← Eesti

3-15-91/10

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 45§ 151§ 121§ 200§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-9

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-15-91 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. VP-le kuulub kinnistu aadressil Xxxx xx, Tallinn. Selle kinnistuga külgneb Xxxxxxxx x kinnistu, mille omanik on JB. Harju maavanem lubas 24.05.2011 korraldusega erastada maareformi seaduse (MaaRS) § 20 lg 1 ja § 22 lg 12 alusel mõlema eelnimetatud kinnistuga külgneva 313 m2 suuruse maatüki. Tallinna Linnavaraameti 30.08.2011 erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku kohaselt liideti kogu erastatav maa Xxxxxxxx x kinnistuga. JP esitas ettepanekule vastuväited, mispeale tegi Tallinna Linnavaraamet 28.11.2011 uue piiride kulgemise ettepaneku, milles nähti ette maatüki erastamine Xxxx xx ja Xxxxxxxx x kinnisasjade omanike vahel võrdsetes osades. Piiride kulgemise ettepaneku alusel tellis JP maamõõtjalt katastriüksuse moodustamise tööd ning maamõõtja esitas 14.12.2011 Tallinna Linnavaraametile katastriüksuse plaani. Tallinna Linnavalitsuse 06.06.2012 korraldusega nr 813 kinnitati erastatava maaüksuse andmed ning pärast müügilepingu sõlmimist 15.03.2013 kanti kaebaja 13.06.2013 kinnistusraamatusse moodustatud Xxxx xx kinnistu omanikuna. JP oli 02.05.2012 esitanud Harju maavanemale avalduse, milles teatas, et linnavalitsus ei ole erastatava maa andmeid tähtaegselt kinnitanud, samas kui JB on asunud Xxxx xx kinnistuga liidetavalt maaüksuselt ära vedama kasvupinnast. JP taotles JB tegevuse keelamist ning tema kohustamist taastada maatükil endine olukord. Maavanem edastas avalduse Tallinna Linnavaraametile, kes vastas kaebajale 30.05.2012, et erastatava maa andmete kinnitamist puudutava korralduse eelnõu peaks linnavalitsuse istungi päevakorda jõudma juunikuus.
  2. VP esitas 14.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Linnavalitsuse poolt Xxxx xx erastatava maa andmete kinnitamisega viivitamise ning Tallinna Linnavaraameti poolt kaebaja 02.05.2012 avalduse osalise lahendamata jätmise õigusvastaseks tunnistamist. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (määrus nr 50) § 7 lg-te 7 ja 9 kohaselt pidanuks Tallinna Linnavalitsus erastatava maa andmed kinnitama kuu aja jooksul maamõõtjalt katastriüksuse toimiku saamisest, ent ei teinud seda, ilma et selleks mõnda tegelikku takistust oleks esinenud. Tallinna Linnavalitsus viivitas otsustamisega teadlikult, et võimaldada JB-l kevadel pärast maa sulamist vedada ära kasvupinnas ja taimed. Maa erastamise menetluse ajal ei saanud kaebaja JB vastu kasutada õiguskaitsevahendeid, kuna ei olnud siis veel Xxxx xx kinnistu omanik. Tallinna Linnavaraamet oli õigusvastaselt tegevusetu, jättes tähelepanuta kaebaja 02.05.2012 avalduses esitatud taotlused JB tegevuse keelamiseks ja endise olukorra taastamiseks kohustamiseks. Kaebaja avalduse alusel ei alustatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lgst 1 tulenevalt haldusmenetlust ega teatatud ka menetluse alustamisest keeldumisest vastavalt HMS § 62 lg-le
