KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-9

) § 16 lg 3 alusel ei ole võimalik, sest pikklesta püük antud piirkonnas on olnud keelatud üle 10 aasta.

§ 16

lg-st 3 tulenevalt moodustub ajalooline püügiõigus kolmel eelneval aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste alusel. Kui kolmel eelmisel aastal püügivõimalusi õiguspäraselt omandatud ei ole, ei ole ka ajaloolist püügiõigust. Pikklesta puhul on tegemist püügivõimaluse esmakordse kehtestamisega, taotlejatel puudub ajalooline püügiõigus kalapüügiseaduse tähenduses.

§ 16

lg 3 kolmanda lause kohaselt loetakse püügivõimalus omandatuks, kui see on kalapüügiloale kantud ja selle eest on tasutud.

§ 134

lg 1 kohaselt nimetatakse püügivõimaluseks kutselise kalapüügi luba, mis antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu piires. Eeltoodut arvestades ei ole ükski ettevõtja viimase kümne aasta jooksul pikklesta püügivõimalust omandanud. Samuti ei saa kohaldada

§ 16

lg-t 33, kuna eelnevatel aastatel ei ole NAFO kaitse- ja rakendusmeetmetega ning EL püügivõimaluste määrustega pikklesta püügivõimalust 3NO püügipiirkonnas kehtestatud. Seetõttu ei saa eelnevatel aastatel selles püügipiirkonnas muude sihtliikide püüdmisel kaaspüügina saadud pikklesta käsitada muul kujul oleva püügivõimalusena. Eestile eraldatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist, seega tuleb püügivõimalused

§ 16lg 32 kohaselt müüa enampakkumisel. 2

§ 16lg 33 alusel vaatama uuesti läbi tema 3.

märtsil 2015 esitatud taotlus pikklesta kalapüügiloa andmiseks 3NO piirkonnas. Kaebuse kohaselt oleks tulnud enampakkumise korraldamise otsustamise asemel anda püügivõimalus kaebajale kui ainukesele selles piirkonnas ka varasemalt õiguspäraselt pikklesta püüki teostanud isikule. Nimelt teostab kaebaja kõnealuses piirkonnas railiste (SKA) ja meriahvenate (RED) sihtpüüki, millega on kaaspüügina paratamatult kaasnenud ka pikklesta püük. Kaaspüüki tuleb käsitleda „muul kujul püügivõimaluse kasutamisena“

16 lg 33 tähenduses, mistõttu on enampakkumise läbiviimine õigusvastane.

1. Põllumajandusministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. mai
4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus käskkirja nr 50 vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole

§ 16

lg-s 33 sätestatud pikklesta püügivõimalust muul viisil omavaks isikuks, mistõttu käskkiri ei saa tema subjektiivseid õigusi puudutada.

§ 16

lg-s 33 sätestatud muul kujul püügivõimaluse varasem kasutamine ei ole samastav

§ 17lg-s 3 sätestatud mittesihipärase kaaspüügiga.

Püügikeelu all oleva liigi kaaspüügina püüdmine ei ole käsitatav

§ 134

lg-s 1 defineeritud püügivõimalusena, mida saaks varasemalt püügivõimaluse vormilt kanda üle uuele vormile (

§ 16lg 33).

Kaaspüük on soovimatu püük, mille puhul püügiõigusega mittehõlmatud kalaliigid jäävad püügivahendisse nende kalade kõrval, kelle püüdmiseks isikule püügivõimalus ja püügiluba on antud. Kaaspüük ei anna püügiluba omavale isikule õigust püüda püügiloale kandmata liike. Selle regulatsiooni eesmärgiks on välistada õiguspärase kalapüügiga tegelevate isikute õigusvastane käitumine olukorras, kus püügivahendisse satuvad ka teised kalaliigid. Seda ei saa aga samastada püügivõimalusega kalapüügiseaduse mõttes, kuivõrd tegemist on kalapüügi olemusest tuleneva paratamatusega, mitte olukorraga, mida kalapüügiseaduses reguleeritakse kui püügivõimalust.

§ 16

lg 33 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et muul kujul varem kasutatud püügivõimalus on

§ 134

lg-s 1 nimetatud püügivõimalus, mille asemel või mille kõrvale kehtestatakse täiendavalt uus

§ 134lg-s 1 sätestatud püügivõimalus.

