← Eesti

3-12-983/45

Obsah (6)§ 180§ 114§ 182§ 37§ 108§ 109

3-12-983 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 07. august 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-983 Haldusasi M.K.i kaeb

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 12.04.2012 korraldas Kaitsepolitseiamet (edaspidi ka Kapo) pressikonverentsi (edaspidi pressikonverents), millel tutvustas samal päeval avaldatud Kaitsepolitseiameti
  2. a aastaraamatut (edaspidi ka aastaraamat). Pressikonverentsi kajastasid laialdaselt erinevat meediaväljaanded, mh ajalehed, televisioonikanalid, internetiportaalid jne /I kd tl 13-30/.
  3. 14.05.2012 esitas M.K. (edaspidi ka M.K., kaebuse esitaja või kaebaja) Tallinna halduskohtule kaebuse seoses Kapo poolt pressikonverentsil kaebaja au teotavate andmete (valede faktiväidete) avaldamisega, esitades järgmised nõuded: 1) tuvastada Kapo poolt 12.04.2012 pressikonverentsil kaebajat puudutava teabe avaldamise õigusvastasus; 2) kohustada Kapot avaldama ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest Kapo kodulehel ebaõigeid andmeid ümberlükkav teadaanne ning 3) kohustada Kapot korraldama ühe nädala jooksul kohtuotsuse jõustumisest Kapos avalik pressikonverents kaebajat puudutanud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks /I kd tl 1-12/. 25.06.2012 esitas M.K. kaebuse täpsustuse /I kd tl 36-41/.
  4. 15.08.2012 määrusega halduskohus võttis M.K.i kaebuse menetlusse pressikonverentsil avaldatud ebaõigeid andmeid sisaldava teabe ja kaebaja isikuandmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks ning toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamiseks. Samas määruses kohus palus menetlusosalistel kaaluda kompromissi sõlmimise ja kohtuväliselt vaidluse lahendamise võimalust /I kd tl 43-44/.
  5. Kapo (edaspidi ka vastustaja) esitas kohtule 28.09.2012 oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta, sh teatades, et Kapo ei nõustu kaebaja kompromissettepanekuga /I kd tl 59-64/.
  6. 02.10.2012 määrusega kohus jättis rahuldamata M.K.i taotluse Kapo peadirektor Raivo Aeg’i tunnistajana ülekuulamiseks, määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses, andis pooltele täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide kohtule esitamiseks tähtaja ning määras teha kohtuotsus avalikult teatavaks 24.01.2013 kell 16.00 halduskohtu kantselei kaudu /I kd tl 69-70/.
  7. 18.10.2012 esitas M.K. halduskohtule muu hulgas vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, menetlussätete rikkumisel ja menetlustoimingute tegemisel, avalduse kohtuniku taandamiseks ning vastuväited Kapo seletusele, alternatiivnõude ja taotlused /I kd tl 73-96/. 2
  8. 24.10.2012 määrusega kohtunik H. Kiviloo jättis M.K.i avalduse kohtuniku taandamiseks rahuldamata ja sama tegi 26.10.2012 määrusega Tallinna halduskohtu esimees /I kd tl 98-101, 103-105/.
  9. 22.11.2012 kohtumäärusega kohus jättis rahuldamata kaebuse esitaja 18.10.2012 vastuväite kohtu tegevusele ning kohustas kaebajat täpsustama, mis on kaebuse põhi- ja mis on alternatiivnõuded /I kd tl 120-126/.
  10. 06.03.2013 määrusega halduskohus lahendas M.K.i 18.10.2012 ja 04.12.2012 esitatud taotlused kaebuse nõuete osas, tunnistajate ülekuulamiseks, menetlusviisi muutmiseks ja kirjalike tõendite asja juurde võtmiseks. Sealjuures kohus jättis rahuldamata M.K.i taotlused tunnistajate ülekuulamiseks, sh R. Aegi tunnistajana ülekuulamiseks või kohustamiseks osalema isiklikult seadusliku esindajana kohtuistungil, samuti menetlusviisi muutmiseks ning keeldus kaebaja poolt 18.10.2012 esitatud dokumentide haldusasja juurde võtmisest. Kohus võttis kaebuse täiendavalt menetlusse mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud alternatiivnõude osas ning tagastas M.K.ile läbivaatamatult kaebuse 18.11.2012 ja 04.12.2012 esitatud dubleerivate tuvastus-, heastamis- ning hüvitamisnõuete osas. Eeltoodut arvestades kohus määras ühtlasi kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise uue aja - 07.08.2013 kell 16.00 /I kd tl 151-158/.
  11. 22.04.2013 kohtumäärusega kohus jättis rahuldamata kaebuse esitaja 20.04.2013 vastuväite kohtu tegevusele /I kd tl 165/.
  12. 08.07.2013 esitas Kapo kohtule oma lõplikud seisukohad /I kd tl 182-189/ ning 30.07.2013 ja 01.08.2013, väljaspool kohtu määratud tähtaega (06.05.2013), tegi sama kaebaja /II kd tl 21-28/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja M.K. märgib, et ta on lojaalne Eesti Vabariigi kodanik ja Tallinna abilinnapea. Pressikonverentsil (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-video-kaitsepolitseivihjas-abilinnapea-kolvarti-tegutsemisele-venemaa-huvides.d?id=64241721, väitis Kapo peadirektor R. Aeg sõna-sõnalt: Aga K. K. on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu siis mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus mida keegi muutnud ei ole ja mida mida riigiametnikud kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma. Seega esitas Kapo peadirektor kaebaja kohta järgmise tegelikkusele mittevastava faktiväite: M.K. võitleb Eesti Vabariigis kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma. Nimetatust järeldub, et Kapo leiab, et M.K. rikub mingit seadust, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma (i) ja M.K. võitleb kehtiva seaduse täitmise või seaduse enda vastu (ii). Tegemist on ilmse ja tahtliku vale faktiväitega. M.K. ei ole võidelnud, ei võitle ega kavatse võidelda kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, vaid täidab kohaliku omavalitsuse ametnikuna Eesti Vabariigi seaduseid. Pressikonverentsil esitatud faktiväide on konkretiseerimata, s.o. sellest saab kõrvalvaataja ja keskmine isik aru selliselt, et M.K. võitleb mistahes/kõigi Eesti Vabariigis kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma. Kontekstiväliselt saab M.K. aru (kõrvalvaataja tõenäoliselt mitte), et küsimuseks on nn gümnaasiumide õppekeele teema. Juhul kui Kapo peadirektor pidas silmas põhikooli- ja gümnaasiumiseadust (edaspidi PGS), siis tegemist on diskretsioonilise normiga. Nimelt sätestab PGS § 21 lg 3 et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või 3 selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Asjaolu, et keegi soovitab või ei soovita kasutada seadusest tulenevat diskretsiooniõigust, ei saa mitte mingil juhul vaadelda kui „väga aktiivset võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu siis mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus mida keegi muutnud ei ole ja mida riigiametnikud kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma“. On ilmne, et kui seadus annab valikuvõimaluse, siis on isikutel põhiseaduslik õigus antud valikut kasutada. Sellisele alternatiivile suunatud õiguse kasutamist ei saa käsitleda seaduse ega selle täitmise vastu võitlemisena. Lisaks põhiseadus (edaspidi PS) § 37 sätestab: Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Seega tuleneb ka põhiseadusest, et muukeelne (kui eestikeelne) õpe on seaduslik ja võimalik, s.o. sellise võimaluse kasutamise võimalikkusele viitamine ei ole vaadeldav ebaseadusliku käitumisena, samuti mitte seaduse täitmise või selle vastu võitlemisena. Kapo omab enda positsioonist tulenevalt inimeste seas kõrgendatud usaldust. Seega saab Kapolt ja selle esindajatelt eeldada ja nõuda enamat, kui oskust kasutada artikuleeritud kõnet. Avalikust võimust pressikonverentsi korraldajal on hoolsuskohustus andmete kogumisel, andmete analüüsimisel ning andmete ja oma järelduste avalikkusele levitamisel. Lubamatu on, et avalik võim süüdistab teadlikult ja alusetult enda riigi kodanikke seaduse rikkumises. Avalik võim ei peaks levitama kuuldusi ega valeväiteid. Avalik võim peab eeldama, et kõik tema kodanikud täidavad seaduseid kuni pole tõendatud vastupidist. Haldusorgani poolt pressiteate väljastamine on haldustoiming ning seega tekib haldusorgani ja pressiteates kajastatud isiku vahel avalik-õiguslik suhe. Käesolevas kaebuses taotletakse pressikonverentsil ebaõigeid andmeid sisaldava teabe avaldamise kui haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist (halduskohtumenetluse seadustiku, edaspidi

, § 37 lg 2 p 6) ja ebaõigete andmete avaldamisest tulenevate õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist (

§ 37lg 2 p 5).

