3-15-1478/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon Edasikaebamise kord 3-15-1478

1. november 2015 Eda Muts Mihhail Beljajevi kaebus MTÜ Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia kutsekomisjoni 26.03.
2. a otsuse ja 14.05.
3. a vaideotsuse tühistamiseks. Kirjalik menetlus Kaebaja – Mihhail Beljajev Vastustaja – MTÜ Eesti Psühholoogide Liit (EPL), esindaja vandeadvokaat Tanel Kalaus
4. Jätta asja juurde võtmata kaebaja poolt 23.10.2015 esitatud avalduse lisad 1-6, s.o 23.10.2015 allkirjastatud praktika hinnang, tõendid õppimisest ja sellega kaasnevatest kuludest ning kirjavahetus kutsekomisjoni esimehega.
5. Jätta kaebus rahuldamata.
6. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 18.12.
7. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
8. MTÜ Eesti Psühholoogide Liidu (EPL) kliinilise psühholoogia kutsekomisjoni 26.03.
9. a otsusega keelduti M. Beljajevile kliinilise psühholoogi (tase 7) kutse andmisest. Otsuse kohaselt ei ole kutse andmise eeltingimused (kutse andmise kord, tl 31-36, p 5.1.1 lg 2 ja 3) täidetud. Taotleja haridus ei kata kõiki õppekava komponente, mis on esitatud hindamisstandardi (tl 19-30) tabelites 1 ja 2 ning ei vasta hindamisstandardi tabelis 3 esitatud proportsioonidele. Samuti on puudulik praktika kliinilise psühholoogia valdkonnas, kuna juhendajatel pole olnud võimalik hinnata kõiki nõutud kompetentse.
10. EPL esitas 10.04.2015 vastuse M. Beljajevi 07.04.
11. a täpsustavatele küsimustele ning selgitas, milliste ainevaldkonna kursused kaebaja õpingutes puudusid ning milliseid kursuseid on vähem kui standard ette näeb. Ühtlasi anti soovitused puudujääkide kõrvaldamiseks.
12. M. Beljajev esitas 13.04.2015 vaide kutsekomisjoni 26.03.
13. a otsusele.
14. EPL-i poolt 18.04.2015 moodustatud komisjon leidis 14.05.
15. a vaideotsuses, et komisjon ei ole rikkunud võrdse kohtlemise seadust, sest M. Beljajevi poolt erinevates õppeastmetes välja toodud teoreetiliste ja praktiliste (kliinilise) psühholoogia kursuste läbitud maht erinevate akrediteeritud õppekavaga ülikoolides ei vasta Kutsestandardis nõutule ning praktikat ei saa lugeda arvestatuks, sest juhendajatel ei ole olnud piisavalt andmeid, et hinnata kliinilise töö sisulist osa (hinnanguoskused, sekkumise struktureerimine, sekkumiste planeerimine, sekkumiste läbiviimine, enesepeegeldus).
16. M. Beljajev esitas 10.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia kutsekomisjoni 26.03.
17. a otsuse ja komisjoni 14.05.
18. a vaideotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Kaebuse esitaja põhjendused
19. Kaebaja hinnangul tuleb vaidlustatud otsused tühistada järgnevatel põhjustel. 6.
20. Vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi, kuna aktsepteeritud ei ole neid aineid, mis kaebaja on läbinud väljaspool Tartu Ülikooli. Kutsekomisjoni esindajate tõlgendus kutsestandardist on vastuolus ülikoolide ja teadusasutuste autonoomsuse põhimõttega (Põhiseaduse § 38). Kutsekomisjon peaks lubama kaebaja kutseeksamile, kuna kaebaja haridus vastab Eesti Vabariigis kehtivatele seadustele ja nõuetele. Kaebaja poolt Tallinna Ülikooli ja Ülikool Akadeemia Nord’i akrediteeritud õppekavades läbitud ained peavad vastavalt akrediteerimise korrale tagama kutsealase pädevuse. Seega on põhjendamatu komisjoni 14.05.
21. a hinnang, et teatud ained ei sisalda vajalikul määral selliseid materjale, et seda nõutud oskuste omandamisena välja tuua. 6.
