Asjas kogutud tõendeid arvesse võttes ei saa järeldada, et kostja oleks 2011 andnud LT-le laenu 60 000 eurot sularahas. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus 07.10.2014 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebus 06.11.2014 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu otsus 24.03.2015 otsusega asjas nr 3-2-1-177-14 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ja määras tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni summas 50 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea
lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: 12.07.2011 allkirjastasid AI laenuandjana, LT laenusaajana ja Liivatee Talu OÜ seaduslik esindaja KH laenu käendajana laenulepingu (t.lk 40); Tallinna notar Sirje Velsberg tõestas 12.07.2011 hüpoteegi seadmise- ja asjaõiguslepingu, millega seati Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa number 9544102 neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hüpoteek AI kasuks hüpoteegisummaga 60 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. (t.lk 6-10); 12.07.2011 hüpoteegi seadmise- ja asjaõigusleping tagab vaid 12.07.2011 sõlmitud laenulepingut (lepingu punkt 3.2.1, t.lk 93). Punktis 3.2.1 ja 3.2.2 märgitud kohustuste näol on tegemist ühe ja sama laenu ja laenulepinguga; 12.07.2011 notariaalse lepingu alusel alustas 08.01.2014 kohtutäitur hageja suhtes täitemenetlust (täiteasi nr 008/2013/3306) (t.lk 18). 4 Pooled vaidlevad selle üle, kas LT sai laenulepingu alusel laenu ning kas sellest tulenevalt on olemas nõue, mida hüpoteegi realiseerimisega laenuandjale (kostjale) täita. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg 11 saab muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Riigikohus on 31.01.2008 lahendi nr 3-2-1-134-07 punktis 11 leidnud, et kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset. Hageja leiab, et kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida hüpoteegi realiseerimiseks rahuldada s.t sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Vaidlus puudub selles, et 12.07.2011 allkirjastasid AI laenuandjana, LT laenusaajana ja Liivatee Talu OÜ seaduslik esindaja KH laenu käendajana laenulepingu (t.lk 40). Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud laenulepingu alusel anti üle ka raha. Maakohus on pooltele 25.03.2014 toimunud eelistungil selgitanud õigesti tõendamiskoormise jaotust. Maakohus on märkinud, et kuna hageja väide on, et ta ei ole raha saanud, siis tuleb kostjal tõendada, et ta on selle raha üle andnud (t.l. 90, I kd). Riigikohus on ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kontekstis leidnud, et lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab
lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks
mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-12, p 16; lahend nr 3-2-1-162-12, p 22). Hageja on hagiavalduse p-s 1.8 tuginenud vaid asjaolule, mille kohaselt ei ole Liivatee talu OÜ kunagi kostjalt laenu saanud ja hagejale teadaolevalt ei ole ka LT 12.07.2011.a ega ka hiljem saanud kostjalt laenu (t.l.2, I kd). Maakohus on hagejale andnud võimalusi hagiavalduses toodud asjaolude täpsustamiseks (t.l. 24, 25-26, I kd). Hagi täiendustes kinnitab hageja sama, mis hagiavalduses, et hageja teada on hüpoteegi aluseks olev nõue rahatu (t.l.28, I kd). Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja hagiavalduses toodud asjaoludega põhistanud ega teinud sellega usutavaks, et 12.07.2011 LT ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on rahatu. Ringkonnakohus leiab, et LT ja kostja vahel 12.07.2011 sõlmitud laenulepingu p-i 1.1.2 ei saa käsitleda kviitungina raha kättesaamise kohta, kuna sellel puudub laenusaaja kinnitus laenusumma vastuvõtmise kohta. Ka kostja kinnitab, et laenulepingu sõlmimise hetkel raha üle ei antud, vaid anti üle sama päeva õhtul sularahana laenusaajale. Ringkonnakohus leiab, et raha üleandmist laenulepingu alusel on võimalik tõendada ka muude tõenditega. Kostja on laenusumma üleandmist tõendanud. 5 Hageja on taotlenud tunnistajana üle kuulata LT. Tunnistajana 25.03.2014 istungil ülekuulatud laenusaaja LT ütluste kohaselt (t.lk 91) ta 12.07.2011 laenulepingu alusel raha ei saanud. Tunnistaja sõnul on laenusaaja ja laenuandja sõbrad, koolivennad ja mõlemad pärit Keilast. Seega olid LT ja kostja vahel head suhted. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, mille kohaselt maakohus ei lugenud eluliselt usutavaks laenusaaja LT ütlusi selle kohta, et allkirjastas laenulepingu vaid sellel põhjusel, et peale lepingu sõlmimist laenu saada. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta ka varem kostjalt laenu saanud ning laenu ka tagastanud. Varasemate laenulepingute sõlmimist kinnitavad ka 18.01.2011 laenuleping (t.lk 76-80) ja vahendusleping (t.lk 82). Asja materjalidega ei ole kooskõlas tunnistaja ütlused, mille kohaselt on tema andnud laenu kostjale ja ka raha tagasi saanud (t.l.92, I kd). Kostja seda eitab ja puuduvad ka igasugused tõendid selliste väidete kinnituseks. Kostja on samade asjaolude selgituseks esitanud 21.02.2008 laenulepingu, kus kostja ja LT on käendajaks (t.l.99-100, I kd). Ka on tunnistaja kinnitanud oma ütlustes, et kostjal ei olnud raha, et laenu anda, kuna raha andma pidanud isik klaaris mingeid suhteid kostja kolmanda äripartneriga (t.l.92, I kd). Ringkonnakohus leiab, et kuna tunnistaja ütlustes on mitmeid ebatäpsusi, mis ei ole kooskõlas tsiviilasjas kogutud tõenditega, siis ei ole need nii usaldusväärsed, et vaid sellele tuginedes hagi rahuldada. Juhul kui LT ei oleks 12.07.2011 laenu saanud, s.t kostja laenuandja kohustusi täitnud, siis võiks eeldada, et LT oleks pöördunud kostja poole ning nõudnud lepingu täitmist. Maakohtu hinnangul võis pidada eluliselt usutavaks, et 13. ja 15. mail 2013 hageja poolt tehtud maksed kostjale olid laenu tagastamise viivitamise eest tasutud viivised. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Mingid muud rahalised suhted hageja ja kostja vahel ei ole tõendamist leidnud. Kostja vastuväidete kohaselt on maksed tehtud peale seda, kui kostja asus laenu LTlt sisse nõudma ning lubas pöörduda kohtutäituri poole. Tunnistaja IH ütlustega luges maakohus tõendatuks asjaolu, et IH pidas vaidlusalust hüpoteegiga tagatud kinnistut LT, mitte hageja omaks (t.lk 109). Tunnistaja selgitas, et OÜ Liivatee Talu juhatuse liikmena võttis OÜ Liivatee Talu kunagi kinnistu üle, kuna pank oleks selle LT-lt ära võtnud. Tunnistaja sõnul aitas ta sõpra LT. Kuivõrd IH luges tegelikuks kinnistu omanikuks LT, siis leidis ta, et kui LT tahtis kinnistule hüpoteeki seada, siis võis ta seda teha. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjakohatud ja eluliselt ebausutavad on tunnistaja IH selgitused selle kohta, et kuna raha ei liikunud läbi notari deposiidikonto, siis laenulepinguga raha üle ei antud. Selline kokkulepe raha üleandmise kohta ei tulene ka laenulepingust. Asjaolu, et tunnistajad I ja KH ei viibinud raha üleandmise juures, ei tõenda, et laenulepingus märgitud raha LT-le üle ei antud. Kostja esitas kohtule kostja ja LT vahel 26.01.2014 peetud telefonivestluse salvestuse (t.lk 102), millega soovis tõendada, et LT on endal kohustuste olemasolu tunnistanud. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on LT ja kostja vahelise vestlusega (t.lk 107). Maakohus leidis, et telefonivestluses LT tunnistab, et tal on kohustusi, mida tuleb püüda täita. Maakohus leidis põhjendatult, et on tegemist kaudse tõendiga, millest saab teha järelduse, et LT on tunnistanud kostjalt laenuna saanud 60 000 euro suurust võlga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu hinnang nimetatud tõendile on põhjendatud. Mingeid muid pooltevahelisi suhteid nimetatud kõnest ei järeldu, nagu apellatsioonimenetluses on hageja väitma asunud. Telefonivestlus toimus kostja algatusel peale hagimaterjalide kostjale edastamist. Hagimaterjalid edastati kostjale 23.01.2014 (t.lk 36, I kd).
lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, 6 täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
lõike 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud. Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu lahend on tehtud igati kooskõlas viidatud menetlusnormidega, ka on maakohtu siseveendumuse kujunemine lahendist jälgitav. Maakohus on poolte väidetele piisava põhjalikkusega vastanud ning hinnanud asjas kogutud tõendeid (nii tunnistajate ütlusi kui ka dokumentaalseid tõendeid), tuvastanud nende lubatavuse ja analüüsi tulemusena lugenud põhjendatult tõendatuks laenulepingust tuleneva rahasumma andmise laenusaaja kasutusse ja käsutusse. Maakohus leidis otsuses põhjendatult, et kostja on oma tõendamiskoormise täitnud, millele maakohus juhtis selgituskohustust täites tähelepanu 25.03.2014 toimunud eelistungil ning raha üleandmist tõendanud. Hageja ei ole nimetatud tõendeid ümber lükanud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks tehti otsus.
lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Maakohus
Menetluskulud määratakse kindlaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.