Obsah (5)

§ 121§ 252§ 4§ 37§ 6

3-15-2856 KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 18. november 2015, Tallinn 3-15-2856 H.L. kaebus Riigikogu menetluses

§ 121lg 4, § 204 lg 1 ja 2).

Määruse punkti 2 (esialgne õiguskaitse) peale saab esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. H.L. esitas
2. novembril 2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (eelnõu nr 108 SE) menetlemise keelamist. Kaebaja põhjendab kaebuse esitamist sellega, et sellise piirilepingu jõustumisel kaotab kaebaja võimaluse saada omandireformi raames tagasi Petserimaal Vilo vallas asuv õigusvastaselt võõrandatud maa, mille tagastamise nõudeõigus on tagatud Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadusega. Ühes kaebusega on kaebaja taotlenud ka esialgse õiguskaitse kohaldamist.
3. Leian, et H.L. kaebust ei saa menetlusse võtta ning see tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada, kuna sellise kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

§ 4

lõike 1 ja

§ 37

lõike 2 kootoimest tulenevalt on halduskohtu pädevuses selliste kaebuste läbi vaatamine, milles vaidlustatakse täidesaatva võimu organite poolt antud üksikakte (haldusaktide) ja toiminguid. Riigikogus seaduseelnõu menetlemise näol on tegemist seadusandliku võimu teostamisega, sellesse pole halduskohtul aga pädevust sekkuda. Riigikogu tegevus seaduseelnõu menetlemisel, samuti seaduse vastuvõtmisel ei ole käsitatav haldusakti andmisena ega toimingu sooritamisena

§ 6tähenduses.

Halduskohtule mõne haldusakti või toimingu peale esitatud kaebuses saab isik taotleda kehtiva seaduse või muu üldakti normi kohaldamata jätmist selle vastuolu tõttu põhiseadusega, kui vastav norm on asjassepuutuv tema kaebuse lahendamisel. Küll aga pole võimalik halduskohtule eraldi kaebusega vaidlustada ei õiguse üldakti (nt. taotleda seaduse või määruse tühistamist) ega taotleda sellise üldakti akti andmise keelamist. Juhul kui üldaktil on isikul õigustele eriti kahjustav mõju, on tal võimalik riigivastutuse seaduse § 14 lg 1 kohaselt nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole seaduseelnõu menetlemise keelamine halduskohtu pädevuses ja kaebus tuleb tagastada.

1. Selles, et juhul kui Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline piirileping sõlmitud kujul jõustub, on kaebajale Petserimaal asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine võimatu, on kaebajal iseenesest õigus. Samas on ilmne, et sõltumata Tartu rahulepingu jätkuvast kehtivusest ei ole väljapoole tänast Eesti ja Venemaa vahelist ajutist kontrolljoont jäävad alad pärast Eestis põhiseadusliku korra taaskehtestamist reaalselt olnud Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all ning sinna jääva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ei ole ka senini võimalik olnud. Omandireformi raames on tegelikult selle reaalsusega algusest peale ka arvestatud. Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seaduse mõte on selles, et kui kunagi mingitel asjaoludel peaksid need Vene - Eesti ajutise kontrolljoone taguses Petserimaa osas ja Narva jõe taguses Virumaa osas paiknevad õigusvastaselt võõrandatud maad Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla sattuma, on omandireformi õigustatud subjektidel nende tagastamise nõudeõigus sõltumata muuhulgas sellest, kas maareformi seaduse alusel on neile õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritud. Sisuliselt Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise piirilepingu sõlmimine selles osas midagi ei muudaks, sest maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine oleks pärast sellise piirilepingu sõlmimist paraku sama ebarealistlik nagu see on praegu. Loomulikult on kaebajal õigus oma poliitilise tegevusega (nt. pöördumised Riigikogu liikmete poole) püüda mõjutada Riigikogu piirilepingut mitte ratifitseerima, ent kaebaja eesmärki silmas pidades saaks seda vaevalt tõhusaks pidada, sest võimalus, et mingisuguses aimatavas lähitulevikus võiks Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluv territoorium suureneda praegusest ajutisest kontrolljoonest Vene Föderatsiooni suunas, on praktiliselt olematu. Juhul kui piirileping ratifitseeritakse ja jõustub, võib kaebaja põhimõtteliselt kaaluda õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist. Selle puhul on aga kaheldav, kas Petserimaal asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekte saab käsitada õigustloova akti andmise tõttu eriti kannatanud isikute rühma kuuluvatena (riigivastutuse seaduse § 14 lg 1). Nimelt ei saaks sel juhul mööda vaadata maareformi üldisest loogikast ja paratamatust ebaõiglusest, mis sellega kaasnes — lisaks õigusvastaselt võõrandatud maadele, mille tagastamine ei osutu võimalikuks seepärast, et need ei asu enam Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, nähti maareformi seaduses ette õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamine paljudel muudel juhtudel, mille aluseks olevad asjaolud ei sõltunud ei Eesti Vabariigi ega õigustatud subjektide tegevusest (nt. see, et maa oli antud teise isiku põlisesse kasutusse ENSV taluseaduse alusel või et maal asusid teisele isikule kuuluvad ehitised jms).
2. Kuivõrd kaebus kuulub tagastamisele ning kaebuse tulevane rahuldamine ei ole võimalik, ei saa kaebajal olla ka esialgse õiguskaitse vajadust ning seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik