← Eesti

3-14-53030/16

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-5

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-14-53030 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 02.10.2014 korralduse nr 12.2-3/22987-9 (korraldus), millega kohustas RWT Investeeringute OÜ-d esitama kolmanda isikuna teavet ja dokumente Mere Tööjõud Tallinn OÜ maksumenetluses. Korralduse kohaselt pidi RWT Investeeringute OÜ seaduslik esindaja minema dokumentide esitamiseks ja suulise seletuse andmiseks 15.10.2014 kell 13.00 maksuhalduri ametiruumidesse aadressil Lõõtsa 8a, Tallinn. RWT Investeeringute OÜ korraldust ei täitnud. RWT Investeeringute OÜ esitas 13.10.2014 MTA-le vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks. MTA jättis 04.11.2014 vaideotsusega nr 6-1/2418-2 vaide rahuldamata.
  2. RWT Investeeringute OÜ palus kaebuses MTA 02.10.2014 korraldus nr 12.2-3/22987-9 tühistada. Nõustuda ei saa MTA-ga, et maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi (edaspidi ka vaikimisõigus, nemo tenetur se ipsum accusare põhimõte või enese mittesüüstamise privileeg), vaid on kaasaaitamiskohustus, ning nendes olukordades, kus isikul on vaikimisõigus, peab ta MTA-le põhjendama, kuidas konkreetne teave teda süüstaks, kusjuures selline põhjendamine peab olema haldusorgani poolt kontrollitav. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 31 alusel on MTA-le antud lisaks maksumenetluse läbiviimisele ka uurimisasutuse pädevus, mistõttu on MTA samaaegselt nii maksude tasumise õigsust kontrolliv kui ka uurimist läbiviiv asutus. Sisuliselt tähendab see seda, et kui äriühingu juhatuse liige peaks tuginema põhiseaduse (PS) §-s 22 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 6 ning asjakohases Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas tunnustatud nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttele, loeb maksuhaldur meelevaldselt oma korralduse täitmata jäetuks ja seda hoolimata asjaolust, et korralduses on märgitud õigus ütluste andmisest ja tõendite esitamisest keelduda. Kui aga äriühing allub maksuõiguslikule kaasaaitamiskohustusele ning esitab korralduses nõutud dokumendid, on äriühingu juhatuse liige asetatud olukorda, kus tema suhtes või RWT Investeeringute OÜ suhtes on kriminaalmenetluse algatamise võimalus mitte enam teoreetiline ega hüpoteetiline, vaid reaalne ja tõenäoline. Maksukohustuslase asetamine sellise „võimatu“ valiku ette on vastuolus nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise õigusega.
  3. Maksu- ja Tolliamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. MTA jäi vaideotsuses toodud põhjenduste juurde.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 26.03.2015 otsusega RWT Investeeringute OÜ kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Teatud juhtudel võib äriühingult nõutud teave olla inkrimineeriv äriühingu vastu ning ka juhatuse liikme ja tema lähedaste vastu. Samas ei saa vaikimisõigust pidada absoluutseks, vaid peab esinema reaalne oht, et isikult saadud andmeid ja tõendeid võidakse kasutada tema vastu süüteomenetluses. 2

(7)3-14-53030 Isiku õigusi riivaks ülemäära see, kui ta peaks enese mittesüüstamise privileegi kasutamisel põhjalikult selgitama, kuidas selle sama info avaldamisega on võimalik teda või tema lähikondseid süüstada, tuues välja seejuures kõik üksikasjalikud detailid võimaliku toimepandud süüteo kohta. Sellest ei tohi aga järeldada, et isik ei peaks üldse põhistama, kuidas toimuv või võimalik algatatav süüteomenetlus ning isikult küsitav teave on omavahel seotud. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tema või tema juhatuse liikme OV ega viimase lähikondse suhtes käivale kriminaalmenetlusele, vaid sellele, ei põhimõtteliselt on võimalik kasutada algselt maksumenetluse jaoks kogutud tõendeid hiljem ka kriminaalmenetluses ning et ei saa välistada asjaolu, et kaebaja, tema esindaja OV või viimase lähikondsete suhtes tulevikus alustatakse kriminaalmenetlust. Kaebaja viide tema juhatuse liikme või lähikondse suhtes toimuda võivale kriminaalmenetlusele on sedavõrd üldsõnaline ja hüpoteetiline, et ei anna seaduslikku alust maksuhalduri küsimustele Mere Tööjõud Tallinn OÜ osas jätta vastamata. Isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda informatsiooni kasutatakse tema vastu kunagi algatatavate süüteomenetluste raames. Vastasel juhul tekiks olukord, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest igal võimalikul juhul ja täiesti kontrollimatutel põhjustel. See välistaks laiemas plaanis üleüldse isikute suhtes maksumenetluse alustamise ja läbiviimise ning kolmandatelt isikutelt läbiviidavas maksumenetluses informatsiooni nõudmise. EIK selgitas lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise privileegi ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida maksumenetluses uurimise alla sattumist. Kaebaja on tõlgendanud EIK kohtulahendi Shannon vs Ühendkuningriik järeldusi meelevaldselt. Selles kohtuasjas leidis kohus, et kohtusse pöördujat ei ähvardanud pelgalt süüdistus kuritegudes, vaid talle oli ka faktiliselt maksuhaldurite poolt süüdistus esitatud. Seetõttu ei pidanud kohus isiku poolt sama juhtumiga seoses, milles isikule oli süüdistus esitatud, küsimustele vastamise kohustust enese mittesüüstamise privileegiga kooskõlas olevaks (vt otsuse p-d 38 ja 41). Arvestades nii vaidemenetluses kui ka kohtumenetluses kaebaja poolt esitatud üldsõnalisi selgitusi, võib järeldada, et kaebajal puuduvad objektiivsed põhjused korralduse täitmisest keelduda. Asjaolude põhistamine on eelkõige kaebaja enda kohustus ning selle kohustuse täitmata jätmist on kaebajale korralduses ja vaideotsuses selgitatud. Maksumenetluse eesmärgiks ei ole tõendite kogumine isiku vastu süüteomenetluse alustamiseks või läbiviimiseks, kuigi nendes menetlustes kogutud tõendite ristkasutus on teatud juhtudel võimalik. Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktide 5 ja 6 alusel vaikimisõigusele ei tuginenud. KrMS § 339 lg 1 p 12 kohaselt on kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, sh enese mittesüüstamise privileegi. Maksuhaldur ei saanud kaebaja vaikimisõigusega 10.11.2014 korralduse andmise ajal arvestada, sest kaebaja teavitas maksuhaldurit selle õiguse kasutamisest esmakordselt alles 24.11.2014 esitatud vaides. Pärast vaidlustatud korralduse andmist esitatud vaikimisõiguse kasutamise teade ei muuda korraldust tagantjärele õigusvastaseks. MTA-l ei ole seadusest tulenevat kohustust enne MKS § 60 lg 1 alusel teabe nõudmist ka omal algatusel kontrollida, kas korralduse adressaadil esineb alus teabe andmisest keeldumiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3
(7)3-14-53030 5. RWT Investeeringute OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant jääb kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Käesolevas asjas ei ole küll apellandile teadaolevalt alustatud paralleelset süüteomenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses, kuid EIK on kohtuasjas Serves vs Prantsusmaa (vt otsuse p 47) võtnud selge seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel süüteomenetlust algatatud, kuid tal on alust karta sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda küsimustele vastamisest. Kaebaja seaduslikul esindajal on piisavalt kogemusi, mis annavad aluse väita, et sisuliselt kõik maksuhaldurile esitatud dokumendid ja antud ütlused antakse üle uurimisasutusele ning neid kasutatakse isikute vastu kriminaalmenetlustes. Kohtul tuleb asja lahendamisel juhinduda Shannon vs Ühendkuningriik kohtuasjast, sest selle kohaselt (vt otsuse p 40) ei ole oluline see, kas isiku suhtes paralleelselt toimuv süüteomenetlus