järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest ja
X.XX.XXXX sündinud lapse põlvnemine puudutatud isikust II tuvastati Harju Maakohtu 6.01.2015 õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega. Seega omavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust. Vaidlust ei selles, et avaldaja ja puudutatud isik II ei ela koos. Avaldaja palub lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ning anda ainuhooldusõigus (sh viibimiskoha, kooli valiku ning igapäevaelu küsimuste osas ainuotsustusõigus) üle talle. Käesolevas asjas puudub avaldajal ja puudutatud isikul II üksmeel ühise hooldusõiguse teostamises, lapse ema süüdistab lapse isa hoolimatuses, alkoholi kuritarvitamises, vägivaldsuses, materiaalselt mitte toetamises ja lapse isa juhib tähelepanu, et lapse emal on soodumus suitsiidile. Puudutatud isik II avaldusega ei nõustu, alternatiivselt palub hooldusõigust piirata kuni vanglast vabanemiseni. Kohus nõustus kaebuse esitaja esindaja arvamusega, et ainuüksi kuriteo toimepanemine, mille eest karistatakse vangistusega, ei anna veel alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et puudutatud isiku II isikuomadused, passiivsus isa rollis lapse suhtes, senine elukäik ja paljasõnalistel emotsioonidel baseeruvad lubadused ning jätkuv kriminaalne tegevus näitavad selgelt, et sisuliselt ei suuda puudutatud isik II lapse kasvatamise, tema ülalpidamise ja hooldamisega toime tulla. Lapse isa on korduvate õigusvastaste tegude toimepanemise eest süüdi mõistetud, ta kuritarvitab alkoholi, on vägivaldne ja materiaalselt last mittetoetav. Puudutatud isik II on toime pannud nii isiku- kui varavastaseid kuritegusid ja Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsuse järgi on teda kohtu poolt karistatud kaheksal korral (I kd, lk 139): otsustega XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX, X.XX.XXXX, XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX, XX.XX.XXXX, X.XX.XXXX ja järgnevalt pettuse teel toimepandud kuritegu ning XX.XX.XXXX võõra varalise kasu saamise eest pettuse teel (I kd, lk 136). Viimane karistus mõisteti puudutatud isikule II XX.XX.XXXX KarS § 113 järgi teise inimese tapmise eest (I kd, lk 142 jj). 3 Tuvastatud asjaolude põhjal leidis kohus, et puudutatud isikul II on kuritegelik eluviis ja oma tegevuse tulemusena on ta võtnud endalt võimaluse lapse eest hoolitseda ja hooldusõigust teostada, koosmõjus soovimatusega olukorda lapse hüvanguks muuta. Puudutatud isik II ei ole oma vigadest õppinud, karistused ei ole käitumist kujundanud ja tal on selgelt väljakujunenud kuritegelik käitumismuster ning kuriteod on muutunud ajaliselt raskemaks. Riigikohtu 4.12.2013 määruse 3-2-1-142-13 p 18 kohaselt võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada lapse heaolu, mis annab
§-de 134 - 135 alusel õiguse vanemalt hooldusõigus ära võtta. Asja materjalide kohaselt kuritarvitas puudutatud isik II alkoholi, oli vägivaldne, käitus agressiivselt ümbritsevate isikute ja ka lähedaste suhtes. Puudutatud isik II jättis pärast lapse sündi oma kuritegeliku käitumisega lapse huvid tagaplaanile. Oma ettearvamatu käitumisega võib ta lapse elu ohustada. Lapse isal puudub kindel elu- ja töökoht, mis võimaldaksid luua tingimused lapse kasvamiseks ja arenguks, seista lapse tervise, arengu ja kasvatamise eest. Puudutatud isik II oli vägivaldne ka avaldaja suhtes. Harju Maakohtu 21.07.2008 otsusega mõisteti ta süüdi selles, et 19.07.2008 alkoholijoobes tekkinud tüli käigus lõi puudutatud isik II oma elukaaslast, s.o avaldajat korduvalt lahtise käega vastu nägu, samuti kägistas teda mitu korda kaelast, millega tekitas viimasele füüsilist valu (I kd, lk 139 jj). Puudutatud isik II on olnud avaldaja suhtes vägivaldne ka kaines olekus ning ka siis, kui laps on samas ruumis viibinud (I kd, lk 132, istungiprotokoll). Tõendamata oli puudutatud isiku II väide, et avaldaja on suitsiidi kalduvusega. Kohus nõustus lapse esindaja seisukohaga, et esinevad alused ja põhjused vanemalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. Laps nägi puudutatud isikut II viimati 3-aastasena, kui laps oli väike (tl 3) ja lapsel puudub hingeline seos isaga, kes on talle võõras (I kd, lk 37). Isaks nimetab laps ema uut elukaaslast, kes on tema väikevenna isa (I kd, lk 37). Puudutatud isik II vabaneb vanglast 2023, kui laps on saamas 15 aastaseks. Senini oleks vanemate ühise hooldusõiguse teostamine raskendatud vanema pikaajalise vanglas viibimise tõttu. Arvestada tuleb, et puudutatud isik II ei ole kunagi lapse elust osa võtnud ega teda kasvatanud. Avaldajal on kindel töö- ja sissetulek, ta töötas kuni sünnituspuhkusele minekut XXXX XXXXXXXX XXXXXXXX, kuhu asub tööle ka pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist. Avaldajal on olemas lapse kasvatamiseks pühendumus, kõik vajalikud elutingimused ja materiaalsed vahendid. Kohus peab põhjendatuks rahuldada avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja anda see täielikult üle avaldajale, sest see vastab lapse huvidele ning faktilisele olukorrale. Kohus selgitab, et puudutatud isiku II suhtes lapse ühise hooldusõiguse lõpetamine ei lõpeta tema õigust lapsega suhelda.
MS § 172 lg 3 järgi võib hagita perekonnaasja menetluse kulud kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Kuna lahend tehakse alaealise lapse huvides ja kohus määras nii lapsele kui puudutatud isikule II riigi kulul õigusabi, tuleb õigusabi kulud jätta riigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus 6. Puudutatud isik II palub määrus tühistada ja määrata ajutiselt otsustusõigus avaldajale kuni tema vanglast vabanemiseni ning panna avaldajale kohustus kord kuus kirja teel informeerida lapse suhtes tehtud otsustest. 4 Kohtumäärus halvustab puudutatud isikut II. Tõendamata on, et tal puudub vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada. Arvestada tuleb, et ta viibib vanglas, ega saa objektiivsel põhjusel aastaid lapsega ajutiselt tegelda, kuigi vaimne valmisolek on kõrge. Kohaliku omavalitsuse seisukoht, et lapse emal on olemas vajalikud elamistingimused ja materiaalsed vahendid, on kontrollimata. Näiteks ei ole nende korteris vett. Kohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku II vastuse ja esitatud avaldaja ja puudutatud isiku II kirjavahetuse, mis lükkavad tema suulised seisukohad suures osas ümber. Kohus ei põhjendanud, milliseid
lg-s 3 loetletud õiguskaitsevahendeid oli enne puudutatud isiku II suhtes kasutatud, mis ei andnud tulemusi, et otsustati
Puudutatud isik II suhtles lapsega nii palju kui võimalik ja toetas last koos ema ja vanaemaga nii palju kui võimaldati. Kohus ei põhjendanud, miks ei rakendatud
Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo ei anna alust vanemalt õigust ära võtta. Kaebuse esitaja väitel on avaldaja suitsiidse käitumisega endine narkomaan, keda on samuti karistatud ja kes on puudutatud isikut II löönud. Kohus ei kontrollinud neid väiteid ja jättis lapse ema tausta kontrollimata. Tõendamata on, et puudutatud isik II kujutaks endast tulevikus lapsele ohtu. Tõendatud ei ole, et puudutatud isikul II puudub kindel elu- ja töökoht. Vangla iseloomustusest nähtub, et puudutatud isik II töötab vanglas ja tal on XXXXXXXX mugavustega korter, mis võimaldab luua lapsele tingimused kasvamiseks ja arenguks. Kohus ei ole kaebuse esitaja eluaseme küsimust kontrollinud. Kuigi laps nägi puudutatud isikut II viimati 3 ja poole aastasena, ei tähenda see hingelise seose puudumist. Lapse esindaja ei ole selles küsimuses asjatundja, et väita, et puudutatud isik II on lapsele võõras. Kohus ei tuvastanud, millistes tingimustes elab avaldaja lapsega. Hooldusõiguse lõpetamine ei ole puudutatud isiku II ega lapse huvides. Vastused määruskaebusele
lg 1 mõttes tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Sellest tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Samale seisukohale jõudis Riigikohus 4.12.2013 lahendis nr 3-2-1-142-13, märkides, et asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, on eelkõige aluseks vanema hooldusõiguse peatamiseks (p 18). Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on kohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed (Riigikohtu 14.11.2012 määrus nr 3-2-1-121-12; 4.05.2011 määrus nr 3-2-1-1311). Vaidlust ei ole selles, et lapse isa on korduvalt karistatud ja ta kannab alates 21.02.2012 karistust kinnipidamisasutuses ja tema karistusaeg lõpeb 21.02.2023 (I kd, lk 126) ning ta ei saa lapse suhtes hooldusõigust teostada.
lg 1 kohaselt kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama, st esineb faktiline takistus, mis ei võimalda hooldusõigust teostada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus taastab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud peatamise aluse äralangemine; lg 3 järgi hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ühise hooldusõiguse lõpetamises ja teeb uue määruse, millega peatab puudutatud isiku II hooldusõiguse alaealise lapse suhtes ja sel ajal teostab hooldusõigust avaldaja üksinda. 6 Kohus märgib, et hetkel ei ole kohtul alust lapse isa hooldusõigust täielikult ära võtta või seda piirata.
lg-te 1 ja 2 kohaselt võib lapse vanemalt hooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui muud abinõud ei ole andnud tulemusi või on põhjust arvata, et nende rakendamisest ei piisa lapsele ohu ärahoidmiseks. Käesolevalt lapse isa ei ole võimeline oma isoleerituse tõttu hooldusõigust teostama ning seetõttu ta ei ole lapsele ka ohtlik. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et nõustub kaebuse väidetega osaliselt. Tõendamata ja ebakorrektsed on väited lapse ema suutmatuse kohta korraldada enda ja lapse elu. Nõustuda tuleb aga kaebusega osas, kus maakohtule heidetakse ette menetlusnormide rikkumist tõendite hindamisel. Kohtumäärus põhineb suuresti emotsioonidel. Maakohus ei ole järginud TsMS § 232 lg 1 nõuet hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus ei ole hinnanud vanglast saadetud puudutatud isikut II iseloomustavaid materjale ega puudutatud isiku II kirjavahetust. Toimikus olevast iseloomustusest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul II kehtivaid distsiplinaarkaristusi, käitumine kaaskinnipeetavate ja vanglateenistujate suhtes on korrektne, konflikte ei ole esinenud, ta on läbinud head tasemel kutseõppe ja sotsiaalprogrammi ning alates 19.02.2015 osaleb majandustööl. Iseloomustuse kohaselt on lapse isal head suhted oma ema (isa on surnud), vanaema ja noorema vennaga (I kd lk 125-126, 104-107). Kirjavahetusest ( I kd, lk 7996, 196-219) nähtub, et avaldaja ja puudutatud isik II peavad kirjavahetust ning on telefoniühenduses, samuti suhtleb avaldaja lapse vanaemaga. Puudutatud isik II ei ole kaotanud huvi lapse käekäigu vastu ja avaldaja peab sel eesmärgil temaga ühendust. Vaidlus puudub, et avaldaja ja puudutatud isik II suhtlevad ja avaldaja lubab määruskaebuse vastuses seda jätkata, mistõttu puudub vajadus suhtlust täiendavalt reguleerida. Kohtule ei ole teada, kas ja millistel tingimustel on pärast karistuse kandmiselt vabanemist lapse isa võimeline hooldusõigust teostama. Puudutatud isikul II on asjaoludest lähtuvalt õigus taotleda kohtult hooldusõiguse taastamist või avaldajal või eestkosteasutusel hooldusõiguse piiramist või täielikku äravõtmist. Praegu oleks äärmusliku abinõu - hooldusõiguse äravõtmine puudutatud isiku II suhtes, piisava aluse puudumisel ennatlik. Peale vanglast vabanemist on lapse isal võimalik taotleda hooldusõiguse taastamist
Üksnes vanema vabaduses viibimine ei anna alust teha järeldusi vanema suutlikkuses tagada lapse huvid ja heaolu. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapse esindaja ja puudutatud isiku II esindaja menetluskulud, mis jätta riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.