  3. Tuvastusnõude esitamise põhjuseks on soov tulevikus esitada Tallinna linna vastu kahju hüvitamise nõue.
  4. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus, kuna kaebuses väidetav tulevikus esitatav kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Määruse nr 50 § 7 lg-s 9 on kasutatud sõna „pikeneb“, mistõttu ei pidanud linnavalitsus vastu võtma eraldi dokumenti otsuse tegemise tähtaja pikendamise 2

(9)3-15-91 kohta. Konkreetse maatüki erastamise protsessis oli kinnisasja omanike vahel palju vaidlusi erinevatel alustel, milliste lahendamine ei olnud küll linnavalitsuse pädevuses, ent mille tulemustest siiski sõltus linnavalitsuse poolt antava korralduse sisu, eelkõige erastamisele kuuluva maatüki suurus ja sellest tulenev erastamise hind. Lahendus saabus pärast Harju Maavalitsuse 02.04.2012 kirja saamist, misjärel linnavalitsus võttis 06.06.2012 vastu ka asjassepuutuva korralduse. Nõustuda ei saa kaebaja etteheidetega osas, mis puudutab Xxxxxxxx x kinnistu omaniku tegevuse takistamist. Enne maa erastamist ei olnud kõnealune maa linna omandis, vaid tegemist oli MaaRS § 31 lg 2 kohaselt riigi omandis oleva maaga, mille valitsejaks oli maavanem. Maatükilt kasvupinnase ära viimise osas ei olnud linnal õigus teha mingisuguseid toiminguid ega sekkuda kolmandate isikute eraõiguslikku vaidlusesse. JB kasutas võimalust likvideerida praegusel Xxxx xx maatükil tema ebaseadusliku tegevuse tagajärjed. JB ebaseaduslik tegevus ei saanud luua õigushüvesid kaebajale. Tulevikus kaebaja poolt hüvitise nõude lahendamisel on vajalik hinnata asjaolu, kas ametnik dokumente vormistades võis või pidi ette nägema, et kaebaja maad erastades eeldab ja peab silmas heakorrastatud, haljastatud ja viljapuude ning põõsastega kaetud kinnistut.
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.03.2015 otsusega VP kaebuse ning tuvastas, et Tallinna Linnavalitsus viivitas õigusvastaselt Xxxx xx asuva maatüki erastamisel määruse nr 50 § 7 lgtes 7 ja 8 nimetatud toimingute tegemisega perioodil 15.01.2012–05.06.2012 ning Tallinna Linnavaraamet jättis õigusvastaselt lahendamata VP 02.05.2012 avalduses esitatud taotlused. VP võimaliku hüvitamiskaebuse eduväljavaated ei ole suured, ent sellist hüvitamiskaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, sest on võimalik, et erinevate õigusvastaste tegude tõttu on kaebajale tekkinud kahju, mis seisneb selles, et kaebaja sai erastamise tulemusena enda omandisse maatüki, mille tegelik väärtus oli väiksem, kui see oleks olnud siis, kui õigusvastaseid tegusid nimetatud maatükil poleks toime pandud. Kaebusest nähtuvalt on kaebajal etteheiteid nii Xxxxxxxx x kinnisasja omanikule kui ka Tallinna linnale, mille organite viivituse või tegevusetuse tõttu kaebaja hinnangul sai võimalikuks Xxxxxxxx x kinnistu omaniku omavoliline tegevus. Ei ole vajalik ega võimalik hinnata seda, kas Xxxxxxxx x kinnistu omanik on käitunud õigusvastaselt või millised olnuks Tallinna linna organite õiguslikud võimalused JB tegevuse takistamiseks. Need küsimused saavad vaidluse alla tulla tulevikus, kui kaebaja peaks esitama kahju hüvitamise nõude. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et maamõõtja esitas Xxxx xx katastriüksuse plaani Tallinna Linnavaraametile 14.12.
  2. Määruse nr 50 § 7 lg-te 7 ja 8 kohaselt kinnitab linna- või vallavalitsus esitatud erastatava maa katastriüksuse plaani alusel oma korraldusega erastatava maaüksuse nime/aadressi, sihtotstarbe, pindala ja maa maksustamishinna ning annab maamõõtjale allkirja vastu üle korralduse ühe kinnitatud koopia koos lisaga, mille viimane lisab katastriüksuse moodustamise toimikusse. Sama paragrahvi lg-s 9 on sätestatud, et lg-tes 7 ja 8 nimetatud toimingud teeb linna- või vallavalitsus ühe kuu jooksul erastatava maa katastriüksuse plaani saamisest arvates. Kui toimingute tegemine viibib linna- või vallavalitsusest mitteolenevatel põhjustel, pikeneb vastavalt toimingute tegemise tähtaeg. Kõnealune ühekuuline tähtaeg lõppes seega 14.01.
