Obsah (4)

§ 9§ 26§ 22§ 125

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 22 lõikest 2, kuna antud juhul muutuks Tartu mnt 1a kinnistu hoonete kasutamise senine otstarve. Põltsamaa linnal puudub õiguslik alus jätta nõudmata detailplaneeringu koostamist, kuna esiteks on Tartu mnt 1a kinnistu puhul tegemist detailplaneeringu kohustusega alaga, teiseks on planeerimisseaduses välja toodud ammendav loetelu, millistel juhtudel on võimalik lihtsustatud olukorras detailplaneeringut koostada ning kolmandaks on kohaliku omavalitsuse ülesanne tagada avaliku huvi kaitstus ning tasakaalustatult arvestada kõikide asjast huvitatud isikute huve eelistamata ühtegi isikut teisele. Seega ei vasta kaebaja väide tõele, et mitte ühestki korraldusest esitatud väitest ei nähtu, et linn oleks üldse kaalunud võimalust, et asja saaks nii faktiliselt kui õiguslikult lahendada ilma aega ja raha nõudva planeerimismenetluseta. Põltsamaa Linnavolikogu ei ole teinud otsust selle kohta, kas ja mil viisil toimub Viljandi mnt 2b kinnistule hooldekeskuse rajamine. Vabariigi Valitsuse 23.10.

1. a määrus nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (määrus nr 155) § 6 p 2 kohaselt on ärimaa ärilisel eesmärgil kasutatav maa. Äri-, büroo- või teenindusotstarbeliste ehitiste alune ja neid ehitisi teenindav maa sh ärieesmärgil kasutatavate tervishoiuehitiste maa. Määruses nr 155 on tervishoiuehitiste maana silmas peetud haiglate, ambulatoorse arstiabi osutamise hoonete, perearstikeskuste, veterinaarkliinikute, sanatooriumite ja muude selliste tervishoiuasutuste maad, mitte aga üldhooldekodu e hoolekandeasutuste maad. Määruse nr 155 § 6 p 13 sätestab, et sotsiaalmaa on maa, millelt ei taotleta kasumit ning mis jaguneb ühiskondlike ehitiste maa ja üldkasutatava maa sihtotstarbe alaliigiks. Ühiskondlike ehitiste maa on kasumi saamise eesmärgita ehitise ja ehitiste kompleksi alune maa ning ehitisi teenindav maa, sh äriotstarbeta meelelahutus-, haridus-, teadus-, tervishoiu-, hoolekande-, sakraal-, puhke- ja spordiehitiste maa. Seega näeb määrus nr 155 ette, et hoolekandeehitiste maa puhul peab maa sihtotstarbeks olema määratud sotsiaalmaa, mitte aga ärimaa. Eestis on hoolekandeasutuste maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa, kuna eeldatakse, et nende teenustega ei teenita kasumit, vaid tagatakse teenuse järjepidevus ja kulutuste katmine omahinnapõhiselt. Määrusega nr 155 ei ole kooskõlas ärimaa sihtotstarbega maale üldhooldekodu rajamine. Kinnistu sihtotstarbe muutmine toimub läbi detailplaneeringu menetlemise protsessi.
2. Kaebaja esitas 07.04.2014 ja 25.06.2014 halduskohtule täiendavad seisukohad (tl 30-32, 89-91p), milles märkis, et vastustaja on oma vastuses halduskohtule esmakordselt tuginenud väitele, et projekteerimistingimuste väljastamist takistab hoonealuse maa ebaõige sihtotstarve. Sellist põhjendust ei ole esitatud vaidlustatud korralduses. Kaebaja vaidles vastu linna väitele, et Põltsamaa Linnavalitsusel pole võimalik väljastada ei projekteerimistingimusi ega ka ehitusluba, kuna see on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Korralduses ei tuginenud linn kordagi asjaolule, et maa sihtotstarve on vale ja see tuleks muuta sotsiaalmaaks. Kaebajale jäi arusaamatuks, miks ei või teenustega kasumit teenida ning miks on kõik hoolekandasutuste maa sihtotstarbeline sotsiaalmaa. MTÜS § 1 lg 2 alusel võib mittetulundusühingu tulu kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. MTÜ Põltsamaa Hooldekodu põhikirja alusel on kaebaja 4 põhitegevuseks ja eesmärgiks eakatele ja igapäevast hooldust vajavatele inimestele lühi- ja pikaajalise ööpäevaringse hooldusteenuse pakkumine. Selline tegevus kvalifitseerub eraõigusliku juriidilise isiku poolt teenuse osutamisena ning kaebaja arvates on väär vastustaja väide, et detailplaneering on takistuseks projekteerimistingimuste väljastamisel. Kaebaja jääb arvamusele, et linna ja AS Lõuna-Eesti Hooldekeskuse vahel on hoonestusõiguse seadmise näol tehtud maatehing, mis peab olema mõlemale poolele vajalik ja kasulik. Vastustaja on esitanud tõenditeks, et Eestis on enamiku hoolekandeasutuste puhul maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa, väljavõtted kinnistusraamatust ja Maa-ameti seisukoha. Kaebaja arvates ei tõenda kinnistusraamatu väljavõtted seda, et teistsuguse sihtotstarbega maa-alal ei tohiks üldhooldekodu tegutseda. Maa-ameti vastuses on selgelt väljendatud seisukoht, et sotsiaalmaa antakse kohalikule omavalitsusele avalike ülesannete täitmiseks, sotsiaalmaa on selline maa, millelt ei taotleta kasumit ning sotsiaalmaa sihtotstarbe määramisel tuleb määrata la sihtotstarbe alaliik. Kehtiva detailplaneeringu järgi on kinnistu sihtotstarve 100% ärimaa ning see ei ole takistuseks projekteerimistingimuste väljastamiseks eraõiguslikul alusel tegutsevale mittetulundusühingule. Ka praegusel ajal kasutatakse kinnistul asuvat hoonet tervishoiuteenuse (hambaravi) osutamiseks, selles vaidlus puudub. Sellekohase kasutusloa on linn väljastanud ning kasutusloa väljastamisel ei ole kordagi tõusetunud küsimust hoone kasutusotstarbest. Ka Maa-amet on väljendanud seisukohta, et hoone kasutusotstarbe küsimuse lahendamiseks ei ole vajalik planeerimismenetlus. Võimalikud tuleohutuse ja tervisekaitse nõuded on võimalik täita ja koostada juba vastava haldusmenetluse käigus, selleks ei ole vaja koostada uut planeeringut.
3. Vastustaja esitas halduskohtule samuti täiendava seisukoha (tl 73-75), milles möönis, et viide majandus- ja kommunikatsiooniministri 04.12.
4. a määrusele nr 78 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ (määrus nr 78) oli ekslik. Vastustaja täpsustas, et
5. aastal kehtis majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.11.
6. a määrus nr 10 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ (määrus nr 10), mille lisas 1 toodud ehitise kasutamise otstarvete loetelu on oma sisult identne määruse nr 78 lisaga
7. Detailplaneeringu koostamise käigus määratakse ehitise lubatud kasutamise otstarbed just vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri sellekohasele määrusele. Kaebaja on mittetulundusühing. Vastustaja viitas mittetulundusühingute seaduse § 1 lg-le
8. Kaebaja taotluse järgi soovitakse projekteerida hoone osaliselt ärilisel eesmärgil tervishoiuehitiseks (eakatele suunatud üldhooldekodu). Äriline eesmärk on alati aga suunatud tulu teenimisele ja saamisele. Vastustaja viitas

