Obsah (7)

§ 212§ 213§ 65§ 199§ 4§ 2§ 59

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 27.10.2015, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16.09.2013 kella 23 paiku viibis kaebaja koos Jaan Kivisiku ja Illari Kilgiga XXXXXXXXXX talle kuuluval XXXXXXXXXX kinnistul oma autos ja jõi õlut. Autol põlesid esituled, vilkusid kollased vilkurid ja auto kõlaritest kostus vali muusika.
2. Peale kella 23 sisenes kaebaja kinnistule politseipatrull (tl I-62p), mis koosnes patrullpolitseinikest Marko Lelovist ja Mauno Jalonenist. Seepeale leidis kaebaja kinnistul aset intsident, mille osas lähevad poolte kirjeldused lahku. Intsidendi käigus kasutasid politseinikud kaebaja ja Illari Kilgi suhtes füüsilist jõudu, käeraudu ja gaasirelva, pidasid nimetatud isikud kinni ja toimetasid Jõhvi arestimaja kambrisse, kus kaebajat hoiti kinni kuni 18.09.2013 kl 14:25, mis nähtub esmase tervisekontrolli aktist (konfidentsiaalne toimik) ja kaebaja 29.09.
3. a kaebusest (tl I-10p).
4. 17.09.2013 koostas Ida Prefektuuri konstaabel Mauno Jalonen ettekande (tl 114) eelmise õhtu sündmuste kohta (kirjapilt muutmata): „Käesolevaga teen Teile teatavaks, et 16.09.2013 täitsin teenistusülesandeid Jõhvi linas ja Ahtme linaosas koos patrullpolitseinik Marko Lvov’iga kell 23:02 saimje väljakutse XXXXXXXXXX külla, kus rikutakse teiste isikute rahu. Ühest talust kostab juba 4 tundi muusika ja sõidukil vilguvad kollased vilkurid. Sõites XXXXXX külla talu avastasime kohe, kuna sõiduteelt oli näha vilkuvaid vilkureid ja oli kuulda muusikat. Sõites selle sõiduki juurde avastasime sellest kolm isikut, kes tarvitasid õlut. Kõik kolm isikut olid alkoholijoobes. Me ei jõudnud ennast veel tutvustadagi, kui üks noormes, hiljem tuvastatud Ülari Kilk ik. […] ütles „näe munnid tulid“ kutsusime isiku korrale ja palusime sõiduki r/m XXXXXX , mis kuulub OÜ-le roheline laine roolis olnud isikul lülitada vilkurid välja ja esitada kontrolliks dokument. Mille peale isik, hiljem eelpool mainitud sõiduki numbri järgi tuvastatud Urmas Vaev ik. […] lülitas vilkurid välja ja „sõnadega kulge teie kaduge eramaalt“. Selgitasime, et me tulime siia tegelema rahu rikkumisega, mille pele isik karjatas veel kord kaduge minu maalt. Palusime isikul väljuda sõidukist ja tulla meiega kaasa andmete kontrolliks, kuna seal sõiduki kõrval tugeva lärmi tõttu teha ei saanud. Kokku oli sõidukis 3 isikut peale eelpool mainitud lllari ja Urmase, Jaan Kivisik ik. […]. Kui me paigutasime U. Vaev’a patrullsõidukisse tulid teised kaks noorukit sõidukist välja. Andsin neile seadusliku korralduse minna sõidukisse tagasi, millele nad ei allunud. Sellel hetkel hakkas patrullsõidukis olev Urmas taguma jalgadega ust ja akent ning karjuma, „kuradi pederastid panevad mind omal maal siia autosse. Avasin ukse ning U. Vaev üritas mind rünnata, mille tulemusel olin sunnitud kasutama füüsilist jõudu ja käeraudu ning minu paarimes kasutas gaasi. Urmasele tuli appi I. Kilk ning tema sai ka kerge gaasi tabamuse. Panime mõlemale isikule käerauad peale ja toimetasime arestimajja kainenema. Mõlemad noormehed keeldusid alkoholi tuvastamisest. Kogu tee vältel U. Vaev ähvardas probleemidega ja advokaatidega ning sõimas meid kährikuteks ja idiootideks. I. Kilk aga ähvardas füüsilise vägivallaga“.
5. 17.09.2013 vormistati kaebaja kohta esmase tervisekontrolli akt (konfidentsiaalne toimik), mille punkt III alapunktist 1 nähtuvalt oli kaebaja näol verevalum ninajuure piirkonnas läbimõõduga 5x8 cm ning parema randme piirkonnas verevalum läbimõõduga 10x8 cm.
6. 18.09.2013 koostati kaebaja kohta Kohtla-Järve EMO-s patsiendikaart nr XXXXXX (konfidentsiaalne toimik), mille anamneesi järgi tuvastati kaebajal nina piirkonnas hematoom, verevalum ja turse, parema randmeliigese valu, sinikas paremal põlveliigesel, kedra piirkonnas väike verevalum. Kaebaja olek oli loid. Kaebaja kaebas peavalu, pearinglust ja iiveldust. Diagnoosis on märgitud, et kaebajal oli koljusisene vigastus, konkussioon, pindmine küünarvarrevigastus, küünarvarre täpsustamata osade konkussioon, kolju- ja näoluude 2 (ninaluude) kinnine murd. Kaebaja on vigastuste põhjusena märkinud peksmise politsei poolt 16.09.2013 kl 23:00, samuti viidanud sellele, et eelmisel päeval oli oksendamine.