PS § 17 kaitseb isiku õigust aule ja heale nimele. Seetõttu näeb võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) ette õiguskaitsevahendid puhuks, kui keegi peaks isiku eelnimetatud põhiõigust põhjendatamatult riivama. Riigikohtu senise praktika kohaselt on isiku au ja hea nime rikkumine võimalik isiku kohta (

  1. i)ebaõigete andmete või (
  2. ii)ebakohase väärtushinnangu avaldamisega. Antud juhul on kaebaja kohta avaldatud ebaõigeid andmeid. VÕS § 1047 lg 4 võimaldab kannatanul ebaõigete andmete avaldamise korral nõuda andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Kaebaja taotleb PS § 17 ja VÕS § 1047 lg 4 alusel ebaõigete andmete ümberlükkamist vastustaja kulul andmete avaldamisega pressiteates ja pressikonverentsil, kuivõrd Kapo peadirektor on avaldanud M.K.i kohta pressikonverentsil tegelikkusele mittevastavaid faktiväiteid. Kannatanu võib riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 11 lg 1 järgi avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Riigikohus leidis, et RVS § 11 lg 1 alusel on isikul muuhulgas õigus nõuda avaliku võimu kandjalt tema kohta avaliku võimu teostamisega seoses avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamist, tuginedes VÕS §-le 1047 lg 4. Viidatud lahendi seisukohad kohalduvad ka käesolevale vaidlusele. Lisaks eeltoodule järeldub Riigikohtu lahenditest, et kui isik taotleb ebaõigete andmete ümberlükkamist, ei pea kohus tuvastama, kas isikul on tekkinud kahju või mitte (RKTKo nr 3-2-1-63-07 p 8-9; E. Andresen. Riigivastutus. Tartu. 2009, lk 83). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-161-05 leidnud, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid 4 otseseid fakte, mis käivad kaebaja kohta. Riigikohus on seisukohal, et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav. Kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldatust järelduva asjaolu ümberlükkamist või parandamist avaldaja kulul (RKTKo nr 3-2-1-161-05 p 12-13). VÕS § 1047 lg 2 tulenevalt loetakse õigusvastaseks teise isiku au teotava asjaolu avaldamine, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Riigikohus on seisukohal, et kuigi VÕS § 1047 lg 4 järgi võib hageja nõuda ebaõigete andmete avaldamise korral nende ümberlükkamist sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest, tuleb kohaldada VÕS § 1047 lõikes 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada (3-2-1-161-05, p 13). Väide, et M.K. võitleb Eesti Vabariigis kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma, on vaadeldav faktiväitena ja see ei vasta tegelikkusele. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-161-05 p-s 13 toodud põhjendustest lasub Kapol kohustus tõendada vastupidist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-145-07 p-s 15 selgitanud, et kohtupraktikas käsitletakse isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset faktiväitena. Asjaolu, et hageja avaldas kolmanda isiku väidetut, et muuda faktiväidet väärtushinnanguks. Ka kolmanda isiku väidete avaldamisel on avaldajal võimalik valida, kas öeldut avaldada või jätta see avaldamata. Seega kõnealuste faktiväidete avaldamisega on Kapo esitanud neid avalikkusele kui tema hinnangul tõeseid väiteid. Avaldatud väited on M.K.i au teotavad. Kapo poolt esitatud faktiväited annavad avalikkusele aluse pidada M.K.it seaduserikkujaks (mh kurjategijaks). M.K. on avaliku elu tegelane. Õigusrikkumise toimepanemine/ seaduse vastu võitlemine on üldsuse poolt taunitav. Väide sellise teo toimepanemisest on iga inimese au teotav, kui ta seda toime pannud ei ole. Fakt M.K.i poolt õigusrikkumise toimepanemise ja Eestis kehtivate seaduste vastasest võitluse kohta tähendab muuhulgas avalikkuse jaoks, et M.K. näol on tegemist isikuga, kes ei austa ega järgi seadusi, kes ei lähtu riigi- ja/või kohaliku omavalitsuse ametnikuna vastava institutsiooni huvidest, vaid peamiselt omakasust ning kes on võimeline toime panema õigusrikkumisi (mh kuritegusid). Kapo peadirektor R. Aegi poolt pressikonverentsil esitatud väited loovad M.K.ist pildi kui isikust, kes ei ole väärikas ega aus ning kelle teod ei ole ühiskonna lugupidamist ega positiivset hinnangut väärt. Seega vastavalt VÕS § 1047 lg 2 ning tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-161-05 peab Kapo tõendama, et järgmised eelpool käsitletud väited vastavad tegelikkusele: M.K. võitleb Eesti Vabariigis kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma. Kapo peadirektor on tunnistanud valede faktiväidete esitamist. Kanal2 12.04.2012 uudistesaates http://kanal2.ee/vaatasaateid/Reporter?videoid=5224, ütleb Kapo peadirektor R. Aeg: K. kasutab siin oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ja, ja, ja ta ei ole nagu nende kasutamisel läinud üle piiri nii et ta on püsib nendes raamides ja neid neid õigusi ja vabadusi neid tuleb austada. Seega muus kontekstis sisuliselt Kapo peadirektor R. Aeg tunnistab, et M.K. kasutab enda põhiseaduslikke õiguseid ja vabadusi ja ta ei ole läinud nende kasutamisel üle piiri, püsides seaduste täitmise raamides. Samuti, et tema vastavaid õiguseid tuleb austada. Nimetatuga võttis Kapo peadirektor omaks esitatud ebaõiged faktiväited. Samas ei ole antud omaksvõtt vaadeldav eelnevalt esitatud valeandmete ümberlükkamise ega vabandamisena M.K.i ees. Internetiportaal Delfi videolõigus on Kapo peadirektori R. Aeg poolne M.K.it süüdistav tekst kohe alguses ja tavalugejale/kuulajale jääb kontekstist meelde just see. Seega on Kapo sisuliselt tunnistanud tahtlikku M.K.i kahjustamist läbi ebaõigete faktiväidete esitamise ning järgnevaga tuleb lahendada vaid Kapo poolt tahtlikult kahjutekitamise heastamise viis, koht ja ulatus. 5 VÕS § 1047 lg 4 ei täpsusta, kuidas, mil viisil ja mis ulatuses tuleks (isiku au teotavad) ebaõiged andmed ümber lükata. Seetõttu on varasemalt olnud kõnealune õiguslünk ka kuritarvitamise objektiks andmete ümberlükkamiseks kohustatud isikute poolt. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-161-05 p-s 14 selgitanud, et hageja võib hagis esitada ebaõigeid andmeid ümberlükkava avalduse teksti või kehtiva TsMS § 370 lg 2 järgi ka mitu alternatiivset teksti. Samuti võib ta alternatiivselt esitada ebaõigeid andmeid ümberlükkava avalduse avaldamise viisi. Seega on M.K.il õigus taotleda kohtuotsusega ka ebaõigete andmete ümberlükkamise viisi, koha ja ulatuse kindlaksmääramist kohtu poolt selliselt, et see oleks efektiivne. Vastasel juhul tekib olukord, kus avalikkusele suurt kajastust leidnud pressikonverentsil avaldatud au teotavad andmed lükatakse ümber viisil, mis ei pälvi samasugust avalikkuse tähelepanu või tehakse seda mitmetähenduslikult. Riigikohus on öelnud, et Isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine on isiklike õiguste rikkumine. [...] Kolleegium on seisukohal, et ebaõigete andmete ümberlükkamise kohutuse panemine nende avaldajale on nii kannatanu efektiivse õiguste kaitse kui ka ajakirjandusvabaduse huvides (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-17-05, p 27). Seega on VÕS § 1047 lg 4 eesmärk rikkumise kõrvaldamine ja isiku õiguste taastamine, mistõttu tuleks VÕS § 1047 lg 4 sätestatud andmete ümberlükkamise regulatsiooni sisustada VÕS § 127 lg 1 kaudu. VÕS § 127 lg 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega on oluline, et VÕS § 1047 lg 4 alusel lükatakse ebaõiged andmed avaldaja poolt ümber viisil, mis on otseses sõltuvuses isiku isiklike õiguste rikkumise ulatusega. Kapo avaldas ebaõiged faktiväited avalikul pressikonverentsil, mis oli esiuudise staatuses mitmeid päevi. Seega tuleb au teotavad andmed ümber lükata vähemalt samasuguses ruumimahus ja asukohaga. Vastasel juhul ei ole tagatud, et valdav osa isikuid, kes lugesid ja nägid pressikonverentsil avaldatud ebaõigeid faktiväiteid M.K.i kohta, saavad teadlikuks ka nimetatud faktiväidete ümberlükkamisest Kapo peadirektori poolt. Kapol puudub pädevus avalikustada kaebajat puudutavaid andmeid, sõltumata sellest, kas viidatud andmed on õiged või ebaõiged. Isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 4 lg 1 kohaselt on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. IKS § 4 lg 1 kaitsealasse mahub vaieldamatult suulises vormis esitatud sõnaline teave. Pressikonverentsil on kaebaja isikuandmeid (kaebaja ees- ja perekonnanimi) IKS § 4 mõttes avaldatud sõnalises vormis. IKS § 10 lg 1 sätestab, et isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Kõnealust põhimõtet täpsustab IKS § 10 lg 2, mille kohaselt võib haldusorgan isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seaduse, välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga ettenähtud kohustuse täitmiseks. Kuivõrd kõnealusel juhul puudus M.K.i nõusolek tema isikuandmete avaldamiseks pressikonverentsil, tuleb esmalt vastata küsimusele, milline seaduslik alus andis Kapole õiguse avaldada M.K.i isikuandmeid. Julgeolekuasutuste seadus (edaspidi JAS) sätestab KAPO ülesanded ja pädevuse (JAS § 1 lg 1 ja § 5). Kapo tegevuse eesmärgiks on tagada riigi julgeolek põhiseadusliku korra püsimisega mittesõjaliste ennetavate vahendite kasutamise abil ja julgeolekupoliitika kujundamiseks ja riigikaitseks vajaliku teabe kogumine ja töötlemine (JAS § 2 lg 1). Kapo ülesandeks on riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevust puudutava teabe kogumine ja töötlemine (JAS § 6 p 1). Kapo töötleb teavet, sealhulgas isikuandmeid, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks (JAS § 3 lg 1). Kapo võib kasutada ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid (JAS § 3 lg 2). Ülaltoodust järeldub, et JAS § 3 lg 1 ja § 6 p 1 alusel on Kapol õigus avaldada teavet tegevusest, mis on suunatud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse 6 vägivaldsele muutmisele. Sõna „suunatud“ viitab konkreetselt isiku tegevuse subjektiivsele küljele ning isiku tahtlusele põhiseaduslikku korda muuta. Teabe töötlemiseks, sh avaldamiseks, JAS § 6 p 1 alusel ei piisa pelgalt isiku tegevuse objektiivsest kokkulangevusest riigi põhiseadusliku korda kahjustava tegevusega, isegi kui selline asjaolu oleks tuvastatud. Kapol on kohustus iga tema valduses oleva teabe osas võtta seisukoht, kas teave seondub riigi põhiseaduslikku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldse muutmisega või mitte. Kapol ei ole pädevust avaldada isikuandmeid, kui eeldused täidetud ei ole. Nimetatud piirangu eesmärgiks on, et Kapol ei tekiks piiramatut õigust paisata avalikkuse ette igasugust teavet lähtudes motiividest, mis ei tulene otseselt talle seadusega pandud ülesannetest. Arvestades Kapo erilist positsiooni, võimekust ja avalikkuse usaldust Kapo vastu, on kontrollimatult andmete avaldamine Kapo poolt õigusriigis lubamatu. Jättes kõrvale küsimuse, kas pressikonverentsil toodud kaebajat puudutavad väited on õiged või ebaõiged, ei seondu seal avaldatud teave kuidagi riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevusega. Kapo ei ole kordagi väitnud, et kaebaja objektiivne tegevus ohustab riigi põhiseaduslikku korda, territoriaalset terviklikkust või on seotud vägivallaga või et kaebaja tegevus oleks olnud kunagi suunatud Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra vastu. Vastupidiselt on Kapo peadirektor R. Aeg kinnitanud, et kaebaja on kasutanud oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi ega ole nende kasutamisel läinud üle piiri. PS § 3 lg 1 tuleneb, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Viidatud põhimõttest tulenevalt vajab põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt seadusandja volitust, mis väljendub seadusega riigiorganile antud pädevuses. Kapo pädevuses ei ole paisata avalikkuse ette kontrollimatuid ning subjektiivseid hinnanguid. Kaebajat puudutavate andmete avaldamine pressikonverentsil on seega vastuolus JAS § 3 lg 2 ja PS §-ga 3. Kuivõrd Kapol puudub pädevus eeltoodud teavet avalikustada, oli viidatud teabe avalikustamine ning avaldamine õigusvastane olenemata sellest, kas see oli tõene või väär. Isikuandmete töötlemine ei olnud eesmärgikohane. Lisaks seaduslikule alusele peab isikuandmete töötlemine vastama ka IKS § 6 toodud isikuandmete töötlemise põhimõtetele. IKS § 6 p 2 kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema eesmärgikohane. Eesmärgikohasuse põhimõte tähendab IKS § 6 p 2 kohaselt seda, et isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Aastaraamatu eessõna kohaselt informeerib Kapo avalikkust juhul, kui see on vajalik julgeolekuohtude või kuritegude ennetamiseks (vt lk 5; III veerg; III lõik). Et isikuandmete töötlemine oleks eesmärgipärane peab isikuandmete töötlemise eesmärk olema konkretiseeritud. Seda nõuab otsesõnu IKS § 6 p 2. Abstraktne viide julgeolekuohu või kuritegude ennetamisele ei ole määratletud eesmärk IKS § 6 p 2 mõttes. Ka Riigikohus on selgitanud, et isikuandmete avaldamist ei saa põhjendada umbmääraste ja laialivalguvate põhjendustega ning konkreetsete isikuandmete avaldamine tuleb siduda konkreetse avaldamise eesmärgiga (Riigikohtu halduskolleegiumi, edaspidi, nr 3-2-1-152-09, p 11). Lisaks on Kapo peadirektor R. Aeg avalikkusele hilisemalt kinnitanud, et aastaraamatus kirjeldatud kaebaja käitumine ei ole vastuolus ühegi õigusnormiga ning kaebaja on rakendanud oma põhiseaduslikke õigusi. Arvestades asjaolu, et kaebaja käitumine ei ole vastuolus ühegi õigusnormiga, jääb arusaamatuks, kuidas avalikkuse informeerimine kaebaja õiguspärasest käitumisest saab ennetada julgeolekuohte või kuritegusid. Eeltoodust johtub, et kaebaja isikuandmete avaldamine pressikonverentsil ei olnud eesmärgikohane, vaid oli ja on õigusvastane. 7 Kaebaja märgib, et iga nõude puhul kohalduvad ülaltoodud vaidlusaluse haldusakti või toimingu sisu, nimetus, kuupäev, number ja selle andnud või teinud haldusorgan; kaebuse faktiline põhjendus; tõendid, mis kinnitavad kaebaja poolt väidetavaid asjaolusid. Kui kohus tuvastab ühel eeltoodud alustest andmete avaldamise pressikonverentsil kui toimingu õigusvastasuse, on kaebajal õigus nõuda tekitatud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist 14.05.2012 kaebuse nõude p-des 1.1 ning 1.2. sätestatud viisil (haldusmenetluse seaduse, edaspidi HMS, § 109 ja RVS § 11 lg 1) s.t et toimingu õigusvastasuse tuvastamine on õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise üks eeldusi, mistõttu hõlmab õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõue juba iseeneses toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Tuvastamiskaebuse esitamise aluseks on ka rehabiliteeriv eesmärk s.o kaebaja au ja head nime taastav eesmärk (vt RKHKo 3-3-11-11-02; p 15). Lisaks annab toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale hüpoteetilise võimaluse nõuda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist (RVS § 7). RKTKo hiljutise lahendi (nr 3-2-1-63-07 p 8-9; vt ka E. Andresen. Riigivastutus. Tartu. 2009, lk 83) järgi on „teabe avaldamine halduse avalik-õigusliku ja eraõigusliku tegevuse skaalal iseenesest neutraalse iseloomuga toiming. Kuid riigi autoriteet võib tema poolt jagatavale teabele anda avalikkuse silmis uue kvaliteedi. Seega võib riigi poolt teabe avaldamine olla vaid näiliselt, mitte aga oma eesmärkide ja mõjude poolest sarnane eraisikute avaldustele. Seetõttu tuleb eeldada, et teabe avaldamine riigi, kohalike omavalitsusüksuste ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute poolt on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega.“ Kaebaja ei eita, et ta on soovitanud kasutada PGS § 21 lg 3 tulenevat võimalust, mida muuhulgas toetab ka PS § 37, taotleda luba muus keeles toimuvaks õppeks. Samas ei anna kaebaja selline käitumine Kapole ega selle peadirektorile õigustust nimetada kaebajat väga aktiivseks võitlejaks seaduse vastu, mis kehtib ning mida kõik kohaliku omavalitsuse ametnikud täitma peaksid. Tuleb arvestada ka kõnealuse faktiväite konteksti. Pressikonverentsil ei selgitanud Kapo peadirektor, millise seaduse vastu ning milliseid vahendeid kasutades kaebaja võitleb. Sestap said pressikonverentsi vaatajad ning kuulajad teada üksnes seda, et eksisteerib mingi seadus, mis kehtib ning mida kõik kohaliku omavalitsuse ametnikud täitma peaksid, kuid M.K. mingil põhjusel ei täida ning võitleb väga aktiivselt selle täitmise vastu. Riigikohus on asunud seisukohale, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis käivad kaebaja kohta (RKTKo nr 3-2-1-161-05 p 12-13). Kaebaja leiab, et Kapo peadirektori poolt pressikonverentsil tehtud avaldusest on võimalik järeldada, et kaebaja ei ole seadusekuulekas kodanik, vaid võitleb kehtiva seaduse vastu, mida kõik kohaliku omavalitsuse ametnikud täitma peaksid. See väide ei vasta aga tõele. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-161-05 p-s 14 selgitanud, et hageja võib VÕS § 1047 lg 4 alusel nõuda, et kostja esitaks meediaväljaandele avalduse, milles teatab, et tema avaldatud andmed ei vasta tegelikkusele. Hageja võib hagis esitada ebaõigeid andmeid ümberlükkava avalduse teksti või kehtiva TsMS § 370 lg 2 järgi ka mitu alternatiivset teksti. Samuti võib ta alternatiivselt esitada ebaõigeid andmeid ümberlükkava avalduse avaldamise viisi. Seega on M.K.il õigus taotleda kohtuotsusega ka ebaõigete andmete ümberlükkamise viisi, koha ja ulatuse kindlaksmääramist kohtu poolt selliselt, et see oleks efektiivne. Vastasel juhul tekib olukord, kus avalikkusele suurt kajastust leidnud pressikonverentsil avaldatud au teotavad andmed lükatakse ümber viisil, mis ei pälvi samasugust avalikkuse tähelepanu või tehakse seda mitmetähenduslikult. Kuivõrd kaebaja isikuandmete töötlemine, s.o tema ees- ja perekonnanime avaldamine pressikonverentsil ei olnud eesmärgikohane, siis oli see õigusvastane ning kaebajal on õigus nõuda tekitatud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist 14.05.2012 kaebuse nõude p-des 1.1. 8 ning 1.2. sätestatud viisil (HMS § 109 ja RVS § 11 lg 1). Lisaks annab toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale hüpoteetilise võimaluse nõuda õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamist (RVS § 7). Ühtlasi on tuvastamiskaebuse esitamise aluseks rehabiliteeriv eesmärk s.o kaebaja au ja head nime taastav eesmärk (vt RKHKo 3-3-11-11-02; p 15). Kapo on rikkunud ärakuulamiskohustust ja ei ole kaebajat haldusmenetluses ära kuulanud. Vastustaja ei ole kaebajat haldusmenetlusse kaasanud ega taganud ärakuulamisõigust. Pressikonverentsil tema isikuandmete töötlemine ning avalikustamine oli kaebaja jaoks üllatuslik ning kaebaja sai toimunud menetlusest teada alles hetkel, mil pressikonverents ilmus internetti ning avaldati aastaraamat. Riigikohtu praktikast tulenevalt (vt nr Riigikohtu otsused 3-3-1-74-034 ja 3-3-1-70-035) on ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine oluliseks menetlusveaks. Riigikohtu otsuse 3-3-1-82-036 kohaselt eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited avaldada, ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Riigikohtu poolt sätestatud ärakuulamiskohustuse sisu on laiendatav ka haldustoimingule. Puudub objektiivne põhjus, miks toimingute läbiviimisel haldusorgani poolt ei peaks olema tagatud ärakuulamisõigus samas ulatuses ja samadel põhimõtetel nagu seda on tagatud haldusakti andmisel. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav toiming võidakse sooritada ning millised on toimingu tegemise peamised põhjused. Tulenevalt HMS § 40 lg 2 tekib ärakuulamiskohustus toiminguga seoses sellisel juhul kui toiminguga kahjustatakse menetlusosalise õigusi. Käesoleval juhul oli kaebaja ärakuulamine eriti oluline, sest aastaraamatu avaldamise ning pressikonverentsi korraldamisega said oluliselt ning aluseta rikutud kaebaja PS § 26 tulenev õigus eraelu ning § 17 tulenev õigus au ja hea nime puutumatusele. Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-72-107, p 17). Antud juhul ei teadnud kaebaja, et tema suhtes haldusmenetlust läbi viiakse ning, et vastustajal on plaanis avaldada tema eraelu ja head nime riivavaid andmeid oma aastaraamatus ning korraldataval pressikonverentsil. Samuti oleks kaebaja selgitanud, et tema isikuandmete avalikustamine presskonverentsil on õigusvastane ning ei vasta tema tahtele. Käesoleval juhul on kaebaja kõigist nimetatud võimalustest ilma jäetud ning see riivab kaebaja õigusi kõige olulisemal määral. Kaebajale ei ole antud võimalust esitada tõendeid või vastuväiteid, et avaldatud andmed on ebaõiged ning vaidlusaluse toimingu tegemine e. pressikonverentsil kaebaja isikuandmete avaldamine ei ole õiguspärane. Ärakuulamine eeldab, et menetlusosalisel on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse esitada ehk tal on võimalus haldusorgani seisukohtadega enne arvamuse esitamist tutvuda. Alles pärast organi seisukohtadega tutvumist ning nende seisukohtade analüüsi saab menetlusosaline anda sisulise arvamuse. Ärakuulamisõiguse realiseerimine peab olema sisuline. Antud juhul ei olnud kaebajal võimalust sisulist arvamust esitada. Kaebajale kättesaadava info pinnalt ei oleks keskmine mõistlik inimene ega ka kaebaja osanud ette näha, et vastustaja kavatseb tema kohta mistahes vormis mistahes andmeid avaldada. Haldusorgan ei pea ärakuulamisõiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, kuid ärakuulamisõiguse põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid (Vt RKHKo nr 3-3-1-82-03). Riigikohus on lahendi 3-3-1-72108 p-s 19 kinnitanud, et „ärakuulamise võimaldamine kohtumenetluses ei saa asendada ärakuulamiskohustuse tagamist haldusmenetluses“. Riigikohus on pidanud ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti 9 sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-23-069 p 15). Analoogia on kohaldatav ka haldustoiminguga kaasnevale ärakuulamisõigusele ning selle rikkumisele, eeldusel, et ärakuulamisõigus ei ole välistatud HMS § 40 lg 3 tulenevatel alustel. Antud juhul puuduvad ärakuulamise õigust välistavad asjaolud HMS § 40 lg 3 p 1-7 mõttes. Seega, kuna kaebajale ei ole tagatud ärakuulamisõigust HMS § 40 lg 2 mõttes ning arvestades Riigikohtu praktikat ärakuulamisõiguse rikkumise korral, tuleb leida, et vastustaja peab kõrvaldama kaebaja isikuandmete avalikustamise tagajärjed. Seega olenemata asjaolust kas esitatud faktiväide oli tõene või mitte; kas vastustajal oli pädevus isikuandmete avaldamiseks või mitte ning kas kaebaja isikuandmete töötlemine oli eesmärgikohane või mitte, on vastustaja käitumine õigusvastane tulenevalt ärakuulamiskohustuse rikkumisest. Vastustaja Kaitsepolitseiamet palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse kohaselt avaldas Kapo peadirektor R. Aeg Kapo 12.04.2012 korraldatud pressikonverentsil järgmise ebaõige faktiväite: „Aga K., K. on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu siis, mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus, mida keegi muutnud ei ole, ja mida, mida riigiametnikud, kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma.“ Sellest tuletas kaebaja järelduse, et teda süüdistatakse õigusrikkumises. Kaebaja arvates puudus sellise faktiväite avaldamiseks õiguslik alus, see ei olnud eesmärgipärane ja enne kaebaja nime mainimist ei võimaldatud kaebajal olla ärakuulatud. Kaebaja on pressikonverentsil öeldut esitanud valikuliselt ja kontekstist väljarebituna, mida tõendab pressikonverentsi terviklik stenogramm M.K.it puudutavas osas. Vastustaja ei ole M.K.it õiguserikkumise toimepanemises süüdistanud. Peadirektor R. Aeg ütles pressikonverentsil, et kaebaja aastaraamatus kirjeldatud tegevus ei lähe vastuollu Eesti Vabariigi seadusandlusega ja kaebaja ei ole oma põhiseaduslike õiguste kasutamisel läinud üle seadusega lubatud piiri. Kaebaja ei ole seda fakti oma kaebuses maininud. Alternatiivselt tuleb need kaebaja argumendid jätta menetlemata seoses sellega, et nende osas on toimumas kohtumenetlus teises asjas. Tulenevalt kaebuse esemest tuleb jätta tähelepanuta kõik kaebaja väited, mis on seotud aastaraamatus kaebaja isiku nimetamise õiguspärasuse või aastaraamatus esitatud faktiväidete tõesusega. Vastav vaidlus toimub haldusasja nr 3-12-925 raames. Kapo ei loonud pressikonverentsil kaebajast muljet kui õigusrikkujast ega süüdistanud teda mitte ühegi õiguserikkumise toimepanemises. Peadirektori poolt pressikonverentsil kasutatud lause, et kaebaja on „aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu“ ei ole faktiväide, vaid väärtushinnang ja selle ümberlükkamine ei ole VÕS § 1047 lõike 4 alusel võimalik. Nimetatud lause näol ei ole tegemist ka ebakohase ega halvustava väärtushinnanguga. Kapol oli õigus ja kohustus oma tegevusest avalikkust teavitada. Pressikonverentsil tutvustas vastustaja aastaraamatut ja ei ole lisanud kaebajaga seonduvalt mitte midagi uut võrreldes aastaraamatuga. Kaebaja ees- ja perekonnanime avaldasid pressikonverentsil esmalt ajakirjanikud, mitte Kapo peadirektor R. Aeg. Kaebaja ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel oleks pidanud Kapo keelduma ajakirjanike küsimustele vastamisest. Pressikonverentsi ei korraldatud kaebaja tegevusest teavitamiseks, vaid aastaraamatu üldiseks tutvustamiseks ajakirjanikele ja seeläbi avalikkusele. Vastustajal puudus õiguslik kohustus ja ka faktiline võimalus enne pressikonverentsi kuulata ära kõik isikud, keda ta võiks pressikonverentsil hüpoteetiliselt mainida. Kaebaja ei nõustunud vastustaja kompromissettepanekuga avaldada selgitav pressiteade, vaid esitas omapoolse ettepaneku kompromissiks, millega nõustumine tähendaks kaebuse omaksvõttu ja ebamõistlikult suurte menetluskulude hüvitamist. Sellest järeldub, et kaebaja kompromissettepanek ei olnud tõsiseltvõetav ega kantud heast tahtest, vaid soovist 10 kohtumenetlust ebamõistlikult venitada. Kuivõrd kaebaja ei ole tõsiselt suhtunud kompromissi otsimisse, siis