§ 9

lg-le 1, mis sätestab, et detailplaneering koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Põhjendatud on uue detailplaneeringu algatamine, kuna planeerimismenetluses on vajalik kaasata kõikide ühiskonnagruppide huve selleks, et saavutada detailplaneeringuga lahendus, mis vastaks Põltsamaa linna ruumilise arengu eesmärkidele.

1. Tartu Halduskohus jättis 08.09.
2. a otsusega (tl 163-167) kaebuse rahuldamata. Korralduse andmisel on vastustaja tuginenud ehitusõigusliku alusena EhS § 9 lõikele 3 ja ehitusmääruse § 24 lõikele 1 ning detailplaneeringule. Vaidlustatud korralduses vastustaja poolt toodud kaalutlused ei ühti täiel määral kohtumenetluses esitatud põhjendustega, millega veendakse kaebajat ja kohut vaidlusaluse korralduse õiguspärasusest. Samas ei saa nimetatud asjaolu olla aluseks vaidlustatud korralduse tühistamisele. Kuigi ehitisregistril on informeeriv iseloom osundab kohus, et ehitisregistri andmetel on Põltsamaal Tartu mnt 1a asuv telefonikeskuse nimetusega hoone kasutusel
3. aastast 5 kasutamisotstarbega – muu sidehoone, nagu näiteks taksofoni kabiin (kasutamise otstarvete loetelu muutunud 01.01.2013), muu tervishoiuhoone, nagu näiteks vereülekandejaam (kasutamise otstarvete loetelu muutunud 01.01.2013). Ehitisregistris on vaidlusaluse ehitise kasutusotstarbe kood toodud jätkuvalt määruse nr 10 lisas 1 toodud koodiga ehk 12429 (muu sidehoone) ja 12649 (muu tervishoiuhoone), millest esimest, ehk koodi 12429 enam määruse nr 78 lisas 1 välja toodud ei ole. Samas on vastustaja õigesti märkinud, et mõlema määruse kohaselt on üldhooldekodu koodiks
4. Vastustajale ei saa ette heita kaalutluste puudumist vaidlustatud haldusaktis seoses põhikaalutlusi toetavate kõrval argumentide esitamisega kohtumenetluses (vrd RKHKo nr 331-28-12 p 19 ja nr 3-3-1-39-14 p 11). Kui isegi nõustuda kaebajaga vaidlustatud haldusakti ebapiisavast motiveerimisest, siis on kohus veendunud, et vastustaja peaks asja uuel otsustamisel tegema samasisulise otsustuse. Kohtupraktikas on tunnustatud isegi kaalutlusveaga haldusakti kehtima jätmist olukorras, kus kaalutlusnormi alusel on haldusorganil juhtumi eripära arvestades võimalik kaalutlusreegleid rikkumata teha vaid üks kindel valik (vt Riigikohtu 22.10.
5. a otsuse nr 3-3-1-66-09 p 13). Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja diskretsioon ahenenud määrani, mis tingiks vaid ühe võimaliku otsuse, ehk taotluse rahuldamata jätmise. Ehitusmääruse § 24 lg 1 ls 2 kohaselt ei saanud vastustaja kaebaja taotlust projekteerimistingimuste väljastamiseks enam detailplaneeringu täpsustamiseks rahuldada, sest detailplaneering on väljastatud pärast 01.01.
6. Kuna planeerimisseadus ei näe ette detailplaneeringu muutmise menetlust, tuleb seega detailplaneeringus ette nähtud sihtotstarbest erineva sihtotstarbe määramiseks koostada maa-alale uus detailplaneering, mis muudab

§ 26lg 6 järgi kehtetuks samale maa-alale varem kehtestatud detailplaneeringu. Käesoleval juhul ei ole tegemist ka Eh

