Obsah (10)

§§ 338§ 61§ 340§ 337§ 339§ 341§ 399§ 312§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. oktoober 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-9258 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelik

185 lg 2 alusel välja mõista Reimo Pavelson’ilt Eesti Vabariigi kasuks 380.16 (kolmsada kaheksakümmend eurot ja kuusteist senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. 3.

185 lg 2 alusel välja mõista Ronny Kärner’ilt Eesti Vabariigi kasuks 284,16 ( kakssada kaheksakümmend neli eurot ja kuusteist senti) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Süüdistuse kohaselt Reimo Pavelson võttis 27.05.2014.a Ronny Kärneri soovil ning Erki Iire poolt vahendatuna Artur Pehlaku käest vastu 2000 eurot sularaha, mille eest pidi tooma viimasele 200 grammi narkootilist ainet amfetamiini. 27.05.2014.a leppis Reimo Pavelson Roger Aljasega kokku narkootilise aine üleandmise. Selleks sõitis ta koos Ronny Kärneriga, kes oli teadlik, et Reimo Pavelson läheb narkootilist ainet tooma, 27.05.2014.a Pärnu linnast Volkswagen Transporteriga [xxxxxx] Raplamaale, kus Roger Aljas 23.00-00.00 vahelisel ajal andis Rapla-Märjamaa teel, umbes 5 km kaugusel Tallinn-Pärnu-Ikla mnt-st, kuid kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kohas, Reimo Pavelsonile üle 1900 euro eest 191,95 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas puhta ainena 26,23 grammi metamfetamiini ning 2,369 grammi amfetamiini, mille nad pidid toimetama Pärnu linna Artur Pehlakule. 28.05.2014.a kella 00.46 ajal peatati Pärnu linnas XXXXXXXXX XXX XX juures kinni sõiduauto Volkswagen Transporter [XXXXXX], mida juhtis Reimo Palvelson ja sõidukis kõrvalistuja kohal viibis Ronny Kärner ning tagaistmel AR, ning mille läbiotsimise käigus leiti 2 ja võeti politsei poolt ära sõiduki salongist kõrvalistuja istme tagant musta värvi kilekott, milles oli plastiktops, kus sees ja ka lahtiselt kotipõhjas eelpoolnimetatud narkootiline aine. Eksperdid on kirjanduse andmetele tuginedes andnud arvamuse selle kohta, et kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks piisab 0,3 grammist metamfetamiinist ning 1,3 grammis amfetamiinist. Seega Reimo Pavelsoni ja Ronny Kärneri poolt käideldud narkootilise aine kogus vastab suurele kogusele narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 mõttes, kuivõrd on tuvastatud narkootilise aine käitlemine koguses, millest piisas narkootilise joobe tekitamiseks enam kui kümnele inimesele (joove saanuks keskmiselt 892 isikut). Eelpool nimetatud ained – metamfetamiin ja amfetamiin - kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse ja sotsiaalministri 18.05.2005.a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 kohaselt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja ning on seaduse § 3 lg 1 järgi käitlemiseks keelatud. Nimetatud ainete käitlemiseks puudus Reimo Pavelsonil ja Ronny Kärneril selleks õigustav luba. Eelpool kirjeldatud narkootilise aine käitlemise asjaolud olid Reimo Pavelsonile ja Ronny Kärnerile teada ning nende eesmärgiks oli ainete realiseerimine. Kuivõrd tegemist oli nende eesmärgiga, on tuvastatud Reimo Pavelsoni ja Ronny Kärneri käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus. Seega Reimo Pavelson, tahtlikult narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku omandamise ja koos Ronny Kärneriga selle vedamisega, pani toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ronny Kärner, tahtlikult narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku vahendamise, valdamise ja koos Reimo Pavelsoniga selle vedamisega, pani toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2. Erki Iirele on esitatud süüdistus selles, et tema olles isik, keda on karistatud narkootikumidega seotud kuritegude toimepanemise eest 30.11.2011.a Pärnu Maakohtu poolt, vahendas 27.05.2014.a K klubis aadressil XXXX-XXXXX XX, Pärnu linn Ronny Kärneri ja Reimo Pavelsoni kaudu Artur Pehlakule 2000 euro eest narkootilist ainet metamfetamiini ja amfetamiini. Erki Iir viis Artur Pehlaku Ronny Kärneri kaudu kokku Reimo Pavelsoniga, kes leppis Roger Aljasega kokku narkootilise aine üleandmise. Reimo Pavelson ja Ronny Kärner sõitsid 27.05.2014.a Pärnu linnast Volkswagen Transporteriga [XXXXXX] Raplamaale, kus Roger Aljas 23.00-00.00 vahelisel ajal andis Rapla-Märjamaa teel, umbes 5 km kaugusel Tallinn-Pärnu-Ikla mnt-st, kuid kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata kohas, Reimo Pavelsonile üle 1900 euro eest 191,95 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas puhta ainena 26,23 grammi metamfetamiini ning 2,369 grammi amfetamiini, mille nad pidid toimetama Pärnu linna Artur Pehlakule. 