§ 108lg 9 alusel tuleb kõik vastustaja menetluskulud kaebajalt välja mõista.

Kaebus põhineb eeldusel, et Kapo peadirektor süüdistab M.K.it õiguserikkumise toimepanemises: „Kaebaja väidab, et seega esitas Kaitsepolitseiameti peadirektor kaebaja kohta järgmise tegelikkusele mittevastava faktiväite: M.K. võitleb Eesti Vabariigis kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma. Nimetatust järeldub, et Kaitsepolitsei leiab, et M.K. rikub mingit seadust, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma (

  1. i)ja M.K. võitleb kehtiva seaduse täitmise või seaduse enda vastu (
  2. ii)(kaebuse p 2.6).“ Taoline järeldus on ebaõige ja rajaneb vastustaja suulise ütluse kontekstivälisel käsitlemisel ja kaldub kõrvale eesti keele raamidest. Vastuseks ajakirjaniku küsimusele, kas M.K.i kohta saab kasutada väljendit „mõjuagent“, vastas peadirektor R.Aeg: “Seda, seda mõjuagenti, eks seda saaks ikkagi sellisel juhul, kui meil oleks siin, oleks siin olemas mingisugune selge tegevus, mis läheb vastuollu siin EV seadusandlusega, mis siis oleks nagu mingisugune koosseis juba, tekiks kuskilt eks. Aga, aga noh tänasel päeval, tänasel päeval ta on, ta on selgelt, hr K. kasutab siin oma põhiseaduslikke õigus ja vabadusi, ja, ja, ja ta ei ole nagu nende kasutamisel läinud üle piiri, et ta on püsind nendes raamides ja, ja neid, neid õigusi ja vabadusi tuleb austada.” Kuna vastustaja ei ole pressikonverentsil esitanud kaebuses esitatud väidet, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja on kohtusse pöördunud vale isiku vastu. Kaebaja leiab, et pressikonverentsil R. Aegi poolt avaldatu on konkretiseerimata, mistõttu pressikonverentsi vaatajad ning kuulajad said teada üksnes seda, et kaebaja võitleb mistahes/kõigi Eesti Vabariigis kehtivate seaduste täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma. Sellised kaebaja väited on ebaõiged. Esiteks ei ole pressikonverentsil M.K.it ühegi õiguserikkumise toimepanemises süüdistatud. Teiseks selgitasid nii peadirektor R. Aeg kui ka büroo juht Martin Arpo pressikonverentsil, millise seaduse täitmise vastu M.K. aktiivselt tegutses. M. Arpo sõnas pressikonverentsil, aastaraamatu põhiseadusliku kaitse korra osas on selgitatud, et M.K.i aastaraamatus kirjeldatud tegevus venekeelse haridussüsteemi säilitamisel ja vene keele staatuse säilitamisel ning venekeelsete gümnaasiumite ära kasutamise osas langeb kokku Venemaa kaasmaalaste poliitika eesmärkidega. Seega ei ole pressikonverentsil Kapo loonud kaebajast muljet kui õigusrikkujast ega süüdistanud teda ühegi õiguserikkumise toimepanemises. Pressikonverentsil on selgitatud, et kaebaja aastaraamatus kirjeldatud tegevus oli suunatud eestikeelsele aineõppele ülemineku vastu. Kaebaja poolt ebaõigeks faktiväiteks peetu on hinnang. Ebaõige on kaebaja väide, et peadirektor R. Aegi poolt pressikonverentsil öeldu: „Aga K., K. on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu siis, mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus, mida keegi muutnud ei ole, ja mida, mida riigiametnikud, kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma.“ sisaldab ainult faktiväiteid. Peadirektori poolt öeldu sisaldab nii faktiväiteid kui ka väärtushinnanguid. Faktiväide on väide, et seadus (PGS) on kehtiv seadus. Nähtuvalt kaebusest ja selle täiendusest järeldub, et kaebaja soovib peadirektori sõnade „aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu“ ümberlükkamist. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas tegemist on väärtushinnangu või faktiväitega (RKTKo on otsuse nr 3-2-1-5-07 p-s 7 selgitanud, et kõigepealt tuleb selgeks teha, kas väited, mille ümberlükkamist taotletakse, on faktiväited või väärtushinnangud). Väljendi „võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu“ näol on tegemist väärtushinnanguga. Sõna „võitlema“ iseloomustab, et M.K.i tegevus ei piirdunud vaid PGS § 21 lg 3 sisalduva võimaluse tutvustamises, vaid kaebaja tegutses aktiivselt ja kasutas kõikvõimalikke vahendeid ja viise, et venekeelsed gümnaasiumid ei läheks üle eestikeelsele õppele. Seega M.K. tegutses põhikoolija gümnaasiumiseadusest tuleneva ühe eesmärgi – eestikeelsele aineõppele üleminek – vastu. Järelikult soovib kaebaja väärtushinnangu, mitte faktiväite ümberlükkamist. 11 VÕS § 1047 lõike 4 alusel saab nõuda saab ainult ebaõigete andmete ümberlükkamist (RKTKo otsus nr 3-2-1-23-07 p 18). Kui faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärsus on kohtumenetluses tõendatav, siis väärtusotsustus väljendub aga isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärsust (RKTKo otsus nr 3-2-1-99-07). Isegi juhul kui väärtushinnang või õiguslik hinnang põhineb ebaõigetele eeldustele, ei saa VÕS § 1047 lg 4 alusel taotleda hinnangu ümberlükkamist (RKTKo otsus nr 3-2-1-53-07 p 19). Hiljuti Riigikohtu poolt menetlusse mittevõtmisega jõustunud Harju Maakohtu otsus (nr 2-0876058 p 9) N. S. vaidluses Eesti Ekspressiga kinnitab vastustaja seisukohta, et kaebaja poolt vaidlustatud faktiväide on tegelikult väärtushinnang. Viidatud kohtuotsuses leidis kohus, et hageja nimetatud väide „NS lükkas läbi maadevahetuse reeglite muudatuse“ on väärtushinnang, mitte faktiväide. Kohus selgitas, et mõistlik lugeja ei saa väljendit „läbi lükkama“ faktilise tegevuse sõna-sõnaliseks kirjelduseks ehk faktiks. Otseses tähenduses ei ole seadusemuudatust võimalik „läbi lükata“. Väljend „lükkas läbi“ on ilukirjanduslik ning viitab üksnes sellele, et kostja arvates N. S tegevus eelnõu menetlemisel mõjutas seaduse vastuvõtmist Riigikogu poolt. Kaebaja poolt esitatud väljendi: „Aga K., K. on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu siis, mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus, mida keegi muutnud ei ole, ja mida, mida riigiametnikud, kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma.“ käsitlemine faktiväitena ei ole eeltoodud kohtupraktika valguses võimalik. Kaebaja ei ole väitnud, et tema tegevus oleks eestikeelsele õppele üleminekut toetav. Kaebaja arvates puudub vastustajal õigus tema isikuandmeid pressikonverentsil töödelda. Taoline väide on ebaõige. RKTKo on 26.11.2010. a otsuse 3-2-1-83-10 p-s 13 selgitanud, et korruptsioonivastase kuriteokahtluse kohta avalikkusele teabe edastamine on oluline avalik huvi. Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra ja terviklikkuse kaitsmisele suunatud teabe avaldamine avalikkusele on oluline avalik huvi, millest Kapo on kohustatud avalikkust teavitama. Pressikonverents oli korraldatud aastaraamatu tutvustamiseks, mitte kaebaja „personaalküsimuse“ arutamiseks. Kapo õigust pressikonverentsil oma tegevusest (aastaraamatu väljaandmisest) avalikkust teavitada, on võimatu õiguslike argumentidega eitada. Kapo õigus töödelda kaebaja andmeid pressikonverentsil tuleneb IKS § 11 lg 1 ning § 14 lg 1 p 1 koosmõjust. Isikuandmeid on haldusorganil õigus töödelda, sealhulgas avalikustada, andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse seaduse alusel. Kapo on kohustatud andma avalikkusele korrapäraselt teavet avalike ülesannete täitmisest (avaliku teabe seadus § 9 lg 1 p 4). PS-s ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi EIÕK) sätestatud õigus sõnavabadusele hõlmab endas nii õigust saada informatsiooni kui ka kohustust anda informatsiooni (Euroopa Inimõiguste Kohtu, edaspidi EIK, 10.02.1995 otsus asjas Allenet de Ribemont vs Prantsusmaa, p 38). EIK praktikast nähtuvalt ei saa EIÕK takistada ametivõimudel avalikkuse teavitamist olulisest huvist, kuid selline tegevus peab olema kaalutletud ja kooskõlas süütuse presumptsiooniga (Allenet de Ribemont vs Prantsusmaa, p 38). Kapo on pressikonverentsil tutvustanud aastaraamatut ja ei ole lisanud mitte midagi võrreldes aastaraamatuga. Nii on peadirektor R. Aeg rõhutanud, et „...me (Kapo) väidame täpselt nii palju kui (aasta)raamatus kirjas on...“ (lk 1). Kapo on avalikustanud kaebajat puudutavat teavet kaalutletult ja kooskõlas süütuse presumptsiooniga. Kaebajat puudutava teabe avaldamine pressikonverentsil oli otseselt seotud aastaraamatus avaldatud infoga. Pressikonverentsil ei avaldatud kaebaja suhtes ühtegi uut fakti ega ebakohast väärtushinnangut. Lisaks pressikonverentsil avaldatule on Kapo peadirektor R. Aeg rõhutanud veel nii aastaraamatus kui ka aastaraamatu avaldamisele järgnevates sõnavõttudes (ETV 12.04.2012 uudistesaates 12 „Aktuaalne kaamera“ ja Kanal 2 12.04.2012 uudistesaates „Reporter“), et kaebajat ei süüdistata ühegi õiguserikkumise toimepanemises. Kaebaja arvates oli kaebaja isikuandmete, s.o kaebaja ees- ja perekonnanime avaldamine pressikonverentsil mitte eesmärgipärane. Taoline etteheide on alusetu. Kaebaja ees- ja perekonnanime avaldasid pressikonverentsil esmalt ajakirjanikud, mitte Kapo peadirektor R. Aeg. Pärast aastaraamatu lühitutvustust R. Aegi poolt oli kohalviibinud ajakirjanikel võimalus esitada aastaraamatus kirjutatu kohta täiendavaid küsimusi. Sellist võimalust kasutasid mitmed ajakirjanikud. Sealhulgas ajakirjanik V.K., kes enda küsimuses kasutas kaebaja ees- ja perekonnanime (lk 1). Seega pressikonverentsil ei kasutanud R. Aeg kaebaja isikuandmeid enda initsiatiivil, vaid üksnes vastates konkreetsetele ajakirjanike küsimustele, mis juba sisaldasid kaebaja isikuandmeid. Pressikonverentsil töödeldi kaebaja isikuandmeid seoses tema kui Tallinna abilinnapea ametikohustuste täitmisega seonduva informatsiooni kontekstis. Seetõttu ei ole kaebaja eraelu puutumatust pressikonverentsil riivatud. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esemeks tuvastada kaebaja isikuandmete avalikustamise õiguspärasus või õigusvastasus aastaraamatus. Sellekohane vaidlus on Kapo ja kaebaja vahel haldusasjas nr 3-12-925, kus Kapo on esitanud ka riigisaladust sisaldavaid tõendeid. Kaebaja väidab, et tema õigusi on rikutud sellega, et vastustaja ei ole teda haldusmenetluses ära kuulanud enne tema nime mainimist pressikonverentsil. Taoline väide on arusaamatu ja eksitav. Esiteks ei ole käesoleva menetluse eesmärgiks tuvastada, kas kaebaja isikuandmete avaldamine aastaraamatus oli õiguspärane või õigusvastane. Vastuse küsimusele, kas aastaraamatus kaebaja nimetamisel oli tagatud talle HMS § 40 lg 1 alusel ärakuulamisõiguse, on vastustaja andnud haldusasjas nr 3-12-925. Teiseks ei korraldatud pressikonverentsi kaebaja tegevusest teavitamiseks, vaid aastaraamatu üldiseks tutvustamiseks ajakirjanikele ja seeläbi avalikkusele. Kapo eesmärk oli pressikonverentsil läbi aastaraamatu teavitada avalikkust 2011. a olulistest Kapo töövaldkonda kuuluvatest sündmustest ja juhtida ennetavalt tähelepanu võimalikele julgeolekuriskidele ja –ohtudele, mille teavitamise kohustus Kapol on. Seega pressikonverentsiga seoses puudus konkreetne isik, keda nimetatud toiming puudutas või eelduslikult oleks võinud kahjustada. Kaebaja nimi tõusetus pressikonverentsil seoses ajakirjaniku küsimusega. Vastustajal ei ole teada ühtegi õigusnormi, mis kohustaks avaliku võimu esindajat enne pressikonverentsi kuulama ära kõik isikud, keda ta võiks pressikonverentsil hüpoteetiliselt mainida. Sellist praktikat ei harrastata teadaolevalt ka Tallinna Linnavalitsuses. Kaebaja ei ole kompromissi otsimist võtnud tõsiselt. Kapo esitas 05.09.2012 kohtule ja kaebajale kompromissettepaneku, milles nõustus avaldama kirjaliku pressiteate, kus Kapo selgitab, et 12.04.2012 toimunud pressikonverentsil peadirektor R. Aeg ei süüdistanud M.K.it õigusvastases käitumises ega ühegi kuriteo toimepanemises. Kompromiss lähtus kaebaja väitest, et pressikonverentsil süüdistati teda õiguserikkumises. Kompromissettepaneku saatmise järgselt pidasid kaebaja ja vastustaja esindajad täiendavaid kompromissläbirääkimisi nii e-kirjade vahendusel kui ka isiklikult. Kaebaja esitas 13.09.2012 omapoolse kompromissettepaneku, mille kohaselt peab Kapo avaldama kaebaja poolt koostatud vabandava pressiteate järgmistes meediaväljaannetes: Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Postimees, Õhtuleht, Kesknädal, Maaleht, Nelli Teataja, Äripäev, Delovye Vedomosti, Den za Dnjom, MK-Estonia, Pealinn, Narvskaja Gazeta, Põhjarannik, Kanal2, TV3, ETV, PBK ja Delfi ja hüvitama 6000 euro ulatuses menetluskulud. Kapo kaebaja kompromissettepanekuga ei nõustu, kuna selliselt oleks tegemist kaebuse omaksvõtu ja ebamõistlikult suurte menetluskulude hüvitamisega. Kompromissettepanek ei olnud tõsiseltvõetav ega kantud heast tahtest, vaid soovist kohtumenetlust ebamõistlikult venitada.