S § 23 lg 8 1 nimetatud olukorraga, kus muudetakse juba väljastatud ehitusprojekti ja kaebaja taotluse saaks rahuldada uue ehitusloa väljastamise menetlusega. Seega on kaebaja poolt taotletud projekteerimistingimused kehtiva detailplaneeringuga vastuolus ja väljuvad planeeringuga kokkulepitud põhimõtetest. Halduskohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et vastustaja ehk KOV oleks detailplaneeringu alusel määranud maakatastriseaduse § 18 lg 2 alusel vaidlusaluse katastriüksuse sihtotstarbe. Ning selle alusel omakorda vaidlusaluse ehitise kasutamise sihtotstarbe. Kuna detailplaneeringu punktis 5.3 on aga ehitiste lubatud kasutamise otstarbed määratud ehitise kasutamise otstarvete loetelus toodud koodi täpsusega, siis ei saa kehtivast detailplaneeringust tuleneva keelu tõttu vastustaja teha teistsugust otsustust kui see on tehtud vaidlustatud korralduses. Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastustaja poolt detailplaneeringu menetluse kasuks otsustamist saab seetõttu pidada ebaratsionaalseks, mis oleks omakorda vastuolus proportsionaalsuse maksiimiga. Halduskohus kahtleb kaebaja käsituses, kas proportsionaalsuse printsiibiga on hõlmatud olukord, kus kehtivast õigusest tulenevalt on teatud taotluse lahendamiseks ette nähtud teatud menetluskord. Käesoleval juhul detailplaneeringu menetlus, mitte aga tavapärane haldusmenetlus HMS mõttes. Halduskohus ei tähelda võrdsusõiguse eiramist või ausa konkurentsi moonutamist motiivil, et linn on erinevatel kaalutlustel pidanud otstarbekamaks vanadekodu rajada ajaloolise VanaPõltsamaa lossiansambli detailplaneeringus käsitlemist leidnud alale (tl 133). Samas ei saa halduskohus nõustuda vastustajaga, et viimati nimetatud planeeringule ja kahtlusele on kaebaja osundanud alusetult, kuna see kaalutlus on vastustaja poolt käsitlemist leidnud vaidlustatud korralduses. Planeeringumenetlusse huvitatud isikute kaasamise kohustus on erineva intensiivsuse ja kvalitatiivsusega võrreldes tavalises haldusmenetluses kolmandate isikute kaasamisega, mistõttu ei saa ka vastavad kaalutlused vaidlusaluses korralduses rikkuda kaebaja õigusi. 6 Kuna seadus kohustab vastustajat otsustama planeeringumenetluse kasuks, ei saa isikute intensiivsem kaasamise vorm eraldiseisvalt riivata kuidagi kaebaja õigusi. Maa-amet ei ole käsitlenud selgitustaotlustes ehitiste kasutusotstarbega seonduvad, vaid selgitanud, et detailplaneeringu ülesandeks ei ole katastriüksuse sihtotstarbe määramine. 7 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. 08.10.2014 esitas kaebaja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 175179p) Tartu Halduskohtu 08.09.
2. a otsusele, milles ta palub halduskohtu otsuse tühistada, kaebuse rahuldada ning teha uue otsuse, millega tühistada 27.01.
3. a korraldus ja teha vastustajale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Ehitisregistri andmetest ei saa lähtuda projekteerimistingimuste väljastamise või sellest keeldumise otsustamisel. Halduskohus tegi 06.08.2014 toimunud istungil ettepaneku kompromissi kaalumiseks ja kaebuse õigeksvõtuks, kuna vaidlustatud korraldus on vastu võetud kaalutlusvigadega. Kuid otsuses jõudis halduskohus üllatuslikult vastupidisele järeldusele. Halduskohus ei tugine ühelegi tõendile ega õigusnormile, mis kinnitaks diskretsiooni ahenemist määrani, mis tingiks taotluse rahuldamata jätmise. Kaebaja arvates on kohtuotsus vastuolus HKMS § 158 lg-s 3 sätestatuga. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Kui see jäetakse õigel ajal haldusmenetluses tegemata, ei saa tõendite puudumisega ennast õigustada hilisemas kohtumenetluses. Halduskohus on õigustamatult aktsepteerinud olukorda, kus linn on asunud puudustega korraldust põhistama kohtumenetluses. „Lahendamist vajavaid” täiendavaid probleeme nii väikese mahuga teenuse osutamise korral ei eksisteeri ning needki küsimused on lahendatud kehtiva detailplaneeringuga. Kaebaja arvates on kohtuotsus vasturääkiv, selles ei ole viiteid õigusnormile ega tõenditele, mille alusel halduskohus leidis, et kaebaja poolt taotletavad projekteerimistingimused on vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Maa sihtotstarbe muutmiseks ei ole vaja koostada uut detailplaneerigut, seda kinnitavad ka tõendina asja juurde võetud Maa-Ameti kirjalikud seisukohad, millele tugineb otsuses ka halduskohus (p 38). Kohtuotsus on vastuoluline ja ei ole kooskõlas HKMS § 157 sätestatuga. Kaebaja tugineb

§-le 9 ja Maa-Ameti 02.06.