22. Komisjoni 14.05.
23. a otsuse kohaselt puudub täiendõppena läbitud kursuste tunnistuste põhjal tõestus, et tegemist on psühholoogia-alaste täiendustega, seega ei sisalda kursus vajalikul määral selliseid materjale, et seda nõutud oskuste omandamisena välja tuua. Vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna kutsekomisjoni otsusest ei selgu, millised konkreetsed esitatud dokumendid ei vasta nõuetele ja miks, samuti millised dokumendid on esitamata. Kaebaja hinnangul vastavad Tartu Ülikooli, Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Sisekaitseakadeemia täiendõppe kursuste tunnistuste koopiad hindamisstandardis esitatud nõuetele. 6.
24. Vastustaja ei ole lugenud praktikat arvestatuks, sest juhendajatel ei ole olnud piisavalt andmeid, et hinnata kliinilise töö sisulist osa. Komisjon tunnistas 14.05.
25. a otsuses, et kaebaja praktika sisaldab vajalikul hulgal praktika tunde. Kutse andmise kord ja hindamisstandard ei sätesta, millal võib lugeda juhendatud praktika puudulikuks. Korra 5.1.1 lg 3 ega kliinilise psühholoogi hindamisstandard ei sätesta, et hinnang peab olema antud kõikide kompetentside kohta. Kaebaja läbitud 12-kuuline praktika vastab kutsestandardis ja kutse andmise korra p 5.1.1 lg-s 3 esitatud nõuetele ning töö sisuline osa on kirjeldatud praktika kokkuvõttes. Praktika juhendajad on praktika hinnangus leidnud, et kaebaja on kompetentne teostama kliinilise psühholoogi tööd. 2 6.
26. Komisjonile jäi ebaselgeks, milline juhendaja on millises mahus, tegevustes ja valdkondades juhendatavat juhendanud ja sellele vastavalt hinnanud. Juhendamise ajavahemik, maht ja sisu on esitatud praktika kokkuvõttes, tööjuhendamise osas. Juhendajate nimed on esitatud praktika kokkuvõttes. Vastustaja vastuväited
27. Vastustaja jääb kutsekomisjoni 26.03.
28. a otsuses ja 14.05.
29. a vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja palub jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, kuna kaebaja ei vastanud mitmetele kutsenõuetele ja tegemist oli sedavõrd mastaapsete puudujääkidega, mis välistas kutse andmise igal juhul. 7.
30. Kutsekomisjonile esitatavas haridusanalüüsis peab kutset taotlev isik märkima tabelitesse 1 ja 2 enda läbitud õppeained, võimaldamaks kutsekomisjonil hinnata nende nõuetele vastavust, st kas ja millises mahus on iga õppekava komponent täidetud. Kutse andmise korra p-s 5.1.1 esitatud nõudest ja hindamisstandardis esitatud selgitusest nähtub, et kutse andmiseks peab kutset taotleva isiku poolt läbitud õppekava katma kõik hindamisstandardi tabelites 1 ja 2 käsitletud õppekava komponendid. Seega piisaks kutse andmisest keeldumiseks kasvõi ühe vastava õppekava komponendi mitteläbimisest. Kaebaja puhul leidis kutsekomisjon kokku 23 õppekava komponenti (16 tk tabelis 1 ja 7 tk tabelis 2), mis ei vastanud käsitluse ja mahu poolest hindamisstandardis nõutule. Kaebaja on oma haridusanalüüsis (tl 41-43) võrdsustanud õppekava komponente (viies kokku enda poolt läbitud kursusi hindamisstandardis sätestatud õppekava komponentidega), mille suunitlused ja käsitlusalad erinevad nii mahu kui ka spetsiifika poolest sedavõrd mastaapselt, et selliste andmete põhjal ei ole positiivne otsus kutse andmise osas võimalik. Näiteks: 7.1.
31. Bakalaureuse õppeastme õppekava komponente „Psühholoogia meetodid“ ning „Üldpsühholoogia“ ei saa mingil juhul lugeda läbituks vaid ühte meetodit käsitleva kursuse „Suhtlemispsühholoogia“ läbimisega; 7.1.
32. Teaduslikult ei ole aktsepteeritav neuropsühholoogia ja bioloogilise psühholoogia samastamine; 7.1.
33. Magistri õppeastme osas on kaebaja ilmselgelt ekslikult pidanud õppekava komponendiga „Eetikakoodeksid ja kutse-eetika“ võrdseks kursust „Andmehaldus“. Seega olnuks kaebaja hindamise teise etappi lubamine juba üksnes tabeli 1 või 2 andmete põhjal võimatu. 7.