  3. Vaidlust pole selles, et määruse nr 50 § 7 lg-s 7 nimetatud korralduse andis Tallinna Linnavalitsus alles 06.06.2012 ehk oluliselt pärast eelnimetatud ühekuulise tähtaja möödumist. Linna- või vallavalitsus saab määruse nr 50 § 7 lg-tes 7 ja 8 nimetatud toimingute tegemise ühekuulise tähtaja ületamist õigustada siis, kui selleks esinevad linna- või vallavalitsusest sõltumatud asjaolud, mis takistavad vastavate toimingute tegemist. Ainuüksi valla- või linnavalitsuse töökorraldusega seotud asjaolud sellisteks olla ei saa. Põhjendamatu on vastustaja 3
(9)3-15-91 väide, nagu takistanuks erastamise eeltoimingute tegemist kaebaja ning Xxxxxxxx x kinnistu omaniku vahelised erimeelsused ja vaidlused. Need erimeelsused ei saanud konkreetsete toimingute tegemist (korralduse andmist ja selle maamõõtjale edastamist) kuidagi takistada. Vastuses kaebusele on vastustaja paljasõnaliselt väitnud, et nende vaidluste lahendusest sõltus erastatava maa suuruse ja maksustamishinna määramine. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja tellis maamõõtjalt katastriüksuse mõõdistamise tööd Tallinna Linnavaraameti poolt saadud piiride kulgemise ettepanekust lähtudes. Erinevate kinnisasjade omanike huvid oleks linnavaraametil tulnud vajadusel välja selgitada enne konkreetse piiriettepaneku tegemist. Kaebaja ja Xxxxxxxx x kinnistu omaniku vahelised erimeelsused ei saanud takistada linnavalitsusel määruse nr 50 § 7 lg-s 7 nimetatud korralduse andmist. Samuti on põhjendamatu vastustaja seisukoht, et lõplik selgus saabus alles pärast Harju Maavalitsuse 02.04.2012 kirja. Kõnealune kiri ei saanud asja otsustamist mõjutada mitte mingil viisil. Seega polnud Tallinna Linnavalitsusel ühtki objektiivset takistust määruse nr 50 § 7 lgtes 7 ja 8 nimetatud toimingute tegemiseks ühe kuu jooksul maamõõtjalt katastriüksuse plaani saamisest, mistõttu on vastavate toimingute tegemisega viivitamine perioodil 15.01.2012 (järgmine päev pärast kuuajalise tähtaja möödumist) kuni 05.06.2012 (päev enne linnavalitsuse korralduse nr 813-k andmist), õigusvastane. Kaebaja adresseeris oma avalduse Harju Maavalitsusele, kust see edastati lahendamiseks Tallinna Linnavaraametile. Kõnealune avaldus sisaldas sõnaselget taotlust JB tegevus keelata ning taastada maatükil endine olukord. Kuigi maavalitsuse saatekirjas on avalduse edastamise alusena viidatud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg-le 3, on sellest üheselt näha, et maavalitsus on edastanud avalduse vastustajale täies ulatuses lahendamiseks. See tähendab, et avalduses sisalduv taotlus keelata JB tegevus ning kohustada teda varasemat olukorda taastama, on maavalitsuse poolt HMS § 15 lg 4 alusel edastatud lahendamiseks Tallinna Linnavaraametile kui pädevale haldusorganile. Haldusmenetlus, mis algab isiku poolt haldusorganile toimingu sooritamiseks taotluse esitamisega, lõpeb HMS § 43 lg 4 kohaselt kas toimingu sooritamisega, põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada, taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega, haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega või toimingu adressaadi surma või lõppemise korral, kui toiming on seotud adressaadi isikuga. Vastustaja pole väitnud ega tõendanud, et oleks kaebaja 02.05.2012 avalduses taotletud toimingud sooritanud või teinud põhjendatud otsuse nende toimingute sooritamisest keeldumise kohta. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks taotluse läbi vaatamata jätnud. Seega jäi kaebaja taotlus lihtsalt lahendamata. Kui vastustaja oli seisukohal, et kaebaja soovitud toimingute tegemine ei ole võimalik või pole Tallinna Linnavaraameti või mõne muu Tallinna linna organi pädevuses, oleks tulnud taotlus jätta rahuldamata või läbi vaatamata, teatades sellest taotlejale. Seda vastustaja teinud ei ole. HMS ei võimalda isiku poolt haldusorganile esitatud konkreetset taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta. Kui vastustaja leidis, et taotluse lahendamiseks polnud piisavalt andmeid, oleks pidanud andma kaebajale HMS § 15 lg 2 alusel tähtaja vastava puuduse kõrvaldamiseks. Ka seda vastustaja ei teinud. Seega on vastustaja olnud kaebaja 02.05.2012 avalduse lahendamisel õigusvastaselt tegevusetu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. 4