jõuab kohtusse või mitte, igal juhul on maksuhaldurile sunni ähvardusel informatsiooni andmise kohustuse näol tegemist põhiõiguste riivega. Arusaamatuks jääb kohtu väide, et kaebaja on tõlgendanud EIK kohtulahendi Shannon vs Ühendkuningriik järeldusi meelevaldselt. Teadaolevalt ei ole ei seda konkreetset ega ka ühtegi teist EIK lahendit, millele kohus on oma otsuse motiveerivas osas tuginenud, täistekstina eesti keelde tõlgitud. Seega puudub kohtul alus väita, et apellandi tõlge on kas vale, ekslik või meelevaldne. Ka kohus ei saa neid lahendeid, millele ta on otsuses on tuginenud, ise tõlkida. Kohus ei tohi samal ajal olla tõlk ja õigusemõistja. Saksa maksukorralduse seaduse § 239 lg 2 lause 1 sisaldab spetsiifilist kasutamiskeeldu, st kui isik on maksuhaldurile enne kriminaalmenetluse algatamist või sellise menetluse algatamisest teadmata avalikustanud fakte, siis ei tohi prokuratuur ega kohus kasutada neid teadmisi maksukohustuslase vastu. Saksa õigussüsteemile tuginevad väga suures osas ka Eesti Vabariigi seadused. Tulenevalt PS §-st 14, EIÕK art-st 13 ja EL Põhiõiguste Harta (harta) art-st 47 palub apellant ringkonnakohtul kontrollida MKS § 56 koostoimes karistusseadustiku (KarS) §-ga 3891 vastavust PS-le, EIÕK-le ning hartale. Riigikohus on 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 kinnitanud, et maksuhaldur on kohustatud tagama PS §-st 14 tulenevalt ka isikute põhiõiguse PS § 22 lg 3 tähenduses (määruse p 16). Sellega on Riigikohus kinnitanud seisukohta, et isikutel on vaikimisõigus PS § 22 lg 3 tähenduses, st maksumenetlus on vastava põhiõigusnormi kaitsealas. Riigikohus on loobunud nõudest, et isikul on kohustus põhjendada iga küsimuse või teabeelemendi osas eraldi, miks need võiksid kaasa tuua tema süüdimõistmise. Isiku karistamise võimalikkus oma põhiõiguse maksmapaneku eest on vastuolus Riigikohtu sõnaselge keeluga. Riigikohus on 01.06.2005 otsuse nr 3-1-1-39-05 p-s 14 selgitanud, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom, st kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Vaikimisõiguse keelamine antud olukorras oleks vastuolus ka EIK järjekindla praktikaga, vt EIK 23.02.1993 otsus nr 10828/84 Funke vs Prantsusmaa. Karistamise keeld põhiõiguste maksmapaneku eest on absoluutse iseloomuga. 4
(7)3-14-53030
  1. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus ja MTA on piisavalt selgitanud, miks apellandi viidatud kohtulahendid ei anna alust tugineda käesolevas asjas MKS §-st 64 tulenevale teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigusele. Isegi kui apellandil selline õigus oli, ei too see kaasa vajadust haldusakt tühistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

§ 201

lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

  1. Korraldusega kohustati RWT Investeeringute OÜ-d andma kolmanda isikuna Mere Tööjõud Tallinn OÜ maksumenetluses teavet ja esitama dokumente. MTA kontrollis Mere Tööjõud Tallinn OÜ töötasult või muudelt töötajatele tehtud väljamaksetelt tulumaksu, sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni- ja töötuskindlustusmaksete arvestamise, kinnipidamise ja tasumise õigsust ajavahemikul
  2. a märts kuni
  3. a veebruar. Mere Tööjõud Tallinn OÜ klientide poolt esitatud dokumentide kohaselt esitas neile tööjõurendi eest arveid RWT Investeeringute OÜ.
  4. MKS § 64 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt on MKS §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa õel või vennal ning isikul endal küsimustes, millele vastamine tähendaks tema enda või tema lähedase isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. See regulatsioon tugineb PS § 22 lg-s 3 sätestatud ning EIÕK art 6 lg-tes 1 ja 2 sisalduvale nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttele, mille kohaselt keegi ei ole kohustatud ennast süüstama.