Olukorras, kus varasemat

§ 134

lg-s 1 sätestatud püügivõimalust konkreetse liigi püüdmiseks ei ole kehtestatud, kohaldub

§ 16

lg 32 ning see esmakordselt kehtestatud püügivõimalus tuleb müüa enampakkumisel, kui esitatud taotlused ületavad püügivõimalusi. Enampakkumise korraldamisega tagatakse püügivõimaluse eest suurima tasu saamine ning ettevõtjatele võrdne võimalus püügiluba saada. See ei kahjusta kaebaja ettevõtluse majanduslikku stabiilsust, arvestades, et tal varasemalt pikklesta püügiluba puudus ning ta püüdis pikklesta kaaspüügina selle eest eraldi kalapüügiõiguse tasu maksmata. Majandustegevuse stabiilsuse sidumine kaaspüügiga on asjakohatu. Kaaspüük ei tekita ka õiguspärast ootust seeläbi hõivatud kalaliigi püügivõimaluse saamiseks. Ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus, sest kalapüügiseadusest tulenevalt ei ole Põllumajandusministeeriumil kohustust

§ 16lg-s 33 sätestatud viisil kaebajale püügivõimaluse eraldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. MFV Lootus OÜ esitas
2. juunil 2015 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Halduskohtu
3. märtsi
4. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant jääb oma seniste seisukohtade juurde. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) Püügivõimaluste jaotamine on Euroopa Parlamendi ja nõukogu
5. detsembri
6. a määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta (edaspidi määrus 1380/2013) art 16 3

§ 16

lg 33 ei viita

§ 134

lg-le 1 ega nimeta, et muul kujul varasem kasutamine peab olema üks

§ 134lg-s 1 loetletud püügivõimaluste liikidest.

Selline tõlgendus pole kooskõlas ka sätte eesmärgi ega normide loogikaga, sest juhul, kui püügivõimalus on varem juba kehtestatud (teise püügiühiku alusel), ei ole seda võimalik uuesti esmakordselt kehtestada.

§ 16

lg-de 3 ja 33 sisuks on, et kui üks isik on varem püüdnud kalaliiki kaaspüügina, siis sihtpüügi võimaluse esmakordsel kehtestamisel tuleb püügivõimalus anda sellele isikule; 3) Apellant on ainus isik, kes on viimasel kolmel aastal omandanud pikklesta püügivõimaluse. Kaaspüük on üheks kalapüügiseadusega reguleeritud püügiviisiks. Halduskohtu järeldus, et kuivõrd kaaspüüki ei reguleerita loaga, ei ole tegemist püügivõimalusega, on vale, sest sihtpüügi loaga kaasneb ka kaaspüügi õigus ning õiguspärast kaaspüüki ei saaks toimuda ilma sihtpüügiloata. 6. Põllumajandusministeerium (alates 1. septembrist 2015 Maaeluministeerium) jääb oma kirjalikus vastuses seniste seisukohtade juurde ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Määruse nr 1380/2013 preambula p 29 ei oma

§ 16lg 33 sisustamisel tähendust.

See määrus ei sisalda normi ega eesmärki, mis paneks liikmesriigile kohustuse määrata kalaliigi püügivõimalus sellele isikule, kes varem on seda kalaliiki ükskõik millisel õiguspärasel viisil püüdnud võib püüab seda kaaspüügina. Lisaks ei pea saagi eeldatavat liigilist koosseisu tingimata hindama minevikus toimunud asjaolude, nt kaaspüügi alusel. Püügivõimaluse definitsioon on sätestatud

§ 134lg-s 1 üheselt ja seaduse tekstis läbivalt.

Kaaspüügi teataval määral aktsepteerimine ei tähenda üldist luba selle liigi püügiks ning tahtlik kaaspüük pole lubatud.

§ 16

lg 33 eesmärk on reguleerida olukorda, kus enne püügivõimaluse esmakordset kehtestamist on kõnealust kalaliiki püütud muul kujul püügivõimaluse alusel, nt asendatakse aastase lubatud püügipäevade arvuna kehtestatud püügivõimalus aastase lubatud väljapüügimahuna. Apellandi väide viimasel kolmel aastal omandatud pikklesta püügivõimaluse kohta on paljasõnaline. NAFO püügipiirkonnas 3NO ei olnud aastatel 19952014 pikklesta püügivõimalust kehtestatud. Teist liiki kalade sihtpüügiload püügipiirkonnas 3NO ei tõenda selles piirkonnas pikklesta püügivõimaluse omandamist.

1. Reyktal AS ja OÜ Tromtal paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Asjas on vaidlus kalapüügiseaduses kasutatud püügivõimaluse mõiste sisustamise üle. Apellandi arvates on kalapüügiloale kandmata kalaliigi püüdmine õiguspärase kaaspüügi korras

§ 16

lg-s 33 sätestatud „püügivõimaluse kasutamine muul kujul.“ Taoline tõlgendus tähendaks, et püügivõimaluste piiratuse olukorras, millega praegusel juhul tegemist on, tuleks ajaloolise püügiõiguse regulatsioonist (

§ 16lg 3) tulenevalt eelistada püügivõimaluste jaotamisel apellanti. 4

§ 134

lg 1 sätestas, et kutselise kalapüügi luba antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt.

