MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Tartu Haldusasja number 3-15-2829 Haldusasi Vladimir Jarusovi, Helg

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Jarusov, Helgi-Liivi Jõe ja Andres Liinat esitasid 12.11.2015 ühise kaebuse Karksi valla kohustamiseks ehitusjärelevalve jätkamiseks XXXX-XXXXXX ja XXXXXXXXXX 1 kinnistutel asuva krossiraja suhtes. Kaebuse kohaselt lõpetas Karksi vald 15.10.2015 järelevalvemenetluse ilma õigusrikkumist tuvastamata. Koos kaebusega esitasid kaebajad ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid Karksi valla kohustamist teha ettekirjutus, millega vald keelaks kohtuvaidluse ajaks XXXX-XXXXXX ja XXXX-XXXXXX 1 kinnistutel asuva krossiraja kasutamise. Kaebajad on seisukohal, et vastasel juhul saab kinnistute omanik jätkata treeningute ja võistluste korraldamist, ohustades ja kahjustades sellega kaebajate heaolu. Samuti on nad seisukohal, et krossiraja kasutamine ohustab seda kasutavate inimeste elu ja tervist ning piirkonna loodusväärtusi.
2. Tartu Halduskohus jättis 24.11.
3. a määruse resolutsiooni punktiga 4 kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale, et väited rada kasutavate isikute elu ja tervise ohustamisest ei kinnita kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust, sest

§ 249

lg 1 kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik üksnes kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohus märkis, et teda ei veena ka väited piirkonna loodusväärtuste kahjustamisest, kuna krossirada on juba rajatud ja kasutuses, mistõttu ei ole peale müra täiendavate keskkonnamõjutuste tekkimine tõenäoline. Kohus nentis siiski, et ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda osaliselt võimatuks, kuivõrd mürast tulenev negatiivne mõju ei ole tagasipööratav. Kohus märkis, et käesoleval juhul ei ole alust pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Hinnates krossirajalt kaebajate kinnistutele tulenevaid mõjutusi, võttis kohus aluseks krossiraja ja kaebajate kinnistutel asuvate hoonete vahelise kauguse ning asjaolu, et krossiraja ja kaebajate kinnistute vahel on osaliselt mets. Samas pidas kohus tõenäoliseks vähemalt H.-L. Jõe ja V. Jarusovi kinnistute puhul, et krossiraja kasutamisel krossitreeninguteks või -võistlusteks müra nendeni kostab. Teisalt märkis kohus, et tegemist on mootorsõidukite kasutamise müraga, mida üldjuhul tuleb inimasustuse puhul taluda, olgugi, et tavapärane liiklusmüra on eeldatavasti väiksema intensiivsusega. Halduskohus leidis, et kaebajate taotletud esialgse õiguskaitse abinõu tagajärjeks oleks see, et kolmas isik kaotaks võimaluse oma krossiraja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse kohtumenetluse ajaks. Seejuures ei ole kaebajatel subjektiivset õigust nõuda oma kinnistutel absoluutset vaikust ning ka käesolevas asjas ei saa nõuda vallavalitsuselt kindla sisuga otsuse tegemist, vaid üksnes valla kohustamist järelevalvemenetlust jätkama. Halduskohus asus seisukohale, et esialgse õiguskaitse taotlus ületab oma sisult kaebuse piire. Samuti märkis kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamine koormaks kolmandat isikut suuremal määral kui sellest kaebajatele tulu tõuseks. Samas ei täida eesmärki ka mõni muu meede, mida kohus saaks esialgse õiguskaitse korras kohaldada. Halduskohus leidis, et kuigi kaebajate puhul võib eeldada esialgse õiguskaitse vajadust, ei ole täidetud esialgse õiguskaitse proportsionaalsuse nõue. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

