KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Uusen-Nacke Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 29. oktoober 2015, Tartu kohtumaja kantselei Tsiviilasja number 2-15-133

) §-le 1060 vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Hageja on hüvitanud sõiduki remondi summas 8 752 eurot 39 senti.

§ 492

lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Õnnetuse põhjustanud koer ei kuulunud kostjale, vaid oli ilmselt hulkuv, kuna loomaomanikku ei ole õnnestunud kostjal hiljem välja selgitada. Hukkunud koeral puudus kaelarihm ja keegi pole looma enda omaks tunnistanud. Kostja oli
2. novembri 2014 õhtul oma naabril külas ning naabrimehe juurest kodu poole teele asudes tuli metsateelt hulkuv koer kostja järel, lootes ilmselt süüa saada või kodu leida. Naaber oli hulkuvat koera juba nädal-paar varem Uhti külas hulkumas näinud. Kostja oli nõus kohapeal allkirjastama paberi, kuna hulkuv koer hüppas teele kostja ligidusest ja võis ehmatada kostja telefoni helisemise ja kostja poolt tehtud telefoni vastuvõtmisega seotud liigutuse peale. Õnnetusest tingituna olid kostja Indrek Sau ja autot juhtinud T.K. afektiseisundis, kuna õnnetuspaigas oli õõvastav vaatepilt. Kostja oli nõus olukorra rahumeelseks lahendamiseks hüvitama sõidukit juhtinud T.K. kaskokindlustuse omavastutuse osa (mis on erinevates kindlustusseltsidel umbkaudu 200 eurot). Õnnetuskohal koostas sõidukit juhtinud T.K. vastava paberi, kuid afektiseisundist tingituna läks kirja, nagu oleks hulkuv koer kuulunud kostjale. Kohapeal ütles kostja korduvalt, et koer ei kuulunud kostjale ja et õnnetuses hukkunud koer oli hulkuv. Ilmselt eksitas kirja koostanud T.K. kostja poolt öeldud lause, et hulkuv koer jooksis teele kostja lähendusest ehk „minu juurest” mitte ei olnud kostja oma ehk „minu oma”. Afektis olles, ei kontrollinud kostja sõidukijuhi poolt kirjapandut ning andis oma allkirja, mis ekslikult teeb kostja automaatselt hukkunud koera omanikuks.
3. oktoobri 2015 Tartu Maakohtu kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. KOHTU SEISUKOHT
4. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda.
5. Hageja nõuab kostjalt

§ 1060

alusel kahju hüvitamist.

§ 1060järgi vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest.

Hageja oli kahjustatud sõiduki kindlustusandja (tlk. 6).

§ 492

lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Kostja ei ole vastu vaielnud kahju suurusele. Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks, et: 2/4 • 18 novembril 2014 jooksis T.K. juhitud sõidukile teele ette koer, mille tagajärjel sai sõiduk esiosale kahjustusi (tlk. 7 jj); • hageja esitas kostjale

1. märtsil 2015 nõude (tlk. 11); • kostja on allkirjastanud
2. novembril 2014 dokumendi, mille kohaselt: „koera omanik Indrek Sau (ik…) oli õnnetusjuhtumi juures“. Samas dokumendis oli kostja nõus katma kaskokindlustuse omavastutuse kulu 200 eurot (tlk. 5). TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagejal tuleb praeguses menetluses tõendada kostja kohustust enda ees. Tõendiks võib TsMS § 229 lg 2 järgi olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdi arvamus. 5.

§ 1060järgi vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest.