  5. Kuna maksuhaldur ei ole korralduses kajastatud faktiliste asjaolude pinnalt algatanud kaebaja ega kaebaja juhatuse liikme OV suhtes maksumenetlust ega ka süüteomenetlust ning kuna kaebaja on korralduse täitmata jätmisel tuginenud valdavalt abstraktsetele väidetele ja näidetele teistest menetlustest, mille asjaolusid ei saa automaatselt üle kanda antud MTA kontrollmenetlusele, puudub alus mittesüüstamise põhimõtte rikkumist väita või seda eeldada. Enese mittesüüstamise põhimõtet ei saa lugeda rikutuks pelgalt seetõttu, et kaebaja on kohustatud maksuhaldurile esitama Mere Tööjõud Tallinn OÜ-ga sõlmitud lepingud ja muud asjassepuutuvad dokumendid ning kaebaja juhatuse liige OV on kohustatud ilmuma tehingute kohta selgituste andmiseks maksuhalduri juurde. Ebaselge on, mil moel võiksid kaebajalt nõutavad dokumendid ja teave tema juhatuse liiget OV süüstada, samuti ei kõrvalda maksuhalduri juurde ilmumise ja selgituste andmise kohustus õigust põhjendatud juhul mitte anda enda või oma lähedaste kohta süüstavaid ütlusi. Vaikimisõiguse kasutamiseks peab isik põhistama väidetud ohtu, et teavet võidakse kasutada tema süüstamiseks. Vastasel juhul jääb isiku soov tugineda vaikimisprivileegile pelgalt teoreetiliseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2015 otsus nr 3-14-50399, p 12). MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab iseäranis tugineda siis, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud (sealsamas, p 12). Käesoleval juhul ei ole kaebaja juhatuse liige väitnud, et tema suhtes oleks süüteomenetlus algatatud, rääkimata paralleelselt maksu- ja süüteomenetluse läbiviimisest. Veelgi enam, asja materjalides puuduvad põhjendused, millele tuginedes tal tekkis kahtlus, et 5

(7)3-14-53030 MTA võiks tema suhtes süüteomenetluse alustada, kui ta esitab MTA poolt nõutud teabe. Sellest tulenevalt on kaebaja jätnud korraldusega pandud kohustuse alusetult täitmata. Riigikohtu 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 ei ole üldse hinnatud seda, kas ja millises ulatuses peaks isik põhjendama oma vaikimisõiguse kasutamist, mistõttu on ainetu ka kaebaja väide, et Riigikohus on selles lahendis muutnud oma varasemat käsitlust, et isikul on kohustus vaikimisõiguse kasutamist iga küsimuse või teabeelemendi osas eraldi põhjendada.
  1. Asjaolu, et apellandi juhatuse liikme lähikondse suhtes võib mõne teise äriühingu või tehinguga seoses olla kunagi alustatud kriminaalmenetlust maksuhaldurile tema enda poolt edastatud teabe alusel, ei ole piisav põhistamaks kahtlust, et selline tegelik oht võiks eksisteerida ka konkreetse korralduse alusel nõutud teabe osas. Seetõttu puudub vajadus ka analüüsida, kas MTA oleks erapooletu, kui kaebaja suhtes kunagi MTA poolt paralleelsed menetlused algatatakse. Isegi juhul, kui maksurevident peaks kontrollitavatele raamatupidamisdokumentidele andma maksukohustuslasest erineva ja seejuures konkreetset majandustegevuse valdkonda mittearvestavalt eksliku hinnangu, on maksukohustuslasele tagatud kõik võimalused oma õigusi vastavas menetluses (s.o esmajoones maksumenetluses, kuid ka võimalikus süüteomenetluses) kaitsta, selgitades maksuhalduri järelduste ekslikkust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2014 otsus nr 3-13-70180, p 9). Asjakohaseks põhjenduseks enese mittesüüstamise privileegile tuginemiseks ei saa lisaks pidada väidet, et maksuhaldur on OV varasemalt süüdistanud fiktiivsete arvete väljastamises ja maksupettuses.
  2. Isikul on kriminaalmenetluses võimalus vaidlustada tema vastu kasutatavaid tõendeid, kui need on lubamatud. KrMS § 63 lg 2 kohaselt ei saa kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada muu hulgas tõendeid, mis on saadud põhiõiguse rikkumise teel. Seejuures loetakse KrMS § 339 lg 1 p 12 alusel kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega mittearvestamist ka kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Riigikohus on 03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10 (p 27) muu hulgas rõhutanud, et maksumenetluses saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isikud maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud vaikimisõigusele ei tugine. Seega on Eesti õiguskorras tagatud enese mittesüüstamise põhimõtte järgimine ka juhul, kui isiku suhtes viiakse läbi paralleelselt maksu- ja süüteomenetlust.
  3. Halduskohus ei ole väitnud, et kaebaja on EIK lahendit Shannon vs Ühendkuningriik valesti tõlkinud, vaid seda, et kaebaja on nimetatut ja teisi EIK lahendeid valesti sisustanud (tõlgendanud). Lahendis Shannon vs Ühendkuningriik (p 38) pidas EIK oluliseks, et isiku suhtes, kelle ilmumist küsitlusele nõuti, ei esinenud pelgalt kriminaalmenetluse läbiviimise riski kuritegudes, mida uurijad, kelle juurde teda ütlusi andma kutsuti, uurisid, vaid talle oli nendes juba esitatud kriminaalsüüdistus ning sellises olukorras võidi temalt nõuda teavet, mis võis omada tähtsust tema suhtes läbi viidavas kriminaalmenetluses. Kohtuotsuses asjas Shannon vs Ühendkuningriik ei viita miski sellele, nagu muudaks EIK oma lahendis Weh vs Austria avaldatud seisukohti, et õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine (samas p 46); seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline (samas p 56). Apellandi viidatud kohtuasi Serves vs Prantsusmaa puudutas tunnistajana ütluste võtmist kriminaalmenetluses isikult, kelle suhtes oli EIK arvates tegemist kriminaalsüüdistuse esitamisega EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja ei ole võrreldavas olukorras. EIK otsustes Kiiveri vs Soome ja Rinas vs Soome oli kaebajate osas läbi viidud nii maksu- kui ka kriminaalmenetlus ning EIK analüüsis, kas Soome riik ei ole rikkunud topeltkaristamise keelu põhimõtet (ne bis in idem). 6
(7)3-14-53030 Seega on õige halduskohtu järeldus, et apellant on EIK praktikat käsitlenud ühekülgselt ja teinud sellest põhjendamatult kaugeleulatuvaid järeldusi. EIK praktika kohaselt ei ole enese mittesüüstamise privileegi eesmärgiks isiku kaitsmine võimalike paralleelsete menetluste läbiviimise eest, vaid isiku õiguste kaitsmine, kui paralleelsed menetlused ka tegelikkuses aset leiavad. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja viidatud lahendeid on ringkonnakohus (sh OV kaebuste alusel) samas kontekstis varem korduvalt analüüsinud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2011 otsus nr 3-10-33, p-d 11-12: 09.09.2011 otsus nr 3-10-3398, p-d 11, 13; 12.10.2011 otsus nr 3-11-495, p-d 17-20; 23.11.2011 otsus nr 3-10-3321, p-d 18-19) ega pea vajalikuks analüüsi samas mahus korrata.
  1. Õiguskantsler ei tuvastanud 18.11.2013 seisukohas nr 6-1/120082/1304853 MKS § 56 ja § 64 lg 1 p 6 vastuolu PS § 22 lg-ga 3, ehkki leidis MKS § 64 lg 1 p 6 sõnastuse olevat mõnevõrra ebaõnnestunud. Õiguskantsler asus seisukohale, et isikul on õigus tugineda maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-le 6 siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Selline reaalne oht on kindlasti olemas siis, kui samade asjaolude osas on käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus, kuid olukorras, kus samade asjaolude suhtes ei ole algatatud süüteomenetlust, on isikul põhjalikum ülesanne näidata seos tõendite esitamise ja võimaliku süüteomenetluse vahel. Ka õiguskantsler on oma seisukohas (p-d 38-39) rõhutanud, et kui süüteomenetluses kasutatakse isiku vastu lubamatut tõendit, saab isik sellise tõendi kasutamise vaidlustada ja seeläbi lubamatu tõendi menetlusest kõrvaldada. Ringkonnakohus nõustub õiguskantsleri käsitlusega.
  2. Ringkonnakohus leiab, et RWT Investeeringute OÜ argumendid enese mittesüüstamise privileegi osas on ilmselt otsitud ning apellandil puuduvad objektiivsed põhjused keelduda vaidlusaluse korralduse täitmisest, kuivõrd ta ei ole kogu haldus- ega kohtumenetluse kestel neid välja toonud.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb RWT Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.03.2015 otsus muutmata. 17.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Maksu- ja Tolliamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.