7. 29.09.2013 esitas kaebaja kaebuse PPA-le (tl I-10-11), milles leidis, et tema suhtes pandi 16.09.2013 toime võimuliialdus. 30.09.2015 esitas kaebaja samasisulise kaebuse prokuratuurile (tl I-122-123).
8. Prokuratuur vastas kaebajale 10.10.
9. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmisest (tl I-129). Kaebaja esitas selle peale 21.10.2013 kaebuse Riigiprokuratuurile, mille Riigiprokuratuur 01.11.
10. a määrusega (tl I-149p-151) rahuldamata jättis.
11. PPA vastas 31.10.2013 (tl I-13-14) kaebajale, et politseiametnikud käitusid kaebaja suhtes õiguspäraselt, kooskõlas politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) sätetega. PPA tugines PPVS 16.09.2013 kehtinud redaktsiooni (PPVS v.r) § 737 lg 1 p-le 2, § 30 lg-le 2, § 32 lg 1 p-le 1 ja § 729 lg-le
13. 08.01.2014 esitas kaebaja hiljem täiendatud kaebuse (tl I-2-4, I-24-25, I-32) ning palus, et kohus tunnistaks ülemäärase jõu kasutamises, kehavigastuste tekitamises, ebaseaduslikult vabaduse võtmises ja alandamises seisnenud PPA tegevuse õigusvastaseks ja soovis saada õigusvastase ja alusetu füüsilise jõu ja erivahendite kasutamise ning kehaliste vigastustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja on kirjeldanud 16.09.2013 õhtuseid ja sellele järgnenud sündmusi järgmiselt. Pärast kella 23 sõitis kaebaja eravaldusse, millel oli keelav märk, politseisõiduk, millel ei töötanud sinised vilkurid. Kaebaja leidis, et see rikub tema pere valdust ja kodu puutumatust. Kaebaja nõudis, et politseiametnikud lahkuks sõidukiga eravaldusest, kuid seda ei tehtud. Politseiametnikud ei põhjendanud eravaldusesse sissetungimist. Pärast väänasid politseiametnikud kaebaja mind maapinnale ja pandi käed selja taha raudu. Sel hetkel, kui kaebaja maha suruti ja tema käed raudu pandi, sõimas kaebaja politseiametnikke kährikuteks ja idiootideks. Pärast seda lasi politseiametnik talle gaasi näkku ja mõni sekund hiljem tundis kaebaja tugevat lööki vastu nägu, mille tagajärjel murdus tema ninaluu. Hiljem toimetati kaebaja Jõhvi arestimajja ja pandi kambrisse kuni hommikuni arstiabi saamata. Hommikul ca kella viia paiku selgitati kaebajale, et ta on kinni peetud 48 tunniks ja viidi arestimaja kolmandale korrusele, kambrisse nr
14. 17.09.2013 hommikul kella kümne ajal vaatas kaebaja nimetatud kambris üle arestimaja medtöötaja. Samal päeval pärast lõunat viidi kaebaja arestimaja arsti juurde, kes vaatas kaebaja üle ja ütles, et antud vigastustega tuleks pöörduda kindlasti traumapunkti. Sinna kaebajat ei toimetatud. 18.09.2013 pärast kella kahte kaebaja vabastati ja ta suundus koheselt Kohtla-Järve traumapunkti, kus fikseeriti tema vigastused. Kaebaja ei kujutanud ohtu kellegi elule ega tervisele, sest viibis enda elukohas. Lähim elumaja asub tema kinnistust ca 0,5 kilomeetri kaugusel ja sõidukist kõlav vali muusika ei saanud naabreid häirida. Arusaamatuks jääb politsei väide korrarikkumise lõpetamiseks antud korraldusele mitteallumise kohta. Joovet kaebajal ei tuvastatud ja vigastusi vaatamas käinud isik rääkis ainult vene keeles ega saanud temast aru.
15. PPA palus vastuses kaebusele (tl I-112-113p) jätta kaebus rahuldamata. PPA poolne asjaolude kirjeldus on järgmine: „16.09.2013 kell 23:02 laekus politseile väljakutse XXXXXX valda XXXXXX külla seoses teiste isikute rahu häirimisega. Sündmuskohal, olles alkoholijoobes ja agressiivne, ei kuulanud [kaebaja] politseiametnike selgitusi ega allunud nende korraldustele lõpetada korrarikkumine, väljuda oma sõidukist ja tulla isikuandmete kontrollimiseks politseiametnikega kaasa politseisõiduki juurde. Samuti keeldus isik oma isikuandmeid avaldamast, kasutas politseiametnike suhtes korduvalt ebatsensuurseid sõnu, ähvardas probleemidega ja püüdis politseiametnikke rünnata. Eeltoodut arvesse võttes oli 3 politsei sunnitud kasutama [kaebaja] suhtes füüsilist jõudu, käeraudu ja gaasi ning toimetas isiku arestimaja Jõhvi kambrisse kainenema.“ PPA tugines oma tegevuse õigustamiseks PPVS v.r § 737 lg 1 p-le 1 ja § 3 lg 1 p-le