1. a vastuses väljendatud seisukohale, mille kohaselt võib KOV detailplaneeringuga näidata krundi kasutamise otstarbed, näiteks haridusasutuste maa, tervishoiuasutuste maa, büroohoonete maa jne; sellisel juhul määrab planeering maa kasutusotstarbe ja lubatud ehitiste liigi, aga mitte selle, kas tegevus on äriotstarbeline või ühiskondlik või on tegemist avaliku võimu ülesannete täitmisega. Samuti viitab kaebaja seisukohale, mille kohaselt sihtotstarbe määramisel ei lähtuta ainuüksi sellest, kas ehitis kuulub äriühingule, kohalikule omavalitsusele või kellelegi teisele, ning lähtudes konkreetse ehitise kasutamise eesmärgist on võimalik näiteks ka olukord, kus ehitise juurde kuuluva krundi sihtotstarbeks määratakse osaliselt ärimaa ja osaliselt ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarve. Kaebaja tugineb ka Maa-Ameti 31.03.
2. a vastuses väljendatud seisukohale, et sotsiaalmaa antakse kohalikule omavalitsusele avalike ülesannete täitmiseks, sotsiaalmaa on selline maa, millelt ei taotleta kasumit ning sotsiaalmaa sihtotstarbe määramisel tuleb määrata ka sihtotstarbe alaliik. Kui sotsiaalmaa sihtotstarbega maale seatakse hoonestusõigus, kuid nimetatud hoonestusõiguse alusel ehitatava hoone kasutusotstarve ei vasta sotsiaalmaa sihtotstarbele, peab kohalik omavalitsus taotlema keskkonnaministrilt luba ka sihtotstarbe muutmiseks. See kinnitab, et kaebaja kui eraõigusliku juriidilise isiku poolt esitatud projekteerimistingimuste taotlus on kooskõlas kehtiva planeeringuga. Kaebaja poolt taotletud toiminguid ei oleks õige teostada sotsiaalmaal. Halduskohus on Maa-ameti 31.03.
3. a kirja jätnud üldse hindamata ja arvestamata ning ei ole seda ka põhjendanud. Kasutamise otstarvete koodid ei tähenda automaatselt planeeringust tulenevat keeldu, kuna hoone kasutusotstarvet on võimalik muuta ka planeeringut muutmata. 8 Haldusorgan peab valima võimalikult proportsionaalsed vahendid ja viisid taotletud eesmärgi saavutamiseks. Olemasolevatel faktilistel asjaoludel ei ole vajalik kuluka ja aeganõudva planeeringumenetluse läbiviimine, vaid piisab tavapärasest menetlusest HMS mõttes. Kaebaja tugineb HMS § 3 lg-le 2, § 4 lg-le 2 ja §-le 54 ja KOKS § 6 lg-le 2 ja leiab, et teistel alustel toimivate hooldekodude rajamiseks on vastavad õigused ja kohustused ettevõtjatel ning selleks ei ole vajalik maa sihtotstarbe muutmine sotsiaalmaaks ning seda ei takista ka teise (konkureeriva) hooldekodu rajamine. Korraldusest ei nähtu ühtki õiguslikku ega faktilist alust, millele tuginedes nõuab linn uue planeeringumenetluse algatamist. Selliseid aluseid ei nähtu ka kohtuotsusest. Lisaks faktilisele alusele tuleb haldusaktis näidata ka selle andmise õiguslik alus. Korralduses märgitud õiguslikud alused ei ole korrektsed ja haldusaktist sisuliselt ei nähtu õiguslikku alust, mis antud faktilistel asjaoludel võimaldaks keelduva haldusakti välja anda. Korraldus on ilmses vastuolus kõigi HMS §-s 56 sätestatud nõuetega. Kaebaja kahtleb korralduse ratsionaalsuses. Korralduse ühe õigusliku alusena on märgitud EhS § 19 lg. Kehtiv planeering ei sisalda ehituslikke tingimusi, mis välistaksid hoone ümberprojekteerimist üldhooldekoduks. Tavapärase suurusega hoolekandeasutuse rajamine ei too kaasa mingit märkimisväärset liikluskoormuse suurenemist või vajadust täiendavate parkimiskohtade järele. Sellised asjaolud on kõik võimalik välja selgitada haldusmenetluse käigus, mida aga sisuliselt ei toimunud. Kaebaja ettevõtmine kvalifitseerub ärilisel eesmärgil teenuse osutamiseks ning on kooskõlas määruse nr 155 § 6 punktis 2 sätestatuga. Kaebaja põhikirja eesmärgiks ja põhitegevuseks on eakatele ja igapäevast hooldust vajavatele inimestele lühi- ja pikaajalise ööpäevaringse hooldusteenuse pakkumine. Selline tegevus kvalifitseerub eraõigusliku juriidilise isiku poolt teenuse osutamisena. Kaebaja leiab, et temale projekteerimistingimuste väljastamisest otsitud põhjustel keeldumine võib oma olemuselt olla isegi teadlik ja tahtlik konkurentsi eelise andmine ühele linna poolt mingil põhjusel soositud ettevõtjale. Ajaloolise Vana-Põltsamaa lossiansambli detailplaneering ei takista ega välista kuidagi Tartu mnt 1a hoone ümberprojekteerimist hooldekoduks. Ka sellest planeeringudokumendist nähtub, et planeeritav vanadekodu (planeeringus ei ole kasutatud sõnastust hooldekodu) tegelikkuses mingisuguseid erinõudeid kaasa ei too. Lisaks kavatseb linn seda planeeringut muuta uue, praegu menetletava Viljandi mnt 2b ja lähiala detailplaneeringuga, millega võõrandatakse linnale kuuluv maa. Konkreetse ehitise asukohast ja hoone liigist tulenevalt on määratud normatiivparkimiskohtade arv hoone brutopinna kohta. Küsimust reguleerib Eesti Standard EVS norm 843:
4. Olemasoleval hoonel on ca 2100 m 2 brutopinda ja sellest tulenevalt oleks hooldekodu nõutav parkimiskohtade arv
5. Kuna tavasõidukitele ja puuetega inimeste sõidukitele on ette nähtud erinevad suurused, siis soovituslikult mahuks praegustele parkimiskohtadele 5 tavasõidukit ja 1-2 parkimiskohta puuetega inimeste sõidukitele. Olemas on kergliikluse võimalused. Võimalikud tuleohutuse ja tervisekaitse nõuded on võimalik täita ja koostada juba vastava haldusmenetluse käigus, selleks ei ole vaja koostada uut planeeringut.
6. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 187-189p) jätta see rahuldamata. Halduskohus viitas Riigikohtu lahendile, et suunata pooli kompromissile mitte aga vastustaja poolt kaebuse õigeks võtmisele. Lisaks on Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-39-14 punktis 11 korratud seisukohta, et põhikaalutlusi toetavaid kõrvalargumente saab vastustaja lisada ka kohtumenetluses, mida antud juhul vastustaja on ka teinud. Lisaks on Riigikohus samas lahendi punktis 11.2 väljendanud seisukohta, et põhjendamisviga ei saa kaasa tuua haldusakti 9 tühistamist olukorras, kuna see tekitaks olukorras, kus haldusorgan on sunnitud vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma nagu antud juhul Põltsamaa Linnavalitsuse poolt projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise korralduses. Vastustaja on keeldumise alused esitanud vaidlustatud korralduses, selgitanud suuliselt apellandile keeldumise põhjuseid ning korduvalt selgitanud ka esimese astme kohtumenetluses. Vastustaja tugineb EhS § 19 lg-tele 1 ja
7. Detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral on ehitusprojekti aluseks projekteerimistingimused. Detailplaneeringu koostamise kohustuse korral koostatakse ehitusprojekt kehtestatud detailplaneeringu alusel ehitusseaduses sätestatud korras, kuna detailplaneeringus sisaldub juba ehitusõigus ning detailplaneering on maakasutuse ja ehitustegevuse aluseks. Vastustaja ei oleks saanud väljastada projekteerimistingimusi kaebajale vastavalt Põltsamaa ehitusmääruse § 24 lg-le
8. Põltsamaa Jõe, Silla tänava, Tartu maantee ja Kingu tänava vahelise ala detailplaneering hõlmab ka vaidlusalust Tartu mnt 1a asuva ehitist. Kuna tegemist on pärast 01.01.2003 algatatud detailplaneeringuga, siis linnavalitsus võib täpsustada arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste andmisega, kuid tegemist pole kohustusega väljastada projekteerimistingimusi, kuna ehitusõigus on määratud juba detailplaneeringus ning ehitusprojekt koostatakse detailplaneeringu alusel ehitusseaduses sätestatud korras. Kaebaja taotles projekteerimistingimusi hoone rekonstrueerimiseks üldhooldekoduks. Detailplaneeringu seletuskirja tabelis nr 3 on toodud lubatud ehitise kasutamise otstarbed, milleks on 11000 Elamud; 12200 Büroo- ja administratiivhooned; 12300 Kaubandus- ja teenindushooned ning 21120 Tänavad ja teed. Tartu mnt 1a kinnistu ehitise lubatud otstarbena on võimalik sihtotstarve Büroo- ja administratiivhooned või Kaubandus- ja teenindushooned. Ükski eelpool nimetatud ehitise kasutamise otstarve pole mõeldud üldhooldekoduks. Juhul kui detailplaneeringuga oleks ehitise kasutamise sihtotstarbeks ette nähtud ka üldhooldekodu, siis oleks kasutatud koodi 11310 Hoolekandeasutuste hooned, mille alakood on 11316 Üldhooldekodu, tulenevalt
9. aastal kehtinud määrusest nr
10. Seega nähtub detailplaneeringu seletuskirjast, et detailplaneeringuga pole Tartu mnt 1a kinnistule ette nähtud hoolekandeteenuse osutamist ega hooldekodu rajamist. Ehitise kasutamise otstarbe määramine lepitakse kokku planeeringumenetluse käigus ning ehitise kasutamise otstarve on üks olulisemaid planeeringuga määratavaid aspekte, millest kõrvalekaldumine vajab uue detailplaneeringu algatamist. Detailplaneeringu järgimine (sh seletuskirjas toodud ehitise kasutamise otstarvete järgmine) tagab inimestele õiguskindluse, et nimetatud maa-ala ja hooneid kasutatakse selliselt nagu on ette nähtud detailplaneeringus. Apellandi väidete kohaselt on vastustaja käitunud hea halduse tava vastaselt. Vastustaja vaidleb antud väitele vastu, kuna Põltsamaa Linnavalitsuse ehitusnõunik telefonivestluse käigus tutvustas apellandile nii Tartu mnt 1a alal kehtivat detailplaneeringut kui ka asjaolu, et apellandil puudub vajadus ja kohustus taotleda projekteerimistingimuste väljastamist, kuna ehitusõigus on määratletud juba kehtivas detailplaneeringus ning detailplaneering on maakasutuse ja ehitustegevuse aluseks. Samuti seda, et Tartu mnt 1a hoonesse üldhooldekodu rajamiseks on vajalik algatada detailplaneering, kuna hoone on detailplaneeringu järgi ette nähtud büroo- ja administratiivhoonetena või kaubandus- ja teenindushoonetena kasutamisena. Nendest selgitustest hoolimata otsustas apellant esitada projekteerimistingimuste taotluse. Eelpool nimetatud ehitusnõuniku poolt esitatud selgitusi korrati apellandile veel 10.03.2014 toimunud kohtumisel apellandi ja Põltsamaa Linnavalitsuse ametnikega. Ehitise kasutamise sihtotstarbe määramise eesmärk on tagada ehitise kasutamine seesuguseks tegevuseks, mis on linnaruumi sobiv. Tartu mnt 1a maa-alal kehtiva detailplaneeringu seletuskirjas on väga selgelt välja toodud Tartu mnt 1a ehitise kasutamise otstarbed, milleni on jõutud planeerimismenetluse protsessis. Uue planeeringu algatamine ongi vajalik olemasoleva detailplaneeringu muutmiseks, et saaks rääkida sellest, et hoone üheks lubatud kasutamise otstarbeks on hoolekandeasutuste hooned. 10 Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu tegemist oleks planeeringu muutmise puhul menetluse liigi valik haldusorgani kaalutlusotsus. Detailplaneeringu menetlemise protsess on reguleeritud planeerimisseaduses. Planeerimisprotsessi käigus selguvad erinevad huvid, tagamaks avalike huvide kaitstus. Kulude ja aja kokkuhoidu ei saa ega tohi eelistada planeerimismenetluse eesmärgile – tagada kõikide puudutatud isikute võrdne võimalus kaasa rääkida linnaruumi kujundamises.

