KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15

§ 252lg 7, § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HL esitas 16.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (eelnõu 108 SE) menetlemise keelamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt kaotab kaebaja sellise piirilepingu jõustumisel võimaluse saada omandireformi raames tagasi Petserimaal Vilo vallas asuv õigusvastaselt võõrandatud maa, mille tagastamise nõudeõigus on tagatud Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadusega. Koos kaebusega esitati taotlus peatada esialgse õiguskaitse korras eelnõu 108 SE menetlemine, kuni on selgunud õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise metoodika.
2. Tallinna Halduskohus tagastas 18.11.2015 määrusega

§ 121

lg 1 p 1 alusel HL kaebuse (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). 3-15-2856

§ 4

lg 1 ja

§ 37

lg 2 kootoimest tulenevalt on halduskohtu pädevuses selliste kaebuste läbi vaatamine, milles vaidlustatakse täidesaatva võimu organite poolt antud üksikakte (haldusaktide) ja toiminguid. Riigikogus seaduseelnõu menetlemise näol on tegemist seadusandliku võimu teostamisega, sellesse pole halduskohtul aga pädevust sekkuda. Riigikogu tegevus seaduseelnõu menetlemisel, samuti seaduse vastuvõtmisel ei ole käsitatav haldusakti andmisena ega toimingu sooritamisena

§ 6tähenduses.

Halduskohtule haldusakti või toimingu peale esitatud kaebuses saab isik taotleda kehtiva seaduse või muu üldakti normi kohaldamata jätmist selle vastuolu tõttu põhiseadusega, kui vastav norm on asjassepuutuv tema kaebuse lahendamisel. Küll aga pole võimalik eraldi kaebusega vaidlustada ei õiguse üldakti (nt taotleda seaduse või määruse tühistamist) ega taotleda sellise üldakti akti andmise keelamist. Juhul, kui üldaktil on isiku õigustele eriti kahjustav mõju, on tal võimalik riigivastutuse seaduse § 14 lg 1 kohaselt nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seaduse mõte on selles, et kui kunagi mingitel asjaoludel peaksid need Vene - Eesti ajutise kontrolljoone taguses Petserimaa osas ja Narva jõe taguses Virumaa osas paiknevad õigusvastaselt võõrandatud maad sattuma Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla, on omandireformi õigustatud subjektidel nende tagastamise nõudeõigus sõltumata muu hulgas sellest, kas maareformi seaduse alusel on neile õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritud. Sisuliselt Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise piirilepingu sõlmimine selles osas midagi ei muudaks, sest maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine oleks pärast sellise piirilepingu sõlmimist paraku sama ebarealistlik nagu see on praegu. Kaebajal on õigus oma poliitilise tegevusega (nt pöördumised Riigikogu liikmete poole) püüda mõjutada Riigikogu piirilepingut mitte ratifitseerima. Juhul, kui piirileping ratifitseeritakse ja jõustub, võib kaebaja põhimõtteliselt kaaluda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist. Kuivõrd kaebus kuulub tagastamisele ning kaebuse tulevane rahuldamine ei ole võimalik, ei saa kaebajal olla ka esialgse õiguskaitse vajadust ning seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. HL esitas 07.12.2015 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 18.11.2015 määruse resolutsiooni p 2 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Määruskaebuse esitaja palub tagada esialgne õiguskaitse ja lõpetada eelnõu 108 SE menetlemine Riigikogus. Halduskohus on jätnud tähelepanuta põhiseaduse §-d 13-15 ja § 32, rikkudes oluliselt menetlusnorme. Samuti jättis kohus tähelepanuta riigivastutuse seaduse § 2 lg 1 p 2. Lepingu ratifitseerimisel läheb kaebaja omand Venemaa omandisse. Lepingu ratifitseerimise eelnõus ei nähta ette õiglast ja kohest hüvitust omandi võõrandamise eest. Sellisel kujul uue piirileppe ratifitseerimisel ja edasisel seaduse vastuvõtmisel muutub õigustühiseks IdaPetserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisnõude õiguse püsimise seadusega tagatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õigus. Nimetatud seadus kaotab mõtte, sest Eesti Vabariigi seadus ei kehti Venemaa territooriumil. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Ringkonnakohus leiab

§ 206lg-le 1 ja § 252 lg-le 7 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 2522

§ 204

lg 2) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu õiges suuruses 15 eurot.

1. Käesoleva määrusega lahendab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 18.11.2015 määruse resolutsiooni p 2 peale, millega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Et halduskohus on jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata põhjusel, et esitatud kaebus tuleb tagastada halduskohtu pädevuse puudumise tõttu, tuleb ringkonnakohtul esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise peale esitatud määruskaebuse lahendamisel kontrollida seda, kas halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt.
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et käesoleva kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Nõustudes halduskohtu seisukoha ja põhjendustega, ei korda ringkonnakohus

§ 203lg-le 2 ja § 201 lg-le 4 tuginedes halduskohtu põhjendusi.

Määruskaebus ei sisalda uusi väiteid, mida halduskohus ei oleks piisava põhjalikkusega juba käsitlenud. Kaebaja eesmärk halduskohtusse pöördumisel on olnud keelata Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (eelnõu 108 SE) menetlemine Riigikogus. Piirilepingud saavad regulatiivset toimet omada üksnes pärast nende ratifitseerimist. Nimetatud lepingud on oma tähenduselt õigustloovad aktid (üldaktid), mille eraldiseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole menetlusseadustikust tulenevalt võimalik. Jõustumata välislepingu põhiseadusele vastavuse kontroll on võimalik üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) ettenähtud korras (nt õiguskantsleri taotluse alusel), kusjuures Riigikohtul on sellises olukorras volitus kohaldada ka esialgset õiguskaitset, peatades välislepingu jõustamise (vt PSJKS § 12). Lisaks on halduskohus põhjendatult viidanud HL õigusele püüda tema arvates talle kahjuliku ja õigusvastase lepingu ratifitseerimist takistada oma poliitilise tegevuse kaudu. 7. Kuivõrd halduskohus tagastas kaebuse õigesti halduskohtu pädevuse puudumise tõttu, jättis kohus õigesti esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kui esialgse õiguskaitse vajadust ei ole, ei hinda kohus ka avalikku huvi ega kaebuse perspektiive. 8. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.11.2015 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 3