34. Kaebaja poolt esitatud haridusanalüüsist nähtub, et lisaks ei vasta kaebaja poolt omandatud haridus hindamisstandardi tabelis 3 nõutud proportsioonidele. Kutsekomisjoni poolt kaebajale 10.04.2015 saadetud vastuse kohaselt seisnesid nimetatud puudused järgnevas: 7.2.
35. Tõenduspõhiseid kliinilise psühholoogia teooriaid ja meetodeid käsitlevaid õppeaineid on kokku vähem, kui hindamisstandard ette näeb (kaebajal ca 50 EAP, hindamisstandardis nõutud 60 EAP); 7.2.
36. Psühholoogia metodoloogia kursusi on kokku vähem, kui hindamisstandard ette näeb (kaebajal ca 15 EAP, hindamisstandardis nõutud 30 EAP metodoloogiat bakalaureuseõppes + metodoloogiakursused magistriõppes). Seega ei oleks kutsekomisjonil olnud võimalik kaebajat teise etappi lubada, kuna kaebaja poolt viidatud kursuste mahuline rõhuasetus ei vastanud ilmselgelt haridusstandardis kutse saamiseks sätestatud eeltingimustele. 3 7.
37. Lisaks esines kaebaja esitatud haridusanalüüsis puudusi ka kursuste läbimise fakti osas. Haridusanalüüsi tabeli lahtrite täitmata jätmine magistriõppe neljas valdkonnas viitab puudulikule kompetentsile konkreetsetes valdkondades. Seega tuli tunnistada kaebaja ainekursuste maht magistriastmes puudulikuks ja kutse andmise korra p 5.1.1 lõikes 2 sätestatud tingimus mittetäidetuks. 7.
38. Kutsekomisjonile esitatavad dokumendid praktika läbimise kohta peavad sisaldama piisavalt informatsiooni, et komisjoni liikmed saaksid veenduda nii praktika ajalise kestuse kui ka omandatud ja kasutatud oskuste (kompetentside) nõuetelevastavuses. Praktikaaruandes kinnitati praktika läbimist 1500 tunni ulatuses, loetleti juhendajad ning mõningad iseloomustusi ja tähelepanekuid kaebaja tegevusele praktikandina. Kutsekomisjonile esitatud dokumentidest ei selgu, milliseid ülesandeid ja rolle täitsid konkreetsed juhendajad. Samuti ei ilmne nende juhendamise kord, intensiivsus ega valdkond. 7.
39. Praktikaaruandest nähtub, et juhendajatel ei olnud piisavalt andmeid, et hinnata juhendatava hinnanguoskuseid, sekkumiste struktureerimist, sekkumiste planeerimist, sekkumiste läbiviimist ja enesepeegeldust. Tegemist on kutse spetsiifikat arvestades oluliste valdkondadega, mis annavad ülevaate kutse jaoks olulistest erialastest kompetentsidest. Praktikaaruandes tuleb anda hinnang kõigi hindamisstandardis ja praktika kokkuvõtte vormis nimetatud kompetentside kohta, kuna vastasel juhul ei ole kutsekomisjoni liikmetel võimalik anda omapoolset hinnangut, kas taotleja puhul on kõik kompetentsid täidetud. Kuna kaebaja praktika kokkuvõttes puuduvad hinnangud mitme kutse jaoks olulise erialase kompetentsi kohta, ei olnud kutsekomisjoni liikmetel võimalik nende kompetentside osas positiivset märget teha ja kaebajat hindamise teise etappi lubada. Seega ei saanud kutsekomisjon kaebaja esitatud informatsiooni põhjal kõigi vajalike kompetentside osas järeldust teha ning läbitud praktika tuli seetõttu lugeda puudulikuks. Praktika puudulikkus on kutse andmise korra p 5.1.1 lõike 3 ja hindamisstandardi punkti 4 kohaselt kutse andmist välistavaks asjaoluks. 7.
