3-15-1942/16

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine

1. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1942 Haldusasi K.R.i kaebus Harku ja Murru Vangla
2. juuni 2015 kirjas nr 3-1/15/1582-1 sisalduva ettepaneku ning Sisekaitseakadeemia rektori
3. juuli 2015 käskkirja nr 6.15/254 tühistamise nõuetes. Menetlusosalised Kaebaja: K.R. Esindaja: v.adv Indrek Västrik Vastustaja: Harku ja Murru Vangla Esindaja: Merit Jõgi Vastustaja: Sisekaitseakadeemia Esindaja: Sirje Asu RESOLUTSIOON
4. Rahuldada K.R.i kaebus osaliselt. Tühistada Sisekaitseakadeemia rektori
5. juuli 2015 käskkiri nr. 6.1-5/
6. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
7. Mõista Sisekaitseakadeemialt K.R.’i kasuks välja menetluskulu 375 (kolmsada seitsekümmend viis) eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
8. detsembril
9. ASJAOLUD JA VAIDLUSALUSED AKTID
10. Sisekaitseakadeemia rektori
11. septembri 2009 käskkirjaga (tl 9) immatrikuleeriti K. R. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri suunamisel (tl. 8) justiitskolledži korrektsiooni eriala kaugõppesse
12. kursusele. Sisekaitseakadeemia rektori
13. juuli 2011 käskkirjaga (tl. 11) eksmatrikuleeriti K. R. lõpueksamil saadud puuduliku hinde tõttu. Nimetatud käskkiri ja selle aluseks olnud lõpueksamikomisjoni protokolliline otsus tühistati haldusasjas nr 3-11-1812 tehtud kohtuotsusega, millega kohustati samas lõpueksamikomisjoni uue otsuse tegemiseks. Seejärel määras Sisekaitseakadeemia rektor
14. detsembri 2012 käskkirjas (tl. 26) muuhulgas kindlaks, et K.R. peab lõpueksami uuesti sooritama. Kohtuasjas nr 3-12-2731 tehtud otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus eelnimetatud käskkirja vastavas osas, kuna leidis, et seda, kas K.R. peaks sooritama eksami uuesti, oleks pidanud otsustama lõpueksamikomisjon, mitte rektor. Sisekaitseakadeemia ei ole haldusasjas nr 3-11-1812 tehtud kohtuotsust täitnud osas, milles kohustati lõpueksamikomisjoni uue otsuse tegemiseks.
15. Sisekaitseakadeemia rektori
16. juuli 2015 käskkirjaga nr 6.1-5/254 K.R. eksmatrikuleeriti. Käskkirja alusena on välja toodud asjaolu, et K. R. teenistussuhe Harku ja Murru Vanglaga on lõppenud
17. oktoobril 2013 ning Harku ja Murru Vangla direktor on teinud Sisekaitseakadeemiale
18. juunil 2015 ettepaneku nr 3-1/15/1582-1 K.R. eksmatrikuleerida. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
19. K.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida on menetluse kestel täiendanud ning milles taotleb Harku ja Murru Vangla direktori
20. juuni 2015 ettepaneku nr 3-1/15/1582-1 tühisuse või selle õigusvastasuse tuvastamist ning Sisekaitseakadeemia rektori
21. juuli 2015 käskkirja nr 6.1-5/254 tühistamist. Esiteks leiab kaebaja, et teenistussuhte lõppemise tõttu eksmatrikuleerimiseks oleks Sisekaitseakadeemia õppekorralduseeskirja punktist 216.16 tulenevalt saanud ettepaneku teha Justiitsministeerium, kes kaebaja õppima suunas, mitte aga Harku ja Murru Vangla. Teiseks peab kaebaja eksmatrikuleerimist õigusvastaseks ka seetõttu, et tegelikult on ta juba
22. aastal sooritanud kõik lõpueksamid, ent lõpueksamikomisjon ei ole senini täitnud kohtuotsusega pandud kohustust kaebaja eksami kohta uus otsus teha. Kaebaja selgitab, et kõnealuse lõpueksami tegemise ajal oli ta veel teenistuses. Kaebaja leiab, et kui eksamitulemuse kohta tehtav uus otsus oleks positiivne, oleksid täidetud kõik rakenduskõrgkooli seaduse §-s 19 sätestatud eeldused diplomi saamiseks. Kaebaja leiab, et olukorras, kus kõik eelnimetatud eeldused on täidetud, ei saa üliõpilast eksmatrikuleerida põhjusel, et tema teenistussuhe on lõppenud. Samuti heidab kaebaja ette, et ei enne Harku ja Murru Vangla ettepaneku tegemist ega Sisekaitseakadeemia rektori käskkirja andmist ei tagatud kaebajale ärakuulamisõigust. SISEKAITSEAKADEEMIA SEISUKOHT
23. Sisekaitseakadeemia vaidleb K. R. kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et ametkondliku konkursi korras täidetavale õppekohale immatrikuleeritud isiku õppimise eelduseks oli teenistuslik suhe neid õppima suunanud ametkonnaga ning selle suhte lõppemine oli kaebaja immatrikuleerimise hetkel kehtinud Sisekaitseakadeemia nõukogu
24. augusti 2009 otsusega nr 1.1-6/31 kehtestatud „Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punkti 166.10 kohaselt vääramatu eksmatrikuleerimise alus. Vastustaja möönab, et teave kaebaja teenistusest vabastamise kohta laekus Sisekaitseakadeemiale olulise hilinemisega, ent vastustaja hinnangul ei tähenda see, et kaebajal tekkis automaatselt õigus jätkata õpinguid. Vastustaja leiab, et Sisekaitseakadeemia nõukogu