§ 9

lg 2 p 4 kohaselt on detailplaneeringu üheks ülesandeks tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine. Vastustajal puudub teadmine ja kindel veendumus, et kaebaja kinnistul on võimalik hooldekodu rajamisel täita hoolekandeasutustele esitatavaid nõudeid parkimise, liikluskorralduse jms osas. Planeerimisseadusest ega ehitusseadusest ei tulene aga kohalikule omavalitsusele õigust määrata projekteerimistingimustega liikluskorraldust, vaid need küsimused tuleb lahendada planeerimismenetluses. Kaebaja puhul on tegemist mittetulundusühinguga, mille põhitegevuseks ega eesmärgiks ei või seadusest tulenevalt olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Äriline eesmärk on suunatud alati tulu teenimisele ja saamisele, seega puudub asjas vaidlus, et kaebaja tegelik eesmärk on teenuse osutamise kaudu tulu saamine, mis on aga mittetulundusühingutele keelatud ning ilmestab selgelt kaebaja vastuolulist käitumist oma väidetes ja taotlustes. Vastustaja kavatseb Ajaloolise Vana-Põltsamaa lossiansambli detailplaneeringut muuta uue detailplaneeringuga, millega võõrandatakse linnale kuuluv maa. Korralduse andmise hetkel viitas vastustaja Ajaloolise Vana-Põltsamaa lossiansambli detailplaneeringule, kuna terves Põltsamaa linnas on ette nähtud just selle konkreetse detailplaneeringuga hooldekodu asukoht Põltsamaa linnapargi lääneküljel ning mitte ühegi muu Põltsamaa linnas vastu võetud ega algatatud detailplaneeringuga pole ette nähtud mujale hooldekodu rajamist. Põltsamaa Linnavalitsuse hinnangul on määruses nr 155 tervishoiuehitiste maana silmas peetud haiglate, ambulatoorse arstiabi osutamise hoonete, perearstikeskuste, veterinaarkliinikute, sanatooriumite ja muude selliste tervishoiuasutuste maad, mitte aga üldhooldekodu ehk hoolekandeasutuste maad. Määruse nr 155 § 6 p 13 sätestab, et sotsiaalmaa on maa, millelt ei taotleta kasumit ning mis jaguneb ühiskondlike ehitiste maa ja üldkasutatava maa sihtotstarbe alaliigiks. Ühiskondlike ehitiste maa on kasumi saamise eesmärgita ehitise ja ehitiste kompleksi alune maa ning ehitisi teenindav maa, sh äriotstarbeta meelelahutus-, haridus-, teadus-, tervishoiu-, hoolekande-, sakraal-, puhke- ja spordiehitiste maa. Seega näeb määrus nr 155 ette, et hoolekandeehitiste maa puhul peab maa sihtotstarbeks olema määratud sotsiaalmaa, mitte aga ärimaa. Eestis on enamiku hoolekandeasutuste puhul maa sihtotstarbeks sotsiaalmaa ehk ühiskondlike ehitiste maa, mida vastustaja on tõendanud väljavõtetega kinnistusraamatust. Eelnevast tulenevalt pole vastustaja hinnangul ärimaa sihtotstarbega maale mittetulundusühingu poolt üldhooldekodu rajamine kooskõlas katastriüksuste sihtostarvete määramise põhimõtetega. Vastustaja soovib rõhutada, et vajadus uue detailplaneeringu algatamiseks tuleneb ehitise kasutamise otstarbest, mitte aga ainult maa sihtotstarbest nagu apellant on püüdnud väita. Maa-amet on sõnaselgelt asunud seisukohale, et kui hooldekodu puhul on tegemist äriotstarbeta ehk kasumi saamise eesmärgita ehitisega, on vastavalt määruse nr 155 § 6 punktile 13 tegemist ühiskondlike ehitiste maaga, mis on üks sotsiaalmaa alaliikidest. Maaamet on selgitanud, et valiku tegemisel, milline sihtotstarve hooldekodu juurde kuuluvale maale määrata, tuleb lähtuda sellest, kas ehitist kasutatakse ärilisel eesmärgil või on tegemist kasumi saamise eesmärgita ehitise ja ehitise kompleksi aluse maaga. Detailplaneeringuga määratakse maa kasutusotstarve ja lubatud ehitise liik ning peale planeeringu kehtestamist määratakse katastriüksuse sihtotstarve. Põltsamaa linn on seisukohal, et kuna hooldekodu rajamist taotleb mittetulundusühing ning mittetulundusühing on vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, oleks õige peale detailplaneeringu kehtestamist määrata Tartu mnt 1a kinnistu maakasutamise sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Käesoleval ajal ongi oluline uue 11 algatatava planeeringuga määrata Tartu mnt 1a krundi kasutamise sihtotstarbeks hoolekandeasutuste maa ja määrata lubatud ehitise liik/liigid, et hiljem vastavalt olukorrale määrata katastriüksuse sihtotstarve. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Põltsamaa Linnavalitsuse 27.01.
2. a korralduse nr 30 ja kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.
3. Kaebaja on esitanud tühistamis- ja kohustamiskaebuse. Mõlemad nõuded kuuluvad rahuldamisele siis, kui vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Need eeldused on käesoleval juhul täidetud.
4. Vastustaja on 27.01.
5. a korralduse nr 30 õiguslikeks alusteks märkinud KOKS § 30 lg 1 p 2, HMS § 4, § 6 ja § 56 lg 3, EhS § 19 lg 3, ehitusmääruse § 24 lg 1 ja detailplaneeringu. Ühestki nimetatud õigusaktist ei tulene alust kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks. Materiaalsete alustena tulevad nimetatutest kõne alla vaid EhS § 19 lg 3, ehitusmääruse § 24 lg 1 ja detailplaneering. Kuni 30.06.2015 kehtinud EhS § 19 lg 3 sätestas: „Projekteerimistingimused on kohaliku omavalitsuse kinnitatud konkreetsele ehitisele kohaldatavad arhitektuursed ja ehituslikud tingimused. Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Projekteerimistingimused koostatakse ja väljastatakse huvitatud isiku taotluse alusel hiljemalt 30 päeva jooksul sellekohase taotluse esitamise päevast arvates.“ Ehitusmääruse § 24 lg 1 sätestab: „Projekteerimistingimused määrab linnavalitsus detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral või vajadusel enne
6. jaanuari
7. a kehtestatud detailplaneeringute nõuete täpsustamiseks. Pärast
8. jaanuari
9. a algatatud detailplaneeringuid võib linnavalitsus täpsustada arhitektuursete ja ehituslike lisatingimuste andmisega.“ Detailplaneeringu osas tugineb vastustaja sellele, et Tartu mnt 1a kinnistu sihtotstarve on 100% ärimaa. Ringkonnakohus leiab, et EhS § 19 lg 3 ega ehitusmääruse § 24 lg 1 ei saa olla aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel. EhS § 19 lg 3 sätestab vaid projekteerimistingimuste definitsiooni ning ehitusmääruse § 24 lg 1 teeb vahet projekteerimistingimustel ning arhitektuursetel ja ehituslikel lisatingimustel. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et HMS § 36 kohaselt on haldusorganil selgitamiskohustus ja kui vastustaja leiab, et kaebaja peaks projekteerimistingimuste asemel taotlema arhitektuurseid ja ehituslikke lisatingimusi, siis tuleb vastustajal seda kaebajale HMS §-st 36 ja hea halduse põhimõttest tulenevalt selgitada. Riigikohus on selgitanud, et taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid taotluse eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib; tegevuse õiguslik kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne (RKHKo 04.03.2015, 3-3-1-7414, p 13). Ärimaale tuginemise osas on vastustaja 27.01.
10. a korraldus kaalutlusvigane juba sellepärast, et vastustaja viitab selles kontekstis ühtlasi Põltsamaa linnapargi lääneküljele kui hooldekodule määratud asukohale. See, et Põltsamaa linn planeerib kusagile mujale hooldekodu, ei mõjuta kuidagi kaebaja kinnistu kasutuse kooskõla kinnistu sihtotstarbega. Kuna ühestki õigusaktist ei tulene, et Põltsamaal võib olla ainult üks hooldekodu, ei ole sel kaalutlusel mingisugust pistmist kaebaja taotlusega. Ringkonnakohus leiab, et ka argumendiga, et kehtiva planeeringu menetlemisel ei oldud kaalutud võimalust leida hooldekodule asukoht Põltsamaa kesklinnas, ei saa õigustada kaebaja taotluse rahuldamata jätmist. Planeeringuga ei saagi kõiki võimalikke tulevikustsenaariume ette näha ning ühe või teise konkreetse kasutuse mittekaalumine ei välista veel seda kasutust tulevikus. Küsimus on 12 selles, kas kehtiv detailplaneering välistab kaebaja poolt kavandatud kasutuse või mitte, ent selle kohta ei ole vastustaja 27.01.
11. a korralduses seisukohta kujundanud. Peale selle on asjakohatu vastustaja väide, et selleks, et selgitada välja, kas 3200 m2 suurusel kinnistul on võimalik täita kavandatavale hoolekandeasutusele esitatavaid nõudeid, tuleb koostada detailplaneering. Nõuded hoolekandeasutusele on sätestatud sotsiaalhoolekande seaduses (SHS). Sotsiaalteenuse osutaja tegevusloa taotluse lahendab SHS § 212 lg 1 järgi kas maavanem või Sotsiaalkindlustusamet. Seega ei kontrolli hoolekandeasutusele esitatavaid nõudeid kohalik omavalitsus ja vastustaja on sellele tuginedes oma pädevust ületanud. Ka viide tuleohutusnõuetele on detailplaneeringu koostamise kohustuse põhjendamiseks asjakohatu. Tuleohutusnõudeid kontrollis ehitiste puhul vastavalt kuni 30.06.2015 kehtinud EhS § 62 lgle 5 koosmõjus § 3 lg-ga 11 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27.10.
12. a määrusele nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ Päästeamet. Samuti kontrollitakse tuleohutusnõudeid vastavalt SHS § 21 3 p-le 4 hoolekandeasutusele tegevusloa väljastamise menetluses. Kummalgi juhul ei ole selleks pädev kohalik omavalitsus. Mis puutub vastustaja poolt mainitud parkimiskohtade arvu ja liikluskorraldust, siis jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, mis osas peaks üldhooldekodu mõjutama neid küsimusi. Kaebaja on viidanud parkimiskohtade osas Eesti Standardile EVS norm 843:
13. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist ei ole õigusaktiga ega ka avalikult kättesaadava infoga, siis ei ole vajalik selles osas seisukohta kujundada. Määrav on, et ükski õigusakt ei näe hooldekodule ette tavapärasest enam parkimiskohti ega kehtesta erinõudeid liikluskorraldusele. Vastustaja tuginemine neile aspektidele on järelikult asjakohatu. Kokkuvõttes on vastustaja 27.01.
14. a korraldus niisiis kaalutlusvigane ega sisalda seetõttu põhjendust, mis õigustaks kaebaja taotluse rahuldamata jätmist.
15. Kohtumenetluses on vastustaja oma seisukohtade põhjendamiseks viidanud lisaks

