1-15-8788/12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2015.a., Tallinn Kriminaalasja number 1-15-8788 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Tali, Pavel Gontšarov Kriminaalasi Jaan Pihu süüdistuses lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 26.oktoobrist 2015.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Jaan Pihu Prokurör Maksim Kink Süüdistatav Kaitsja Jaan Pihu (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Eva Rivis RESOLUTSIOON Süüdistatava 26.oktoobri KarS apellatsioon § Harju 2015.a. otsusele määruse peale – 424 järgi Maakohtu jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 26.oktoobri 2015 otsusega süüdi tunnistada Jaan Pihu KarS § 424 järgi ja mõista talle karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Jaan Pihule mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista Jaan Pihule 2 (kaks) kuud vangistust. 1 KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Jaan Pihule Harju Maakohtu 14.08.2014.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – vangistuse 2 aastat – võrra ja mõista lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 2 aastat ja 2 kuud. KrMS § 130 lg 41 alusel valida Jaan Pihu suhtes tõkendiks vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni. Võtta Jaan Pihu vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg 24.10.2015.a. Jaan Pihu mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 24.10.2015 kella 14.41 ajal Tallinnas, Juhkentali tn 35 maja juures mootorsõidukit Volvo S86 registreerimismärgiga 553BND, olles joobeseisundis (Jaan Pihu väljahingatavas õhus oli alkoholi 1,06 milligrammi ühe liitri kohta, mõõtetulemuse laiendmääramatus ± 0,10 mg/l, lõplik tulemus 0,96 mg/l). APELLATSIOONI SISU: Süüdistatav taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas. Leiab, et karistus on liiga range. Palub mõista temale rahaline karistus ja või jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata ning kohaldada elektroonilist valvet. Süüdistatav tunnistab oma süüd, kahetseb ja väidab, et seda poleks juhtunud, kui tuttav ei oleks vale koha peale autot parkinud. Ka tunnistab ta oma alkoholi probleeme, millega on ta aastaid ise püüdnud hakkama saada. Seekord jäi ta hiljaks Wismari haiglasse minekuga. Ka kirjeldab süüdistatav neid raskusi, mis ootavad ees tema lähedasi seoses tema vangi minekuga. Tal on lapsed, poeg, kelle emalt on vanemlikud õigused ära võetud ja kelle kasvatamisega tema tegeleb, elukaaslane, kellel endal ka laps ja kes ei saa ilma temata hakkama – kütteperiood, tööl käimine, lapsed jne. Juba varasemalt on olnud probleeme lastekaitsega ja on oht lastest ilma jääda. Poeg on sündinud enneaegsena ning närvisüsteemiga on probleeme. Tal oli ka töökoht olemas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui 2 juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks Jaan Pihule ei ole võimalik vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõista rahalist karistust ja miks mõistetud liitkaristus tuleb temal reaalselt ära kanda. Süüdistatav aga taotleb jätkuvalt rahalise karistuse mõistmist või liitkaristuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Süüdistatava arvates võinuks kohus mõista temale rahalise karistuse vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud kuritegude eest. Kohtukolleegium selgitab, et olukorras, kui kohus mõistab isikule, kes on katseaja kestel pannud toime uue tahtliku kuriteo rahalise karistuse, kuulub kohaldamisele KarS prg. 74 lg
2. Alates 1.01.2007.a. kehtiv KarS prg. 74 lg 6 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse rahalise karistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. Sellisel juhul võib kohus jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Seega taotletav rahalise karistuse mõistmine ei tähenda automaatselt reaalsest vangistusest pääsemist, vaid seda, et tuleb ära kanda eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalne vangistus ja ka uue kuriteo eest mõistetav rahaline karistus. KarS prg. 74 lg 6 sõnastusest lähtudes on sellistel juhtudel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramine reegel ja kohtule on antud õigus seda mitte kohaldada, kuid sellisel juhul peab kohus oma otsustust põhjendama. Ilmselgelt on uue tahtliku kuriteo toimepanemine katseaja kestel katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine ja põhjus, miks sellisel juhul jääb eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus täitmisele pööramata peab olema kohtuotsusest väljaloetav. Igal konkreetsel juhul, kui isikule mõistetakse tingimuslik vangistus, selgitatakse kohtuotsuses, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele vaid siis, kui isik ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale pandud konntrollnõudeid ja kohustusi. Seega, kui isegi oleks võimalik karistada J. Pihu rahalise karistusega, tuleks tal arvestada sellega, et võimalik, et kõrvuti rahalise karistusega tuleb ära kanda ka 2 aasta pikkune ärakandmata vangistus. Veel näeb süüdistatav apellatsioonis võimalust karistada teda vaidlustatud kohtuotsusega teistkordselt tingimusliku vangistusega. On tõsi, et alates
3. jaanuarist 2015 selline võimalus seaduses antud on, kuid kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et see võimalus ei ole kuidagi kohandatav antud olukorraga e. J. Pihu suhtes. Süüdistatav on isik, kelle suhtes 14.08.2014 otsusega kohus ilmutas juba usaldust ja andis süüdistatavale võimaluse tõestada, et ta käitumiskontrolli tingimustes suudab käituda õiguskuulekalt. Süüdistataval oli läbitud vähem, kui pool kohtu poolt määratud katseajast, kui ta pani toime uue tahtliku kuriteo. Karistusseadustiku seletuskirjas on seletatud lahti seaduseandja tahe vastava muudatuse e. teistkordse tingimusliku vangistuse mõistmise võimaluse eesmärk. Seletuskirjas on kirjas, et muudatuse 3 eesmärk on regulatsiooni paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Käesoleval juhul on küll kuritegu, milline on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsusega sisult eriliigiline võrreldes eelmise kohtuotsusega tuvastatud kuritegudega, kuid nagu maakohus on põhjendatult märkinud, on tegemist siiski ohtliku kuriteoga, mis on toime pandud alkoholijoobes. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-26-03 5.märtsist 2003.a. märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Ka oli uue kuriteo toimepanemise ajal läbimata veel üle poole kohtu poolt eelmise kohtuotsusega määratud katseajast. Seega, sarnaselt maakohtuga ei näe kohtukolleegium mingeid põhjuseid, mis annaks alust väiteks, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine antud juhul ebaotstarbekas oleks. Süüdistatav on apellatsioonis kirjeldanud neid raskusi, mis tekivad perekonnale seoses temale mõistetud reaalse vangistusega. Kõik need asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Kohtukolleegium rõhutab, et olukorras, kus isik on seoses kohtu poolt määratud katseajaga käitumiskontrolli all ja tal on kandmata suhteliselt pikk mõistetud vangistusmäär, peab ta iga kord enne, kui otsustab uue kuriteo toimepanemise kasuks, mille eest võimalik, et ei ähvardagi teda pikaajaline vangistus, mõtlema selle peale, et ähvardavast reaalsest liitkaristusest suurema osa moodustab just see ärakandmata karistuse osa, millest ta oli teatud tingimustel vabastatud. Paraku ei saa liitkaristus olla päevagi lühem ega ka võrdne ärakandmata karistuse osaga. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja süüdistatava kergema karistusõigusliku kohtlemise kasuks otsustamine on välistatud ka apellatsioonimenetluses. Maakohus on süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja -liiki põhjendanud ning arvestades nii maakohtu põhjendusi, kui ka käesolevas määruses toodud selgitusi ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. /allkirjastatud digitaalselt/ 4