KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Pärnu Haldusasja number 3-15-1739 Haldusasi T.M.i kaebus Lääne Prefe

) sätete alusel ning arestimaja kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju eest saab vastutada Politsei- ja Piirivalveamet. 6.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse kohaselt seisnes kahju kaebaja tervise kahjustamises. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel ei pea kaebaja tingimata tõendama kahju tekkimist ega selle suurust samamoodi nagu peaks seda tegema varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Mittevaralise kahju puhul pole selline tõendamine sageli ka võimalik. Seetõttu piisab mittevaralise kahju nõude esitamisel sellest, kui kaebaja põhjendab kahju tekkimist ning toob esile asjaolud, mille pinnalt on usutav sellise kahju tekkimine. Leian aga, et kaebaja ei ole antud juhul esitanud ühtki adekvaatset põhjendust, mille pinnalt võiks asuda seisukohale, et arestimajas viibides sai kaebaja mingisuguseid tervisekahjustusi. Kaebaja ei ole kaebuses tuginenud küll inimväärikuse alandamisele, ent ka seda, et kaebaja oleks end arestimajas viibides sealsetest tingimustest tulenevalt alandatuna tundnud, ei ole kaebaja väitnud, veel vähem sellist väidet põhjendanud. 7.

§ 7

lõikest 1 tuleneb muuhulgas kahju hüvitamise nõudeõiguse eeldusena see, et isik on eelnevalt püüdnud kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju (või selle suurenemise) vältimiseks. Vastustaja on kohtule esitatud kirjalikus seletuses selgitanud, et kaebaja ei esitanud arestimajas viibimise ajal ametnikele mitte ühtki kaebust kinnipidamistingimuste kohta ega kaevanud oma tervise üle. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks selliseid avaldusi teinud. Järelikult ei ole selles asjaolus vaidlust. See aga viitab üheselt sellele, et Pärnu arestimajas viibimise ajal ei tundud kaebaja mingisuguseid selliseid kannatusi, mille puhul saaks rääkida rahas hüvitamisele kuuluva kahju tekkimisest. Kui kaebajal sellised kannatused tekkisid (tulenevalt sellest, et tal puudus võimalus värskes õhus viibida), oleks ta pidanud vahetult sellele reageerima ning nõudma võimalust viibida vabas õhus. Siinkohal tuleb tähele panna, et ASkE § 31 lg 2 kohaselt võimaldatakse arestimajas viibijal tema soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all vabas õhus. Seega esmaseks eelduseks, et arestimajas kinni peetav isik vabas õhus viibimise võimaluse saaks, on see, et ta selleks ise soovi avaldab. Antud juhul kinnitab arestimaja vanema politseikapten F. Linnu ettekanne ja sellele lisatud väljavõte arestimaja töö arvestuse raamatust (tl. 22), et kaebaja ei ole esitanud kogu arestimajas viibimise perioodil mitte ühtki suulist ega kirjalikku avaldust. Ka kaebaja ise pole väitnud, et ta oleks värskes õhus viibimiseks arestimajas 3 viibimise ajal soovi avaldanud. Neil asjaoludel ei saa muuhulgas vastustajale ette heita, et kaebajal värskes õhus viibimist ei võimaldatud.

1. Kuigi olukorras, kus kaebaja väiteid mittevaralise kahju tekkimine pole ei põhjendatud ning vastustajale ei saa ette heita õigusvastast käitumist, ei ole vaja hinnata kohtule esitatud nõude suurust, pean otstarbekaks siiski märkida, et isegi kui kaebaja oleks avaldanud soovi iga päev tund aega vabas õhus viibida ning vastustaja seda talle siiski võimaldanud poleks, ei oleks ilmselt mõeldav 23 päeva kestnud sellistes tingimustes viibimise juures rahalist hüvitise välja mõistmine. Päris kindlasti ei saaks selline hüvitis isegi ligilähedaselt küündida kaebuses nõutud 2300 euroni. Isegi kui oleks usutav kaebaja tervise kahjustamine või inimväärikuse alandamine sel määral, et see vääriks rahas hüvitamist, saaks kõne alla tulla vähemalt kümme korda väiksem hüvitis, arvestades seda, et näiteks SKHS § 11 lõikest 4 tulenevalt olnuks vaidlusalusel ajal süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest arvestatava hüvitise määraks 36 eurot päeva kohta. On ilmne, et kahju, mis tekkis seoses sellega, et kaebajal polnud võimalik iga päev tund aega värskes õhus viibida, ei saa ligilähedaseltki olla sama suur, kui kahju, mis seisneb selles, et isikult on kokkuvõttes alusetult vabadus võetud.
2. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja pole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 4