17. Halduskohtus 06.05.2014 toimunud istungil (tl I-181-183p) täpsustas kaebaja, et esitatud kahjunõue on seotud tema kinnistul toimunuga. Kaebaja ja tema abikaasa kinnitasid, et 17.09.2013 öösel kella 2 paiku tuli sama politseisõiduk uuesti kinnistule tagasi, käisid ümber auto ja võisid kirjutada üles sõiduki numbrid. Vastustaja esindaja põhjendas teistkordset kinnistule minemist vajadusega selgitada auto numbri abil välja osaliste andmed, sest nad ise keeldusid neid ütlemast. Kaebaja väidetud asend autos ei saanud võimaldada ninaluud purustava löögi andmist. Vastustaja väitis, et esmase kontrolli käigus tuvastati üksnes verevalum silma juures ja pole teada, millal ninaluu purunes.
18. 20.05.
19. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata (tl I-188-190). Halduskohus tugineb nõude alustena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-tele 1 ja
20. Politsei ülesanded ja nende täitmisega seonduv on reguleeritud politsei- ja piirivalveseaduses. Selle § 3 lg 1 p 1 näeb politsei ülesandena ette muuhulgas kohustused ennetada, selgitada välja ja tõrjuda ohtu ning kõrvaldada avaliku korra rikkumised. PPVS § 718 lg-d 2, 5, 7 ja § 733 võimaldavad politseil isikusamasuse tuvastamise eesmärgil dokumentide, andmete ja ütluste nõudmist, vahetu sunni kasutamist ja isiku ametiruumi toimetamist. PPVS § 737 lg-s 2 kehtestatu lubab politseil ilma valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale siseneda ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks juhul, kui valdusest levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad mõjutused ning nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik. PPVS §-st 26, § 27 p 1, § 28 p 2, § 30 lg-test 2 ja 3 tulenevad politseile lisaks veel ka õigused kasutada isiku suhtes vahetu sunnina füüsilist jõudu ning relva ja käeraudu või muid erivaheneid. Kohtutoimikusse esitatud ettekandest ja patrullilehest (tl I-62-62p) nähtuvalt tingis vajaduse minna XXXXXXXXXX asuvale kinnistule 16.09.2013 kell 23:02 saadud väljakutse rahu rikkumise kohta valju muusika ja kollaste vilkuritega. Kohtuistungil möönis kaebaja ka ise, et tema kasutuses olnud sõiduki kollased vilkurid olid sissesõiduteelt kaugele näha. Seda, et ümbruskonnas on 300 kuni 500 meetri raadiuses olemas mitmed hooned, on võimalik välja lugeda kõigile kättesaadavatest Maa-ameti geoportaali andmetest, mille väljatrüki on kaebaja ka ise kaebuse materjalides halduskohtule esitanud. Seetõttu pole tõsiseltvõetavat põhjust väljakutse olemasolus ja sisus kahtlemiseks. Selles kirjeldatud korrarikkumise väljaselgitamine ja kõrvaldamine on üldreeglina võimalik vaid kohapeal ja seega oli politseiametnikel seadusest tulenev õigus siseneda kinnistule olenemata sissesõitu keelavast ja eravaldust tähistavast märgistusest ning sellest, kas kaebaja seda lubas või mitte. Samadest dokumentidest, kaebuse väidetest ning kaebaja poolt kohtuistungil kinnitatust nähtub, et ta nõudis politseinike lahkumist, kasutas nende suhtes solvavaid väljendeid, tahtis politseiautosse paigutatuna sealt väljuda, üritas selleks jalgadega ust avada ja osutas politseiametnikele füüsilist vastupanu. Niisugune käitumine sai anda õiguspärase aluse nii jõu kui erivahendite kasutamiseks. Seda, et antud juhtumi puhul ei saa olla tegemist relva, erivahendi või vägivalla ebaseaduslikus kasutamises seisneva ametialaseid ülesandeid täitva politseiametniku poolse võimuliialdusega, kinnitab ka kriminaalmenetluse nr 13740000214 raames kindlaks tehtu. Kaebaja on küll selles asjas koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise vaidlustanud, kuid Riigiprokuratuur jättis 01.11.2013 tema kaebuse rahuldamata ja kohtuistungil kinnitas ta, et pole vastavat määrust edasi kaevanud ning seega on see jõustunud.