40. Vaidlusalused otsused on piisavalt põhjendatud ning kutsekomisjoni ja EPL-i komisjoni seisukoha kujunemine on jälgitav. Kutsekomisjon hindab kutse andmisele eelneva hindamise esimeses etapis, kas taotleja poolt haridusanalüüsis kõrvutatud valdkonnad ja ainekursused on oma sisu ja mahu poolest võrreldavad, ning olukorras, kus see nii ei ole, on kutsekomisjonil võimalik langetada vaid üks otsus, st kutset mitte anda. Tegemist ei ole kaalutlusotsusega. Seega on põhjendamiskohustus täidetud sellega, et kutsekomisjon ja EPL-i komisjon viitas kutse mitteandmise põhjustele, kutse andmise korra p 5.1.1 lõigetele 2 ja 3 ning hindamisstandardi tabelitele 1, 2 ja
41. Isegi juhul kui kutsekomisjon või EPL-i komisjon ei oleks oma vastavat otsust teatud olulises osas põhjendanud (millist rikkumist antud juhul ei esine), ei oleks selline rikkumine saanud mõjutada asja otsustamist. See, et kaebaja ei vasta kutse andmise eeltingimustele, on niivõrd ilmselge, et kutsekomisjon ja EPL-i komisjon peaks igal juhul andma vaidlustatud haldusaktid sisuliselt samasugusena uuesti välja. Väidetav vorminõuete rikkumine ei saaks sellistel asjaoludel olla haldusakti tühistamise aluseks. 7.
42. Kutsekomisjon ja EPL ei eelista kutset andes Tartu Ülikoolis õppinud psühholooge ning vaidlusaluseid otsuseid tehes ei ole rikutud võrdse kohtlemise seadust ega Põhiseadust. Kaebaja poolt viidatud P. Pruuli 10.04.
43. a vastus (vt käesoleva otsuse p 2) käsitles puudujääkide kõrvaldamist eelistatult akrediteeritud õppekavade raames, välistamata seejuures ühtegi akrediteeritud õppeasutust. Nagu nähtub M. Kreegipuu 07.04.2015.a vastusest kaebajale (tl 8 4 pöördel), on ainuke eelis Tartu Ülikooli õppekava läbimisel see, et olemasoleva õppekavade vastavusanalüüsi tabeli tõttu on läbitud õppeainete hindamine nende kogumis kutse taotlejale lihtsam. See aga ei vähenda teiste akrediteeritud ülikoolide õppekavade väärtust. Samuti on paljasõnaline kaebaja väide, et vastustaja riivab Tartu Ülikooli väidetava eelistamisega ülikoolide ja teadusasutuste autonoomiat. Kutse andmise eeltingimuste mittetäitmine polnud mingil viisil seotud mõne konkreetse ülikooli õppekava kui terviku ebasobivusega. Kohtu seisukoht
44. Kohus võtab kõigepealt seisukoha täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse osas. Kaebaja esitas 23.10.2015 kohtule vastuse vastustaja vastuväidetele ning avalduse võtta asja juurde 23.10.2015 allkirjastatud praktika hinnang, tõendid õppimisest ja sellega kaasnevatest kuludest ning kirjavahetus kutsekomisjoni esimehega. Kohus võtab asja juurde kaebaja 23.10.
45. a vastuse vastustaja vastuväidetele ning jätab asja juurde võtmata kaebaja poolt 23.10.2015 esitatud täiendavad materjalid, kuna need ei ole käesoleva haldusasja lahendamisel asjakohased. Kohus ei saa arvestada hilisemat praktika hinnangut, kuna tühistamisnõude lahendamisel saab kohus kontrollida vaidlusaluste otsuste õiguspärasust nende vastuvõtmise hetkel, mil täpsustatud praktika hinnangut ei eksisteerinud. Kuigi kaebaja märkis, et ta jätab endale õiguse nõuda põhjendamatute kulutuste hüvitamist, ei ole käesolevas asjas esitatud hüvitamisnõuet, mistõttu kaebaja täiendõppega kaasnevad kulud ei mõjuta käesoleva asja otsustamist. Samuti ei saa kaebaja täiendõppega seotud selgitustaotluse lahendamine mõjutada vaidlusaluste otsuste õiguspärasust.
46. Käesolevas asjas on vaidlustatud EPL-i kliinilise psühholoogia kutsekomisjoni 26.03.
47. a otsus, millega ei antud kaebajale kliinilise psühholoogi (tase 7) kutset, ning sama otsuse kohta 14.05.2015 tehtud EPL-i komisjoni vaideotsus. Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu 11.12.
48. a protokollilise otsuse nr 6.1-7/17 punktiga 1.2.1 kuulutati Eesti Psühholoogide Liit psühholoogia kutseala kutsete kutse andjaks kutseseaduse § 10 lg 1 tähenduses. Seega on vaidlusalused otsused on langetanud selleks pädev asutus.
49. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsustega on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi ning lähtub eeldusest, et akrediteeritud õppekavades läbitud ained tagavad automaatselt kutsealase pädevuse. Kaebaja väitel on põhjendamatu komisjoni 14.05.
50. a hinnang, et teatud ained ei sisalda vajalikul määral selliseid materjale, et seda nõutud oskuste omandamisena välja tuua. Tervishoiu ja Sotsiaaltöö Kutsenõukogu 11.12.
51. a otsusega nr 17 kinnitati kutse andmise kord kliinilise psühholoogia kutsetele (kutse andmise kord, tl 31-36) ning hindamisstandard kutsestandardi kliiniline psühholoog, tase 7 juurde (hindamisstandard, tl 19-30). Seega tuleb kliinilise psühholoogi (tase 7) kutse andmisel lähtuda nimetatud kutse andmise korrast ja vastavast hindamisstandardist. Kohus selgitab, et üksnes akrediteeritud õppekava läbimine ei taga automaatselt kutse andmist, sest kutse andmiseks on kehtestatud detailne kord, kuidas hinnata taotleja teadmisi ja oskusi. Hindamisstandardi p-st 2 tuleneb, et hindamise esimeses etapis hindab kutsekomisjon taotleja poolt esitatud haridus- ja praktikadokumente, sh tema hariduse analüüsi jm lisamaterjale. Samast punktist nähtub, et taotleja tõendab esimeses etapis hinnatavaid kompetentse 5 dokumentidega. Hindamisstandardi p-st 3 tuleneb, et iga kutsekomisjoni liige peab andma läbivate kompetentside (B2.3, B2.6, B2.7 ja B.2.22) täidetuse kohta märke taotlejate koondtabelisse (vorm H1, tl 29 pöördel) ning üksnes positiivne märge on aluseks taotleja lubamisele hindamise teise etappi. Ühtlasi tuleb kutsekomisjonil hindamisstandardi p 3 kohaselt hinnata neile esitatud dokumentide põhjal nii kohustuslikke kompetentside kui ka kõikide valitavate ja täiendavate kompetentside täitumist (vormid H2-H5, samas).
52. Kohus nõustub vaidlustatud otsuste põhilise järeldusega kaebaja hariduse puudulikkuse kohta järgmistel põhjustel. a) Hindamisstandardi p-st 4 tulenevalt on bakalaureuseastmes kohustuslik läbida muuhulgas tabeli 1 kohaselt Eetika teadmisi ja oskusi puudutav ainekursus Eetikakoodeksite ja kutse-eetika kohta ning Akadeemilisi oskusi puudutav ainekursus teadusuurimuste eetika kohta (tl 20 pöördel) – kaebaja on hariduse analüüsis soovinud neid asendada Andmehalduse kursusega (tl 84-85). Hindamisstandardi tabeli 2 kohaselt tuleb magistriastmes läbida Eetika teadmisi ja oskusi puudutavad ainekursused Eetiliste põhimõtete teadmine ja rakendamine ning Eetikapõhimõtete ja eetikakoodeksite kutsetöös rakendamise oskuste treening (tl 21) – kaebaja on hariduse analüüsis soovinud neid asendada Teadusfilosoofia kursusega (tl 86). Seega saab nõustuda vastustaja hinnanguga, et kaebaja ei ole läbinud ühtegi eetika teadmisi ja oskusi puudutavat kursust ning on püüdnud neid asendada kursustega, mis ei käsitle põhiteemana eetikakoodekseid, kutse-eetikat, teadusuurimuste eetikat, eetiliste põhimõtete teadmist ja rakendamist ega eetikapõhimõtete ja eetikakoodeksite kutsetöös rakendamise oskuste treeningut. b) Hindamisstandardi tabeli 2 kohaselt tuleb magistriastmes läbida Metodoloogia teadmisi ja oskusi puudutavad ainekursused, mida on põhjalikult kirjeldatud hindamisstandardi tabelis 2 (sh keerukamad uurimustekavad, põhi- ja keerukam multivariatiivne statistika, erinevad analüüsi meetodid, tl 21). Kaebaja on hariduse analüüsis soovinud neid asendada Eneseregulatsiooni ja identiteeti ning Koolivägivalla ja lastetõrjutuse psühholoogilisi probleeme käsitlevate kursustega (tl 86). Kohtu hinnangul ka siin ei vasta kaebaja poolt märgitud kursused mingilgi määral hindamisstandardi tabelis 2 toodud nõuetele Metodoloogia teadmiste ja oskuste omandamise kohta. Kohus leiab, et arvestades eelviidatud kutse andmise protsessi, ilmseid puudusi kaebaja õpingutes ning vastustaja selgitusi akrediteeritud õppekavade võrdse väärtuse, näidisena kasutatava õppekavade vastavusanalüüsi tabeli ja kutsestandardist lähtumise kohta (käesoleva otsuse p 7.7, vastustaja 07.09.
