on meelevaldne erinev kohtlemine. Nimetatud sätete täitmise adressaat on vanglateenistus kui täitevõim. Kaalutlusõigust on täitevõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Otsus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Seadusandjal on õigus kehtestada regulatsioon, mis ei võimalda diskretsiooni, kui regulatsioon on proportsionaalne. Vahistatu kergemate kinnipidamistingimuste ja eeluurimise huvide omavaheline sobitamine on raske ülesanne, sest puuduvad objektiivsed mõjutusvahendid selleks, et vahistatud suhtuksid ausalt ja tõhusalt kriminaalmenetlusse. Ühiskonna turvalisuse, kriminaalmenetluse läbiviimise ja kohtuotsuseni jõudmise tagamiseks on kohtu hinnangul vaja teatud tingimustel seada piiranguid, et võimalikult kiiresti jõuda jõustunud kohtuotsuseni. 19. Iseenesest oleks mõeldav, et piiranguid vahistatutele määraks täies ulatuses kriminaalasja menetlejad analoogiliselt praegu kehtiva KrMS §-ga 1431. Üksnes kriminaalasja menetleja saaks võtta põhjendatud seisukoha, kas konkreetsel juhul on tarvis piirata vahistatu suhtlemist teiste vahistatutega. Samas ei muuda kohtu hinnangul niisuguse regulatsiooni kehtestamata jätmine veel

§ 90lõikeid 3 ja 5 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Nimelt on kriminaalasja menetlejal võimalik vajadusel kaaluda vahistamise mõju isikule tervikuna ning olukorras, kus see muutub isiku suhtes tervikuna ebaproportsionaalseks, kohaldada mõnd muud tõkendit (sh asendada vahistamine elektroonilise valvega).

§ 90

lõigete 3 ja 5 imperatiivne mõju on asjaolu, millega kriminaalasja menetleja peab igas menetlusstaadiumis arvestama. Kohtu hinnangul on

§ 90

lõiked 3 ja 5 kehtivas sõnastuses seetõttu kooskõlas põhiseadusega ja seega kuuluvad kohaldamisele selle asja lahendamisel.

1. RvastS § 9 lg 1 annab isikule õiguse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist üksnes õigusvastaselt ja süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas asjas kohus leiab, et vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt ja seega puudub alus hüvitise välja mõistmiseks. Samuti ei ole kaebaja tõendanud ühtegi talle saabunud kahjulikku tagajärge. Seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 4
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 5