§ 65

lg-st 1 tulenevalt saab kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka süüteomenetluses protokollitud ütlusi ja muid tõendeid. 4 18.09.2014 vormistatud patsiendikaardist nr XXXXXX nähtub, et sellel kuupäeval tuvastati kaebajal Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas ninaluude murd ja küünarvarre pindmine vigastus. Seejuures ei tõenda aga miski, kuna täpselt ja millistel asjaoludel need tekkisid. Vastustaja poolt kohtutoimikusse esitatud ettekanne ja kriminaalasja nr 13240104080 materjalides olevad kannatanute ütlused kinnitavad, et kaebaja ja politseiametnike vahel toimus rüselus, sest ta osutas vastupanu, tahtis peale raudus kätega politseiautosse paigutamist sealt väljuda ning tagus sel eesmärgil jalaga auto ust ja akent. Kuna kaebaja on ka ise kohtuistungi seletuses ukse jalaga avamist kirjeldades politseiametnike väiteid suures osas kinnitanud, pole alust nende õigsuses kahtlemiseks. Miski kohtule esitatust ei viita sellele, et kaebaja ja kinnistule tulnud politseiametnike vahel võis olla isiklik vihavaen. Seetõttu ei nähtu usutavat põhjust, miks peaksid politseiametnikud esitama tema kohta tõele mittevastavaid väiteid. Kaebaja püüet eitada oma politseiametnike vastu suunatud tegevust ja süüdistada neid võimuliialduses on aga võimalik siduda sooviga vabaneda vastutusest politseiametnike solvamisega seotud kriminaalasjas. Seega on küll võimalik, et mingeid vigastusi võis ta kinnistul toimunu käigus saada, kuid miski ei tõenda, et need olid just politseiametnike õigusvastase tegevuse, mitte aga tema enda agressiivse käitumise tagajärg ja saavad seetõttu anda aluse rahalise hüvitise nõudele. Arestimajades kinnipidamise tingimusi ja korda reguleerib siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“. Selle § 10 lg-d 1 ja 3 näevad ette, et enne kinnipeetu kambrisse paigutamist hinnatakse välise vaatluse ja küsitlemise teel tema tervislikku seisundit, täidetakse esmase tervisekontrolli akti ning korraldatakse vajadusel ka meditsiiniline läbivaatus tervishoiuteenuse osutaja poolt. Sama eeskirja § 30 lg-te 1 ja 2 kohaselt ravitakse haigestunud kinnipeetavat arestimaja võimaluste piires ning ööpäevaringselt on talle tagatud kiirabiteenuse osutaja vahendusel vaid vältimatu abi kättesaadavus. Kriminaalasja nr 13240104080 materjalides olev kahtlustatavana ülekuulamise protokoll kinnitab, et kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 17.09.2013 kell 02:

1. Tema tervisekahjustustena märgiti ära verevalum ninal ja punetus paremal randmel, ta kinnitas seda oma allkirjaga ning pani taotlusena kirja vaid soovi saada endale advokaat. Samal kuupäeval on koostatud ka esmase tervisekontrolli akt, millesse on märgitud kaebustena peavalu, pearinglus, iiveldus ja nõrkus, väliste vigastustena palpeerimisel valulik 5x8 cm läbimõõduga verevalum ninal, verevalum parema randmel ning muude andmete hulgas ka vererõhu näidud 169/
2. Kaebaja on andnud sellele dokumendile samuti oma allkirja ning ei nähtu, et ta oleks seejuures läbivaatuse teostajale mingeid pretensioone esitanud. Kuna kirjeldused on valdavalt eestikeelsed ja kooskõlas sellega, mis kaebaja kohtuistungil enda terviseprobleemidena ise ära nimetas, ei saa kuidagi tõele vastata väide, et vene keelt kõnelenud tervishoiutöötaja ei saanud temast aru. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-69-10 leidnud, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine on maakohtute pädevusse kuuluv eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ning vastavad valdkonnaseadused. See seisukoht on kohaldatav ka arestimajades tegutsevate tervishoiutöötajate tegevusele olenemata sellest, kas tegemist on arestimaja koosseisulise teenistujaga või mitte, sest tervishoiuteenuse osutamisel tegutseb ta kutseala esindajana ega täida avalik-õiguslikke ülesandeid. Seetõttu pole halduskohtul võimalik otsustada mistahes põhjusel arestimajas viibinud isikule tervishoiutöötaja poolt teostatud tervisekontrolli sisulise õigsuse ega osutatud abi piisavuse üle ning hinnata seda, kas antud juhul ninal olevate vigastuste kirjelduse juurde sulgudesse märgitud murru kahtlus oli üldse vältimatut abi vajavaks probleemiks või mitte. Järgmisel päeval on see erakorralise meditsiini osakonnas küll läbivaatuse aluseks olnud, kuid pöördumise kohta koostatud patsiendikaardi sissekannetest ei nähtu midagi niisugust, mis viitaks kaebaja tervist või elu ohustanud ja seetõttu vältimatut abi nõudnud seisundile. Peale uurimist ja diagnoosi panemist on ta suunatud perearsti jälgimisele ning soovitatud järgida säästvat režiimi, minna LOR-arsti konsultatsioonile ning tarvitada valu ja iivelduse vastaseid tablette ja ninatilku. 5 Lisaks oma vigastustele viitamisele on kaebaja tuginenud ka väitele, et 16.09.2014 ja 17.09.214 toimunuga alandati tema väärikust. Seejuures on tal aga arvestamata jäänud, et mitte igasugust ebamugavustunnet, mida korrarikkumises kahtlustatav isik kinnipidamise või teda puudutavate andmete väljaselgitamise käigus ja hiljem arestimajas viibides taluma peab, ei ole veel põhjust mõista tema väärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saavad vastavad kannatused ka politseiametnike poolsete seaduserikkumiste puhul kaasa tuua üksnes siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt teatud minimaalset raskusastet. Erinevate inimeste tundmused on erinevad, kuid antud juhul pole kaebaja oma kaebuses ega kohtuistungi seletustes nimetanud midagi niisugust, mida üldse saaks lugeda inimväärikuse alandamiseks. Lisaks on politseiametnike tegevus eelnevalt juba käsitletu kohaselt olnud igati kooskõlas politsei- ja piirivalveseaduse vastavatest sätetest tulenevate õiguste ja kohustustega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3. Kaebaja esitas 19.06.2014 halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse (tl II-3-4), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist või halduskohtule uueks arutamiseks tagasi saatmist. Kaebaja väitel pole kohtumenetluses selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et kaebaja käitumine ohustanuks teenistusülesandeid täitnud politseiametnikke ja õigustanuks tema suhtes füüsilise jõu kasutamist. Pole mingeid tõendeid, et kaebaja oleks kellegi rahu rikkunud, ainult politseiametnike väited. Puuduvad tõendid selle kohta, et antud kinnistule oli tehtud kaebus valju muusika kohta. Kollased vilkurid pole korrarikkumine, mis saaks kellegi rahu segada. Väidetav korrarikkumine oli juba eelnevalt lõpetatud (kollased vilkurid olid enne politsei kinnistule saabumist välja lülitatud ja sõidukis olev muusika samuti, mis ei saanud segada teisi enne politsei saabumist). Politseiametnikud ise provotseerisid olukorra, milleni asi jõudis. Kohus on kaebaja vastu tõlgendanud asjaolu, et ta olevat kohe nõudnud politseilt kinnistult lahkumist. Halduskohus on