(9)3-15-91 Tallinna Halduskohus on olulisel määral rikkunud menetlusõigusnorme, hinnanud valesti asjas kogutud tõendeid ning sellest tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. Kohus on jätnud selgitamata, millistel põhjustel on jäetud arvestamata Tallinna linna vastuses viidatud riigivastutuse seaduse (RVastS) asjakohased sätted. Tuvastuskaebuse lubatavuse seisukohalt on oluline anda hinnang õigustele, mis võiksid saada rikutud läbi haldusorgani tegevuse või tegevusetuse. Kohus on otsuse punktis 10 selgitanud määruse nr 50 regulatsiooni ja selle õiguspärast täitmist Tallinna linna poolt. Ühes lauses kohus nõustub apellandiga ning tõdeb, et määruses toodud tähtaeg pikeneb, mitte ei vaja pikendamist. Põhjusena nimetab kohus asjaolu, et tähtaeg pikeneb siis, kui toimingu tegemine viibib linna- või vallavalitsusest mitteolenevatel põhjustel. Järgmises lauses esitab kohus seisukoha, et tähtaeg on ületatud tulenevalt linnavalitsuse töökorraldusest. Nimetatud põhjendus ei tulene Tallinna Linnavalitsuse poolt kohtule esitatud materjalidest. Kohus ei ole põhjendanud, miks ühed tõendid omavad kaebuse lahendamisel olulisemat tähendust kui teised. Tallinna linna poolt esitatud tõendid osundavad sellele, et Tallinna linn tegutses maareformi läbi viies ja vaidlusalust maatükki erastades kooskõlas õigusaktidega, proportsionaalselt arvestades tehiolusid ja kaaludes igakülgselt saavutatavat eesmärki. Kohus on jätnud kaebuse hindamisel arvestamata Tallinna linna väljaantava haldusakti laiema mõju isikule, tema õigustele ja kohustustele. Tallinna linna korralduse alusel tehakse rida toiminguid, mis päädivad registreerimisega kinnistusraamatus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 kohaselt kinnistusraamatu andmete õigsust eeldatakse, mis seab kohalikule omavalitsusele kui maatüki piiritlejale sisuliselt laiema vastutuse kui seda määruse teksti formaalselt tõlgendades. Tallinna Halduskohtu seisukoht, et vaidlused kinnisasjade omanike vahel ei takista välja andmast korraldust, mis on maatüki erastamise aluseks, ei tulene seadusest ega ka kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest. Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi väite, et erastatava maatüki liitmisel olemasoleva kinnistuga tekib täiesti uus kinnisasi. VP poolt apellandile etteheidetud viivitus ja/või tegevusetus on väljaspool kohaliku omavalitsuse volitusi. Avaldus, mille kaebaja esitas Harju Maavalitsusele, edastati apellandile Harju Maavalitsuse 03.05.2012 kaaskirjaga. Tallinna linn on sellele pöördumisele vastanud mitte kirjaga, vaid tegevusega, mis väljendub Tallinna linna korralduse väljaandmises, milles määrati nimetatud maatüki suurus ja aadressiandmed. Vaidlus käib siilu üle, mille puhul on tegemist riigimaaga, mitte munitsipaalmaaga. Omandit vallata, kasutada ja käsutada saab ainult omanik või tema volitatud isik. Kohtu väljendatud seisukoht, et kaebuse edastamine teisele haldusorganile on võrdne ka volituste andmisega sellele haldusorganile seadustes omanikule pandud õiguste ulatuses, ei tulene õigusaktide mõttest ega sätetest. Kohus on jätnud oma otsuses käsitlemata põhjendused, miks ta ei nõustu ühe menetlusosalise väidetega. Apellant on esimese astme menetluses toonud välja asjaolu, et isiku