← Eesti

3-14-52867/23

Obsah (6)§ 27§ 60§ 61§ 25§ 56§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-52867 Haldusasi mogo OÜ kaebus Tarbija

) § 60 lg-st 1 ja § 61 lg-st 1 tulenevalt hakkas ettekirjutuses sätestatud kohustus kehtima ettekirjutuse kättetoimetamisest. Kuna kaebaja sai ettekirjutusega tutvuda alles 24.10.2014 õhtul, oli võimalik tegeleda reklaami eemaldamisega järgmisel tööpäeval, s.o 27.10.

  1. Reklaami näitamine lõpetati televisioonis 30.10.
  2. Vaatamata sellele, et vastustaja avastas väidetava rikkumise juba 15.10.2014, oodati ettekirjutuse tegemisega terve nädal, kuigi vastustaja viitab ülekaalukale avalikule huvile reklaam viivitamatult eetrist kõrvaldada. See, et kaebajale pidid eelnevast menetlusest olema vastustaja seisukohad teada, ei välista ettekirjutuse täitmiseks mõistliku tähtaja andmist. Samuti ei pidanud kaebaja asuma ettekirjutust täitma enne selle koostamist. Kaebaja tegevus ei ole olnud pahatahtlik. Kaebaja ei ole kunagi temale tehtud etteheiteid tunnistanud ja on vastustajale vastu vaielnud. Väidetavad rikkumised kõrvaldati otstarbekuse kaalutlusel. Eetrisse lastavast reklaamist teavitas kaebaja ise vastustajat. Kui vastustaja andis ettekirjutuse täitmise tähtajaks 2 päeva, jääb arusaamatuks, miks peeti ebamõistlikuks kaebaja taotletud 3 päeva. Vastustaja viited varasemale praktikale, kus rikkumised kohustati kõrvaldama samal päeval, on asjassepuutumatud. Ettekirjutuse koostamisel ei ole sellest lähtutud. 3.
  3. Vale on väide, et kaebaja sai ettekirjutuse kätte juba 22.10.
  4. Kaebajal puudus kohustus vastu võtta üldisele e-posti aadressile info@mogo.ee saadetud haldusakte. Üldisele e-posti aadressile saabub väga suur maht kirju erineva tähtsusastmega. Esimeses järjekorras tutvutakse klientide kaebuste ja küsimustega. Kaebaja ei tööta e-kirju läbi viivitamatult nende saabumisel. Kaebaja ei ole andnud vastustajale nõusolekut ettekirjutuse kättetoimetamiseks e-kirja teel (

§ 27lg 2).

Asjaolust, et varasem informatsioonivahetus toimus mh e-posti vahendusel, ei saa järeldada kaebaja tahteavaldust ka teda koormava haldusakti kättetoimetamiseks elektrooniliselt. Kaebaja ei ole saatnud vastustajale e-kirja kättesaamise kohta kinnitust. Ehkki kaebaja 24.10.2014 kirjas ei ole selgesõnalist palvet ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks, on see üheselt tuletatav ja vastustajal tulnuks sellega arvestada. 2

(9)3-14-52867 3.
  1. Ettekirjutus on ka sisuliselt õigusvastane, sest kaebaja ei ole talle ette heidetud RekS rikkumisi toime pannud. Ettekirjutuse sisuline vaidlustamine ei ole aga enam otstarbekas, sest vaidlusalune reklaamikampaania on nüüdseks lõppenud. 3.
  2. Ettekirjutuse õigusvastasus tingib omakorda vastustaja 27.10.2014 ja 30.10.2014 otsuste õigusvastasuse. Otsused on õigusvastased ka põhjusel, et ei põhine ettekirjutuse resolutsioonil. Ettekirjutuse resolutiivosas kohustati kaebajat lõpetama üksnes RekS § 29 lg 7 rikkumine. Otsustes on määratud kaebajale sunniraha ka RekS § 29 lg 31 p 6 ja § 29 lg-s 32 rikkumise eest. Olgugi, et vastustaja viitas RekS § 29 lg 31 p 6 ja § 29 lg 32 rikkumisele ettekirjutuse põhjendavas osas, on

§ 60lg 2 järgi täitmiseks kohustuslik vaid haldusakti resolutsioon. Väide, et resolutsiooniga oli hõlmatud kogu Rek

S, muudab haldusakti ebaselgeks ja ebakonkreetseks. Otsustest ei nähtu vastustaja kaalutlusi sunniraha määramise otsustamisel. 3.

