Obsah (8)

§ 180§ 114§ 182§ 59§ 63§ 165§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-53309 Haldusasi V.J.i (J.) kaeb

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

1 ASJAOLUD

1. 25.08.2014 registreeriti Tallinna vanglas (edaspidi ka vastustaja) V.J.i (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot seoses talle arsti poolt
2. a maikuust kuni 31.07.2014 näidustatud jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud tervisekahju ja väärikuse alandamisega /tl
4. Tallinna Vangla direktor 01.12.2014 vastusega nr 5-18/14/22972-2 jättis V.J.i kahjunõude rahuldamata, kuna kahjuhüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täitmata /tl 2627/.
5. Tallinna halduskohus sai 30.12.2014 V.J.i kaebuse Tallinna vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot ja 20.02.2015 kaebuse täienduse /tl 1, 30, 47, 64/.
6. Halduskohus 20.03.2015 määrusega võttis kaebuse menetlusse /tl 78-80/ ja 04.05.2015 määrusega määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 112/.
7. 109/. Tallinna Vangla esitas 04.05.2015 kohtule vastuse kahju hüvitamise kaebusele /tl 107- MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja V.J. leiab, et Tallinna vanglas rikutakse inimõigusi, alandatakse inimväärikust ja toimub administratsiooni omavoli. Alates 30.04.2014 kuni 31.07.2014 oli arst määranud kaebajale tervise seisundi tõttu täiendava jalutuskäigu. Vanemvalvur V. lühendas selle jalutuskäigu kestvust kuni 30 minutini, omamata meditsiinilist haridust ja puutumist meditsiini. Pärast juttu sellel teemal 1-4 sektsiooni koridoris, V. andis korralduse kaebajat üldse täiendavale, arsti poolt määratud, jalutuskäigule mitte viia. Nendest avaliku võimukandja V.i õigusvastastest tegevustest oli kaebajale tekitatud nii füüsiline nii ka moraalne kahju. Kaebaja sai südamerohtu 25 mg (nr 5-18/14/19362-2; tl 19). Pärast seda, kui arsti poolt määratud jalutuskäigule kaebajat mitte kordagi ei viidud, kaebajale oli vaja juba 50 mg (nr 518/14/23768-2; tl 23). Kaebaja tundis ennast halvasti ja süda valutas. Tallinna vangla valetab, et kaebaja sai arsti poolt määratuid jalutuskäike. Kaebaja palub kohtul nõuda Tallinna vanglalt välja videovaatluse salvestust pühapäevade kohta alates 6.05.2014 kuni 31.07.
8. Nendel salvestustel on näha, et kuna vanemvalvur V. kirjutas kaebajale tõendi täiendava jalutuskäigu kohta pühapäeviti, kaebajat mitte keegi arsti poolt määratud jalutuskäigule ei viinud, kõige kolme kuu jooksul. Jalutuskäigu kestvuse lühendamine ja keeldumine viia kaebaja jalutuskäigule, hindab kaebaja kui talle meditsiinilise abi mitte osutamist. Tallinna vangla rikkus Inimõiguste konventsiooni, kaebaja õigust meditsiinilise abi saamiseks. Kaebaja leiab mõistlikuks kompensatsiooniks talle tekitatud moraalse ja füüsilise kahju eest summat 5000 eurot. Kaebaja on kindel, et kui kohus kohustab vanglat maksma talle see summa, siis edaspidi V. ei luba endale selliseid õigusvastaseid tegevusi ja Tallinna vangla administratsiooni omavoli natukene väheneb. Vastustaja Tallinna Vangla ei pea kaebust põhjendatuks ning palub jätta see rahuldamata. Tallinna Vangla on 01.12.2014 vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/22972-2 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses väidetava lisajalutuskäigu mitte võimaldamisega seisukoha esitanud ja seda põhjendanud. Vastustaja ei pea vajalikuks seda üle korrata ja palub kohtul vangla seisukohtadega arvestada kaebuse lahendamisel. 2 Tallinna Vangla on jätkuvalt seisukohal, et ei ole õigusvastaselt käitunud ning kaebajale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et tema tervis oleks vangla tegevuse tulemusel saanud kahjustada. Vastustaja esitab kohtule väljavõtte kaebaja tervisekaardist perioodil 30.04.2014 – 05.08.2014 tehtud sissekannete kohta /tl 110/. Seega on tõendamata, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel tekkinud tervisekahju. Ka on vastutaja seisukohal, et kaebajale ei ole tekkinud muud mittevaralist kahju, mille rahas hüvitamine oleks põhjendatud. Käesolevas kahjunõudes esitatud asjaolude pinnalt ei saa mittevaralise kahju tekkimist ka eeldada. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et vangla ei fikseeri, millal kinnipeetavad jalutuskäigul viibivad ja vanglal ei ole tagantjärele ka võimalik tõendada, et kaebajale lisajalutuskäike võimaldati. Vaidlusalusel ajavahemikul kaebaja oma arvukates pöördumistes (30.12.2014 kohtule saabunud kaebuse lisadokumendid) kaebas peamiselt selle üle, et talle ei võimaldatud igapäevaselt lisajalutuskäike ning ei ole ka kontaktisiku poole pöördunud seoses probleemiga, et talle ühel korral nädalas täiendavalt lisajalutuskäiku ei võimaldatud (väljavõte
9. üksuse juhi poolt 28.08.2014 dokumendihaldusprogrammis Delta antud arvamusest, tl 111). Seega saab asuda seisukohale, et kaebajale võimaldati vaidlusalusel perioodil täiendavalt lisajalutuskäik. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kohtukaebusest ja Tallinna vanglale esitatud kaebusest/pöördumistest nähtuvalt V.J.i väiteil ei ole talle kordagi kolme kuu vältel võimaldatud arsti poolt määratud igapäevaseid lisajalutuskäike, mis on põhjustanud talle tervise halvenemise: kui kaebaja sai varem südamerohtu 25 mg, siis pärast vangla õigusvastast tegevust oli kaebajale vaja seda juba 50 mg. Sellega rikutakse kaebaja inimõigusi ja kaebajale on tekitatud nii füüsiline nii ka moraalne kahju, mille väärtuseks ta hindab 5000 eurot. Tallinna vangla V.J.i väidetega ei nõustu ja on seisukohal, et vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud ning kaebajale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud.
11. Tulenevalt