53. a vastuse p-d 2.6-2.6.11), on kaebaja väited võrdsuspõhiõiguse ja ülikoolide autonoomia rikkumisest alusetud.
54. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud otsustest ei nähtu, millised täiendõppena kursuste läbimist tõendavad dokumendid ei vasta nõuetele ja millised dokumendid on esitamata. Kaebaja hinnangul vastavad täiendõppe kursuste tunnistuste koopiad hindamisstandardis esitatud nõuetele. Kaebaja on esitanud täiendõppe kursuste läbimist tõendavad tunnistused – seda pole ka vastustaja kahtluse alla seadnud. Vastustaja on esitatud tõendite põhjal lugenud hindamisstandardile vastavaks järgmised täiendõppena läbitud kursused: Kognitiivkäitumisteraapia sissejuhatav kursus; Testiteooria ja testide koostamine; Vaimsed võimed ja nende testimine (eelnevad kolm kursust tl 83 ja tl 127); Sissejuhatus kognitiivsesse remediatsiooni (tl 84 ja tl 127 pöördel). Kohus märgib, et nimetatud ainete puhul on kaebaja esitanud vastustajale dokumendid, millest nähtub lisaks aine läbimisele ka kursuse sisu 6 ülevaade ja ühtlasi selle seotus psühholoogiaga (tl 99-103, 107-109, 111). Vastustaja on komisjoni 14.05.
55. a otsuses märkinud, et osade täiendõppena läbitud kursuste puhul (Motiveeriv intervjuu; Viha juhtimise treening; Sotsiaalsed oskused; Eluviisitreening uimastite sõltlastele; Kognitiiv-käitumuslik programm Õige hetk; Inimkaubanduse ohvrite nõustamine; Grupitöö läbiviimise metoodika; tl 84 ja 127 pöördel) puudub kaasasolevate tunnistuste põhjal tõestus, et tegemist on psühholoogia-alaste täiendustega, seega ei sisalda kursus vajalikul määral selliseid materjale, et seda nõutud oskuste omandamisena välja tuua. Seejuures on kaebaja viimati nimetatud kursustest kuue kohta esitanud üksnes kursuse läbimist kinnitavad tunnistused (tl 104-105, 110, 112-114) ja seitsmenda kohta tunnistuse koos läbitud teemadega (tl 98 ja 106). Üksnes tunnistuse ja täiendkursuse pealkirjaga ei saa tõendada, milliseid oskusi ja teadmisi on vaadeldava kursuse raames omandatud. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult leidnud, et seitsme mittevastavaks loetud täiendõppe kursuse osas ei nähtu kaebaja esitatud dokumentidest läbitud teemade kvalifitseerumine psühholoogia-alasteks täiendusteks ning seetõttu ei saa vastavaid kursuseid hindamisstandardis nõutud oskuste omandamisena välja tuua. Arvestades, et kutse taotleja kohustus on tõendada enda kompetentse tulenevalt hindamisstandardi p-st 2 ning et kutsekomisjon lähtub neile esitatud dokumentidest vastavalt hindamisstandardi p-le 3, siis on taotluse esitajal kohustus esitada dokumendid, millest nähtub nõutavate kompetentside omandamine. Seega tuleb kaebajal lisaks täiendõppe läbimist tõendavale tunnistusele esitada kutsekomisjonile ka kursuse sisu kirjeldavad materjalid (tunnistuse lisa, päevakava, sisukord vmt), millest nähtub konkreetse hindamisstandardis nõutava valdkonna oskuste omandamine. Komisjoni 14.05.
56. a otsuses on selgelt välja toodud, et kaebaja esitatud dokumendid ei tõendanud läbitud kursuste vastavust hindamisstandardile. Seega on alusetu kaebaja väide põhjendamiskohustuse rikkumisest. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsusest toodud põhjenduste ja järeldustega, ei tähenda, et otsused on põhjendamata.