  1. Kaebaja ei ole RekS § 29 lg 31 p 6 rikkumist toime pannud. Kaebaja oli internetis avalikustatud reklaamides tarbija poolt makstava kogusumma ära märkinud, nimetades seda brutosummaks. Kaebajal puudub kohustus saata reklaam enne avaldamist vastustajale kontrollimiseks. 3.
  2. RekS § 29 lg-s 32 märgitud rikkumise kõrvaldas kaebaja internetireklaamidest viivitamatult pärast ettekirjutuse kättesaamist, s.o 27.10.
  3. 28.10.2014 olid nii eesti- kui ka venekeelsed internetireklaamid nõuetele vastavad ja ettekirjutus täidetud. 3.
  4. 27.10.2014 ja 30.10.2014 otsused on õigusvastased ka sunniraha ebaproportsionaalse suuruse ja põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Vastustaja ei ole otsustes välja toonud, milles seisnevad RekS § 29 lg 31 p 6, § 29 lg 32 ja lg 7 rikkumised. Seega on otsused kontrollimatud. 3.
  5. Tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huviks on soov esitada tulevikus vastustajale kahju hüvitamise nõue eelkõige eesmärgiga nõuda tasutud sunniraha hüvitamist.
  6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 4.
  7. Kaebaja oli alates 09.09.2014 teadlik sellest, et vastustaja peab reklaamlauset „3 kuud maksepuhkust“ RekS § 29 lg-ga 7 vastuolus olevaks. Kaebaja andis 16.09.2014 lubaduse, et ei kasuta seda reklaamlauset ja vastustaja lõpetas seetõttu menetluse. Vastustaja avastas 14.10.2014 www.autonet.ee veebilehelt kaebaja avalikustatud reklaami reklaamlausega „3 kuud maksepuhkust“. Vastustaja andis rikkumisest teada 15.10.2014 kohtumisel ja juhatuse liige Eerik Oja lubas koheselt reklaami maha võtta. Samas oli kaebajale teada, et keelatud reklaam oli esitatud ka telekanalile avalikustamiseks, kuid vastustajat ta sellest ei informeerinud. 4.
  8. Ettekirjutus edastati 22.10.2014, s.o tööpäeval kell 12.52 kaebaja e-posti aadressidele eerik.oja@mogo.ee ja info@mogo.ee. Varem on kaebaja vastustajale vastanud eerik.oja@mogo.ee aadressilt 16 minuti jooksul pärast vastustaja poolt e-kirja saatmist. Pole usutav, et e-posti aadressile keset tööpäeva saadetud ettekirjutus ei jõudnud kaebajani samal päeval. Vaatamata sellele, et kaebaja sai ettekirjutuse tähitud kirjaga kätte 24.10.2014, oli kaebaja rikkumine niivõrd oluline, et ettekirjutuse täitmise tähtajaga ei olekski saanud pikemalt viivitada. Vastustaja on varasemas praktikas saatnud ettekirjutusi välja ka viisil, et ettekirjutus tuleb täita viivitamatult samal päeval. Kuna kaebaja oli teadlik, et vastustaja hinnangul on reklaamlause „3 kuud maksepuhkust“ seadusega vastuolus, siis oleks ta pidanud nimetatud reklaami vabatahtlikult ümber tegema või avalikustamise lõpetama juba tunduvalt varem. 4.
  9. Vastustaja on kaebajaga kohtunud ja palunud juba 09.09.2014 rikkumine lõpetada ning andnud võimaluse olla ära kuulatud. Siiski algas 15.10.2014 vaidlusaluse reklaami näitamine 3