28.05.2014.a kella 00.46 ajal peatati Pärnu linnas XXXXXXXX XXX XX juures kinni sõiduauto Volkswagen Transporter [XXXXXX], mida juhtis Reimo Palvelson ja sõidukis kõrvalistuja kohal viibis Ronny Kärner ning tagaistmel AR, ning mille läbiotsimise käigus leiti ja võeti politsei poolt ära sõiduki salongist kõrvalistuja istme tagant musta värvi kilekott, milles oli plastiktops, kus sees ja ka lahtiselt kotipõhjas eelpoolnimetatud narkootiline aine. Eksperdid on kirjanduse andmetele tuginedes andnud arvamuse selle kohta, et kümnele isikule narkojoobe tekitamiseks piisab 1,3 grammis amfetamiinist ning 0,3 grammist metamfetamiinist. Seega Erki Iire poolt käideldud narkootilise aine kogus vastab suurele kogusele narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 mõttes, 3 kuivõrd on tuvastatud narkootilise aine käitlemine koguses, millest piisas narkootilise joobe tekitamiseks enam kui kümnele inimesele (joove saanuks keskmiselt 892 isikut). Eelpool nimetatud ained – amfetamiin ja metamfetamiin - kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse ja sotsiaalministri 18.05.2005.a määruse nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 kohaselt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja ning on seaduse § 3 lg 1 järgi käitlemiseks keelatud. Nimetatud ainete käitlemiseks puudus Erki Iirel selleks õigustav luba. Eelpool kirjeldatud narkootilise aine käitlemise asjaolud olid Erki Iirele teada ning ta eesmärgiks oli nende realiseerimine. Kuivõrd tegemist oli tema eesmärgiga, on tuvastatud Erki Iire käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus. Seega Erki Iir isikuna, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo, tahtlikult narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku vahendamisega, pani toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:
3. Maakohus tunnistas Reimo Pavelsoni süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning mõistis karistuseks (5 a) viis aastat vangistust, millest ärakandmisele kuulub (8 k) kaheksa kuud vangistust. KarS § 68 alusel luges eelvangistuses viibitud aja 29.05 – 12.08.2014.a, s.o (2 k ja 15 p) kaks kuud ja viisteist päeva karistusaja hulka. Seega kandmisele kuulub (5 k ja 15 p) viis kuud ja viisteist päeva vangistust. Reimo Pavelsoni karistusasja algust arvas alates tema kinnipidamiskohta ilmumisest. Vangistuse ülejäänud osa, s.o (4 a ja 4 k) neli aastat ja neli kuud vangistust jättis maakohus KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui Reimo Pavelson ei pane (5 a) viie aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvas katseaja algust alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 12.06.2015.a. Tõkend elektrooniline valve tühistas kohtuotsuse jõustumisel. Maakohus tunnistas Ronny Kärneri süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning mõistis karistuseks (5 a) viis aastat vangistust, millest ärakandmisele kuulub (1 a) üks aasta vangistust. KarS § 68 alusel luges eelvangistuses viibitud aja 29.05 – 18.11.2014.a, s.o (5 k ja 21 p) viis kuud ja kakskümmend üks päeva karistusaja hulka. Seega kandmisele kuulub (6 k ja 9 p) kuus kuud ja üheksa päeva vangistust. Ronny Kärneri karistusasja algust arvas alates tema kinnipidamiskohta ilmumisest. Vangistuse ülejäänud osa, s.o (4 a) neli aastat vangistust jättis KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui Ronny Kärner ei pane (5 a) viie aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel katseaja algust arvas alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 12.06.2015.a. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistas kohtuotsuse jõustumisel. Maakohus tunnistas Erki Iire süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõistis karistuseks (4 a) neli aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas karistust Pärnu Maakohtu 30.11.2011.a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o (2 a ja 2 p) kahe aasta ja kahe päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõistis (6 a ja 2 p) kuus aastat ja kaks päeva vangistust. KarS § 68 alusel luges Erki Iire karistusaja algust alates 17.06.2014.a. 4 Tõkend vahistamine jätta kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse ärakandmisel. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel Artur Pehlak ja Roger Aljas, kuid nende osas pole otsust vaidlustatud. APELLATSIOONID:
4. Reimo Pavelson’i kaitsja vaidlustab kohtuotsust nii süüdi tunnistamises grupilises narkokäitluses kui karistuse osas. Apellant leiab,et Reimo Pavelson’i süüditunnistamine KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja tema karistamine reaalse vangistusega ei ole põhjendatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise (

§§ 338

p 3 ja 339 lg 1 p 7, 8) ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (

§ 338p 2) tõttu.

4.1. R. Pavelson on kohtueelsel uurimisel võtnud omaks ja tunnistanud kahtlustust grupilises narkokäitluses koos R. Kärner’iga. Kohtus süüdistatavana ta oma tunnistust selles osas muutis ja selgitas muutmise põhjusi nii kaitsjale (02.06.2015.a. ist.prot. lk 19) kui korduvalt prokurörile (02.06.2015.a. ist.prot. lk 24). Apellandi arvates on kohus talitanud valesti, hinnates Reimo Pavelson´i kohtus antud tunnistusi mõistusevastaseks (02.06.2015.a. ist.prot. lk 12 alt 5 rida) ja ebaselgeteks ning ebaloogilisteks (02.06.2015.a. ist.prot. lk 14 ülalt 1 rida). Kui kohus tõepoolest oma siseveendumuses (

§ 61lg 2) jõudis tõendite hindamisel R.

Pavelson’i puudutavas osas viidatud järeldustele, siis – tulnuks see otsuses lahti kirjutada põhimõttel, et otsuse lugejale oleks taolisele järeldusele „mõistusevastane“ jõudmine jälgitav. Samas polnud sõprade, kasvõi siis R-Kärner, kaasakutsumises seltsiks öisele sõidule midagi sellist, mida nimetada mõistusevastaseks. Arusaadavalt oli kohus otsust tehes tõsise dilemma ees, sest vastuolud R. Kärner’it puudutavas osas Reimo Pavelson’i tunnistuses on olulised ehk teineteist välistavad. Apellandi arvates pole kohus motiive kohtueelsel uurimisel antud versiooni kasuks piisavalt esitanud, ehk otsuse lugejale ei ole jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine selles, et nimetada Reimo Pavelson´i kohtus antud tunnistusi osaliselt mõistusevastasteks. 4.

1. Reimo Pavelson viibis eelvangistuses 2 kuud ja 15 päeva ehk al. 29.
2. – 12.08.2014.a., kusjuures ta vabanes 31.08.2014.a. kohtumääruse alusel elektroonilise valve kohaldamise vastu.03.09.2014.a. määrusega vabastas prokurör R. Pavelson’i elektroonilise valve alt, kohaldades elukohast lahkumise keeldu. Samas on kohus otsuses (lk 16) märkinud Reimo Pavelson’i puhul karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse enda poolt toimepandu osas. Prokuröri taotluseks oli Reimo Pavelson’ile mõistetava karistuse osas kuus aastat (sh eelvangistuses viibitud aeg). Kohus leidis, et Reimo Pavelson peab veel lisaks eelvangistuses viibitud ajale reaalselt vangis olema 5 kuud ja 15 päeva. KarS § 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ehk vangistus on nö viimane võimalus. Reimo Pavelson’i suhtes aga on küsimus teiselaadne, sest tema eelvangistuses viibimise aeg oli nimetamisväärne. Tõsi seegi, et kohtul on õigus nimetada eelvangistust kriminaalmenetluse tagamise vahendiks, mida see ju sisuliselt ka on, aga – inimese jaoks pole vahet sellel, kuidas tema vanglasolekut nimetada. 5 Tõsi seegi, et peale nö august väljasaamist on R. Pavelson’il jätkunud jõudu tõusta jalule, leida uus töökoht jne. Kui see kõik talt veelkord ära võtta, siis ilmselgelt ja suure tõenäosusega pole tulemuseks mitte karistuse mõtte realiseerimine, vaid hoopis midagi muud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 340lg 2 p 3 palub kaitsja tühistada 12.06.2015.a. Pärnu Maakohtu kohtuotsus Reimo Pavelson’i süüditunnistamises Kar

S § 184 lg 2 p 1 järgi ja temale mõistetud reaalse vangistuse osas, tunnistades Reimo Pavelson’i süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja kohaldades temale karistust täismahus tingimisi. Asja arutada kirjalikus menetluses. 5. Ronny Kärneri kaitsja on seisukohal, et Ronny Kärner pole toime pannud talle süüksarvatud kuritegu. Kohus asus ekslikule seisukohale, et jälitustegevuse käigus pealtkuulatud kõne Reimo Pavelsonilt Ronny Kärnerile 27.05.2014 kell 27.05.2014 tõendab asjaolu, et Ronny Kärner oli teadlik Reimo Pavelsoni poolt narkootikumide ostmise soovi ning amfetamiini soovis Pavelsonilt osta Artur Pehlak. Antud järeldus on meelevaldne ega tõenda kuidagi Ronny Kärneri osalust narkootikumide käitlemises. Kohus on viidanud, et pealtkuulatud telefonikõned nii Erki Iire, kui Artur Pehlaku kui ka SV-V vahel tõendavad Ronny Kärneri rolli narkootikumide käitlemises, kuid pole täpsustanud seda, milline see roll oli. Kaitsja on seisukohal, Ronny Kärner ei osalenud kuidagi kõnesolevates tehingutes. Kohus on Ronny Kärneri telefonist leitud videofaili alusel loonud suurejoonelise sündmuste rekonstruktsiooni, kus saadud narkootiline aine on paigutatud plastmasstopsi ning selles pidi ka osalema Ronny Kärner. Esiteks on mõistetamatu antud tegevuse eesmärk ning ka puuduvad tõendid, et selles osales Ronny Kärner. Kohus on tuginenud ka telefonist leitud failile, kus on filmitud Ronny Kärneri nägu. Tegemist on hoopis muul ajal tehtud salvestisega ning see ei ole puutumuses absoluutselt kõnesoleva sündmusega. Kuigi kohus märkis, et jätab Reimo Pavelsoni ütlused Ronny Pavelsoni osas tõendikogumist välja, analüüsib ta pikalt R.Pavelsoni eeluurimisel antud ütlusi ja annab neile ka hinnangu. Samuti jõudis kohus järeldusele, et nii AR kui Ronny Kärner pidanuksid autos viibides aru saama narkootilise aine üleandmisest Roger Aljase poolt. Tekib põhjendatud küsimus osalemise kohta, kus A.R oli kaasasõitja ja R.Kärner narkootilise aine vedaja. Millest tulenevalt kohus sellisele järeldusele jõudis? Antud tehingus olid kindlad osapooled, kel kõigil oli huvi tehing lõpule viia. Ronny Kärner sellesse gruppi ei kuulunud ning tal puudus ka motiiv ja huvi narkootilise aine ostumüügitehingus osaleda. Asjaolu, et ta viibis autos, kust leiti narkootilist ainet, ei saa teha teda osalejaks. Seega puuduvad tõendid, mille alusel saaks süüdi tunnistada R.Kärneri KarS § 184lg.2 p.1 alusel narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus vahendamises, valdamises ja vedamises ning tuleb õigeks mõista. Arvestades eeltoodut ja juhindudes