õiguste rikkumine saab toimuda siis, kui on kindlaks tehtud õiguse sisu ja maht, mida rikutakse. Kaebajal ei saa ega või esineda õiguslikku ootust, et reformimata riigimaad erastades on tal eeldus ja reaalne võimalus saada heakorrastatud, haljastatud ning viljapuude ja põõsastega kaetud kinnistu omanikuks. Ühe isiku ebaseaduslik tegevus ei loo õigushüvesid teisele subjektile. Seda ei ole võimalik ka apellandilt ega tema töötajalt nõuda. Oluline on hinnata ka VP õiguslikku ootust saada tema poolt makstud hinna eest, mis vastab kasutusotstarbeta maa hinnale, heakorrastatud kinnisasja omanikuks. 6. VP vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. 5
(9)3-15-91 Alusetu ja põhjendamata on apellandi seisukoht, et halduskohus on jätnud selgitamata riigivastutuse seaduse sätted. Halduskohtus on neid aspekte selgitanud

-st lähtuvalt. Apellant saatis 28.11.2011 kirjaga nr 4.2-5/6631 uue piiride kulgemise ettepaneku (kaebuse lisa 3), milles nägi ette piirneva maa erastamise võrdses osas. Kirjas märgitakse, et menetluse jätkamiseks on vajalik tellida maamõõtjalt katastriüksuse moodustamine kolme kuu jooksul. Selle teate väljastamisega lõpetas apellant määruse nr 50 §-s 6 toodud eeltoimingu, mis käsitleb kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks avalduse esitamist, erastajate väljaselgitamist ja piiride kulgemise ettepanekute tegemist. Kuigi apellant luges toimingu lõpetatuks ja kinnitas oma kirjaga menetluse jätkumist, uuendas ta sisuliselt menetluse kaebajat sellest teavitamata, asudes koguma erinevaid materjale. Heast halduse tavast tulenevalt tulnuks sellest kaebajat teavitada. Sellist eeltoimingu uuendamist ei näe ette ka eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 50. Apellant eksib, väites, et hüvitise nõude aluseks on kahju, mis väljendub kaebaja poolt saamata jäänud haljastuses. Kaebaja pole midagi sellist väitnud. Kaebaja ega apellant ei ole teadlik, kas ja millisel määral on naaber JB vaidlusalust maatükki parendanud või on seda hoopis halvendanud. Ei ole tõendeid, et hinnata, millises seisukorras oli maa ajal, mil seda asuti omavoliliselt kasutama. Nimetatud maatükki on kasutatud aiamaana väga pikka aega ja ilmselgelt on see olnud ka enne naabri poolt kasutamist haljastatud koos kasvupinnasega. Objektiivne õigus ei anna maa omavolilisel kasutamisel eeliseid selle erastamisel, samuti ei anna see õigust rüüstata vaidlusalust maatükki, mis erastamismenetluse ajal oli reformimata riigimaa. Käesoleva menetluse esemeks ei ole hinnata, mis alusel JB valdas kaebajale erastatud reformimata riigimaad, kuid selge on see, et omandireformi menetluse ajal ei olnud JB-lõigust seda maad kahjustada. Sellises olukorras, kus JB omavoliliselt tekitab reformimata riigimaale kahju, ei saa apellant haldusorganina avalik-õiguslikus suhtes jääda tegevusetuks kaebaja taotluse menetlemisel. Apellant ja JB tegutsesid koos ettekavatsetult, kooskõlastatult ja ühise eesmärgi saavutamise nimel, mis tõi kaasa haldusmenetluses ebavõrdse kohtlemise, kehtiva õiguse rikkumise ja kaebajale kahju tekkimise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 45

lg 2 kohaselt ei välista võimalus esitada hüvitamiskaebus õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna viidatud sätte kohaselt õigust tuvastuskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Tuvastuskaebuse läbivaatamata jätmine hüvitamiskaebuse ilmselge perspektiivituse tõttu on kohtu diskretsiooniline otsus (vt

§ 151