(9)3-14-52867 teles, s.o samal päeval, kui kaebaja käis vastustajaga kohtumas. Seega varjas kaebaja teadlikult, et reklaam avalikustatakse. Pikema ettekirjutuse täitmise tähtaja andmine oleks muutnud ettekirjutuse tegemise mõttetuks. Vastustaja praktikas on varasemaltki püütud tähtaegade pikendamise taotluse ja kõikvõimalike muude variantidega venitada reklaami avalikustamist selle planeeritud lõppemise tähtajani. Vaidlusaluse reklaami ettenähtud avaldamise periood oli 15.10.–02.11.
  1. Avalikes huvides oli lõpetada tarbijakäitumist suunava reklaami avalikustamine koheselt. Ettekirjutuse täitmise ajaks oli RekS-ga vastuolus olev lause jõudnud eetris olla 10 kalendripäeva. Kuna ettekirjutust ei täidetud koheselt, oli reklaam eetris kokku 15 kalendripäeva. Reklaami näitamine teles võeti maha 3 kalendripäeva enne kampaania lõppu. Kaebajat hoiatati korduvalt ettekirjutuse tegemise eest. Kaebaja pidi arvestama lühikese ettekirjutuse täitmise tähtajaga. 4.
  2. Vastustaja vastas kaebaja 24.10.2014 kirjale koos sunniraha määramise otsusega. Kaebaja 24.10.2014 kiri ei sisaldanud otsest taotlust ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks, vaid konstateeris, et reklaam peaks olema televisioonist eemaldatud hiljemalt 30.10.
  3. Vastustaja selgitas kaebajale, et seesugust reklaami ei oleks tohtinud üldse avaldada ja vastuolu RekS-ga oli kaebajale teada. 4.
  4. Kaebaja andis 16.09.2014 teada, et ei reklaami enam „3 kuud maksepuhkust“. Seega uue reklaami avalikustamisel käitus kaebaja pahatahtlikult. Kaebajale ei olnud üllatuseks, et televisioonist reklaami eemaldamine ei toimu koheselt, vaid paaripäevase viitega, ning RekSga vastuolus oleva reklaami avalikustamine televisioonis võib kaasa tuua ettekirjutuse koostamise ja sunniraha määramise. Ettekirjutuse koostamine ei ole vastustaja tavapärane praktika. Vastustaja kaalus ka sunniraha mittekohaldamist, kuid määravaks sai asjaolu, et kaebaja oli teadlik oma õigusvastasest tegevusest, varjas kohtumisel informatsiooni ega maininud ka nädal hiljem, et seadusega vastuolus olev reklaam on eetris. Kuna kaebaja suhtes oli alustatud menetlust sama reklaamlause osas, tegutses vastustaja eesmärgipäraselt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi. Ettekirjutuse tulemusel reklaami avalikustamine lõpetati. Paratamatult on ettekirjutuse koostamine ja sunniraha määramine isikule ebameeldiv ja kulukas, kuid see ei ole ülemäärane. 4.
  5. Vastustaja on ettekirjutuse põhjendustes põhjalikumalt analüüsinud seaduse sätteid ja esile toonud, miks on kaebaja reklaam vastuolus RekS-ga. RekS-ga vastuolus oleva reklaami all mõtles vastustaja kõiki reklaame ja kogu RekS-st, mitte üksnes RekS § 29 lg-t
  6. Seega on resolutsiooniga hõlmatud ka RekS § 29 lg 31 p 6 ja lg 32 ja ei saa väita, et otsused ei põhine ettekirjutusel. 4.
  7. RekS § 29 lg 32 rikkumine oli sunniraha otsuse tegemisel endiselt olemas telereklaamis kuni selle eemaldamiseni 30.10.
  8. Järelikult rikkumise eemaldamine internetis ei muutnud ettekirjutust täidetuks telereklaami osas. Kui kaebaja oleks saatnud reklaami enne avalikustamist vastustajale kontrollimiseks, oleks vastustaja keelanud reklaami kasutamise sellisel kujul. Vastustaja alustas menetluse kaebaja vastu reklaamlause „3 kuud maksepuhkust“ tõttu (RekS § 29 lg 7). 4.
  9. Ettekirjutus ja otsused on omavahel lahutamatult seotud, st sunniraha määramise otsust ei saa teha ilma ettekirjutuseta. Asjakohased ei ole viited, et otsused oleksid sisuliselt kontrollimatud või ei ole asjakohased. Kaebaja on kasutanud kõikvõimalikke viise RekS-ga vastuolus olevate reklaamide avalikustamise pikendamiseks. Seadust tuleb täita ka ilma ettekirjutuseta. 4.
  10. Telekanali TV3 üldtingimuste p 1.3 ei nõua, et reklaami eemaldamisest tuleb ette teavitada 3 tööpäeva, vaid sedastab, et kui tühistatavate eetrikordade osas esitatakse teavitus vähem kui 3 tööpäeva ette, võetakse tühistatavate eetrikordade eest eetriaja broneerimistasu vastavalt 4
(9)3-14-52867 eetrikordade esialgsele maksumusele. RekS-ga vastuolus olevate reklaamide avalikustamise lõpetamine viivitamatult ei ole Eesti reklaamimaastikul midagi erakorralist ega uudset. Telekanalid ja ka muud reklaamikandjad on sellega arvestanud. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kaebaja on vaidlustanud ettekirjutuse selle täitmise tähtaja osas. Kaebaja ei ole vaidlustanud ettekirjutuse sisulist õiguspärasust, seetõttu ei kontrolli kohus, kas kaebaja reklaam oli iseenesest õiguspärane või mitte, vaid lähtub vaidlustamata eeldusest, et kaebaja reklaam oli RekS-ga vastuolus ja vastustaja oli õigustatud nõudma sellise reklaami avalikustamise lõpetamist.
  2. Ettekirjutusest nähtub, et see saadeti 22.10.2014 nii kaebaja juriidilisele postiaadressile tähtsaadetisena kui ka kaebaja e-posti aadressidele info@mogo.ee ja eerik.oja@mogo.ee. Ettekirjutus tuli täita hiljemalt 24.10.
  3. Kaebaja väidab, et sai ettekirjutuse tähtkirjaga kätte 24.10.2014 ja sai sellega tutvuda alles selle päeva õhtul. E-posti aadressidele saadetud ettekirjutuse kättesaamist kaebaja ei kinnita, samas ka ei väida, et vastustaja e-kirjad ei ole temani üldse jõudnud või et tal oleks olnud probleeme e-posti toimimisega. Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt (

§ 60

lg 1) ja et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates (

§ 61lg 1).

Vaidluse all on, kas ettekirjutus tuleb lugeda kaebajale kättetoimetatuks alates 22.10.2014, mil vastustaja saatis ettekirjutuse kaebaja e-posti aadressidele, või alates 24.10.2014, mil kaebajani jõudis ettekirjutus tähtsaadetisena. 7.

§ 25lg 1 lubab toimetada haldusakti kätte ka elektrooniliselt.

Sel juhul peab kättetoimetatav haldusakt olema digitaalselt allkirjastatud (

§ 27

lg 1) ning olemas peab olema isiku nõusolek dokumendi elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Vastustaja ei ole esitanud kohtule e-kirja, millega ettekirjutus kaebajale edastati. Samas ei ole kaebaja väitnud, et e-kirja ei ole üldse saadetud ja see ei ole temani jõudnud, seega võib järeldada, et nimetatud e-kiri siiski saadeti kaebajale. Kuna ettekirjutus allkirjastati digiallkirjast nähtuvalt 22.10.2014 kl 12.09 ja ettekirjutus saadeti vastustaja sõnul elektrooniliselt 22.10.2014 kl 12.52, siis võib eeldada, et kaebajale saadeti digitaalselt allkirjastatud ettekirjutus.

  1. Kaebaja väidab, et ta ei ole andnud vastustajale nõusolekut koormavate haldusaktide edastamiseks elektrooniliselt. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja oleks sellise nõusoleku andnud. Seega tuleb järeldada, et vastav selgesõnaline nõusolek puudus ja haldusakti kättetoimetamise aega ei saa arvestada alates haldusakti elektroonilisest kättetoimetamisest.
  2. Samas nähtub vastustaja esitatud vastustaja ja kaebaja vahelisest kirjavahetusest, et nendevaheline suhtlus toimus peamiselt elektrooniliselt. Vastustaja on saatnud ka varem kaebajale elektrooniliselt dokumente (nt 09.09.2014 teate haldusmenetluse algatamise kohta) ja kaebaja on vastanud vastustajale e-kirja teel. Ka ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotlus saadeti vastustajale e-kirja teel. Seega on kaebaja olnud valmis suhtlema vastustajaga elektrooniliselt, on saanud vastustaja elektrooniliselt saadetud dokumendid kätte ja teadis oodata vastustaja elektrooniliselt saadetud kirju. Pole põhjust arvata, et elektrooniliselt saadetud ettekirjutust kaebaja kätte ei saanud või ei olnud tal võimalik sellega kohe tutvuda. Kuigi ettekirjutust ei saa lugeda kaebajale

järgi kättetoimetatuks alates 22.10.2014, võib arvata, et kaebaja sai reaalselt ettekirjutusega tutvuda ja selle täitmisele asuda juba varem kui 24.10.2014, mistõttu ei ole kaebaja etteheited ettekirjutuse täitmise tähtaja ilmselge ebamõistlikkuse kohta põhjendatud. 5