§ 9lg-le 1 ja lg 2 p-le 4 ning § 22 lgle 2.

Samuti on vastustaja tuginenud määrusele nr 78 ja/või määrusele nr 10 ja leidnud, et detailplaneeringu koostamise käigus määratakse ehitise lubatud kasutamise otstarbed just vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri sellekohasele määrusele.

kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni § 9 lg 1 sätestas, et detailplaneering koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

§ 9

lg 2 p 4 nägi detailplaneeringu ülesandena ette tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramise ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramise teeseaduses sätestatud korras.

§ 22

lg 2 sätestas: „Kohalik omavalitsus võib detailplaneeringu puhul, mis koostatakse olemasolevatele hoonetele ja rajatistele krundi suuruse määramiseks aladel, kuhu ei rajata detailplaneeringu koostamise kohustust tingivaid uusi hooneid ning kus säilib hoonete kasutamise senine otstarve, loobuda käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 ja §-des 18–21 sätestatud planeeringu vastuvõtmise ja avalikustamise nõuete täitmisest, asendades need planeeritava maa-ala ja naaberkinnisasjade omanike kirjalike nõusolekutega, mille puudumisel langetab otsuse kohalik omavalitsus, arvestades naaberkinnisasja omanike seisukohtadega.“ Ükski viidatud normidest ei saa olla kaebaja taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Määrus nr 10 ja hilisem määrus nr 78 olid mõlemad kehtestatud kuni 30.06.2015 kehtinud EhS § 26 lg 5 alusel, mille kohaselt kehtestas ehitise kasutamise otstarvete loetelu valdkonna eest vastutav minister. Ehitusloa kasutamise otstarve tuli vastavalt EhS § 27 p-le 6 kanda ehitusloale. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ehitise kasutamise otstarve tuli määrata kindlaks juba detailplaneeringuga. Ringkonnakohus selgitab, et detailplaneeringuga tuli määrata muuhulgas krundi ehitusõigus (

§ 9

lg 2 p 2), mis määratles muuhulgas krundi kasutamise sihtotstarbe või sihtotstarbed (

§ 9lg 3 p 1).

Krundi sihtotstarve on laiem kui ehitise kasutusotstarve – see küll mõjutab (tulevase) ehitise kasutusotstarvet, nähes ette raami, kuid peab ühtlasi jätma piisava mänguruumi konkreetsete kasutuste jaoks ja vajadusel ka kasutusotstarbe muutmiseks. Ringkonnakohus 13 leiab seega, et kuna ükski vastustaja poolt kohtumenetluses viidatud sätetest ei keela eraldi ega koosmõjus teiste normidega rahuldada kaebaja taotlust, ei tulene neist ka vastavat alust.