1. Kaebajad esitasid Tartu Halduskohtu 24.11.
2. a määruse resolutsiooni punkti 4 peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtul kohustada Karksi valda tegema viivitamatult ettekirjutuse, millega keelaks kohtuvaidluse ajaks XXXX-XXXXXX kinnistutel asuva krossiraja kasutamise. Kaebajad ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu oleks esialgse õiguskaitse meetme rakendamine kolmanda isiku suhtes ebaproportsionaalne. Samuti ei ole kohus kaebajate hinnangul pööranud piisavalt tähelepanu avalikele huvidele. Kohus on müra häiriva mõju osas ekslikult lähtunud hoonete ja krossiraja vahelisest kaugusest, kuid müranormid kehtivad kogu kinnisasja ulatuses. Kaebajad ei nõustu kohtu seisukohaga, et tegemist on mootorsõidukite müraga, mida tuleb kaebajatel taluda. Täisvõimsusel töötavatest sportmootorratastest ja muudest mootorsõidukitest tulenev müra ei ole võrreldav piirkonnale muidu iseloomuliku, hõreda autoliikluse tekitatava müraga. Kaebajate esitatud müra mõõtmise protokollist on näha, et kui looduslik mürafoon on pisut üle 30 dB, siis võistluste ajal küündivad müratasemed kaebajate kinnistutel üle 55 dB, mis 2 on detsibellide kümnendlogartimilisusest tulenevalt ligikaudu 20 korda suurem kui kaebajate kinnistutel tavaolukorras esinev müra. Kaebajad leiavad, et määruses puuduvad sisulised põhjendused selle kohta, miks peetakse olulisemaks kolmanda isiku õigusi, kes on teadlikult kehtivaid õigusnorme rikkudes rajanud krossiraja ning korraldab seal samuti õigusvastaselt ja regulaarselt avalikke üritusi. Kolmandaks isikuks on antud juhul OÜ V Kolonn, kelle äritegevus ei ole mingilgi määral seotud motospordiga. Seega ei saa antud juriidilise isiku puhul olla tegemist krossiraja kasutamisega nn oma tarbeks. Krossirada ei ole käsitletav ka teena, mis oleks vajalik kinnistu teenindamiseks, kuna materjalidest nähtuvalt on tegemist meelelahutuslikult kasutatava ringrajaga. Samuti ei ole tegemist juurdepääsuteega, kuna see tee ei vii ühegi hoone ega rajatise juurde. Kaebajad on seisukohal, et kohus on jätnud hindamata ja kaalumata ka avaliku huvi, mis on seotud motokrossiraja tegevuse peatamisega. Ebaseaduslikult rajatud motokrossirajal ebaseaduslikult ja kontrollimatult läbiviidavate ürituste käigus seab kolmas isik ohtu nii enda kui ka teiste raja kasutajate ja pealtvaatajate elu ja tervise. Krossiraja tekitatava mürareostuse mõjuväljas asub veel mitmeid kinnistuid, mille omanikud on varasemalt väljendanud oma õiguste riivet, kuid pole kaebusega ühinenud seetõttu, et on heidutatud OÜ V Kolonn esindaja õigusvastastest ähvardustest. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud ka sellega, et vältida kohtumenetluse teadlikku ja sihikindlat venitamist kolmanda isiku poolt. Kui kohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks leidub mõni proportsionaalsem meede, paluvad kaebajad kohaldada seda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 24.11.
4. a määruse resolutsiooni p 4 tühistamiseks ning kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Määruskaebuses esitatud seisukohtade osas märgib ringkonnakohus järgmist. 5. Kaebajad ei nõustu määruskaebuses halduskohtu seisukohaga, et esialgse õiguskaitse meetme rakendamine on kolmanda isiku suhtes ebaproportsionaalne ning teevad halduskohtule etteheite, et kohus ei ole avalikele huvidele pööranud piisavalt tähelepanu.

§ 249

lg 3 kohaselt peab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestama lisaks § 249 lg-st 1 tulenevale esialgse õiguskaitse vajadusele ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. 6. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et halduskohus on jätnud hindamata ja kaalumata avaliku huvi, mis on seotud motokrossiraja kasutamisega kaasneva ohuga selle kasutajatele ja pealtvaatajatele. Halduskohus on õigesti viidanud

§ 249

lg-le 1, mille kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik üksnes kaebaja õiguste kaitseks. Kaebajate esitatud väidetega motokrossiraja kasutajate ja pealtvaatajate ohutuse, samuti teiste krossiraja tekitatava väidetava mürareostuse mõjuväljas asuvatel kinnistutel elavate inimeste kaitsega ei saa esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestada, kuna esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks saab olla vaid kaebajate, mitte kolmandate isikute õiguste kaitse vajadus (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 15). Avalikku huvi tuleb kaaluda vastukaaluna kaebaja huvidele esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb sarnaselt arvestada ka kolmanda isiku 3 õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.12.
2. a määrus asjas nr 3-3-1-76-01, p 1). Seega peab kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestama avaliku huviga juhul, kui see on vastuolus esialgse õiguskaitse taotleja huvidega.
3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus ületab oma sisult kaebuse piire. Kaebuse nõudeks on kohustada Karksi valda ehitusjärelevalve jätkamiseks XXXX-XXXXXX kinnistutel asuva krossiraja suhtes. Kaebajad on taotlenud esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse tegemiseks ebaseaduslike ehitistega seonduva korrarikkumise kõrvaldamiseks ning selle kasutamisega kaasneva ohu kõrvaldamiseks või ennetamiseks. Määruskaebuses taotletakse Karksi valla kohustamist tegema viivitamatult ettekirjutus, millega keelataks kohtuvaidluse ajaks XXXX-XXXXXX kinnistutel asuva krossiraja kasutamine. Kuna esialgse õiguskaitse funktsioon on tagada põhivaidluse efektiivsus, siis ei saa esialgset õiguskaitset taotleda haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks, mis ei ole põhivaidluse esemeks. Ehitusseadustiku § 130 lg 2 kohaselt teostab kohaliku omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet, kontrollides muuhulgas ehitise ning ehitise kasutamise nõuetele vastavust, samuti ehitamise teatise või ehitusloa ning ehitise kasutusteatise või kasutusloa olemasolu. Seega teeks käesolevas asjas kaebuse rahuldamise korral kohus ehitusseadustiku alusel vallale ettekirjutuse riikliku järelevalve teostamiseks. Seda, milline on riikliku järelevalve tulemus, ei ole võimalik käesoleva kohtuvaidluse raames ette näha, kuna kohalikul omavalitsusel on riikliku järelevalve läbiviibimisel ulatuslik otsustus- ja kaalutlusõigus. Seega ei ole võimalik ka esialgse õiguskaitse korras kohustada kohaliku omavalitsuse üksust toimingute tegemiseks, mis võivad olla riikliku järelevalve läbiviimise tulemuseks, kuid ei pruugi seda olla. Kaebajate taotlused esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamiseks puudutavad ka vaidlusalustel kinnistutel väidetavalt ebaseaduslike avalike ürituste korraldamise keelamist. Avalike ürituste korraldamine ning selle üle riikliku järelevalve teostamine on reguleeritud korrakaitseseadusega ning see väljub ehitusjärelevalve teostamiseks kohustava kaebuse piiridest.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui kohus teeks esialgse õiguskaitse korras juba kohtumenetluse ajal vastustajale ettekirjutuse riikliku järelevalve jätkamiseks väidetava ebaseadusliku ehituse üle, otsustataks esialgse õiguskaitse kohaldamisega põhikohtuasi juba ette ära. Põhivaidluse äraotsustamist esialgse õiguskaitse menetluses tuleb aga vältida (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.09.
5. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Viimati viidatud Riigikohtu seisukoha kohaselt ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine küll sellisel juhul tingimata välistatud, kuid selle kohaldamiseks peab esinema ülekaalukas vajadus, ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tohi tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei esine kaebajatel niivõrd ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust, et see õigustaks esialgse õiguskaitse menetluses põhivaidluse ette äraotsustamist.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et halduskohus ei ole kaalunud kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõudest erinevate abinõude kohaldamist. Halduskohus on vaidlustatud määruse p-s 12 märkinud, et kaebajate eesmärki ei täida ka mõni muu meede, mida kohus saaks esialgse õiguskaitse korras kohaldada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. 4
7. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.11.
8. a määruse resolutsiooni p 4 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Maili Lokk 5