leidnud, et kaebaja oli koheselt politseinikke solvanud, üritanud avada jalaga politsei sõiduki ust, osutanud vastupanu. Samas pole seda kõike võimalik teha ühel ja samal ajal. Esmalt nõudis kaebaja politseilt kinnistult lahkumist. Pärast seda suruti ta politseiametnike poolt maha ja pandi käed raudu. Siis viidi kaebaja politseiautosse ja hiljem kostitati gaasiga ja löödi ninaluu puruks. Kohus on tulnud järeldusele, et kaebaja ise purustas oma ninaluu ja tekitas endale vigastusi. See, et kaebaja politseiametnikke sõimas kährikuteks ja idiootideks oli pärast seda, kui tal pandi käed raudu põhjusel, et ta nõudis oma kinnistult lahkumist. Kohus pole hinnanud, kas isik on võimeline endale tekitama taolisi kehalisi vigastusi käed raudus või on suurem tõenäosus siiski, et need vigastused tekitas politseiametnik. PPA otsuses on erinevad ütlused asjaoludele, millele kohus pole tuginenud ja põhjendanud, miks antud asi pole oluline. Alusetu on kohtu väide, et kaebaja on politseiametnike vastu esitanud kaebuse halduskohtule, et pääseda kriminaalmenetlusest vastavalt KarS §-le
4. Antud menetluses oli prokuratuur teinud ettepaneku lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, kuid kaebaja loobus sellest ja soovis üldmenetlust antud kriminaalasjas. Kaebaja leiab, et politseiametnikud on rikkunud tema õigusi vastavalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile.
5. Vastuses apellatsioonkaebusele (tl II-65-66p) vaidleb PPA apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja ja Illari Kilgi suhtes algatati kriminaalmenetlus KarS § 275 tunnustel (kriminaalasi nr 13240104080). Kaudselt tõendab sündmuse üksikasju ka asjaolu, et I. Kilk on toimunut ja oma süüd selles tunnistanud (kahtlustatava ülekuulamise protokoll kriminaalasjas 6 nr 13240104080; tl I-137p-139) ning tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seaduse (KrMS) § 202 lg 7 alusel. Kaebaja taotles alustada kriminaalmenetlust kannatanute suhtes samas kuriteoepisoodis, milles ta ise on kahtlustatav. Prokurör selgitas, et tema suhtes on rakendatud erimeetmeid ainuüksi kaebaja enda agressiivse käitumise tõttu. Seega oli nii jõu kui erivahendite kasutamine õiguspärane. Kriminaalmenetluse nr 13740000214 algatamata jätmisega on tõendatud, et kaebaja suhtes läbi viidud toimingud, sh rakendatud meetmed olid kohased, vajalikud ja proportsionaalsed. Seletused selle kohta, miks ei ole võimalik avaldada konkreetse väljakutse teinud isiku andmeid, on vastustaja esitanud kohtuistungil (tl I-182-182p). Isik, kes pöördub abi saamiseks politsei poole, ei ole huvitatud sellest, et korrarikkujale tema nimi võiks teatavaks saada. Ümbruskonnas on 300 kuni 500 meetri raadiuses olemas mitmed hooned, mida on võimalik välja lugeda kõigile kättesaadavatest Maa-ameti geoportaali andmetest. Halduskohtu seisukohad kaebuse kohta on kohtuotsuses ammendavalt põhjendatud. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid õigesti ega ole rikkunud kohtumenetluse norme. Vastustaja nõustub otsuses toodud põhjendustega jäädes esimese astme kohtus enda esitatud seisukohtade juurde. 21.10.2015 esitas PPA täiendava seisukoha, mille kohaselt ei hõlma käesolev haldusasi vaidlust kaebaja suhtes 17.09.2013 algatatud ja 11.09.2015 kohtuotsusega lõppenud süüteomenetluses. Menetleja (kohtuväline menetleja, prokuratuur, kohus) poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatus ja kord on sätestatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS), mille § 2 lg 1 kohaselt menetleja poolt kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses tekitatud kahju hüvitab Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu. Kui isiku suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 punkti 1, 2 või 5 alusel ning, kui kahju tekitati isiku kahtlustatavana kinnipidamisega, annab SKHS § 5 lg 1 p 1 õiguse nõuda isikule menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist nimetatud seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras ega kuulu halduskohtu pädevusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, halduskohtu otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saada halduskohtule tagasi uueks arutamiseks. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja esineb alus selle tühistamiseks olenemata apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest ning selle uueks arutamiseks tagasi saatmiseks vastavalt