§ 337

lg.1 p.4 palub tühistada täielikult Pärnu Maakohtu otsus 12.06.2015 Ronny Kärneri süüdimõistmise osas ja mõista Ronny Kärner õigeks.

1. Erki Iire kaitsja leiab et R. Pavelsoni ütlused ei ole usaldusväärsed sest need ei lähe kokku teiste tõendite ja ütlustega. Ei A.Pehlak ega Kärner ei kinnita R. Pavelsoni ütlusi. Samuti ei ühti need E.Iire ütlustega. 6 E. Iir tutvustas A. Pehlakule R. Pavelsoni, et ehk saab viimane A. Pehlakut tema mures aidata. Milles kokku lepiti saanud ju Iir teada kui teda seal juures polnud. Asjaolu, et ta hiljem sellest kuulis ja ka A. Pehlakuga sel teemal arutles kui R. Pavelson jt olid juba kinnipeetud, ei oma antud asjas enam tähtsust. Tema süüks pandav tegu oli juba lõppenud ja hiljem juunis A. Pehlakuga telefoniga rääkides oli ka kuritegu teiste poolt lõpule viidud. Seega ei oma jälitusprotokollid pärast 27.maid osas enam mingit tõenduslikku väärtust. Antud asjas puudus ka E. Iirel motiiv tegu toime panna. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et R. Pavelson on R. Aljasega juba varem rääkinud teemadel mida võib tõlgendada narkootikumidega käitlemisena . See nähtub asitõendite vaatlusprotokollist lk. 37-47 ja suhtlus sel teemal toimus ka ööl vastu 27.maid. Sellest järeldan et R. Pavelson on ka enne 27 maid 2014 tegelenud narkootikumidega käitlemisega ja jutt et tal raha vaja Soome minekuks mille lootis teenida tehingu pealt A. Pehlakuga ei ole usutav. Pavelsoni ja R. Aljase suhtlusest on aru saada, et R. Aljasel oli juba partii tellitud ja edasine oli lihtsalt juhus et A. Pehlak välja ilmus. Samuti nähtub vestluste koht kus kohtuti ei olnud esimest korda Pavelsoni ja R. Aljase kokkusaamiskoht narko üleandmise osas. Kuna süüdistus peab olema konkreetne siis antud juhul ei saanud E. Iir teada et A. Pehlakul on R. Aljasega juba kokkulepped et mingi partii on just tulemas. Ju Iir lihtsat oli kuulnud et R. Pavelson sellise asjaga tegeleb, ja seepärast tutvustas Pehlakut ja Pavelsoni. Selline tegu ei saa olla karistatav. Ei teadnud Iir ju konkreetselt mida ja palju ja kas üldse midagi R. Pavelson A. Pehlakule hangib. Niimoodi peaks olema vastutusele võetud paljud isikud kes kellelegi kedagi tutvustavad. Antud juhul on tähtis sõna paar Erki Iir, kelle suhte prokuratuur on eriti vaenulikult meelestatud. Kui tegemist selle isikuga ja ta kuskilt läbi käib ,siis antud juhul on tehtud kõik selleks et Erki Iir saaks süüdistuse. Kas see süüdistus on tõene ja tõendatud, see tähtsust ei oma. Prokuratuur on võtnud eesmärgi et Erki Iir tuleb süüdi mõista, mis sest et tema teos puudub kuriteo koosseis. Lihtne oli uurimise ajal mõjutada Pavelsoni, kellel mitmedki patud hingel, kes suhtlusest nähtuvalt on ka varem narkot käidelnud kuid pääsenud karistuseta. Kaitsja leiab, et E. Iire teos puudub kuriteo koosseis. Süüdistusakti kohaselt oli Erki Iire eesmärgiks narkootikumide realiseerimine. Selline eesmärk pole kindlasti kohe tõendamist leidnud mitte ühegi esitatud tõendiga. E. Iir ei andnud otse Pavelsonile teada et A. Pehlak on huvitatud narkootikumidest, seda ei tõenda peale Pavelsoni ütluste mitte miski muu. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu.-RK lahendist. Antud asjas sellist olukorda pole. Seega on meelevaldne Iire süüdimõistmine ,sest ta pole narkootilist ainet vahendanud. Süüdistuse kohaselt A. Pehlak pani toime süüteo katse ja R. Pavelson mitte. Siit tekib küsimus et mida siis Iir vahendas. Kohus on tõlgendanud kõiki tõendeid ainult E. Iirt süüstavalt. Kui kohus leiab et, Erki Iir on ikkagi süüdi inkrimineeritud kuriteos siis palub oluliselt vähendada karistust sest see pole kooskõlas kohtupraktikaga ega antud süüteo koosseisuga. Arvesse võttes süüteo kaaslaste karistusi on Erki Iirele mõistetud karistus ebaproportsionaalselt suur. Arvesse võttes Riigikohtu seisukohti ei saa arvestada varasemaid karistusi vaid ainult toimepandud kuriteo raskust. Eeltoodu alusel palub tühistada Pärnu Maakohtu otsus 12.06.2015.a. kriminaalasjas 1-14-
2. Mõista Erki Iir õigeks. Alternatiivina vähendada karistust kui kohus leiab et E.Iire süü on ikkagi tõendatud. 7 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Süüdistatavad toetavad kaitsjate poolt esitatud apellatsioone. Kaitsjad- apellandid toetavad apellatsioone täies mahus. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Vajadusel maakohtu otsusest välja jätta ebatäpne lause. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsioonidega, ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
5. R. Pavelsoni kaitsja leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Maakohus on rikkunud otsuse põhistamiskohustust (

