Obsah (7)

§ 423§ 168§ 4§ 436§ 663§ 428§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 23.11.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-1228 Tsiviilasi PO hagi KT (T) vas

§ 423

lg-te 2 või 3 ja § 428 lg 1 p 2 alusel, kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Alternatiivselt palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasjas nr 2-11-20579 kompromissi sõlmimisel arvestati juba hageja panust laenumaksete üksinda tasumisel. Poolte tahe oli ühisvara jagamisel suunatud laenukohustuse tervikuna jagamisele. Kompromissi p-s 5 sisalduv kokkulepe ühiskohustuse kandmise lõpetamise kohta ja edaspidi kõigi laenukohustuste kostja kanda jätmine välistas PKS § 38 alusel hageja jaoks võimaluse nõuda tema poolt ühisvara jagamise eelselt tasutud laenumaksete hüvitamist. Kompromissi p-s 7 hageja kinnitas, et pärast kompromissis sätestatud kohustuste täitmist puuduvad temal nõuded kostja vastu, mis tulenevad või võivad tuleneda hagis ja vastuhagis kirjeldatud asjaoludest. Juhul kui hageja jääb hagi juurde, kaalub kostja vastuhagi esitamist. Maakohtu määrus 3. 14.08.2015 määrusega lõpetas maakohus menetluse otsust tegemata, jättes hagi läbi vaatamata (

§ 423lg 3 ja § 428 lg 1 p 2).

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda (

§ 168lg 2).

Poolte vahel puudus vaidlus, et tsiviilasja nr 2-11-20579 raames ühisvara jagamise hagis ja vastuhagis saavutasid pooled kompromissi, mis kinnitati maakohtu 19.05.2014 määrusega, kumbki pool määrust ei vaidlustanud ja määrus jõustus 27.05.

1. Pooltel oli vaidlus kompromissi ulatuse suhtes, kas ühine laenukohustus AS SEB Panga ees arvati poolte tahte järgi kompromissiga jagatavasse ühisvarasse tervikuna või üksnes laenujäägi osas. Maakohus nõustus kostjaga, et kompromissi eesmärk oli kõrvaldada ühisvara jagamisel poolte vahelised ebaselgused ja omandada kompromissi alusel lõpliku lahendusena uued õigused ja kohustused kogu ühisvara koosseisus nimetatud vara osas, sh laenukohustuse osas. Kompromissi p 7 sisule tuginedes said nii pooled kui ka sarnane mõistlik isik tõlgendada poolte ühist tahet kompromissi sõlmimisel selliselt, et poolte tahe oli suunatud kogu ühisvara koosseisus loetletud vara jagamisele ja mingit osa loetletud ühisvarast jagada ei jäänud. Kokkuleppest ei nähtunud, et pooled soovinuks jagada kogu laenukohustuse asemel üksnes laenu jääki (ühisvara koosseisu p-s 4 on ühisvarana nimetatud „laenulepingust nr 6000265490210 tulenevad kohustused, sh (mitte s.o) laenujääk 15.04.2014 seisuga“). Väheveenev oli, arvestades kompromissi p 6, et hageja jättis kompromissi sõlmimise ajal arvestustest välja 2011 - 2014 tasutud laenusumma, kaalumata tasaarvestust. Hageja kinnitusel tasus ta perioodil juuni 2011 – mai 2014 pangale 11 504 eurot 87 senti, kostja kohustuseks seisuga aprill 2014 jäi maksta pangale veel ligi 17 500 eurot. Nende kohustuste vahe moodustas 6000 eurot, mida hageja oli nõus kostjale täiendavalt maksma. Lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest, pidanuks hageja kompenseerima kostjale 3000 eurot, et mõlema poole ühisvara jagamise hetkel teadaolev laenukoormus panga ees alates 2011 olnuks võrdne. Kompromissi sõlmimisel olid pooled vabad kõrvale kalduma PKS § 37 lg-st
2. Riigikohus 2 on korduvalt (vt nt 3.06.2015 lahend nr 3-2-1-175-14, p 17) rõhutanud, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb lepingule. Kostja vastuväited ja tõendid näitasid piisavalt veenvalt, et kompromissi sõlmimisel kaaluti poolte vastastikkuseid argumente igakülgselt ja tehti kompromissile omaseid järeleandmisi. Ebatõenäoline ja hageja poolt ebaveenvalt põhistatud oli, et vahetult kompromissi sõlmimisele eelnenud 3-aastane laenumaksete periood ja märkimisväärne summa jäi laenukohustuse jagamisest välja. Kuna mõlema poole esindajatena osalevad käesolevas asjas samad advokaadid, kes olid kompromissi sõlmimise juures, ei saanud poolte jaoks olla ühisvara koosseisus ja jagamise ulatuses üllatuslikke õiguslikke momente. VÕS § 578 sätete mõttes loobusid pooled kompromissi p-des 5-7 vastastikuste järeleandmiste teel laenu ühiskohustuse kandmise varasemast jaotusest ja lõid laenukohustuse osas uued nõuded.