(9)3-14-52867
  1. Kaebaja ei ole tõendanud väidet, et ettevõtja üldisele e-posti aadressile info@mogo.ee saabub igapäevaselt väga suur hulk kirju. Kuid ka juhul, kui pidada sellist väidet usutavaks, siis ei ole kaebaja põhjendanud, mis põhjusel jäi tal tähelepanuta tema juhatuse liikme Eerik Oja nimelisele e-posti aadressile saadetud e-kiri. Kuna kaebaja veebileht1 toob kontaktaadressina välja e-posti aadressi info@mogo.ee, mitte aga juhatuse liikme nimelist e-posti aadressi, siis ei ole usutav, et ka see aadress oleks igapäevaselt klientide kirjadega üle koormatud. Seega on usutav, et kaebaja sai elektrooniliselt saadetud ettekirjutuse kätte juba enne selle kättetoimetamist tähtsaadetisena, kuid kaebaja ei võtnud ettekirjutuse kiireks täitmiseks midagi ette põhjusel, et pikendada vaidlusaluse reklaami eetrisoleku aega.
  2. Kaebaja viitab vastustajapoolsele ettekirjutuse tegemisega viivitamisele. Vastustaja kinnitab, et sai õigusvastase reklaami eetrisseminekust teada juba 15.10.
  3. Ettekirjutus tehti alles 22.10.2014, st nädal aega hiljem. Kohtu hinnangul võib ettekirjutuse tegemisega viivitamine olla põhjendatav sellega, et vastustajal oli kaebaja poolt 15.10.2014 kohtumisel antud lubadust arvestades põhjendatud alus loota, et kaebaja kõrvaldab ise RekS-ga vastuolus oleva reklaami. Kuna kaebaja seda ei teinud, siis tuli vastustajal reageerida lõpuks ettekirjutuse koostamisega. Kuigi ettekirjutuse tegemisega oma viivitatud kaua, ei ole see iseseisvaks aluseks ettekirjutuse tühistamisele, sest ettekirjutuse tegemise alus – RekS-ga vastuolus oleva reklaami avalikustamine ja avalike huvide kaitsmise vajadus – olid iseenesest olemas.
  4. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutusega antud tähtaeg oli ebamõistlikult lühike ega võimaldanud ettekirjutust tähtaegselt täita.
  5. Õige on vastustaja seisukoht, et ennekõike peab kaebaja ise käituma õiguspäraselt, mitte jääma ära ootama tema tegevuse õigusvastasust tuvastavaid ettekirjutusi. Kaebaja oli asjaolust, et vastustaja peab reklaamlaust „3 kuud maksepuhkust“ RekS-ga vastuolus olevaks ja nõuab selle avalikustamise lõpetamist, teadlik juba 09.09.2014 teatest, millega vastustaja algatas kaebaja suhtes haldusmenetluse ja juhtis tähelepanu kaebajapoolsele õigusrikkumisele. Kaebaja nõustus 16.09.2014 saadetud e-kirjas sellise reklaami avalikustamise lõpetama ja hoiduma edaspidi sellise reklaami avalikustamisest. Kaebaja andis ka 15.10.2014 kohtumisel vastustajale lubaduse õigusvastane reklaam kõrvaldada. Seega oli vaidlusalust lauset sisaldava telereklaami avaldamine kaebaja teadlik valik, mille korral ta pidi arvestama ettekirjutuse koostamise ja sunniraha määramise võimalustega.
  6. Kaebaja väide, et ta ei pidanud täitma kohustust, mida ei olnud haldusaktina vormistatud, ei ole asjakohane. Varem algatatud haldusmenetluse lõpetamise ja ettekirjutuse koostamisega viivitamise põhjustas kaebaja ise oma käitumise ja antud lubadustega. Kuna kaebaja võttis vabatahtlikult kohustuse vastustaja nõudmised täita, siis ei saa vastustajale ette heita seda, et ta ei koostanud kaebaja kohta ettekirjutust juba varem. Kaebaja ei taotlenud vastustajalt siduva haldusakti tegemist, mida ta saanuks nt kohtus vaidlustada.
  7. Isegi kui lähtuda sellest, et kaebaja sai ettekirjutuse kätte alles 24.10.2014, ei saa kohustust täita ettekirjutus samal päeva pidada kaebajat ebamõistlikult koormavaks. Kuna kaebaja reklaam oli õigusvastane, siis oli selle avalikustamise viivitamatu lõpetamise nõue avalikes huvides ja põhjendatud. Kaebaja ei ole täpsustanud, mis kella paiku ta ettekirjutuse 24.10.2014 kätte sai, kuid antud selgituse kohaselt sai ta hakata sellega tegelema alles sama päeva õhtul. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, mis takistas tal ettekirjutusega tutvuda ja seda täitma asuda kohe selle saamisel tööpäeva kestel. Ettekirjutus ei ole sedavõrd mahukas ega raskesti mõistetav või uusi seisukohti sisaldav, mis muutnuks selle sisuga tutvumise ajakulukaks. Samuti ei eeldanud ettekirjutuse täitmine suurt ajakulu – piisanuks vaid reklaami avalikustavate 1 https://www.mogo.ee/et/kontakt/. 6