§ 339

lg 1 p 7) ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele(

§ 339lg 1 p 8).

Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-92-11 on sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Tuvastades maakohtu poolse olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise

§ 339

lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes

§ 341

lg-st 1 või 2 maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Kaitsja on taotlenud uue otsuse tegemist, millega anda R. Pavelsoni käitumisele maakohtust erinev juriidiline hinnang ning mõista leebem karistus. Seega apellandi seisukoht ja esitatud taotlus on teineteist välistavad. Kaitsja on olulise rikkumise sisustanud maakohtu hinnanguga R. Pavelsoni ütlustele, mis puudutavad R. Kärneri osalust kuriteo toimepanemises. Kohtukolleegium, võttes aluseks Riigikohtu otsustes ( nt nr 3-1-1-14-14 ja 3-1-1-63-14) esitatud seisukohad, leiab, et ülalmärgitu pole hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine on käsitatav üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

§ 399

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“.

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

R. Pavelsoni kaitsja poolt osutatu näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Seega pole tegemist

§ 339lg 1p 7 rikkumisega.

Maakohus on nõustunud prokuröri taotlusega avaldada vastuolude tõttu R. Pavelsoni kohtueelsel uurimisel antud osa ütlusi ning on vastuolude osas andnud süüdistatavale võimaluse esitada kohtule oma selgitused. Maakohus on tema poolt antud ütlustele hinnangu andmisel esitanud oma põhjendused sellest miks ta süüdistatava selgitusi ei loe veenvateks, seejuures 8 kõrvutanud tema poolt muudetud ütluste sisu ja selgitusi ka teiste vahetult uuritud tõenditega. Kolleegium hindab kohtu põhjendusi piisavateks ja ka veenvateks mistõttu pole tuvastatav ka

§ 339

lg 2 mõttes põhjendamiskohustuse rikkumine, seetõttu eelnimetatud põhjusel kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Kolleegium osutab, et olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele(

§ 339

lg 1 p 8), on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo 3-1-1-15-13, 3-1-1-90-09). Antud juhul pole apellant otsuse põhiosa ja resolutiivosa vastuolude osas oma põhjendust esitanud. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et R. Pavelson on toime pannud süüdistuses talle inkrimineeritud kuriteo ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi kohus R .Pavelsoni süüdi tunnistanud ja ka karistanud. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse resolutiivosa on kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega mistõttu

