3-11-256/18

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-256 Otsuse kuupäev

1. juuni 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus Justiitsministeeriumi peale vanglate relvastatud eriüksuse poolt 05.03.2010 tekitatud 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Kohtuistung 19.05.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: R.K. /isikukood xxx /, Vastustaja: Justiitsministeerium /registrikood 70000898/, esindaja Viorica Tšaikovski. Resolutsioon Jätta R.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.07.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 31.01.2011 esitas R.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-13), milles ta palus mõista Justiitsministeeriumilt talle tekitatud mittevaralise kahju eest välja 5000 eurot. Kaebaja kirjeldas 05.03.2010 toimunut märkides seejuures, et selle päeva varahommikul toimetati teda relvastatud eriüksuse saatel Viru Vanglast Tallinnasse kohtuistungile bussi kitsas lukustatud kongis, kus ei olnud võimalik liigutada ja lisaks pandi peale veel ka keskelt liikumatud käe- ja jalarauad, mis takistasid verevarustust, tekitasid piina ega võimaldanud hiljem sõrmi liigutada. Põhiseaduse § 10, § 11, § 18 lg 1, § 25 ja § 28 lg 1, vangistusseaduse § 4’ lg 1 ja § 70 lg 1, riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 ja 2, võlaõigusseaduse § 128 lg 5, justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 § 1, Euroopa Vanglareeglistiku punktile 32.2, mitmetele Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ning õiguskantsleri seisukohtadele tuginedes leidis kaebaja, et kuna ta pole oma käitumisega andnud põhjust jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamiseks, oli niisugune tegevus õigusvastane, ebaproportsionaalne, ebainimlik, alandas tema inimväärikust, kahjustas tervist ning põhjustas piina, hirmu, heaolu langust ja füüsilist valu veel mitu päeva hiljem. 27.04.2011 edastatud täienduses (tl 62-71) kirjeldas R.K. veelkord toimunut lisades, et oli vaidlusalusel perioodil kohtualune, süüdimõistev kohtuotsus pole jõustunud ja tegelikult on kogu kohtuprotsessi vältel teostatud saatmisi relvastatud üksuse julgestusel, kuid varem kordagi käe- ja jalaraudu ei kohaldatud ning teda ohtlikuks ei peetud. Veel märkis ta, et vastustaja on asunud vastutusest pääsemiseks esitama tema kohta ebaõigeid, laimavaid ja tõendamata andmeid ning väitis, et talle pandud keskelt liikumatud käerauad võimaldasid käsi ainult kindlas asendis hoida ja olid nii tihedalt ümber, et ta ei saanud nendega ise endal randmeid soonida. Viiteid oma 14 aasta tagustele põgenemistele pidas ta asjakohatuteks ja väitis, et hinnang tuleb anda antud ajas ja ruumis.
4. Justiitsministeeriumi vastuses (tl 37-41) paluti kaebust mitte rahuldada, kirjeldati relvastatud eriüksuse ja käe-ja jalaraudade kasutamise õiguslikke aluseid ning väideti, et kriminaalasja nr 1-078640 arutamisel rakendati suure arvu kohtualuste, eluaegsete kinnipeetavate osalemise ja avalikkuse tähelepanuga seoses tavapärasest kõrgemaid turvameetmeid. Seejuures märgiti, et R.K. on eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetav, 07.06.1996 ja 02.01.1997 kohtuotsustega karistatud vahistatuna põgenemise eest, 15.12.2008 riskihindamise järgi ametnikele ja avalikkusele üliohtlik ning tema põgenemisohtu ei ole välistatud. Valitud meetmeid ja kaebaja isikuvabaduse riivet peeti õiguspäraseks, proportsionaalseks, sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks ja väideti, et vastav tegevus oli suunatud mitte tagajärgede likvideerimisele vaid ennetamisele ja „Euroopa vanglareeglistiku“ punkt 68.2a järgi lubatav. Veel märgiti, et väited käe- ja jalaraudadest tekitatud vigastustest pole usutavad, tõendatud ega kooskõlas kiirabi ja vangla meditsiinitöötaja tuvastatud asjaoludega, kiirabi on olukorda normaalseks pidanud ja paanikahäire diagnoosinud, füüsilise jõu kasutamist ei ole toimunud, kaasnenud tagajärjed olid kaebaja enda tahtliku tegevuse tulemus, neid tuleks tema isikut, meetmete kohaldamise kestust ja viisi arvestades mõõdukateks ja paratamatult kaasnevateks pidada ning need ei toonud kaasa riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitatavat tervise kahjustamist ja toimunud pole ka kaebaja inimväärikuse alandamist. 10.05.2011 edastatud täienduses (tl 92) rõhutas Justiitsministeerium Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-63-09 seisukohale tuginedes, et saatmisel kohaldatava ohjeldusmeetme kasutamise näol on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, selle rakendamine toimub piiratud teabe põhjal tulevikku suunatud prognoosi alusel ja neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist ei saa arvesse võtta.
5. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Justiitsministeeriumi esindaja kirjalikult esitatu juurde. R.K. kinnitas, et kahju põhjustas talle käe- ja jalaraudade kasutamine olukorras, kus ta oli niigi paigutatud kitsasse lukustatud kongi, pidas seda ebaproportsionaalseks jõu kasutamiseks ning väitis, et raudade jõuga peale surumine tekitas talle hirmu ja pikaajalise füüsilise valu, muutis sõrmed kangeks ega võimaldanud kohtuistungil osaleda. Veel avaldas ta kahtlust, et korraldus vahendite kasutamiseks on tehtud tagantjärele. Viorica Tšaikovski väitis, et talle teadaolevalt on kaebaja suhtes käe- ja jalaraudu ka varem kasutatud, pidas toimunut tavapäraseks ennetavate vahendite kohaldamiseks ning selgitas, miks on vanglavälised saatmised kõrgendatud riskiga. Ta leidis, et tegemist oli lubatud käe- ja jalaraudadega, nende kasutamine ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena ja ehkki kaebaja võis tunda valus väljendunud mõõdukaid kannatusi, pole kahju tekitatud ka tema tervisele. KOHTU PÕHJENDUSED
6. R.K. kaebuse nõue rajaneb tema arvates põhjendamatul käe- ja jalaraudade kasutamisel. Justiitsministeerium ei eita toimunut, kuid peab kasutatud meedet õiguspäraseks ja seega on sisuliselt ainsateks vaidlusalusteks küsimusteks ohjeldusmeetmete kasutamise põhjendatus ja see, kas nende kasutamine sai üldse põhjustada kaebajale tema poolt väidetud mittevaralise kahju. 2
7. Vangistuseaduse § 69 lg 1 ja 5 tulenevalt on ohjeldusmeetmed täiendavad julgeolekuabinõud, mida võib kohaldada muuhulgas raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetavale, kes on põgenemiskalduvustega või ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Vangistusseaduse § 70 lg 1 tulenevalt on käe- ja jalarauad lubatud ohjeldusmeetmeteks ning neid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Ka soovitusliku tähendusega Euroopa vanglareeglistik lubab punktis 68.2a käeraudu ja teisi füüsiliselt ahistavaid vahendeid kasutada ettevaatusabinõuna vangide teise kohta üleviimisel. Riigikohtu halduskolleegium asus lahendis nr 3-3-1-63-09 samuti seisukohale, et neid meetmeid saab kasutada ennetavavahendina, et maandada isikute elule ja tervisele suunatud julgeolekuriske, sel juhul on eesmärgiks õigushüve kahjustuse vältimine ning meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud hinnangu alusel, kas õigushüve kahjustus on tõenäoline või mitte. Tegemist on kaalutlusõiguse alusel langetatava otsustusega, mille puhul saab kohus kontrollida vaid selle õiguspärasuse eeldusi, kuid ei või hinnata sisulist otstarbekust. Kriminaalasja nr 1-07-8640 kohtuistungi protokoll (tl 82-90) kinnitab, et 05.03.2010 toimus R.K. osalusel Harju Maakohtus kohtuistung, kus arutati mitmete endiste vanglaametnike ja kinnipeetavate süüasja. On üldteada, et see kohtuasi oli suure avaliku tähelepanu all ja leidis kajastamist nii sõnas kui pildis. Mitmete raskete kuritegude eest eluaegset vangistust kandva kinnipeetava transportimine Jõhvis asuvast Viru Vanglast Tallinnasse sisaldab alati hulgaliselt julgeolekuriske, mida ei pruugi maandada pelgalt sõidukis asuvasse kambrisse lukustamine, sest pole ette teada, millised asjaolud ja olukorrad võivad pika teekonna jooksul ette tulla. Erilise tähendusega kohtuistungile toimetamine koos teise samas kriminaalasjas süüdistatava eluaegse kinnipeetavaga on kindlasti oluliselt suuremate julgeolekuriskidega ning seejuures ei pea ainumääravaks olema kinnipeetavate põgenemisohtlikkus või eelnevatel saatmistel aset leidnud agressiivne käitumine. R.K. on varasemaid põgenemisi ise tunnistanud (tl 66), tema individuaalsed täitmiskavad (tl 50 pöördel ja 72) vastavat ohtu ei välista ja aastal 2009 koostatu määratleb teda kõrgohtliku kinnipeetavana, kelle suhtes eksisteerib veel ka oht teiste kinnipeetavate poolt. See, et viimasel ajal pole tema käitumises tuvastatud midagi põgenemisele või agressiivsusele viitavat, ei muuda vastava ohu võimalust olematuks ega välista ohjeldusmeetmete kasutamist. See ei saa sõltuda asjaolust, kas varem on sama kinnipeetava saatmisel kasutatud sarnaseid meetmeid ning kas neid kasutati ka tagasiteel. Ühe ja sama süüasja kohtuistungitel võib olla erinev tähendus ning erinevad olukorrad on ka kohtuistungile minek ja sealt naasemine. Antud juhul hõlmas vastav ülesanne küll tagasi Viru Vanglasse või Tallinna Vanglasse saatmist (tl 43-44), kuid selle väidetav osaline järgimata jätmine ei saa mõjutada nõuetekohaselt täitetud osa õiguspärasust. On ilmselge, et ohjeldusmeetmete puhul piiratakse oluliselt kinnipeetava õigusi ja vabadust, kuid antud juhul olid nende rakendamiseks olemas ennetavatel julgeolekukaalutlustel rajanev põhjus, käe- ja jalaraudade kohaldamine oli taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend ja seega vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega ning nende kasutamine tugines justiitsministri 12.12.2002 määruse nr 81 § 5 lg 2 p 7, § 6 lg 1 ja § 8 p 7 alusel antud ülesandel, haldusaktil ja koostatud saateplaanil (tl 43-44 ja 47-48), milledest on üheselt näha, et meetmete rakendamise põhjustas ohtlike kinnipeetavate väljaspool vanglat saatmisega kaasnenud suur julgeolekurisk.
8. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja 2, milles kehtestatu kohaselt võib kahju hüvitamist nõuda, kui see tekitati avaliku võimu kandja õigusvastase ja isiku õigusi rikkuva tegevuse või tegevusetusega. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on käsitletud sama seaduse § 9 lg 1, mille järgi on see võimalik süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. R.K. vastav nõue toetub väidetele inimväärikuse alandamisest, tervise kahjustamisest ning kehavigastuste, füüsiliste ja hingeliste kannatuste tekitamisest. Riigivastutuse seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks on vajalik, et kohtumenetluses oleks tuvastatud nii kahju tekkimine, kaebaja õiguste rikkumine avalik-õiguslikus suhtes kui ka põhjuslik seos väidetava kahju ja õigusvastase teo vahel. Isegi juhul kui pidada käe- ja 3 jalaraudade kasutamist R.K. suhtes 05.03.2010 toimunud saatmisel õigusvastaseks, pole tegemist tema inimväärikuse alandamisega. Vangistusseaduse § 4’ lg 1 kohustab kinnipeetavat kohtlema viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta paratamatust rohkem kannatusi või ebameeldivusi. Seejuures ei ole aga mitte iga ebamugavustunne või kannatus, mida kinnipeetav vangistuses taluma peab veel tema väärikuse alandamine, rahas mõõdetava kahju tekkimise võivad need kaasa tuua vaid siis, kui on piisavalt tõsised. Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika peab seejuures silmas oluliselt kaalukamaid kannatusi, kui need, mis saavad tekkida pelgalt seetõttu, et eluaegse kinnipeetava vanglavälisel transportimisel kasutatakse julgeolekuriskide maandamiseks tema suhtes käe- ja jalaraudu. Kaebuse rahuldamise alused puuduvad ka R.K. tervisele tekitatud kahju osas. Tema kohta koostatud kiirabikaardis (tl 14) on küll mõlemal randmel ja hüppeliigese piirkonnas asuvad punetavad ringid ära märgitud, kuid on lisatud, et see on ju käe- ja jalaraudade puhul normaalne ning diagnoosiks on märgitud vaid paanikahäire. Mingeid rahalist hüvitist tingivaid vigastusi ei kinnita ka fotod (tl 15-17) ja Tallinna Vanglas vormistatud meditsiiniline õiend (tl 18), milles on nimetatud vaid väliselt nähtavad kerged jäljed ja märgitud, et kriimustusi, hematoome ja naha muutusi ei esine. Kriminaalasja kohtuistungil ei peetud tema tervislikku seisundit asja arutamise edasilükkamist tingivaks, protokollist ei nähtu, et see oleks takistanud tal istungil osaleda (tl 82 -90) ning seda, et tema tervisele ei ole tekitatud kestvamat kahju möönis kohtuistungil kaebaja ka ise (tl 96 pöördel). Kohtul pole põhjust kahelda, et käe- ja jalaraudade kasutamine oli kaebajale ebamugav ja võis talle lukustatud kongi tingimustes tunduda põhjendamatu ja väärikust alandavana ning sai kaasa tuua ka valu, hirmu ja muid sarnaseid kannatusi, kuid kõik need tundmused pole eraldi ega koos käsitletavad väärikuse alandamise või tervise kahjustamisena ega anna piisavat alust rahalise hüvitise saamises seisneva kahjunõude rahuldamiseks.
9. Eeltoodust tulenevalt jääb R.K. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ja koopiate saamisel tasutud 3.10 euro suurune riigilõiv (tl 93) sama seadustiku § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Justiitsministeeriumi esindaja menetluskulude hüvitamist ei soovinud (tl 98). Raili Randlane Kohtunik Jõustus Riigikohtu 30.11.2015 lahendiga 30.11.2015 4