§ 108lg 9 alusel tuleb kõik vastustaja menetluskulud kaebajalt välja mõista.

Asjaolu, et kaebaja ei suhtu kompromissi otsimisse tõsiselt, kinnitab ka kergus, millega ta Kapo poolt kompromissettepanekuna esitatud selgitavat pressiteadet meelevaldselt käsitleb kaebuse omaksvõtuna. Kuidagi teisiti ei ole võimalik mõista 13 kaebaja 13.09.2012 menetlusdokumendis sisalduvat lauset: “...tulenevalt sellest, et poolte vahel ei eksisteeri vaidlust asjaolus (antud asjaolu tuleneb üheselt vastustaja 05.09.2012 kompromissiettepanekust), et Kapo poolt 12.04.2012 pressikonverentsil M.K.it puudutava teabe avaldamine oli õigusvastane ja et antud pressikonverentsil esitati Kapo poolt M.K.i kohta valesid faktiväiteid.“ Selliseid järeldusi vastustaja kompromissiettepanek ei võimalda teha. Samuti eksib kaebaja siinkohal kompromissiläbirääkimiste olemuse vastu, püüdes kuritarvitada vastustaja heauskset ettepanekut kaebajale murettekitanud temapoolse väärtõlgenduse veelkordseks välistamiseks avalikult. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Asja materjalidest nähtuvalt M.K. on esitanud halduskohtule PS § 17, VÕS § 1047 lg 4 ja

§ 37lg 2 p 5 alusel kaebuse oma au ja väärikuse (hea nime) kaitseks.

Kaebaja on seisukohal, et 12.04.2012 toimunud Kapo

  1. a aastaraamatu esitlemise pressikonverentsil on vastustaja avaldanud kaebaja kohta ebaõigeid, kaebaja au teotavaid andmeid. Kapo poolt esitatud faktiväited annavad avalikkusele aluse pidada M.K.it seaduserikkujaks (mh kurjategijaks). Samuti leiab M.K., et Kapo (peadirektori isikus) on avaldanud pressikonverentsil õigusvastaselt kaebaja isikuandmeid ja rikkunud ärakuulamisõigust. Nende väidetavalt ebaõigete andmete ümberlükkamiseks taotleb kaebaja, et kohus kohustaks vastustajat avaldama pressiteade ja korraldama pressikonverents, juhul kui kohus heastamisnõudeid ei rahulda, siis alternatiivselt taotleb kaebaja mõista talle Kapolt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Juhul, kui kohtu arvates on ei ole andmete avaldamise näol tegemist faktiväidetega, vaid väärtushinnangutega, siis on need väärtushinnangud kaebaja hinnangul kohatud ja M.K. taotleb kohtult nende suhtes samasuguseid tagajärgi (tuvastada väärtushinnangute avaldamise õigusvastasus, kohustada avaldama pressiteade ja kohustada korraldama pressikonverents või alternatiivselt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel). Kapo vaidleb kõigile kaebaja etteheidetele vastu ja on muu hulgas seisukohal, et pressikonverentsil Kapo poolt M.K.i suhtes avaldatu näol oli tegemist väärtushinnanguga, mille ümberlükkamine pole õiguslikult võimalik.
  2. Kohus, hinnanud ja analüüsinud poolte kirjalikke seisukohti ja asjas kogutud tõendeid kogumis, asjakohast kohtupraktikat ning asjassepuutuvaid õigusnorme, on seisukohal, et M.K.i kaebus on kõigi nõuete osas alusetu ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub sealjuures põhimõtteliselt Kapo vastuväidetega, mis on käesolevas otsuses toodud piisava põhjalikkusega (nagu ka kaebaja väited), ning ei pea seetõttu vajalikuks kõike üle korrata. Kohus rõhutab oma seisukoha põhistamiseks eelkõige järgmist.
  3. Käesoleva kaebuse lahendamisel tuleb kohtul muu hulgas tuvastada, kas Kapol oli õiguslik alus pressikonverentsil aastaraamatut tutvustada ja sellega seonduvalt M.K.i nime nimetada; kas pressikonverentsil Kapo poolt M.K.i suhtes avaldatu näol oli tegemist faktiväidete või väärtushinnangu esitamisega; kui tegemist oli faktiväidetega, siis kas need olid ebaõiged, kui tegemist oli väärtushinnangutega, siis kas need olid kohatud; kas Kapo on rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Kui vastus neile küsimustele oleks jaatav, siis tõusetuks küsimus toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamisest ja selle viisist. Kuivõrd kohus on juba eelnevalt avaldanud oma lõppseisukoha, et kaevatud toiming ei olnud õigusvastane, siis sellest järeldub, et puudub alus ja vajadus vastustaja kohustamiseks kaebaja soovitud toimingute sooritamiseks. 14
  4. Sealjuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et küsimus sellest, kas M.K. on sooritanud tegevusi, mis andsid alust Kapo peadirektoril ajakirjaniku küsimusele vastates rääkida, et “K. on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu”, ei ole käesoleva haldusasja esemeks. Selles osas on poolte vahel pooleli teine vaidlus, aastaraamatut puudutav haldusasi nr 3-12-
  5. Ehkki nimetatud asjas 04.03.2013 tehtud halduskohtu otsus, millega M.K.i kaebus jäeti täielikult rahuldamata, ei ole veel jõustunud (03.04.2013 esitatud apellatsioonkaebus on praeguseks veel lahendamata), saab kohus käesoleva kaebuse lahendamisel siiski lähtuda eeldusest, et aastaraamatus M.K.i kohta märgitu on tõene, kuna vastupidist ei ole siiani tõendatud. Samuti on kohtu nimetatud eelduse aluseks kaebaja enda poolt kaebuses märgitu, et “Kaebaja ei eita, et ta on soovitanud kasutada PGS § 21 lg 3 tulenevat võimalust, mida muuhulgas toetab ka PS § 37, taotleda luba muus keeles toimuvaks õppeks”. Lisaks on ka asja menetlev kohtunik tavakodanik, kes jälgib ajakirjanduses avaldatut ja on meedia kajastuse põhjal kursis kaebaja tegevusega seoses gümnaasiumides eestikeelsele õppele üleminekuga. Kohtule ei ole teada, et M.K. oleks kaevanud sellega (s.o valede faktiväidetega) seoses kohtusse mõne meediaväljaande. Järelikult ei ole kohtul praegu alust seada kahtluse alla kaebaja vastavaid tegevusi vene koolide eestikeelsele õppele ülemineku vastustamisel ning küsimus on vaid selles, kas Kapo poolt seaduse vastu “võitlemisest” rääkimine on kaebaja suhtes (vale) faktiväide või (kohatu) väärtushinnang ning kas sellega on riivatud kaebaja au ja/või kahjustatud head nime.
  6. Kohus märgib kõigepealt, et oma tegevusest avalikkuse teavitamine on iga avalikku võimu teostava asutuse ülesanne ja kohustus, korruptsioonivastase kuriteokahtluse kohta avalikkusele teabe edastamine on aga oluline avalik huvi. Seega kahtlemata oli Kapol tulenevalt JAS §-dest 2 (lg 1), 3 (lg 1), 6 ja oma põhimääruse §-st 5 ning avaliku teabe seaduse § 9 lg 1 p-st 4 seaduslik alus, pädevus ja õigus koostatud aastaraamatu tutvustamiseks pressikonverentsi korraldada. Sealjuures on ilmselgelt alusetud M.K.i väited, et Kapo on avaldanud pressikonverentsil õigusvastaselt kaebaja isikuandmeid ja rikkunud ärakuulamisõigust. HMS § 40 lg 2 kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud juhud, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, sh p 5, mille järgi siis, menetlusosaline ei ole teada või kui sooritatav toiming puudutab määratlemata hulka isikuid ja nende kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik, ei pea ärakuulamisõigust tagama.
  7. Kaebaja on jätnud tähelepanuta olulise asjaolu, et pressikonverentsi ei korraldatud (toimingut ei sooritatud) mitte tema suhtes (kaebaja „personaalküsimuse“ arutamiseks, nagu vastustaja on tabavalt nentinud), vaid ajakirjanikele jt meedia esindajatele aastaraamatu tutvustamiseks. Seda kinnitab asjaolu, et ajakirjanike jt meedia esindajate küsimused M.K.i kohta hõlmasid pikast pressikonverentsist vaid kümmekond minutit, pressikonverents ise oli selleks ajaks juba ligi nelikümmend minutit kestnud. Seetõttu ei olnud Kapole teada, mille ja kelle suhtes pressikonverentsile saabunud konkreetselt huvi ilmutavad ja küsimusi esitavad. On absurdne neil asjaoludel eeldada, et Kapol oli kohustus kõigilt isikutelt, keda on aastaraamatus nimetatud, arvamust küsida. Ärakuulamisõiguse rikkumise küsimus võiks tõusetuda seoses aastaraamatu koostamisega, kuid mitte selle tutvustamisega.
  8. Sama põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja on eesmärgipäratult avaldanud pressikonverentsil M.K.i isikuandmeid (ees- ja perekonnanime), st avaldanud neid vastuolus IKS § 6 p-st 2 tuleneva eesmärgikohasuse põhimõttega, mille kohaselt isikuandmeid võib 15 koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Kuivõrd Kapo on kohustatud andma avalikkusele teavet avalike ülesannete täitmisest, siis oli Kapol ka õigus ja igati eesmärgipärane töödelda kaebaja andmeid pressikonverentsil, tutvustades aastaraamatut ja vastates selle kohta esitatud küsimustele (vt lisaks ka IKS § 11 lg 1, § 14 lg 1 p 1). Kahtlemata põhjustab kaebaja staatus - Tallinna abilinnapea – omakorda veel kõrgendatud avalikku huvi kaebajaga seonduva suhtes. Samas tähendab see ka kaebajale avaliku elu tegelasena kohustust taluda seda kõrgendatud huvi. Kohus sedastab täiendavalt, et kohtul ei ole olnud võimalik kuulata/näha vaidlusalust pressikonverentsi tervikuna, mistõttu kohus ei saa lugeda valeks vastustaja väidet, et pressikonverentsil ei kasutanud Kapo peadirektor R. Aeg kaebaja isikuandmeid enda initsiatiivil, vaid üksnes vastates konkreetsetele ajakirjanike küsimustele, mis juba sisaldasid kaebaja isikuandmeid. Seda enam, et kaebaja ei ole seda Kapo väidet millegagi ümber lükanud.
  9. Kohus nendib, et sõltumata sellest, kas tegemist on faktiväite või väärtushinnanguga, ei saa kohus nõustuda M.K.iga, et Kapo poolt kaebaja kohta esitatu annab „avalikkusele aluse pidada M.K.it seaduserikkujaks (mh kurjategijaks)“ ja et „M.K. võitleb mistahes/kõigi Eesti Vabariigis kehtiva seaduse täitmise või selle seaduse vastu, mida kohaliku omavalitsuse ametnikud peaksid täitma“. Esiteks, kaebaja on ise tsiteerinud Kapo peadirektorit: „Aga K., K. on väga aktiivne võitlema selle seaduse täitmise või selle seaduse vastu, siis mis on, mis on seadus, Eesti Vabariigis täiesti kehtiv seadus, mida keegi muutnud ei ole ja mida, mida riigiametnikud kohaliku omavalitsuse ametnikud iseenesest peaksid täitma“. Eeltoodud „sellest seadusest“ nähtub üheselt, et jutt on konkreetsest seadusest, mitte ükskõik millisest või kõigist seadusest. Lisaks tuleb „seda seadust“ käsitleda kontekstis aastaraamatu tutvustamise (vt lk 10) ja Kapo esindajate muude väljaütlemistega: nii enne kui ka pärast viidatud lauset räägitakse M.K.i tegevusest siin venekeelse haridussüsteemi ja vene keele staatuse säilimise nimel. Seega ei saa tekkida kahtlust, et kõne all on konkreetne seadus - PGS, mille § 21 lg 3 kohaselt gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Seaduse täisnimetuse mittekasutamine ei saa kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, tema au või head nime riivata. Kohtu hinnangul M.K. antud juhul alahindab nn „keskmise isiku“ või „tavalugejale/kuulaja“ (kaebaja sõnakasutus) mõistmisvõimet.
  10. Teiseks, kaebaja arvamus, et teda peetakse pressikonverentsil räägitu põhjal seadusrikkujaks või koguni kurjategijaks, on selgelt emotsionaalselt ülepakutud. Kohus nõustub vastustajaga, et Kapo ei ole pressikonverentsil M.K.it õiguserikkumise, rääkimata kuriteost, toimepanemises süüdistanud. Vastupidi, vastuseks ERR ajakirjaniku (M. K.) küsimusele, kas M.K.i kohta saab kasutada sõna, terminit „mõjuagent“, vastas peadirektor R. Aeg pikalt selgitades muu hulgas: “Seda, seda mõjuagenti, eks seda saaks ikkagi sellisel juhul, kui meil oleks siin, oleks siin olemas mingisugune selge tegevus, mis läheb vastuollu siin EV seadusandlusega, mis siis oleks nagu mingisugune koosseis juba, tekiks kuskilt eks. Aga, aga noh tänasel päeval, tänasel päeval ta on, ta on selgelt, hr K. kasutab siin oma põhiseaduslikke õigus ja vabadusi, ja, ja, ja ta ei ole nagu nende kasutamisel läinud üle piiri, et ta on püsind nendes raamides ja, ja neid, neid õigusi ja vabadusi tuleb austada.” Seega on ekslik kaebaja väide, et Kapo peadirektor on tagantjärele tunnistanud valede faktiväidete esitamist Kanal2 12.04.2012 uudistesaates. Vastustaja on juba pressikonverentsil rõhutanud kaebajapoolset seaduse piirides tegutsemist. Järelikult on kaebaja väited sellest, et teda on 16 pressikonverentsil kujutatud kui seaduserikkujat, alusetud. Lisaks on need kohtule ka arusaamatud, kuivõrd seonduvas haldusasjas 3-12-925 on 25.10.2013 toimunud kohtuistungil kaebaja esindaja Oliver Nääs sedastanud: „Meil ei ole vaidlust selles, et K. käitus õiguspäraselt ja mingeid õigusliku sisuga etteheiteid talle ei ole tehtud“, teine esindaja Üllar Talviste sõnul „vaidluse olemus on õiguslikult huvitav, poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei ole objektiivset õigust rikkunud. Selles osas on KAPO ja kaebaja ühel meelel“ (kohtuistungi protokoll lk 4-5) /II kd tl 1-20/. Nähtuvalt eeltoodust ei ole vaieldav, et kaebajal on iseenesest õigus „kasutada PGS § 21 lg 3 tulenevat võimalust”. Küsimus on pigem selles, kui vajalik, mis eesmärkidel ja kelle huvides selle võimaluse kasutamine tänapäeva Eestis konkreetselt on.
  11. Seega jõuamegi olulise küsimuse juurde: kas pressikonverentsil esitati kaebajaga seoses faktiväiteid või väärtushinnanguid, kas seal M.K.i kohta räägitu oli vale või kohatu ning kas see rikkus tema õigusi või kas see sai üldse rikkuda tema õigusi nii, et kohus peaks otsustama rikutud õiguste taastamise ja/või sobiva hüvitise üle. Kohus on eelnevalt sedastanud, et kohtul puudub antud juhul alus seada kahtluse alla aastaraamatus kaebaja kohta esitatud teavet, faktiväiteid. Samuti on kohus tuvastanud, et Kapol oli seaduslik alus pressikonverentsil aastaraamatut tutvustada ja sellega seoses pressi esindajate küsimustele vastamisel kaebaja isikuandmeid nö töödelda. Ka on kohus teinud kindlaks, et Kapo ei ole pressikonverentsil M.K.it süüdistanud seaduserikkumises, rääkimata kõigi või mistahes seaduste rikkumises. Kohus jagab vastustaja seisukohta selleski, et Kapo ei ole esitanud pressikonverentsil kaebaja kohta faktiväiteid, sh valesid faktiväiteid. Kapo väljaöeldu näol on selgelt tegemist väärtushinnanguga, mis ei ole ebakohane ega halvustav. Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt faktiväitest ei ole väärtushinnangu ümberlükkamine VÕS § 1047 lg 4 alusel võimalik, kuna nimetatud sätte järgi saab nõuda ainult ebaõigete andmete ümberlükkamist.
  12. Eelöeldut kinnitab ka asjakohane kohtupraktika, mis selgitab ka vahetegu faktiväite ja väärtushinnangu vahel. Riigikohtu tsiviil- ja kriminaalkolleegiumi vaheline erikogu on 01.12.1997 otsuses asjas nr 3-21-99-97 asunud seisukohale, et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu (väljend) või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on võimalik põhjendada, mitte tõendada selle sisu tõesust või väärust, mistõttu ei saa isiku au teotavat väärtushinnangut ka ümber lükata. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, s.t sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (RKTKo 21.12.2010 otsus asjas nr 3-2-1-67-10, p 20). Ebakohase väärtushinnangu mõiste on Riigikohus sisustanud 10.06.2009 asjas nr 3-2-1-43-09 tehtud otsuse p-s 16, leides, et ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Seda tõlgendust on RKTKo korranud ka asjas nr 3-2-1-152-09 13.01.2010 tehtud otsuse p-s
  13. Samas on kõrgeim kohus tõdenud, et väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane. 17
  14. Kohus on seisukohal, et sõna „võitlema“ üksi ega koos sõnaga „aktiivselt“ ei ole negatiivse tähendusega, seda enam puudub alus pidada kõnealust sõna Eesti kultuurikeskkonnas halvustavaks, eriti kui võitlus toimub seaduste piires. Võideldakse ideede, õiguste, armastuse vms eest, eesmärkide, inimeste, huvide vms nimel, korruptsiooni, haiguste leviku, vaenlase vms vastu ning kohtu arvates nimetatud sõna eraldi ja seda enam koos sõnaga „aktiivselt“ väljendab üksnes hinnangut tegevuse intensiivsusele. Kas isiku tegutsemist pidada „võitlemiseks“ või võiks ühel eesmärgil tehtavaid toiminguid nimetada muu sõnaga on kahtlemata subjektiivse hinnangu küsimus ja niisugune hinnang on väärtusotsustus. Nö „mõistlik lugeja“ ei saa pidada väljendit „võitlema“ faktilise tegevuse sõna-sõnaliseks kirjelduseks ehk faktiks. Kohus ei näe antud juhul, et Kapo väljendusviis pressikonverentsil M.K.i tegevuse käsitlemisel oleks olnud ebasünnis, vulgaarne, inimväärikust alandav või mõnitav vm moel kohatu. Et pressikonverentsil ei esitatud ka tegelikkusele mittevastavad või moonutatud andmed, siis vastustaja ei kahjustanud ega saanudki ülalnimetatud asjaoludel kahjustada M.K.i au ja head nime. Eeltoodust tulenevalt on alusetud ka vaidlustatud toimingu väidetavalt õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks esitatud põhi- ja alternatiivnõuded. 13.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eelmärgitud sättest tuleneb ühtlasi, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. Samas

§ 108

lg 11 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte enda kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt

§ 109

lg-st 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastavalt

§ 109lg-le 6 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

14. Et antud juhul jääb M.K.i kaebus rahuldamata, siis ei tõusetu temale menetluskulude väljamõistmise küsimust ning kohtul puudub vajadus hinnata kaebaja kulunõude esitamise tähtaegsust, kulude kandmise tõendatust ja kulude suuruse põhjendatust. Samas palub Kapo

§ 108

lg 9 alusel kõik vastustaja menetluskulud kogusummas 3348,06 eurot kaebajalt välja mõista, kuna kaebaja ei ole tõsiselt suhtunud kompromissi otsimisse ning on pahatahtlikult kasutanud oma menetlusõigusi. Kapo on esitanud kohtu määratud tähtaja jooksul halduskohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid /I kd tl 182-197/. Nimetatud dokumentide alusel kohus nendib, et Kapo on taotlenud menetluskulude väljamõistmist seaduses ettenähtud korras ja vastustaja menetluskulude kandmine on tõendatud. Kas üldse või millises ulatuses tuleb need kohtuvaidluse kaotanult välja mõista, sellel peatub kohus käesoleva otsuse viimase küsimusena.

  1. Haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise osas on RKHKo 21.06.2012 otsuse pdes 29 ja 30 haldusasjas nr 3-3-1-26-12 toodud kokkuvõtlikult välja sellekohases kohtupraktikas välja kujunenud seisukohad: „Kolleegium on varasemas kohtupraktikas rõhutanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-53-11, p 31,
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-24-07, p 16, ning
  6. mai
  7. a määrus asjas nr 3-3-1-11-01, samuti
  8. oktoobri
  9. a otsus asjas nr 3-3-148-05,
  10. mai
  11. a otsus asjas nr 3-3-1-16-07). Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, 18 kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-3-1-52-07, p 10). Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. aprilli
  15. a otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p-d 15 ja 17,
  16. jaanuari
  17. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 15,
  18. mai
  19. a otsus asjas nr 3-3-1-16-07, p 13, ja
  20. oktoobri
  21. a otsus asjas nr 3-3-1-49-04, p 10). Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt
  22. novembri
  23. a otsus asjas nr 3-3-1-58-07, p 13). Haldusorganil ei ole seega keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt. Vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks.”
  24. Halduskohus leiab, et käesoleval juhul ei ole täiel määral põhjendamatu Kapo poolt välise õigusabi kasutamine ning seega ei ole kaebaja suhtes ebaõiglane ka temalt vastustaja osa kulude väljamõistmine. Kohus põhistab oma seisukohta järgmiste asjaolude ja motiividega. Esiteks, kuigi avalikkuse teavitamine oma tegevusest ja ennetavalt tähelepanu juhtimine võimalikele julgeolekuriskidele ja –ohtudele jms on Kapo kohustus, ei ole pressikonverentside korraldamine siiski haldusorgani igapäevane põhitegevus. Kui kohtu arvates Kapo peab olema võimeline ilma kõrvalise abita selgitama oma tegevuse kooskõla avaliku teabe seaduse, HMS, JAS, IKS jm asjakohaste seadustega, siis õigusteoreetiliseks vaidluseks (faktiväide vs väärtushinnang) ja kohtumenetluslike spetsiifiliste küsimuste lahendamiseks (vastuväited kohtu tegevusele, kohtuniku taandamine, taotluste (sh põhi- ja kõrvalnõuded) põhjendatus jms) on haldusorgan õigustatud kasutama sellealaste spetsialistide abi. Seda enam, et antud juhul ei olnud kaebaja traditsiooniline nn „nõrgem pool“, kuna ta oli end samuti varustanud advokaadi õigusabiga. Teiseks, kohus nõustub vastustajaga, et M.K. ei ole tõsiselt suhtunud kompromissi otsimisse, mis oleks vältinud pikka kohtumenetlust ja vähendanud mõlemapoolselt kulutusi. Kapo oli valmis avaldama kirjaliku pressiteate, kus Kapo kinnitab, et 12.04.2012 toimunud pressikonverentsil peadirektor R. Aeg ei süüdistanud M.K.it õigusvastases käitumises ega ühegi kuriteo toimepanemises /I kd tl 52/. Sellega oleks avalikkuses hajutatud viimasedki kahtlused, et kaebaja „võitlemist“ võiks käsitada õiguserikkumisena, ning kaebaja kaebuse eesmärk, nagu kohus seda mõistab (s.o kaebaja au ja hea nime kaitse), oleks olnud saavutatud. Seevastu esitas kaebaja omapoolse ebarealistliku kompromissettepaneku, millega nõustumine oleks sundinud Kapot võtma omaks seda ja vabandama selle eest, mida ta teinud ei ole (nt „Kaitsepolitseiameti poolt 12.04.2012 pressikonverentsil M.K.it puudutava teabe avaldamine oli õigusvastane“, „Kaitsepolitseiamet avaldas M.K.i kohta valesid faktiväiteid ja vabandab“), nagu ka kohus on tuvastanud. Kaebaja nn kompromissettepanek ajendas kohut kirjutama pooltele 14.09.2012 ekirja /I kd tl 58/, mis omakorda tõi kaasa kaebajapoolse reaktsioonina vastuväited kohtu tegevusele ja avalduse kohtuniku taandamiseks. Kolmandaks, kaebaja on eeltooduga kohtumenetlust venitanud ehk oma menetluslikke õigusi kuritarvitanud. Alusetud taotlused (käesolevas vaidluses asjassepuutumatute) tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite juurdevõtmiseks ning kohtuniku taandamiseks, korduvad alusetud vastuväited kohtu tegevusele ei võimaldanud asja kiiret lahendamist (algselt, 02.10.2012 määrusega planeeris kohus teha kohtuotsus avalikult teatavaks juba 24.01.2013 kell 16.00) ning 19 tekitasid samas vastaspoolel vajaduse esitada nende taotlustega seonduvalt täiendavaid seisukohti. Seega M.K.il olnuks võimalik nende kulude tekkimist kas üldse vältida (nt kompromissi kinnitamise korral) või nende suurust vähendada. Järelikult on kaebaja enamus osas ise põhjustanud vastustajale menetluskulusid, mitõttu tal tuleb leppida ka sellest tulenevate seaduslike tagajärgedega. Kohus peab kõike ülaltoodut arvestades õiglaseks ja mõistlikuks mõista M.K.ilt Kapo kasuks välja 2300 eurot (sh käibemaks). Ülejäänud osas (1048,06 eurot) jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.