§ 59

lg-st 1 menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 63

kohaselt põhistamine on faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et V.J.i kaebus ei ole põhjendatud. Sealjuures kohus nõustub täielikult Tallinna vangla põhjenduste ja järeldustega, mis on toodud kaebaja kahjunõudele antud Tallinna vangla direktori 01.12.2014 vastuses nr 5-18/14/22972-2, millega jäeti V.J.i kahjunõue rahuldamata, kuna kahjuhüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täitmata. Samuti nõustub kohus ka vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses. Kohus lähtub käesoleval juhul

§ 165

lg-st 2, mille kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Poolte seisukohad on toodud käesolevas kohtuotsuses praktiliselt terviklikult, sealjuures varustatud kohtu poolt viidetega tõendite paiknemiskohale kohtutoimikus. Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes mõningate rõhutustega. 3

1. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega eelpool märgitud sätetest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest elementidest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu. RVastS § 9 kohaselt hüvitatakse mittevaraline (moraalne) kahju rahas vaid juhul, kui on toimunud süüliselt väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine või sõnumi saladuse rikkumine või au ja hea nime teotamine ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega peab olema tegemist intensiivse õiguste rikkumisega, et isikul tekiks õigus saada kahju rahalist hüvitamist.
2. Antud juhul kaebaja ei ole tõendanud, et vangla oleks tema õigusi rikkunud, et tema tervis oleks vangla süül halvenenud, mistõttu on tõendamata ka õigusvastaselt mittevaralise kahju tekitamine. Rääkimata kaebaja õiguste niisugusest intensiivsest rikkumisest, mille puhul tal tekiks õigus saada rahalist hüvitist. V.J.i väited on paljasõnalised või ekslikud. Esiteks, mitte vanemvalvur K. V. ei otsustanud, et kaebaja ei saa igapäevaselt lisajalutuskäike ega lühendanud lisajalutuskäigu kestvust kuni 30 minutini, „omamata meditsiinilist haridust ja puutumist meditsiini“, vaid sellekohane otsus põhineb 23.05.2014 arsti väljastatud täpsustatud tõendil, mille kaebaja on ise lisanud kaebusele /tl 4 pöördel/ ja mille kohaselt kaebajale oli 3 kuu jooksul (perioodil mai-juuli 2014) näidustatud üks lisajalutuskäik nädalas. Vangla on kaebaja pöördumistele vastates seda kaebajale korduvalt selgitanud. Vanemvalvur K. V.i selgitustest /tl 111/ ilmneb, et kaebajale selgitati, et kui ta seda lisajalutuskäiku kasutada soovib, peab ta sellest märku andma. Puuduvad igasugused andmed, et kaebajale oleks pühapäevasest lisajalutuskäigust keeldutud, kui ta selleks konkreetselt soovi avaldas. Teiseks, kaebaja tervise halvenemise sidumine väidetava jalutuskäikudele mittelubamisega on meelevaldne. Vangla 17.04.2014 vastusest kaebaja pöördumisele /tl 19/ ja kaebaja tervisekaardi väljavõttest /tl 110/ nähtub, et V.J. viibis 25.06.2014 perearsti vastuvõtul, kus kaebaja teatas, et tema enesetunne on tunduvalt parem, kaebused on taandunud ja hetkel ei kaebaja patsient midagi. Selleks ajaks oli kaebaja saanud juba kolmest kuust kahe vältel lisajalutuskäike (vastupidine on tõendamata), lisaks anti suveperioodil kinnipeetavatele ka niigi lisajalutuskäik 1 tund nädalas /tl 23/, ning kaebaja terviseprobleemid olid taandunud. Tervisekaardi väljavõttest ilmneb samuti, et suurendatud igapäevane kogus (50 mg) südamerohtu Metoprololi määrati kaebajale varasema doosi (25 mg) asemel alles 05.08.2014 ehk pärast seda, kui arsti poolt ajutiselt määratud lisajalutuskäigud olid lõppenud ja kaebaja kurtis kambris õhupuudust. On ebareaalne, et juulikuu jooksul, kui kinnipeetavatel olid niigi lisajalutuskäigud, kaebaja tervis halvenes just vangla süül (ja konkreetselt iganädalase lisajalutuskäigu väidetava mittevõimaldamisega) sedavõrd, et ravimidoosi tuli kahekordistada. Kaebaja väited vangla juhtkonna omavolist on toodud asjaoludel lisaks paljasõnalisusele ka ebausutavad. 4 5.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb V.J.i kaebus rahuldamata. Tallinna vangla ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 5