1. Ringkonnakohus leiab, et ka määruse nr 155 § 6 pd 2 ja 13 ei võimalda kaebaja taotlust rahuldamata jätta. Vastustaja on kohtumenetluses asunud väitma, et detailplaneering ei luba kaebajal 100% ärimaa sihtotstarbega kinnistule rajada üldhooldekodu. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Määruse nr 155 § 6 p 2 sätestab, et ärimaa (002; Ä) on ärilisel eesmärgil kasutatav maa; äri-, büroo- või teenindusotstarbeliste ehitiste alune ja neid ehitisi teenindav maa: jaekaubandusehitiste maa, hulgikaubandusehitiste maa, toitlustusehitiste maa, teenindusehitiste maa, majutusehitiste maa, reisijate teenindamisega seotud transpordiehitiste, sh lennu-, raudtee, bussijaama, sadamahoonete maa, büroo- ja administratiivehitiste maa, ärieesmärgil kasutatavate parkimisehitiste, sh parklate maa, sideehitiste maa, sh telekommunikatsioonirajatiste maa, ärieesmärgil kasutatavate meelelahutus-, haridus-, teadus, tervishoiu-, puhke- või spordiehitiste maa ning muu äriotstarbel kasutatav maa. Seega piirab määruse nr 155 § 6 p 2 ärimaa sihtotstarbe vaid kasumi teenimise eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et kasumi teenimise eesmärk määruse nr 155 § 6 p 2 mõttes ei välista, et 100% ärimaa sihtotstarbega kinnistul tegutseb MTÜ. Kuigi MTÜS § 1 lg 1 järgi ei või MTÜ eesmärgiks ega põhitegevuseks olla majandustegevuse kaudu tulu saamine, näeb § 1 lg 2 otsesõnu ette, et MTÜ võib tulu teenida, kehtestades täpsemad reeglid kasumi jaotamisele. Seega ei välista määruse nr 155 § 6 p-s 2 sätestatud sihtotstarve, et MTÜ rajab 100% ärimaale üldhooldekodu. Samuti ei välista seda määruse nr 155 § 6 p 13, mille kohaselt on sotsiaalmaa maa, millelt ei taotleta kasumit; sotsiaalmaa jaguneb ühiskondlike ehitiste maa ja üldkasutatava maa sihtotstarbe alaliigiks. Käesoleval juhul ei tule kõne alla üldkasutatav maa. Määruse nr 155 § 6 p 13 alap 1 järgi on ühiskondlike ehitiste maa (016; Üh) kasumi saamise eesmärgita ehitise ja ehitiste kompleksi alune maa ning ehitisi teenindav maa, sh riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuste (välja arvatud määruse nr 155 § 6 p-s 7 nimetatud ehitised) büroo- ja administratiivhoonete maa, välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste hoonete maa, äriotstarbeta meelelahutus-, haridus-, teadus-, tervishoiu-, hoolekande-, sakraal-, puhke- ja spordiehitiste maa, muuseumi-, arhiivi- ja raamatukoguehitiste maa, loomaaia ja botaanikaaia maa. Ringkonnakohus leiab, et kuigi see määruse nr 155 § 6 p 13 alap 1 sõnastusest otseselt ei tulene, on siin silmas peetud eelkõige avaliku võimu poolset teenuseosutamist. Seda kinnitavad kaudselt maareformi seaduse § 28 lg 1 p 4 ja § 31 lg 1 p 4, mille kohaselt jäetakse sotsiaalmaa kas riigi omandisse või antakse munitsipaalomandisse. Eraisiku poolne teenuseosutamine on ringkonnakohtu hinnangul ärimaa sihtotstarbega ühildatav isegi siis, kui kasumi teenimine ei ole teenuse osutamise esmane eesmärk.
2. Ringkonnakohus märgib, et ka ükski muu vastustaja esitatud kaalutlus ei muuda 27.01.
3. a korraldust õiguspäraseks. Järelikult ei ole ühtegi alust, mis oleks võimaldanud vastustajal nõuda kaebajalt detailplaneeringu algatamise avaldust. Seetõttu ei olnud ka alust projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumiseks. Kui vastustaja leiab ehitusmääruse § 24 lg 1 alusel, et kaebajale tuleb projekteerimistingimuste asemel väljastada arhitektuursed ja ehituslikud lisatingimused, siis peab vastustaja seda HMS §-st 36 ja hea halduse põhimõttest tulenevalt kaebajale selgitama ja andma talle võimaluse oma taotluse täpsustamiseks. Kokkuvõttes on Põltsamaa Linnavalitsuse 27.01.
4. a korraldus nr 30 õigusvastane ja rikub ka kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna omandipõhiõigusest tulenevalt (põhiseaduse § 32) lasub kinnistu kasutamisele seatavate piirangute põhjendamiskohustus avalikul võimul. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tühistab Põltsamaa Linnavalitsuse 27.01.
5. a korralduse nr 30 ja kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. 14
6. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada järgmist. Riigikohus on seisukohal, et isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (RKHKo 05.04.2006, 3-3-1-15-06, p 9). Sellegipoolest tuleb silmas pidada, et 01.07.2015 jõustus ehitusseadustik (uus EhS), mille § 26 lg 1 kohaselt on projekteerimistingimused vajalikud ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti koostamiseks, kui puudub detailplaneeringu koostamise kohustus. Vastavalt 01.07.2015 jõustunud planeerimisseaduse (uus

) § 125 lg-le 1 on detailplaneeringu koostamine nõutav linnades, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku 1) hoone püstitamiseks, 2) olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33% selle esialgu kavandatud mahust, 3) olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks, 4) olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on valitud üldplaneeringuga. Uue

§ 125

lg 2 kohaselt on lisaks § 125 lg-s 1 sätestatule detailplaneeringu koostamine nõutav üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal või juhul. Käesoleval juhul on detailplaneering olemas. Vastavalt uue EhS § 27 lg-le 1 võib detailplaneeringu olemasolu korral pädev asutus põhjendatud juhul anda ehitusloakohustusliku hoone või olulise rajatise ehitusprojekti koostamiseks projekteerimistingimusi, kui 1) detailplaneeringu kehtestamisest on möödas üle viie aasta, 2) detailplaneeringu kehtestamise järel on ilmnenud olulisi uusi asjaolusid või on oluliselt muutunud planeeringuala või selle mõjuala, mille tõttu ei ole enam võimalik detailplaneeringut täielikult ellu viia, või 3) detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud õigusaktid või kehtestatud planeeringud, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist. 19. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti vastustaja kahjuks, siis jäävad menetluskulud Põltsamaa linna kanda. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Esimeses astmes taotles kaebaja 15 euro riigilõivu ja 2052 euro õigusabikulude väljamõistmist, teises astmes taotleb 15 euro riigilõivu ja 570 euro õigusabikulude väljamõistmist, kokku seega 2652 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotletud 2652 eurot on käesoleva menetluse keerukuse astet arvesse võttes vajalikud ja põhjendatud kulud, mistõttu tuleb taotletud summa vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 15 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/