(9)3-14-52867 meediapartnerite teavitamisest, et reklaami avalikustamine tuleb lõpetada. Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid täiendavaid toiminguid tulnuks ettekirjutuse täitmiseks veel teha, mis vajanuks mitmepäevast täitmise tähtaega.
  1. Viide telekanalite kehtestatud 3-tööpäevasele etteteatamistähtajale ei ole asjakohane ega relevantne. Kui järelevalveorgan teeb kohustusliku ettekirjutuse õigusvastane reklaam avalikes huvides viivitamatult eetrist kõrvaldada, siis tuleb ettekirjutust ka kohe täita, mitte ei saa viidata meediapartneri ettenähtud etteteatamistähtaegadele või nende tähtaegade rikkumisega kaasnevatele leppetrahvidele või tasutud summade tagasisaamise võimatusele. Lepingupartner ei saa oma lepingutingimustega muuta järelevalveorgani ettekirjutuse täitmist võimatuks. Vastustaja selgituste kohaselt on meediakanalid arvestanud olukorraga, kus reklaami avalikustamine tuleb päevapealt lõpetada. Pealegi ei nähtu kaebaja esitatud meediapartneri tüüptingimustest, et lühema etteteatamistähtaja jooksul ei oleks olnud võimalik reklaami eetrist kõrvaldada või seda muuta, see toob vaid kaasa täiendava tasu maksmise kohustuse või juba tasutud summadest ilmajäämise. Sellise rahalise kahju kaebaja kanda jätmine on põhjendatud sellega, et kaebaja avaldas teadlikult vastustaja tähelepanu juhtimisele vaatamata RekS-ga vastuolus olevat reklaami. Kui hiljem oleks selgunud (nt kohtumenetluse tulemusena), et reklaam ei olnud siiski õigusvastane, saanuks kaebaja esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude.
  2. Pikema täitmistähtaja määramine on põhjendatud olukorras, kus isikul ei ole põhjust arvata, et tema reklaam võib osutuda seadusega vastuolus olevaks. Praegusel juhul see nii ei olnud. Kaebaja käitumine näitab vastupidi, et ta püüdis leida kõikvõimalikke viise, et reklaami eetrisoleku aega võimalikult pikaks venitada ja nii õigusvastasest reklaamist võimalikult suurt kasu saada. Kaebaja pahatahtlikule käitumisele viitab ka see, et kaebaja lubas juba 16.09.2014 e-kirjas haldusmenetluse lõpetamise eesmärgil, et väldib edaspidi vaidlusaluse reklaami avalikustamist, sellele vaatamata avalikustas vaidlusalust reklaami hiljem korduvalt erinevates meediakanalites. Samuti see, et kaebaja ei kõrvaldanud vaidlusalust reklaami kõigist meediakanalitest, vaid ainult nendest, millele vastustaja oli eelnevalt tähelepanu juhtinud.
  3. Vastustaja ei ole vaielnud vastu sellele, et kaebaja 24.10.2014 kirja vastustajale saab tõlgendada ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotlusena. Vastustaja jättis selle taotluse 27.10.2014 e-kirjaga rahuldamata põhjusel, et kaebaja oli enne reklaami avalikustamist teadlik asjaolust, et selline reklaam on vastustaja hinnangul RekS-ga vastuolus ja selle avalikustamine seetõttu õigusvastane. Kaebuse vastuses põhjendas vastustaja tähtaja pikendamata jätmist sellega, et sellisel juhul muutuks ettekirjutus mõttetuks, sest reklaamikampaania jõuaks nagunii selle kavandatud lõpuajani ja kaebaja saavutaks õigusvastase eesmärgi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et reklaamikampaania kavandatud lõpuaega (02.11.2014) arvestades ei olnud ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamine põhjendatud, sest vastasel korral oleks kaebaja saavutanud oma eesmärgi vaatamata sellele, et teadis oma tegevuse õigusvastasusest (kaebaja