§-st 432 ja § 428 lg 1 p-st 2 tulenevalt välistas ühisvara jagamise hagis sõlmitud kohtulik kompromiss samas asjas kohtusse pöördumise. Kuna hageja nõutava summa puhul oli tegemist ühisvara koosseisus olnud vara uuesti jagamise nõudega, siis kohus alternatiivset kulutuse hüvitamise hagi ega selle võimalikku osalist aegumist arutusele ei võtnud. Määruskaebus 4. Hageja esitas maakohtu 14.08.2015 määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja saata asi maakohtusse edasiseks menetluseks. Kohus rikkus menetlusõiguse norme haginõuete järjestamisel ja kompromissi ulatuse hindamisel. Hageja märkis maakohtule, et alustada tuleb kulutuste nõude lahendamisest. Kohus jättis arvestamata hageja õiguse määratleda menetluse käiku (

§ 4lg 2).

Kohus andis kompromissile ebaõige hinnangu, rikkudes

§ 436lg-eid 3 ja 4.

Kompromissis märgiti ühisvara koosseis 15.04.2014 seisuga, selleks ajaks ja pärast abielu lahutamist jätkuv laenukohustus 11 504 eurot 87 senti täideti hageja poolt oma lahusvarast vara jagamise käigus (PKS § 38). Hageja sooviks oli kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste üleminek kostjale. Kompromissis leppisid pooled kokku ühise laenukohustuse ühise edasikandmise lõppemises ja kostja võttis üle vaid teatud kuupäeva seisuga laenukohustuse täitmata osa. Asjaolu, et kohus hindas ebaõigesti kompromissi ulatust, kinnitas kostja väide, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja maksab teatud perioodil laenumaksed. Edasine menetluse käik 5. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata, maakohtu määrus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. 6. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 7. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 14.08.2015 määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Hageja esitas kostja vastu nõude jagamata ühisvara jagamiseks või alternatiivselt kulutuste hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja on esitanud hagi, mille ese ja alus on samad, mis olid arutluse all samade poolte vahel varasemas tsiviilasjas nr 2-11-20579 ja mille kohta Pärnu Maakohtu 19.05.2014 kinnitatud kohtulik kompromiss jõustus edasikaebamata 27.05.2014.

§ 428

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas kohtusse pöördumise. 3 Poolte ühisvara koosseisus olnud AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingust nr 6000265490210 tulenev ühiskohustus, sh laenujääk 15.04.2014 seisuga, jagati 19.05.2014 kompromissi kinnitava määrusega tsiviilasjas nr 2-11-

1. Kompromissi p-s 5 soovisid pooled lõpetada ühiskohustuse kandmise, mis tulenes laenulepingust nr 6000265490210 ja jätta kõik laenulepingust tulenevad kohustused kostja kanda; p-s 6 leppisid pooled kokku, et hageja tasub kostjale p-s 5 nimetatud laenujäägist 6000 eurot ning p-s 7 leppisid kokku, et kompromissi kohase täitmisega puuduvad neil teineteise vastu mistahes nõuded, mis tulenevad või võivad tuleneda hagis ja vastuhagis kirjeldatud asjaoludest, välja arvatud kompromissi tingimustest tulenevad nõuded (tl 7-10). Ringkonnakohtu arvates ei saanud hagejal tekkida tsiviilasjas nr 2-11-20579 kompromissi sõlmimisel arusaama, et osa poolte ühisvara koosseisus olnud laenukohustusest jäi jagamata. Praeguses asjas palus hageja lõpetada poolte ühise laenukohustuse kandmine või alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja solidaarkohustuse enamtäidetud osa tulenevalt laenulepingust nr
2. Seega on hageja esitanud samale elujuhtumile tuginedes tsiviilasja nr 2-1120579 menetlusega sama nõude. Kuivõrd samade poolte vahel on samas küsimuses olemas juba jõustunud kohtulahend, ei oma praegusel juhul tähtsust hageja väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme haginõuete järjestamisel, jättes arvestamata hageja õiguse määratleda menetluse käiku. Maakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt

§ 428lg 1 p-st 2 tuleb menetlus lõpetada.

Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 171lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 4