§ 199lg 2 p-le 2.

Halduskohus ei ole seostanud PPA ametnike poolt rakendatud erinevaid meetmeid ühegi konkreetse normiga, ei ole kogunud ega nõudnud välja asjakohaseid tõendeid ega pööranud tähelepanu kaebaja, tunnistajate ja patrullpolitseinike ütlustes sisalduvatele vastuoludele. Halduskohus on politsei meetmete hindamise asemel tuginenud sisuliselt vaid sellele, et kaebaja taotluse alusel jäeti kriminaalmenetlus patrullpolitseinike vastu alustamata. Kriminaalmenetluslik hinnang ei pruugi aga ühtida haldusõigusliku hinnanguga. 17. PPA on 21.10.2015 ringkonnakohtule edastatud avalduses viidanud sellele, et kaebajal on võimalus nõuda menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel ja seadnud kahtluse alla halduskohtu pädevuse.

§ 4

lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. SKHS näeb ette teistsuguse menetluskorra. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et SKHS jõustus 01.05.

1. Selle § 23 lg 2 sätestab, et enne SKHS jõustumist esitatud taotlus riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud 7 kahju hüvitamiseks vaadatakse läbi enne SKHS jõustumist kehtinud alusel ja korras. Seevastu SKHS § 23 lg 1 järgi enne SKHS jõustumist alustatud, kuid veel lõpetamata süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse taotlus SKHS-is sätestatud alusel ja korras. Kuna kaebaja ei ole esitanud enne SKHS jõustumist taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis kehtib kaebaja suhtes kriminaalmenetlust puudutavas osas tõepoolest SKHS. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see eelkõige kaebaja alusetult kaheks päevaks kahtlustatavana kinnipidamise osas. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et SKHS § 18 lg 1 järgi peab isik kriminaalasja või väärteoasja kohtumenetluse kestel esitama taotluse kahju hüvitamiseks kohtule; taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja seda teinud. SKHS § 21 lg 2 sätestab, et kui isik jättis väärteoasja väärteomenetluse seadustiku
2. peatüki alusel arutanud maakohtule taotluse esitamata mõjuval põhjusel, võib ta selle pärast maakohtu lahendi kuulutamist esitada väärteomenetluse seadustiku
3. või
4. peatüki kohaselt ringkonnakohtule. SKHS § 21 lg 1 näeb sarnase regulatsiooni ette ka kriminaalmenetluse osas. SKHS § 21 lg 3 kohaselt SKHS § 21 lõigetes 1 ja 2 nimetatud taotluse võib esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus ei ole väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtinud kaebaja tähelepanu võimalusele esitada SKHS § 18 lg 1 järgi kahju hüvitamise taotlus maakohtu menetluses, kaebajal ei olnud maakohtu menetluses kaitsjat ja kahju hüvitamise kord muutus oluliselt menetluse kestel (01.05.2015), võib esineda esineda mõjuv põhjus SKHS § 21 lõigete 1 ja 2 mõttes. Eelnev ei puuduta aga käesolevat menetlust ega halduskohtu pädevust lahendada kaebaja riigivastutuse seaduse alusel esitatud nõuet hüvitada politsei korrakaitselise tegevusega esitatud kahju. Võimalikule politsei poolt haldusmenetluses toime pandud võimuliialdusele on pädev hinnangut andma halduskohus. Korrakaitselistele alustele viitas PPA 31.10.
5. a vastuses kaebajale (tl I-13-14) ning vastuses kaebusele (tl I-112-113p). PPA lähtus seega ise sellest, et politsei tegutses 16.09.
6. a hilisõhtul kaebaja kinnistul PPVS alusel, viis seega läbi haldusmenetlust. Samuti on 21.10.2015 ringkonnakohtule esitatud avalduses asunud selgelt seisukohale, et kaebaja suhtes läbiviidud süüteomenetlus algatati alles 17.09.2013 ehk siis alles järgmisel päeval. Sellest tulenevalt on halduskohus

§ 4lg 1 alusel pädev kaebaja kahju hüvitamise nõuet läbi vaatama.

Täiendavalt juhib ringkonnakohus halduskohtu ja poolte tähelepanu ka SHKS § 23 lg-le 5, mis sätestab, et haldus-, ringkonna- ja Riigikohus lahendavad kahju hüvitamise kaebuse SKHS-is sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja esitatud kaebus on halduskohtu poolt juba enne SKHS jõustumist menetlusse võetud, tuleb selle sätte alusel käesolevas asjas halduskohtul vajadusel hinnata kaebaja kahjunõudeid ka SKHS alusel. Vajadusel tuleb selleks anda kaebajale võimalus oma nõuete veelkordseks täpsustamiseks. 18.

§ 2

lg 4 lausest 2 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebuse esitaja eesmärk ja tegelik tahe kohtusse pöördumisel, tõlgendada esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtida tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt RKHKm 26.03.2004, 3-3-3-1-04; RKHKo 05.02.2004, 3-3-1-3-04; 13.11.2008, 3-3-1-26-08; 25.11.2010, 3-3-1-77-10). Kui esimese astme kohtu otsusest ei nähtu, millist liiki kaebust on läbi vaadatud, siis on ka ringkonnakohtul õigus tuvastada, milline taotlus esitati kaebuses esimese astme halduskohtule (RKHKo 27.09.2001, 3-3-1-39-01). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse 8 rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja palus kaebuses tunnistada ülemäärase jõu kasutamises, kehavigastuste tekitamises, ebaseaduslikult vabaduse võtmises ja alandamises seisnenud PPA tegevuse õigusvastaseks ja saada õigusvastase ja alusetu füüsilise jõu ja erivahendite kasutamise ning kehaliste vigastustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist kohtu äranägemisel. Lisaks on kaebaja halduskohtus toimunud istungil märkinud, et esitatud kahjunõue on seotud tema kinnistul toimunuga, millest võib välja lugeda, et kaebaja soovib saada hüvitist ka kodu puutumatuse rikkumise eest. Kaebaja soovib seega saada mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise ning kodu puutumatuse rikkumise eest. Kahjunõue tuleb niisiis rahuldada, kui tegemist on haldusorgani õigusvastase haldusakti või toiminguga, mis kahjustab vähemalt üht nimetatud õigushüvedest ning mille läbi on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju. 19.

§ 2

lg 4 lausest 1 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Pooled vaidlevad käesoleval juhul paljuski tõendite hindamise küsimuse üle. Mõlemal poolel on toimunust oma versioon. Tegemist on juhtumiga, kus juhtunu täpseid asjaolusid ei ole ilmselt võimalik täielikult välja selgitada. Sellist juhtumit reguleerib

§ 59

.

§ 59

lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs; kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda.

