← Eesti

3-14-51360/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

  1. november 2015, Tartu 3-14-51360 Haldusasi Vadim Tšernjajevi kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  2. novembri
  3. a otsus Vadim Tšernjajevi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vadim Tšernjajev Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  4. novembri
  5. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  6. detsember 2015). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Vadim Tšernjajev oli alates
  8. märtsist 2007 vahistatuna ja hiljem kinnipeetavana Tallinna Vanglas.
  9. Pärast edututut kohtueelset menetlust esitas V. Tšernjajev
  10. juunil 2014 kaebuse, milles palus kohtul Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju eest, mis põhjustati talle vanglas nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega, eeskätt liiga väikse kambripinnaga kinnipeetava kohta. Kaebuses nimetati ära konkreetsed ajavahemikud aastatel 2007 kuni 2009, mil kaebaja arvates tema õigusi rikuti.
  11. Tartu Halduskohtu
  12. novembri
  13. a otsusega jäeti kaebus läbi vaatamata perioodide osas, mis hõlmasid kokkuvõttes ajavahemikku
  14. märtsist 2007 kuni
  15. juulini
  16. Kohus leidis, et nende perioodide osas on kaebaja rikkunud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud haldusorganile kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud kolmeaastast tähtaega. Kahju hüvitamise taotluse esitas kaebaja vanglale alles
  17. aprillil 2014 ja seega on eelnimetatud perioodide osas kaebus tähtaega ületanud. Kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaega ei saa arvestada hetkest, kui kaebaja sai teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist sarnase olukorra kohta. Ülejäänud osas (ajavahemik
  18. novembrist 2009 kuni
  19. mai 2011) jättis kohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus viitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  20. juuni
  21. a otsusele asjas nr 3-4-1-9-14, kus rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, et selle puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Kaebajale oli vähemalt selline pind tagatud. Rikutud ei ole ka kaebaja pesemisega, helistamisega, suhtlemisega, jalutamisega ja kehakultuuriga tegelemisega seonduvaid õigusi. Kuna kaebaja oli vahistatu, oli vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt õiguspärane see, et ta oli kambris ööpäev läbi, välja arvatud ühetunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Samuti märkis kohus, et kaebaja ajendiks pole mitte tema kannatused, vaid EIK poolt sarnases asjas tehtud kohtuotsus, ning et neis kinnipidamistingimustes viibimise ajal ei kasutanud ta võimalusi esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks vastavalt riigivastutuse seaduse § 7 lg-le
  22. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  23. V. Tšernjajev esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist järgmistel põhjendustel. 4.
  24. Kaebaja sai alles EIK lahendi nr 429/12 avalikustamisel aastal 2014 teada, et kaebaja õigusi rikuti. Seadusandja pettis kaebajat ja viis teda eksitusse, mistõttu on kaebus tähtaegne. Varem puudus kaebajal õigus kaebust esitada. Kaebajal puudus ligipääs EIK lahenditele. 4.
  25. EIK on korduvalt tõdenud, et kui kambripindala on alla kolme ruutmeetri isiku kohta, siis rikutakse konventsiooni artiklit
  26. Tualeti pindala tuleb kambri pindalast välja arvata. 4.
  27. Asjakohatu on kohtu etteheide, et kaebaja ei kasutanud võimalusi kahju ärahoidmiseks, kuna kaebajal puudus selleks mõistlik võimalus, arvestades regulatsiooni kehtivas õiguses. Samas vangla teadis EIK-i praktikat ja ülerahvastatusest tulenevat probleemi.
  28. Tallinna Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
  29. Kaebetähtaega ei saa arvestada ajast, mil isik sai teada vastava tegevuse õigusvastasusest. 5.
  30. Ka perioodi
  31. november 2009 kuni
  32. mai 2011 osas oli nõude esitamise tähtaeg möödunud, sest tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui kaebaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata ja sai vastava nõude vanglale esitada. 5.
  33. Kambri pinna sisse tuleb arvestada tualeti alune pind. Ka tavakäibes arvestatakse tualett elamispinna sisse. 5.
  34. Kaebaja ei kasutanud oma õiguste kaitseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  35. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  36. Seoses kaebetähtajaga selgitab ringkonnakohus kaebajale esmalt järgmist. Samastada ei saa kahjust teadasaamise hetke ja kahju õigusvastasusest teadasaamise hetke. Käesoleval juhul üritab kaebaja siduda nõude esitamise tähtaega hetkega, mil ta sai teada T. Tunise kaebuse alusel tehtud EIK lahendist nr 429/12 ehk siis teisisõnu hetkega, mil ta sai teada kahju tekitamise õigusvastasusest (st sellest, et EIK arvates on alla 3 m2 isikliku pinnaga kambrites hoidmine õigusvastane). RVastS § 17 lg 3 seob aga tähtaja selgelt selle hetkega, mil isik sai teada kahjust, mitte aga sellest, mil ta sai teada kahju tekitamise õigusvastasusest. Kahjust, st sellest, et kinnipidamistingimused valmistavad kaebajal ebameeldivusi ja väidetavalt isegi piina, pidi kaebaja aru saama koheselt, kui ta oma kinnipidamistingimusi tajus. Seega on halduskohtu ja 2 vastustaja seisukohad kuni
  37. juulini 2009 tekitatud kahju osas õiged ja nõue ei olnud selles osas tähtaegne. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (RKHKm 3-3-1-20-15, p 11).