lg 2 p 1 koostoimes § 121 lg 2 p-dega 1 ja 2), mille puhul lasub kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning norm on kohaldatav üksnes ilmselges olukorras. Sellise olukorraga oleks näiteks tegemist juhul, kui haldusakt või -toiming ei saa kaebaja õigusi rikkuda või esitatud nõudega ei ole võimalik kaebuse eesmärki ilmselgelt saavutada (nt esitatud on vale nõue või vaidlustatakse menetlustoimingut ilma haldusakti vaidlustamata). Käesoleval juhul selliste olukordadega ei ole tegemist. Kaebaja on pöördunud kohtusse oma õiguste kaitseks ning kaebaja õiguste riive (kahju tekkimine) ei ole ilmselgelt välistatud. Kaebuse vähesed eduväljavaated ei ole kaebuse tagastamist õigustavaks asjaoluks. Vastuses kaebusele on vastustaja viidanud erinevatele RVastS sätetele (RVastS § 2 lg 1 p-le 5, § 7 lg-le 2, §-dele 8 ja 11), kuid ei ole väitnud, et kaebaja hüvitamisnõue RVastS alusel oleks põhimõtteliselt välistatud. Vastustaja väidetest nähtuvalt ei pea ta end vastutavaks kaebajale 6

(9)3-15-91 erastatud maatüki võimaliku kahjustamise eest, kuna võimaliku kahju tekitamise ajal ei olnud tegemist munitsipaalmaaga, vaid hoopis (reformimata) riigimaaga. Nimetatud asjaolu ei muuda tulevikus esitatavat hüvitamisnõuet aga ilmselgelt perspektiivituks. Maa erastamine on protsess, mille läbiviimisel on oma osa nii riigil kui ka kohalikul omavalitsusel. Erinevate haldusorganite osakaalu kahju võimalikul tekitamisel ei ole käesoleva kaebuse menetlusse võtmisel vaja tuvastada. RVastS § 12 lg 4 võimaldab mitme avaliku võimu kandja solidaarvastutust, kui erinevate organite tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole nende vastutust võimalik täpselt piiritleda. Ringkonnakohus leiab, et kahju tekitamist vastustaja poolt ei saa välistada, sest kaebaja faktiliste väidete õigsust eeldades (vt

§ 121

lg 2 p 1) toimus kahju tekkimine ajal, mil vastustaja oli kohustatud läbi viima erastamistoiminguid. Samuti ei saa välistada põhjuslikku seost kahju tekkimise ning vastustaja väidetava tegevusetuse vahel. Seetõttu ei saa lugeda hüvitamiskaebuse esitamist kaebaja poolt ilmselgelt perspektiivituks. Tuvastuskaebuse, mille vaidluse esemeks on haldusorgani tegevusetuse õiguspärasuse kontrollimine, läbivaatamisel ei pea kohus andma hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrus nr 3-3-1-88-09, p 11 ja seal viidatud Riigikohtu praktika), samuti sellele, kas kahju oli võimalik vältida ning kas eksisteerivad vastutuse piiramise alused (nt kahju tekkimise ettenägematus vastustaja ametnike poolt). Need küsimused kuuluvad lahendamisele hüvitamiskaebuse menetluse raames.

  1. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamine toimub lähtuvalt määruse nr 50 § 6 lg-st 4 eelduslikult kinnistuomanike vahelise kokkuleppe sõlmimise teel. Kui kirjalikku kokkulepet valla- ja linnavalitsusele ei esitata või kui kokkuleppele ei ole alla kirjutanud kõik taotlejad, kellele ettepanek tehti, teeb määruse nr 50 § 6 lg 6 kohaselt linna- või vallavalitsus igale taotlejale eraldi erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. Nähtuvalt Tallinna Linnavaraameti 30.08.2011 korraldusest nr 4.2-5/6631 (tl 5), ei ole taotlejad kirjalikku kokkulepet sõlminud ning Tallinna Linnavaraamet on pidanud lähtudes maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-st 1 võimalikuks teha maa piiride kulgemise ettepanek selliselt, et erastamisele kuuluv maa liidetakse tervikuna Xxxxxxxx x kinnisasjaga. Määruse nr 50 § 6 lg 7 kohaselt, kui taotleja ei nõustu piiride kulgemise ettepanekuga, on tal õigus 15 päeva jooksul ettepaneku kättesaamisest arvates esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited. Seda õigust kaebaja ka kasutas. Määruse nr 50 § 6 lg 7 kohaselt, kui linna- või vallavalitsus peab vastuväiteid põhjendatuks, koostab ta uued piiride kulgemise ettepanekud. Tallinna Linnavaraamet arvestas kaebaja vastuväiteid ning esitas 28.11.2011 uue piiride kulgemise ettepaneku (tl 7 ja pöördel), milles erastamisele kuuluv maatükk oli jagatud võrdselt Xxxx xx ja Xxxxxxxx x kinnisasja vahel.