§ 339

lg 1 p 8 ettenähtud menetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav ning nimetatud põhjusel kohtuotsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. R. Kärneri kaitsja leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele ja uue otsusega tuleb R. Kärner õigeks mõista kuna puuduvad tõendid, mille alusel saaks teda süüdi tunnistada. Maakohus on esitatud tõenditele andnud ebaõige hinnangu. R. Pavelsoni kaitsja leiab, et maakohus on andnud ebaõige hinnangu R. Pavelsoni kohtuistungil antud ütlustele, mis on kaasa toonud ebaõige järelduse sellest, et R. Pavelson pani toime suures koguses narkokäitluse grupis. Taotleb uue otsusega tema süüdi tunnistamist KarS § 184 lg 1 järgi. Kolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu poolt korduvalt sedastatule( nt 3-1-1-103-12), et ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-41-11, p 25). Kohus on lugenud tõendatuks ja selles osas pole kaitsjad otsust vaidlustanud, et R. Pavelson suhtles teiste süüdistatavate hulgas ka R. Kärneriga. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et maakohus ei ole R. Kärneri süüdi tunnistamisel tuginenud vaid kaitsja poolt viidatud 27.05.2014 aastal R. Pavelsoni ja R. Kärneri telefonivestlusele ja R. Kärneri telefonist leitud videofailidele. Nii on maakohus eelnevatele tõenditele lisaks analüüsinud ja tuginenud E.Iire vestlustele RT-ga ja ka SV-V-ga , kus on viited R. Kärneri teadlikkusest amfetamiini ostutehingust ja sellest, et esmalt pöördus narkootikumide hankimiseks E. Iir Ronny Kärneri poole, kelle kaudu siis hakkas edasi narkootikumide hankimisega tegelema R. Pavelson. Samuti on kohus arvestanud süüdistatava R. Aljase ütlustega, kes oli R. Pavelsonile narkootilise aine edasiandja, sellest, et peidikust narkootilise aine võtmise järgselt läks ta R.Pavelsoni poolt juhitud sõidukisse, kus viibis R. Kärner ja sõidukis toimus mitte ainult narkootilise aine üleandmine vaid ka kaalumine. Samuti on kohus andnud hinnangu asitõendi vaatlusprotokollile kus on vaadeldud R. Kärneri telefoniga 27.05.2014 aastal tehtud videofaili, millest on näha nii heledad jalanõud kui helesinised teksapüksid ja ka must kilekott, mille põhjas on heledat värvi pulbriline aine. R. Kärneri ütluste kohaselt on videol tema jalad. R. Aljase ütluse alusel viis tema bussi 9 narkootilise aine mustas värvis kilekotis. Samasugune kilekott leiti bussist läbiotsimise käigus, kuid valge pulbriline aine oli paigutatud juba plastmasstopsi. Seega on kohus õigesti jõudnud järeldusele, et bussis toimus aine ümbervalamine. Kolleegium leiab, et nimetatud tõendid kinnitavad süüdistusversiooni sellest, et R. Kärner osales aine käitlemisel KarS § 184 tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite kogumile hinnangut andes jõudnud õigele järeldusele, sellest, et R. Kärner käitumine oli suunatud R.Pavelsoniga koos suures koguses narkootilise aine ühisele käitlemisele. Kolleegium ei tuvastanud vigu tõendite hindamisel, mis annaksid ringkonnakohtule seadusliku aluse tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Selliseid veenvaid argumente pole esitanud apellatsioonides ka kaitsjad. Sellest tulenevalt maakohtu otsus R. Kärneri süüdimõistmises ja karistamises tühistamisele ei kuulu ja R. Kärneri õigeksmõistmiseks seaduslik alus puudub. Kaitsja poolt otsusele tehtud etteheite osas puutuvalt vaadeldud videofaili R. Kärneri pildiga, märgib kolleegium, et tegemist on vaid eksitava väitega ühest failist( lk. 13). Samas otsuse tervikteksti kohaselt on maakohus R. Kärneri pildifaili alusel siiski põhistanud telefoni kuulumist R. Kärnerile, millisel alusel ka vastav tõend kohtule esitati. Asjaolu, et R. Kärner on kohtuistungil tunnistanud, et tegemist on tema telefoniga( 2 kd. t.lk. 140) ei väära kohtu põhistamiskohustust. Kohtulikul uurimisel oli vaadeldud kahte faili samast telefonist ja ühelt oli näha R. Kärneri nägu ja teiselt videofaililt oli näha R. Pavelsoni poolt juhitud sõiduki põrand, mustas kilekotis valge aine ja R. Kärneri jalanõud. Eeltoodud maakohtu poolt tuvastatud asjaolude osas vaidlus puudub, mistõttu puudub ringkonnakohtul vajadus selles osas maakohtu otsuse põhiosa muuta. R.Pavelsoni kaitsja on sisustanud kaitsealuse tegevuse ümberkvalifitseerimise taotluse ütlustel põhineva järeldusega, et R. Kärner ei ole kuritegu toime pannud. Muud argumentatsiooni ei ole kaitsja esitanud. Ringkonnakohus eeltoodud põhistuse alusel nõustub maakohtu järeldusega, et R.Pavelson ja R.Kärner tegutsesid narkootilise aine suures koguses käitlemisel, milleks on ka narkootilise aine vedu, ühiselt ja kooskõlastatult ega pea vajalikuks asjaolusid korrata.
2. E. Iire kaitsja leiab, et süüdistatav vaid tutvustas A. Pehlakule R. Pavelsoni, et ehk saab viimane A. Pehlakut tema mures aidata, E.Iir ei teadnud midagi nende isikute kokkulepetest ega narkootikumidest. Kaitsja jätab tähelepanuta, et nn mure, millega A. Pehlak E. Iire poole pöördus oli soov osta 200 grammi narkootilist ainet amfetamiini. Seega on meelevaldne kaitsja väide, et E.Iir ei teadnud narkootikumide käitlemisest midagi. Just E.Iir oli isikuks, kes lubas A. Pehlaku kokku viia isikuga kes siis saab A. Pehlakule narkootilist ainet hankida. Väide E. Iirel motiivi puudumisest on ainetu kuna kaitsja on ise väitnud, et soov oli A. Pehlakut aidata. Pealegi asjaolu, millisel eesmärgil tegutseb narkootilise aine vahendaja pole antud juhul koosseisu tuvastamisel oluline. A. Pehlakule 200 grammi amfetamiini hankimiseks R. Pavelsoni ja A. Pehlaku kokku viimist ja viimaste kohtumisel osalemist kus lepiti kokku, et R. Pavelson muretseb A. Pehlakule 2000 euro eest 200 grammi amfetamiini on kinnitust leidnud nii R. Pavelsoni kui ka A. Pehlaku ütlustega. Apellatsioonikohtuistungil E.Iir kinnitas, et ta oli täiesti teadlik, et A. Pehlak tahab osta narkootikume ja seetõttu toimus ka tema kokku viimine R. Pavelsoniga, kuid ta ei teadnud narkootilise aine saamise täpseid asjaolusid. Kolleegium osutab, et teadvalt narkootilise aine suures koguses ostja ja selle müüja kokku viimine, nendevahelise kontakti loomine, täidab narkootilise aine vahendamise koosseisu ning 10 asjaolu, et E. Iir ei teadnud täpselt aine hankimise ja ostjale üleandmise asjaolulised, pole koosseisu tuvastamiseks oluline. Asjakohtud on ka kaitsja väited R. Pavelsoni ja R. Aljase suhtlemisest enne
3. maid 2014 kuivõrd nimetatud asjaolu ei väära kuigivõrd E. Iire süüdi tunnistamist ja karistamist tema poolt toimepandud kuriteos. Samuti ei kummuta ega lükka ümber maakohtu poolt tõendite analüüsil põhinevat järeldust E.Iire poolt narkootikumide vahendamises kaitsja viited Riigikohtu lahenditele ning paljasõnalised väited, et süüdimõistmine on meelevaldne. Ühtegi argumenti, mis annaks ringkonnakohtule aluse tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, pole kaitsja esitanud. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et jälitusprotokollid ei oma asjas tähtsust. Jälitustoimingutega kogutud tõendid kinnitavad E. Iire teadlikkust narkootikumide käitlemise asjaoludest. Tõendid kinnitavad, et E. Iire eesmärgiks oli kokkulepitud narkotehingu realiseerumine, et tema vahendustegevus poleks asjatu. Apellatsioonikohtus E. Iir kinnitas, et tema aktiivne helistamine pärast ostja poolt raha üleandmist tulenes asjaolust, et tal tekkis kartus, et narkootikume ei saa, kuigi raha oli üle antud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kogu E. Iire käitumine annab aluse tuvastada kuriteo toimepanemist kavatsetult. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuses E. Iire süü küsimuse lahendamisel ära näidanud millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas.
4. Vaidlustamata kohtuotsusega mõistetud karistusmäära on R. Pavelsoni kaitsja taotlenud kohtuotsuse tühistamist osaliselt reaalselt kandmisele kuuluva karistuse mõistmise osas. Taotleb R. Pavelsoni kogu mõistetud karistusest tingimisi vabastamist. Esmalt kolleegium märgib, et kaitsja taotluse kvalifitseerida R Pavelsoni käitumine KarS § 184 lg 1 järgi jättis ringkonnakohus rahuldamata, seega süüdistatava käitumises kergema kuriteokoosseisu tuvastamise põhistusel mõistetud karistuse muutmiseks alused puuduvad. Kaitsja toob leebema karistuse mõistmise põhjendustes ära määravate asjaoludena abielu ja ülalpeetavate olemasolu, varasema karistatuse puudumise ja kindla töökoha olemasolu ja karistust kergendava asjaoluna enda poolt toimepandu osas puhtsüdamliku kahetsuse. Kolleegium osutab, et maakohtule olid eelnimetatud asjaolud teada ning maakohus on neid ka KarS § 73 kohaldamisel arvestanud. Kolleegium leiab, et samade asjaolude apellatsioonis uuesti esitamine ei oma sellist kaalu, mis annaks aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse tühistamiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka märkida, et karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Samuti on kohtupraktikas( Riigikohtu otsus 3-1-1-70-10) omaks võetud seisukoht, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on eeltoodud alusel võimalik üldjuhul üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul. Antud juhul on tegemist raske, esimese astme rahvatervisevastase kuriteo toimepanemisega, kuid kohus on siiski süüdistatava isikust kui ka kahetsuse väljendusest lähtuvalt leidnud, et R.Pavelsoni suhtes on võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. Kolleegium nõustub maakohtuga sellest, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on siiski vajalik teatud osas kohene vangistuse ärakandmine. Kolleegium osutab, et seadus ei keela karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist ka juhul, kui süüdistatav on lühiajaliselt viibinud eelvangistuses. Antud juhul pole maakohus pidanud 2 kuu ja 15 päevast eelvangistuses viibimist piisavalt pikaks 11 reaalse vangistuse tähtajaks ning kolleegium sellise järeldusega ka nõustub ja leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid erilisi asjaolusid, mis siis kas kuriteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikut arvestades annab aluse jõuda maakohtust erinevale seisukohale, mistõttu kohtuotsus R.Pavelsonile karistuse mõistmise osas tühistamisele ei kuulu.
5. E.Iire kaitsja on esitanud taotluse oluliselt vähendada E.Iirele mõistetud karistust. Põhjenduseks märgib, et karistus pole kooskõlas kohtupraktikaga ega antud süüteo koosseisuga. Eeltoodud põhjendusega kolleegium nõustuda ei saa. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Maakohus on suures koguses narkootikumide vahendamise eest karistanud E.Iirt 4 aastase vangistusega. Seega jääb mõistetud karistus sanktsiooni piiridesse ja on miinimumkaristuse ligilähedane. Kolleegium selgitab, et kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Antud juhul on sanktsiooni keskmiseks määraks 9 aastat vangistust. Maakohus ei ole tuvastanud ühtegi E.Iire süüd kergendavat asjaolu. Tegemist on raske esimese astme kuriteoga, mille E.Iir on toime pannud kavatsetult. Tegemist on isikuga, kes pani vaidlusaluse kuriteo toime narkokuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuse kandmise ajal. Seega vaid 4 aastane vangistus on selgelt leebem kui kohtupraktikas omaksvõetud karistuse mõistmise põhimõtted ette näevad. Nõustuda ei saa ka kaitsja etteheitega, et E.Iirele mõistetav karistus on teistega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. E.Iirele mõistetud karistusmäär on väiksem kui R.Pavelsonile ja R.Kärnerile mõistetud karistusmäär ja samane R.Aljasele ja A.Pehakule mõistetud karistusmääraga. Seega pole E.Iirele mõistetud kaassüüdistatavatest ebaproportsionaalselt rangemat karistust. Nõustuda ei saa ka kaitsja väitega, et Riigikohtu seisukoha alusel ei saa arvestada varasemaid karistusi vaid ainult kuriteo raskust. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Asjaolu, et kohus oli kohustatud E.Iirele mõistma liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel tulenes faktist, et E.Iir pani kuriteo toime katseajal. Selline asjaolu tõigi talle kaasa kaassüüdistatavatest rangema karistuse mõistmise. Kolleegium leiab, et mõistetud karistuse osas otsuse tühistamiseks ja leebema karistuse mõistmiseks seaduslikud alused puuduvad.
6. R.Kärneri kaitsja ei ole mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele apellatsioonis viiteid teinud ega taotlenud ka mõistetud karistuse leevendamist. Kohus on mõistnud R.Kärnerile 5 aastase vangistuse ja on samuti kohaldanud KarS § 73 sätteid. Maakohus on mõistetud karistust ja karistusest osaliselt tingimisi vabastamist põhistanud ja arvestades süü suurust, kergendavate asjaolude puudumist, süüdlase suhtumist toimepandusse, kolleegium leiab, et maakohtu otsus karistuse mõistmise osas tühistamisele ei kuulu.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 12.

juuni 2015 aasta otsuse muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. 12 16. Apellatsioonimenetlusega seonduvalt on R.Pavelsoni ja R.Kärneri kaitsjad taotlenud õigusabi osutamisega seotud kulutuste kindlaksmääramist ja hüvitamist. R.Pavelsoni kaitsja on taotlenud kokku koos käibemaksuga, 380.00 euro hüvitamist ja R.Kärneri kaitsja on taotlenud kokku, koos käibemaksuga, 284,16 euro hüvitamist. R.Pavelsoni kaitsja on menetluse ettevalmistamise osas taotluses toiminguteks märkinud apellatsiooni koostamise, istungiks ettevalmistumise ja vestluse kaitsealusega seonduvalt ringkonnakohtu istungist osavõtuga. Kokku on ajakuluks märgitud 5 tundi, summaks 200 eurot. R.Kärneri kaitsja on menetluse ettevalmistamise osas taotluses märkinud toiminguteks maakohtu otsuse analüüsi, apellatsiooni koostamise ja ettevalmistuse ringkonnakohtu istungiks. Kokku on ajakuluks märgitud 3 tundi, summaks 120.00 eurot. Kolleegium leiab, et märgitud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja näidatud ajakulu mõistlik. Kaitsjad on esitanud apellatsioonid, mis eeldab kohtuotsuse analüüsi ja kaitsealusega vestlus kuulub kaitsja ülesannete hulka. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtuistungist osavõtu ajakuluks on mõlemad kaitsjad märkinud 1 tunni, summaks 40.00 eurot. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis istung ligi tund aega, seega ka kohtuistungist osavõtu ajakulu ja taotletud summa on põhjendatud ja kooskõlas kohtuistungi protokolliga. Kaitsjad on taotlenud sõidukulude hüvitamist seonduvalt asjaoluga, et kaitsjate advokaadibürood asuvad Pärnus. On taotlenud 256 ,00 km ( Pärnu-Tallinn-Pärnu) eest 76,80 euro hüvitamist. Kolleegiuim leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, taotletud summa vastab õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra p. 54 sätestatule. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlused on põhjendatud ja kooskõlas

§ 175

lg 1 p 4 ettenähtuga ning kuuluvad täies ulatuses rahuldamisele koos 20% käibemaksuga.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata (

§ 337

lg 1 p 1 ), siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Apellatsioonid esitati kaitsjate poolt R.Pavelsoni ja R.Kärneri huvides. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, seega jääb juhindudes

§ 175

lg 1 p 4, § 185 lg 2, riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.septembri 2015. a otsuse p-dest 16, 18, 54 R.Pavelsoni kaitsjatasu summas 380,16 eurot Reimo Pavelsoni kanda ja R.Kärneri kaitsjatasu summas 284,16 Ronny Kärneri kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 13