§ 59

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab

§ 59

lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Riigikohus on selgitanud (RKHKo 19.05.2009, 3-3-1-32-09, p 18-19; 24.01.2011, 3-3-1-73-10, p 21-24; 13.02.2014, 3-3-1-83-13, p 13-14), et kohtu ülesanne on hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks veenvad, ning selgitada, miks kohus neid veenvaks peab ja miks ta need otsuse tegemisel aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea veenvaks kõrvale jäetud tõendeid. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus.

1. Halduskohus peab asja uuel läbi vaatamisel andma vastuse iseäranis järgmistele küsimustele. Millisel alusel sisenes patrull kaebaja valdusse. Kas oli olemas PPA poolt väidetud väljakutse. Kas valdusesse sisenemine oli vastustaja poolt protokollitud (PPVS v.r § 737 lg 7). Millisel alusel pidas politsei kaebaja kinni. Millistel alustel paigutati kaebajale käerauad. Kas kaebaja kasutas enne politseipoolset jõu kasutamist tema suhtes väljendeid „idioodid“ ja „kährikud“ või oli see reaktsioon politseipoolsele jõu kasutamisele. Või paigutas politsei kaebajale käerauad alles peale seda, kui ta politseiautos püüdis enda sõnul ust avada. Millisel alusel kasutas politsei kaebaja suhtes gaasirelva. Kas seda tehti politseiautos või värske õhu käes. Ja lõpuks tuleb halduskohtul välja selgitada, millistel asjaoludel leidis aset kaebaja suhtes toime pandud jõu kasutamine. Kas kaebajal olid sel ajal, kui ta näovigastuse sai, käed raudus. Kas selleks hetkeks oli tema suhtes juba kasutatud gaasirelva. Ringkonnakohus leiab, et kuna arstid on kaebaja vahi all viibimise ajal ja vahetult peale seda tuvastanud kaebajal märkimisväärsed vigastused, siis kannab tõendamiskoormust, et politsei tuvastatud vigastusi ei põhjustanud, PPA. See seisukoht põhineb Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohal (EIKo 12.05.2009, 9258/04, p 26 – Mrozowski vs. Poola). Samuti tuleb halduskohtul välja selgitada, miks ei võimaldanud PPA kaebajale arstiabi koheselt, vaid alles 17.09.2013 hommikul. Ringkonnakohus juhib halduskohtu tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale, et politsei poolset vägivalda, mis ei ole olnud rangelt vajalik, tuleb käsitada inimväärikuse 9 rikkumisena (EIKo 28.07.2009, 47709/99, p 59 – Rachwalski ja Ferenc vs. Poola; 20.10.2009, 12728/05, p 27 – Kop vs. Türgi).
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada, et küsimus, kas kahju kuulub hüvitamisele riigivastutuse seaduse või SKHS alusel, sõltub sellest, kas politsei tekitas kahju parasjagu haldus- või süüteomenetlust läbi viies. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui kaebaja kasutas enne tema suhtes politseipoolset jõu kasutamist sõnu „idioodid“, „kährikud“ vms, siis võib käsitada edasist politseipoolset tegevust sellest hetkest süüteomenetlusena hoolimata sellest, et PPA väitis 21.10.
3. a avalduses süüteomenetluse alguseks 17.09.
4. Võimaliku kehalise väärkohtlemisega tekitatud kahju kuuluks sellisel juhul hüvitamisele SKHS alusel kui sõltumata süüasja lõpptulemusest hüvitatav kahju SKHS § 7 mõttes. Kui aga halduskohtus leiab tõendamist kaebaja versioon, et politsei alustas kaebaja suhtes jõu kasutamist temapoolse nõudmise peale tema kinnistult lahkuda, siis tuleks järgnevaid toiminguid käsitada ja hinnata ühe kompleksina haldusmenetluslike toimingutena. Politsei eesmärk kaebaja valdusse sisenemisel oli kõrvaldada korrarikkumine – lõpetada kaebaja kinnistult väidetavalt kostunud valju muusika – ja mitte viia läbi süüteomenetlust. Politseipoolne ekstsess ja sellega provotseeritud isiku verbaalne reaktsioon sellele ei saa muuta politsei tegevuse eesmärki.
5. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja taotluse võtta toimiku materjalide juurde Riigiprokuratuuri 09.02.
6. a määrus kriminaalasjas nr 13240104080 koos digitaalallkirjade kinnituslehega ja Viru Maakohtu 11.09.
7. a otsus väärteoasjas nr 4-15-5092 koos digitaalallkirjade kinnituslehega. Samuti tuleb võtta toimiku materjalide juurde 17.09.2013 koostatud esmase tervisekontrolli akti punkti III alapunkt 1 tõlge koos digitaalallkirjade kinnituslehega.
8. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja saadab asja uueks arutamiseks halduskohtule tagasi, siis ta ei otsusta menetluskulude jaotust. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/