  2. Ehkki nimetatud ettepanekus oli märgitud, et menetluse jätkamiseks Xxxx xx kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks on kaebajal vajalik tellida maamõõtjalt katastriüksuse moodustamine kolme kuu jooksul nimetatud kirja ja ettepaneku kättesaamise päevast, ei tekitanud pelgalt ettepaneku saamine kaebajale õigust maatüki erastamiseks 28.11.2011 ettepanekus toodud kujul, sest tulenevalt määruse nr 50 § 6 lg-st 7 oli Xxxxxxxx x kinnisasja omanikul omakorda õigus väljapakutud lahenduse osas esitada vastuväiteid. Määruse nr 50 § 6 lg-st 7 tuleneb, et valla- või linnavalitsus on kohustatud vastuväited läbi vaatama ning vastuväidete mittearvestamise korral otsusega piiride kulgemise ettepanekud kinnitama. Seega alles vallavõi linnavalitsuse poolt piiride kulgemise kohta lõpliku seisukoha võtmisest otsusega (ettepanekute kinnitamisest) saab isikul tekkida õigus nõuda katastriüksuse moodustamisele suunatud toimingute läbiviimist määruse nr 50 § 7 lg-s 9 sätestatud tähtaja jooksul. Määrusest nr 50 ei tulene, et valla-või linnavalitsuse poolt esitatud piiride kulgemise ettepanek oleks n.ö lõplikuks lahenduseks ning kõik võimalikud vaidlused tuleks lahendada enne ettepaneku tegemist. 7

(9)3-15-91
  1. Haldusasja toimikus ei sisaldu infot selle kohta, kas ja millal saatis vastustaja 28.11.2011 ettepanekus toodud kujul piiride kulgemise ettepaneku Xxxxxxxx x kinnistu omanikule JB Samuti ei ole infot JB vastuse kohta nimetatud ettepanekule. Arvestades JB varasemaid taotlusi erastamisele kuuluv maatükk tervikuna liita temale kuuluva kinnisasjaga, mida ta kordas ka 12.03.2012 Tallinna Linnavaraametile adresseeritud avalduses (tl 50–51), ei kahtle ringkonnakohus selles, et JB ei olnud nõus kaebajale 28.11.2011 esitatud piiride kulgemise ettepanekus toodud lahendusega ning JB ja kaebaja vahel eksisteeris selles küsimuses vaidlus. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja ning halduskohtuga, et vastustaja oli tegevusetu. Vastustaja tegeles probleemile lahenduse otsimisega, mida tõendab mh tema pöördumine 27.03.2012 Harju maavanema poole antud küsimuses. Pärast Harju maavalitsuselt vastuse saamist, milles sedastati maavanema pädevuse puudumist ning viidati määruse nr 50 § 6 lg 6 regulatsioonile, mille kohaselt vaidluse korral jagab linna- või vallavalitsus kinnisasja liitmiseks sobiva maa taotlejate vahel võimalikult võrdselt, on vastustaja nõnda toiminudki, kinnitades jagatava maa suuruse vastavalt oma 28.11.2011 ettepanekule. Vastustaja ei ole õigusakte rikkunud, sest määruses nr 50 ega teistes õigusaktides ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleb valla- ja linnavalitsusel langetada otsus kinnisajaga liidetava maatüki jagamise tingimuste kohta taotlejate erimeelsuse korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja käesolevas asjas mõistlikku menetlusaega ületanud.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 02.05.2012 avaldusele on vastustaja reageerinud, teavitades, et linnavalitsuse korralduse eelnõu „Xxxx xx kinnisasjaga piirneva Xxxx xx maa määramine erastamiseks“ on ette valmistatud ja seda menetletakse ning eelduste kohaselt peaks korralduse eelnõu jõudma (linnavalitsuse) istungi päevakorda juunikuus (tl 23). Vaidlus on selles, kas ja kuidas vastustaja oleks pidanud reageerima avalduses esitatud taotlustele JB tegevus moodustataval Xxxx xx katastriüksusel keelata ja kohustada teda endist olukorda taastama.