Loomapidajaks

§ 1060

mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07 p. 10). Hageja peab menetluses esmalt tõendama, et kostja oli õnnetuse põhjustanud koera pidaja. Hageja on oma nõuet kostja vastu tõendanud kostja poolt allakirjutatud
3. novembri 2014 dokumendiga. Rohkem tõendeid hageja esitada ei soovinud (tlk. 35). Kostja ei ole dokumendi allakirjutamisele vastu vaielnud. Maakohus leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist kostja antud võlatunnistusega vastutada autole tekitatud kahju eest kui õnnetuse põhjustanud koera omanik, mis muudaks täiesti menetluses tõendamiskohustust (vt nt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 p. 10). Kostja kinnitab nimetatud dokumendis, et ta katab auto kaskokindlustuse omavastutuse kulu 200 eurot. Tegemist võib-olla selle summa piires antud võlatunnistusega T.K. ees, kuid ei tähenda kostja tahet vastutada sõidukile õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud kogu kahju eest.
6. novembri 2014 dokumendis on kasutatud mõistet „koera omanik“. Maakohus leiab, et nimetatud dokumentaalse tõendiga on hageja põhistanud oma nõuet kostja vastu TsMS § 235 mõttes.
7. Kostja on seisukohal, et ta ei ole õnnetuse põhjustanud korea omanik, õnnetus võis tekkida sellest, et talle järele tulnud hulkuv koer ehmus telefonihelinast või kostja liigutusest (tlk. 24). Kostjal oli kaks koera ja need on tal alles ka praegu. Kostja väitel oli
8. novembril 2014 allkirjastatud dokument koostatud afektiseisundis, samuti mõjutas kostja võimet dokumendi sisust aru saada tema tervislik seisund (tlk. 34). Kostja esitas kohtule T.K. kirjaliku tunnistuse (tlk. 21); A.K. tunnistuse (tlk. 31) ja SA TÜ Kliinikumi epikriisi, mille järgi toimus kostjal
9. novembril 2014 operatsioon (tlk. 36). Kostja esitatud T.K. ja A.K. kirjalikud tunnistused on antud selgitustena praeguses menetluses ning ei vasta seetõttu tõendi mõistele TsMS § 229 lg 2 järgi. Kostja palus tunnistajatena ära kuulata T.K., A.K. ja J.H.. Tunnistaja T.K. kinnitusel olid
10. novembril 2014 dokumendi koostamise hetkel nii tema kui kostja šokis. Tunnistaja arvas esialgu, et õnnetuse põhjustanud koer oli kostja oma, kuid ta ei olnud selles kindel (tlk. 43). Tunnistaja A.K. väitel hulkus tema maja ümber 3/4 õnnetusele eelneval ajal suur koer, kes läks tema maja juurest kostjaga kaasa enne õnnetuse juhtumist. Tunnistaja A.K. väitel käis kostja pärast õnnetust külas uurimas, kellele võib koer kuuluda. Tunnistaja J.H. antud ütluste järgi palus kostja temalt abi koera matmisel, suur võõras koer oli hukkunud autoga kokkupõrkel (tlk. 45). Tunnistaja väitel oli kostja tervis halb. Tunnistaja kinnitas, et talle on kostja koerad teada ja hukkunud koer ei olnud kostja koer (tlk. 45).
11. Maakohus leiab, et kostja on kohtule esitatuga tõendanud vastuväiteid hageja nõudele. Tunnistaja T.K., kes koos kostjaga allkirjastas
12. novembril 2014 dokumendi, väitel ei tea ta, kas hukkunud koer kuulub kostjale. Talle jäi õnnetuse hetkel mulje, et koer võis olla kostja oma. Samas oli T.K. seisukohal, et
13. novembri 2014 dokumendi koostamise hetkel olid nii tema kui kostja seisundis, mis võis põhjustada teineteisest möödarääkimist (tlk. 43) ning ta ei saa väita, et kostja oleks koera omanik. Tunnistajad A.K. ja J.H. kinnitasid, et hukkunud koer ei kuulunud kostjale. Maakohtul puudub alus kahelda tunnistajate ütlustes. Kostja kohtuistungil viidatud vastuolud tunnistaja T.K. ütlustes (tlk. 45) võivad olla põhjustatud ka sellest, et õnnetusest on möödas ligikaudu aasta. Juhul, kui tegemist oli hulkuva koeraga, kes läks kostjaga kaasa, ei olnud kostjal ka järelevalve kohustust koera suhtes. Kostja väitel eeldas ta, et koer võis ehmuda tema telefonihelinast (tlk. 34) ning ta soovis olukorda kuidagi lahendada. Koera matmine järgmisel päeval on inimlik ja mõistetav. Kostja on tõendanud oma vastuväiteid hagile. Hageja ei ole muid tõendeid peale
14. novembril 2014 dokumendi kohtule esitanud. Maakohus leiab, et hageja nõue kostja vastu ei ole tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, et 18 novembril 2014 T.K. autole ette jooksnud koera valdajaks oli kostja.
15. TsMS § 162 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.
16. oktoobri 2015 kohtuistungil kinnitas hageja lepinguline esindaja, et hageja menetluskuluks on vaid riigilõiv. Kostja väitel tal menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Kohtunik 4/4