§ 16

lg-st 3 tulenevalt jagati juhul, kui veeala lubatud püügivõimalused kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses ei võimalda, püügivõimalused nende taotlejate vahel, kes olid eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud, tagades nõnda ajaloolise püügiõiguse. Sama lõike 3. lause nägi ette, et püügivõimalus loetakse omandatuks, kui see on loale kantud ja selle eest on tasutud või see on loaga välja võetud, kui tasu maksmine ei ole nõutav.

§ 16

lg 33 kohaselt tuli juhul, kui esmakordselt kehtestatud lubatud püügivõimalust on varem kasutatud muul kujul ja lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, rakendada püügivõimaluste jaotamisel sama paragrahvi lõikes 3 sätestatut, arvestades ajaloolise püügiõiguse arvutamisel varasemal kujul kasutatud püügivõimaluse ümber uuele kujule. Kaaspüügi definitsiooni andis

§ 17

lg 3, sätestades, et kaaspüük on püügiloaga lubatud kalaliigi kõrval püünisesse sattunud ja väljapüütud alamõõdulised kalad või teised kalaliigid. 11. Halduskohus ei ole tõlgendanud „esmakordselt kehtestatud püügivõimaluse muul kujul kasutamist“ ekslikult. Nõustuda ei saa hinnanguga, et kaaspüüki selle tingimuse alt välistav tõlgendus ei põhine normi tekstil ega ole kooskõlas sätte eesmärgi ja normide loogikaga. Kalapüügiseadus sidus kalapüügivõimaluste omandamise läbivalt kalapüügiloaga.

§ 16

lg 3 tekstis olid need samuti sõnaselgelt seotud, kuivõrd püügivõimalus loeti omandatuks, kui see oli loale kantud või loaga välja võetud. Ka uue kalapüügiseaduse sisu pole selles osas muutunud. Arvestades seejuures

§ 17

lg-s 3 sisaldunud kaaspüügi definitsiooni ning

§ 134

lg 1 määratlust, oleks meelevaldne paigutada püügivõimaluse muul kujul kasutamise alla teatud kalaliikide püüdmine kaaspüügi korras. 12. Kalapüügiluba antakse püügivõimaluste kasutamiseks ehk teisisõnu kehtestatakse püügivõimalused püügiloa alusel. Konkreetse kalaliigi püüdmiseks väljastatud püügiloa omamisest ei saa aga tuletada kaaspüügi korras püütud teist liiki kalade püügivõimalust kalapüügiseaduse mõttes. Ehkki kaaspüük on kalapüügiseaduse järgi õiguspärane, ei saa seda käsitada püügivõimaluse muul kujul kasutamisena. Erinevalt kaaspüügist on püügivõimalus

§ 134

lg-st 1 tulenevalt määratletud konkreetsete koguste kaupa, väljendades väljapüügimahtu või püügipäevade, püügivahendite või kalalaevade arvu. Seda seisukohta toetab ka nõukogu

1. novembri
2. a määruse (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, art 4 p-s 32 sisalduv definitsioon, mille kohaselt kalapüügivõimalus on koguseliselt kindlaks määratud kalapüügiõigus väljendatuna saagis ja/või püügikoormuses. Kuna pikklesta püük oli praegu kõne all olevas püügipiirkonnas enne NAFO
3. a kokkulepet keelatud, ei saanud apellant eelneval kolmel aastal omada seal koguseliselt määratletud pikklesta püügivõimalust. Apellandi poolt viidatud teiste kalaliikide püügilubade omamine kõnealuses piirkonnas ei tõenda pikklesta püügivõimaluse omamist selles püügipiirkonnas.
4. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et määrus 1380/2013 ei kanna endas apellandi poolt väljatoodud eesmärki. Määruse art 16 lg 6 kohaselt otsustab püügivõimaluste jaotamise iga liikmesriik ise. Ehkki määrus lähtub püügitegevuse jätkusuutlikkuse tagamise eesmärgist, nähes mh ette tagasiheite järk-järgulise vähendamise, ei tulene sellest liikmesriigile kohustust jagada püügivõimalusi üksnes senisele kaaspüügile tuginedes.
5. Ülaltoodust tulenevalt on õige halduskohtu järeldus, et käskkiri nr 50 ei riku apellandi subjektiivseid õigusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata nii tühistamis- kui kohustamisnõude osas. 5