ei ole püüdnud oma arvamust oma käitumise õiguspärasuse kohta kuidagi maksma panna, nt kohtusse pöördudes) ja vastustaja nõudmisest sellise reklaami avalikustamine lõpetada. Sellisel juhul ei oleks ettekirjutus omanud kaebaja suhtes nõutavat distsiplineerivat toimet. Samuti oleks jäänud avalikud huvid igasuguse kaitseta. Lisaks oleks kaebaja saavutanud ebaseadusliku konkurentsieelise nende ettevõtjate ees, kes järgivad reklaamide koostamisel seadustest tulenevaid nõudeid. Seejuures ei olnud kaebaja tähtaja pikendamise vajadust piisavalt põhjendanud. Viited meediapartneri tüüptingimustele ei ole relevantsed ega ka põhjendatud.
  4. Kuna ettekirjutus on lühikesele täitmise tähtajale vaatamata õiguspärane, kaebaja jättis ettekirjutuse tähtaegselt täitmata ja täitmise tähtaega ei pikendatud, siis oli vastustajal RekS § 32 ning ATSS §-de 8 ja 10 alusel õigus kaebaja kallutamiseks määrata talle sunniraha. ATSS § 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks 7
(9)3-14-52867 ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et ettekirjutus oli kaebajale hiljemalt 24.10.2014 teatavaks tehtud ja tegemist oli kehtiva ettekirjutusega. Antud juhul ei esinenud ATSS § 8 lg-s 3 sätestatud sunnivahendi rakendamist keelavaid aluseid ega esinenud olukorda, kus vastustajal tulnuks rakendada viivitamata asendustäitmist (ATSS § 12). Kaebajat hoiatati ettekirjutuses sunniraha rakendamise võimaluse (ATSS § 7 lg 1) ja rakendatava sunniraha suuruse (ATSS § 7 lg 5) eest. Kaebajal oli reaalselt võimalik ettekirjutust selles antud tähtaja jooksul täita, seega ei ole sunniraha määramine õigusvastane.
  1. Valitud sunniraha määra (400 eurot iga kalendripäeva eest kuni rikkumine kestab) ei saa reklaamiga taotletavat kasu, avalike huvide kahjustumist ja kaebaja eelnevalt käitumist arvestades pidada ebaproportsionaalseks. RekS § 32 järgi on rakendatava sunniraha ülemmäär 3200 eurot, seega kohaldati kaebaja suhtes 8 korda väiksemat määra. Sunniraha eesmärk on mõjutada isikut ettekirjutust täitma. Sunniraha ei tohi kohaldada isiku karistamise eesmärgil. Antud juhul pidi sunniraha suurus veenma kaebajat, et ettekirjutuse täitmata jätmine ei ole vaatamata reklaamist saadavale tulule kasumlik. Tegemist ei olnud väheolulise rikkumisega, mille eest olnuks sellises määras sunniraha määramine ilmselgelt põhjendamatu. Samuti ei olnud tegemist kaebaja jaoks üllatusliku olukorraga, st olukorraga, kus kaebaja käitus heausklikult ega osanud seetõttu oodata, et tema avaldatud reklaam võiks osutuda õigusvastaseks ja selle avalikustamine tuleks viivitamatult lõpetada. Arvestades ettekirjutuse täitmisega viivitatud päevade arvu, ei ole vastustaja ületanud ei hoiatuses märgitud sunniraha määra ega RekS §-s 32 sätestatud sunniraha ülemmäära.
  2. Vaidlusaluse ettekirjutuse resolutsioon oli järgmine: “Ettekirjutusega: 1) juhib Tarbijakaitseamet KorS § 26 lg 1 alusel tähelepanu õigusrikkumisele, mis seisneb reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami avalikustamises, rikutakse RekS § 29 lg-t 7; 2) kohustab Tarbijakaitseamet KorS § 28 lg 1 alusel lõpetama Mogo OÜ reklaamiseadusega vastuolus oleva reklaami avalikustamise televisioonis, raadios, välimeedias ja internetis ning kõikides avalikustatud kohtades igasugusel kujul. Ettekirjutus on täitmiseks kohustuslik hiljemalt 24.10.2014.a. ning ettekirjutuse täitmisest tuleb teavitada kirjalikult e-posti (merilin.saava@tarbijakaitseamet.ee) või tavaposti (Rahukohtu 2, 10130 Tallinn) teel.”
  3. Tõepoolest võib eeltoodud resolutsioonist jääda ekslik mulje, nagu heidaks vastustaja kaebajale ette vaid RekS § 29 lg 7 rikkumist, kuigi ettekirjutuse põhjendustes nähtub, et ette heideti ka RekS § 29 lg 31 p 6 ja § 29 lg 33 rikkumist. Samas tuleb tähele panna, et