  3. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja ei ole temale pandud kohustusi rikkunud. Erastatava maatüki puhul oli tegemist riigile kuuluva maaga, mille puhul vastustaja roll piirdus üksnes MaaRS-st ja määruses nr 50 sätestatud erastamise eeltoimingute läbiviimisega ega hõlmanud omanikuõiguste teostamise pädevust, nt maatükil teatud tegevuste keelamist. Sellist kohustust ega volitust ei saanud kohalikule omavalitsusele tekitada ka temale avalduse vastamiseks suunamine. Ringkonnakohtu hinnangul vastavat Harju Maavalitsuse tahet ei ole 03.05.2012 avalduse edastamisest võimalik ka välja lugeda (tl 22). Vastupidiselt, Harju Maavalitsus on tuginenud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg-le 3, edastades avalduse Tallinna Linnavaraametile kui kinnisasjaga piirneva maa erastamistoimingute eeltoimingute teostajale selgitamiseks ja vastamiseks. Seega on Harju maavalitsus avalduse saatmisel pidanud silmas üksnes kaebaja selgitustaotlusele vastamist seonduvalt erastamise eeltoimingute läbiviimisega, mitte aga kohustanud või andnud volitusi omaniku kaitse meetmete tarvitusele võtmiseks. Kuna omandi kaitsmine kuulub eraõiguse valdkonda, ei saanud ega pidanud riik ega kohalik omavalitsus avalduse alusel asuma läbi viima haldusmenetlust.
  4. Ei saa väita, et vastustaja või riik oleksid olnud kaebaja taotluste osas tegevusetud. Nähtuvalt haldusasja materjalidest on kaebaja ja JB vahel nende kinnistute piire ning maakasutust puudutavates küsimustes eksisteerinud pikemat aega terav konflikt. Tüli osapooled on korduvalt pöördunud nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse organite poole ning nende suhtes on algatatud erinevaid menetlusi (nt väärteomenetlus seonduvalt piirimärkide võimaliku hävitamisega kaebaja poolt, riiklik järelevalve maapõueseaduse rikkumise kohta Xxxxxxxx x omanike poolt, ehitusjärelevalve kaebaja kinnistul paikneva garaaži osas jne) nii enne kui ka pärast kaebaja 02.05.2012 avalduse esitamist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole avalik võim jäänud seega passiivse kõrvaltvaataja rolli. Et riik ega vastustaja ei ole reageerinud kaebaja soovitud viisil ning JB tegevust keelanud või kohustanud teda endist olukorda taastama, 8
(9)3-15-91 ei tähenda riigi või kohaliku omavalitsuse organite õigusvastast tegevusetust. Vaidlusalusel ajal kuulus maa riigile ning kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda riigilt või kohalikult omavalitsuselt maa valdamist ja kasutamist konkreetsel viisil. Nõndasamuti puudus kaebajal õigus nõuda konkreetsetele tingimustele vastava maatüki erastamist, sh seda, et naabrite poolt reformimata riigimaale rajatud aiamaa säiliks muutmata kujul ka tema kinnistuga liidetaval maatükil. Paljasõnalised ja põhjendamata on kaebaja väited vastustaja ja JB ühisest tegutsemisest temale kahju tekitamise eesmärgil. 14. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel tühistab ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 20.03.2015 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab VP kaebuse rahuldamata. 15.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tallinna linn on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole vastustaja andmeid esitanud. Seega tuleb VP-lt Tallinna linna kasuks välja mõista menetluskuluna 15 eurot. Kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jäävad kaebaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.