57. Kaebaja leiab, et praktika tuleb lugeda arvestatuks, kuna see sisaldab vajalikul hulgal praktika tunde ning kusagilt ei tulene, et praktika hinnang peab olema antud kõikide kompetentside kohta. Kaebaja väitel on juhendajate nimed, juhendamise ajavahemik, maht ja sisu kirjeldatud praktika kokkuvõttes. Praktika ja tööjuhendamise kokkuvõtte alguses on juhendajatena loetletud kolm isikut (tl 89) ning sama dokumendi lõpus on juhendajatena loetletud neli isikut (tl 92). Juhendatud kliinilise praktiseerimise hinnangu alguses on loetletud neli juhendajat (tl 93), kuid selle on allkirjastanud üksnes kaks juhendajat ja juhendatav (tl 96). Praktika hinnangus ega praktika ja tööjuhendamise kokkuvõttes ei ole välja toodud juhendamise ajavahemikku ja valdkonda juhendajate lõikes, mistõttu on kaebaja esitatud dokumentide pinnalt arusaamatu, millistes valdkondades iga konkreetne juhendaja praktikanti juhendas. Eelnev viitab kaebaja hooletusele praktika läbimist tõendavate dokumentide vormistamisel, kuid see pole ainus puudus, mis tingis praktika arvestamata jätmise. Juhendajad on praktika hinnangus viie tegevuse osas märkinud, et neil polnud piisavalt andmeid, et juhendatavat hinnata (tl 93-96). Ekslik on kaebaja seisukoht, et praktika hinnang ei pea olema antud kõikide kompetentside kohta. Nimelt tuleneb hindamisstandardi p-st 8, et esmataotlejad täidavad muuhulgas juhendatud praktika kokkuvõtte vormi ning tööjuhendaja hinnangu vormi (tl 30). Hindamisstandardi p 2 kohaselt tõendab taotleja kompetentse dokumentidega. Taotleja kohustus kompetentside tõendamiseks ei ole täidetud, kui juhendatud 7 praktika kokkuvõtte vorm on täidetud ebaselgelt ning tööjuhendaja hinnangu vormis on osad kompetentsid hindamata, sest juhendajatel ei olnud hindamiseks piisavalt andmeid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et hindamisstandardi p-d 2, 3 ja 8 koostoimes viitavad üheselt sellele, et praktikaaruandes tuleb anda hinnang kõigi hindamisstandardis ja praktika kokkuvõtte vormis nimetatud kompetentside kohta, kuna vastasel juhul ei ole kutsekomisjoni liikmetel võimalik anda omapoolset hinnangut, kas taotleja puhul on kõik kompetentsid täidetud. Arvestades, et 01.02.
58. a praktika hinnangus ei olnud hinnatud mitmeid kutse jaoks olulisi erialaseid kompetentse (juhendatava hinnanguoskuseid, sekkumiste struktureerimist, sekkumiste planeerimist, sekkumiste läbiviimist ja enesepeegeldust), ei olnud kutsekomisjoni liikmetel võimalik nende kompetentside osas positiivset märget teha ja kaebajat hindamise teise etappi lubada. Ühtlasi on õige vastustaja järeldus kliinilise psühholoogi poolt juhendatud praktika puudulikuks lugemise kohta. Kohus selgitab, et üksnes praktika tundide sooritamine ei pruugi anda kutse saamiseks vajalikku pädevust, seetõttu tulenebki kutse andmise korrast ja hindamisstandardist vastustajale kohustus hinnata kaebaja kompetentsust ning kaebajale kohustus esitada enda kompetentsuse tõendamiseks piisavad tõendid, millest nähtuks erialaks vajalike oskuste ja teadmiste rakendamine ning juhendaja hinnang vastavatele tegevustele.
59. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MTÜ Eesti Psühholoogide Liidu kliinilise psühholoogia kutsekomisjoni 26.03.
60. a otsus ja Eesti Psühholoogide Liidu komisjoni 14.05.
61. a vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Seega jääb kaebus rahuldamata.
62. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja taotles menetluskulude (õigusabikulud) hüvitamist summas 780 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja on enda põhitegevuse valdkonnas toimuvas kohtuvaidluses kasutanud advokaadi õigusabi. Sellise õigusabi kasutamine ei olnud kohtu hinnangul praeguses kohtuasjas vajalik. Seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 8