järgi ei pea haldusakti resolutsiooni üldse mingeid õigusnorme kirja panema. Haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus tuleb märkida haldusakti põhjendustesse (

§ 56lg 2), mitte resolutsiooni.

Haldusakti resolutsioon peab välja tooma selge kohustuse, mida isikult nõutakse. Praegusel juhul nõuti kaebajalt RekS-ga vastuolus oleva reklaami avalikustamise lõpetamist. Selle kohustuse juures (resolutsiooni p 2) ei ole märgitud ühtegi õigusnormi. See, milliste RekS nõuete rikkumist ja mis põhjusel kaebajale ette heideti, põhjendati ettekirjutuse põhjendustes.

  1. Ka juhul, kui piirduda üksnes RekS § 29 lg 7 rikkumisega, millele viidatakse ettekirjutuse resolutsiooni p-s 1, siis antud juhul ei ole menetlusosaliste vahel vaidluse all, et kaebaja ei kõrvaldanud seda rikkumist enne 30.10.
  2. Seega oli vastustajal igal juhul õigus määrata kaebajale ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha. 8

(9)3-14-52867 24. Kuna vaidlusaluste sunniraha otsuste puhul ei ole tegemist haldusaktide, vaid menetlustoimingutega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-172-14, p 11), millega teavitati kaebajat sunniraha rakendamise menetluse alustamisest ja anti tähtaeg sunniraha vabatahtlikult tasumiseks, siis ei kehti sunniraha otsustele haldusaktile ettenähtud vorminõuded, sh põhjenduste või kaalutluste esitamise kohustus. Vastustaja ei pidanud sunniraha otsust põhjendama. Piisas vaid viitamisest ettekirjutusele, millega pandi isikule kohustus, mis jäi tähtaegselt täitmata. Kui kaebaja soovis sunniraha otsuse kirjalikku põhjendamist, tulnuks tal esitada vastav nõue vastustajale kirjalikult viivitamata pärast sunniraha otsusest teadasaamist (

§ 108lg-d 1 ja 2).

Praegusel juhul ei ole kaebaja sunniraha otsuse kirjalikku põhjendamist taotlenud. Seega ei ole sunniraha otsuses viidatud õigusnormid, mis jäid kaebaja poolt väidetavalt täitmata, iseenesest aluseks sunniraha otsuste õigusvastaseks tunnistamisele, kuna sunniraha otsuse tegemise alus – ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmine – oli olemas ja seega oli sunniraha rakendamine õiguspärane. Sunniraha otsused on olnud kohtumenetluses kontrollitavad.

  1. ATSS § 7 lg 5 teine lause sätestab, et kui isikut kohustatakse tegema mitut tegu või mitmest teost hoiduma, tuleb sunniraha määrata iga kohustuse kohta eraldi. Praegusel juhul ei kohustanud ettekirjutus kaebajat tegema mitut, vaid üht tegu – lõpetama RekS-ga vastuolus oleva reklaami avalikustamine igasugustes meediakanalites. Asjaolu, et üks reklaam oli vastuolus mitme RekS sättega, ei muuda sellise reklaami avalikustamise lõpetamist mitmeks erinevaks teoks. Kuna tegemist oli samasisulise reklaamikampaaniaga, siis ei muuda selle avalikustamise lõpetamine erinevates meediakanalites seda erinevateks tegudeks. Järelikult oli vastustajal õigus rakendada hoiatuses näidatud sunniraha 400 eurot ettekirjutuse täitmata jätmise põhjendusel ka olukorras, kus internetist oli vaidlusalune reklaam kõrvaldatud, kuid telekanalitest mitte.
  2. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalused otsused ja ettekirjutus on õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  3. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb jätta menetluskulud kaebaja kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ega esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.