  38. Ringkonnakohus möönab, et küsimus, kas perioodi
  39. november 2009 kuni
  40. mai 2011 osas on
  41. aprillil 2014 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõue täies ulatuses tähtaegne, võib olla vaieldav. Vangla leiab sisuliselt, et kahju hüvitamise nõue ei tohi ulatuda ajas tagasi rohkem kui kolm aastat alates selle esitamise päevast. Riigikohtu praktika selles küsimuses on eranditerohke ning raskesti arusaadav (vt RKHKm 3-3-1-20-15, p-d 12-13). Arvestades siiski seda, et halduskohtu arusaam, et selle perioodi osas oli nõue esitatud tähtaegselt, kuna nõue oli esitatud enne kolme aasta möödumist selle perioodi lõppemisest, langeb kokku, niivõrd kui ringkonnakohus seda mõistab, Riigikohtu eelviidatud määruses toodud lähenemisega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsust selles osas muuta. Ka oleks kohtulahendi lõpptulemus ühesugune mõlemal juhul – nii siis, kui kaebus selle perioodi osas jääks rahuldamata, kui ka siis, kui kaebus loetaks selle perioodi osas mittetähtaegseks. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles küsimuses käesolevas asjas oma lõplikku seisukohta kujundada.
  42. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu põhjendustega selles osas, miks kuulub kaebus viimase perioodi osas rahuldamata jätmisele. Eriti peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada seda, et kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne, kui EIK tegi T. Tunise kaebuse alusel
  43. detsembril 2013 kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise. Sellega jättis kaebaja kasutamata esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 mõttes ja vastavalt ei ole tal õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja väide, et ta ei saanud oma kinnipidamistingimusi vaidlustada, kuna tol ajal kehtinud regulatsioon nägi ette sellised kinnipidamistingimused, ei ole arvestatav. Kaebajal oli võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Selle asemel ootas kaebaja aastaid, enne kui ta esitas pärast sobiva EIK kohtulahendi avalikustamist oma nõude. Selliselt on kaebaja lasknud sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist aastaid (2007-2011). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-3-190-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. 3 Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud, mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt.
  44. Eelnev oleks ringkonnakohtu arvates juba iseseisvalt piisavaks aluseks kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisele. Sellegipoolest nõustub ringkonnakohus ka ülejäänud halduskohtu põhjendustega. Halduskohus on põhjendatult leidnud viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-9-14, et ainuüksi 2,5 ruutmeetrine kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja seega rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga (justiitsministri
  45. novembri
  46. a määrus nr 72) ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse alandamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44). Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja muid kinnipidamisasutuses viibimisega kaasnevaid õigusi ei olnud rikutud ning tema suhtes oli toimitud õiguspäraselt (vt ka vangla vastus kaebusele, tl 2929p). Seega ei ole kogumis võimalik rääkida kaebaja õiguste rikkumisest ning väärikuse alandamisest ja vastavalt on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist.
  47. Küsimuses, kas tualett tuleb kambri üldpindalast välja arvata või mitte, toetab ringkonnakohus küll kaebaja seisukohta, kuid ka see ei anna kaebuse rahuldamiseks alust. Tualetti ei ole võimalik kinnipeetaval kasutada kambris isikliku pinnana ja see vähendab üldruumi tajutavat suurust. Võrdlus tavaeluruumide pindalade arvestusega, kus tualett arvestatakse üldpindala sisse, ei ole asjakohane, kuna ka seal ei arvestata tualetti tubade pindala hulka. Samas on seintega eraldatud tualeti olemasolu kambris isiku jaoks kaheldamatult üldkokkuvõttes soodsam, kui oleks selle puudumine või selle muust kambrist eraldamata jätmine. Asjaolu, et halduskohus ei ole asjas kogunud materjale tualeti suuruse kohta, ei anna samuti kohtuotsuse tühistamiseks alust. Analoogses haldusasjas, kus oli kaebajaks teine isik (haldusasi nr 3-13-1589), on Tallinna Vangla esitanud kambrite suuruste kohta detailsed andmed (
  48. novembri
  49. a vastus kohtule), kust nähtub, et tualeti pindala kambris, kus viibis kaebaja käesolevas asjas (kamber nr 453, tl 31) oli 1,5 m2 ja kambri üldpindala ning täituvust arvestades (vastavalt 16,8 m2 ja 6 inimest, tl 31) jäi ka sellisel juhul iga kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kambris 2,55 m
  50. Ringkonnakohus möönab, et sellega ei ole praegu välja selgitatud see, kui suured olid kambrid ilma WC-ta viimasel perioodil tervikuna (st
  51. novembrist 2009 kuni
  52. mai 2011), kuivõrd vangla poolt käesolevas haldusasjas esitatud tabel (tl 31) puudutab vaid seda osa sellest 4 perioodist, mille osas vangla luges kaebust tähtaegseks (
  53. mai 2011 kuni
  54. mai 2011). Siiski ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata selles küsimuses täiendavaid andmeid välja nõudma. Esiteks arvestab ringkonnakohus siin seda, et kaebuse täielikult rahuldamata jätmiseks annab aluse juba RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Teiseks kinnitavad varasemas kohtupraktikas Tallinna Vangla poolt esitatud andmed ringkonnakohtule seda, et reeglina ei langenud ka tualeti kambripinnast väljaarvamisel ühe kinnipeetava isiklik ruum märkimisväärselt alla 3 või 2,5 m
  55. Nt 0,5 m2 tähendab samas reaalses elus vaid ca 70x70 cm suurust põrandapinda, ning pole usutav, et sellest ilmajäämine sai kinnipeetavale tuua kaasa selliseid reaalseid ja intensiivseid kannatusi, et oleks õigustatud nende hüvitamine rahas.
  56. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et eeltoodut ja menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on võimalik lahendada asi ka toimikus olemasolevate andmete põhjal ning kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.