25. augusti 2014 otsusega nr 1.1-6/17 kehtestatud „Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punkti 216.16 kohaselt saab ettepaneku isiku eksmatrikuleerimiseks teha ametkond, kes reguleerib selle isiku teenistussuhteid ning kuna K.R. vabastati teenistusest Harku ja Murru Vangla direktori käskkirjaga, oli eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemise õigus ainult Harku ja Murru Vangla direktoril. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega eksmatrikuleerimise vastuolust rakenduskõrgkooli seaduse §-ga 19 ja selgitab, et kuivõrd K. R. lõpueksamit pole hinnatud, ei ole RaKS §-s 19 nimetatud eeldused täidetud. Vastustaja on viimaks seisukohal, et kuivõrd kaebaja õppis riigi turvalisuse valdkonna rakenduskõrgharidusõppes, mille alusel omandatud pädevused on rakendatavad vaid väga konkreetsel erialal ning omandatud pädevuste kasutamine tsiviilkäibes on keelatud, siis on teenistuskohalt vabastamine piisavaks õigustuseks sellele, et kaebajal edasist õppimist ei võimaldata. HARKU JA MURRU VANGLA SEISUKOHT
26. Harku ja Murru Vangla peab K.R.i kaebust samuti põhjendamatuks. Esiteks selgitab vastustaja, et Sisekaitseakadeemia küsis temalt seisukohta K.R.i eksmatrikuleerimise kohta ning vanglal polnud mistahes alust selle ettepaneku tegemisest keelduda. Samuti selgitab vastustaja, et immatrikuleerimise ajal töötas K.R. Tallinna Vanglas ning jätkas hiljem teenistust Harku ja Murru Vanglas, kusjuures Sisekaitseakadeemia käsitles seda ametkondliku teenistussuhte jätkumisena, millest tulenevalt võiks Harku ja Murru Vanglal eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemise pädevus olla. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja etteheiteid ärakuulamisõiguse rikkumisele, kuivõrd Harku ja Murru Vangla poolt eksmatrikuleerimisettepaneku tegemine või mitte tegemine ei oleks kaebaja ära kuulamisest kuidagi sõltuda saanud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
27. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et K.R.i kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Harku ja Murru Vangla oli pädev eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemiseks, küll aga on Sisekaitseakadeemia rektor eksmatrikuleerimise otsustamisel õigustamatult tähelepanuta jätnud K.R.i ja Sisekaitseakadeemia vahelise õigussuhte olulised asjaolud, eeskätt selle, et eksmatrikuleerimise hetkel oli Sisekaitseakadeemial täitmata kaebaja ees haldusasjas nr 3-111812 tehtud kohtuotsusest tulenev kohustus eksami osas uus otsus teha, millest omakorda tulenes K.R.i õiguspärane ootus sellele, et tema poolt akadeemia lõpetamine või tema eksmatrikuleerimine otsustatakse lõpueksami tulemuse põhjal.
28. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud Sisekaitseakadeemia nõukogu
29. augusti 2014 otsuse nr 1.1-6/17 „Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskiri“ (tl. 43 jj) punkti 216.16 kohaselt eksmatrikuleeritakse üliõpilane teda õppima suunanud ametkonna ettepanekul, kui üliõpilase teenistussuhe vastava ametkonnaga on lõppenud. Kaebaja leiab ekslikult, nagu saanuks sellise ettepaneku Sisekaitseakadeemiale teha Justiitsministeerium. Eelnimetatud sättest ei tulene, et eksmatrikuleerimiseks saaks ettepaneku teha seesama asutus või ametiisik, kelle suunamisel üliõpilane kunagi immatrikuleeriti. Nimetatud sättes kasutatakse mõistet ametkond, mida tuleb tõlgendada laiemalt kui mõiste täidesaatva riigi võimu asutus Vabariigi Valitsuse seaduse § 38 tähenduses või ametiasutus avaliku teenistuse seaduse § 6 tähenduses. Leian, et kaebaja Sisekaitseakadeemiasse õppima suunanud ametkonnaks ei ole seega mitte Justiitsministeerium, vaid vanglateenistus, mis vangistusseaduse § 1051 lõikest 2 tulenevalt koosneb vanglatest ja Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohtadest. Nõustun vastustaja selgitusega, et ametkondliku konkursi korras täidetaval õppekohal õppima asumise ja sestap ka õppimise jätkamise põhimõtteliseks eelduseks oli teenistussuhe mõnes vastavasse ametkonda kuulunud asutuses. Vanglaametnikuna töötanud isikute teenistussuhteid reguleerivad õigusaktid ei sätesta mistahes piiranguid ega nõudeid selles osas, kes võiks vanglaametniku teenistusest vabastamise korral teha Sisekaitseakadeemiale ettepaneku teenistusest vabastatud üliõpilane eksmatrikuleerida. Samuti ei ole teenistusest vabastatud üliõpilasel iseenesest mingit subjektiivset õigust nõuda, et sellist ettepanekut ei tehta. See omakorda tähendab seda, et õppekorralduse eeskirja punktis 216.16 nimetatud ettepaneku sisuline tähtsus seisneb Sisekaitseakadeemia informeerimises asjaolust, et teenistussuhe, millest tulenevalt üliõpilane immatrikuleeriti, on lõppenud ning üliõpilase jätkuv õppimine ametkondliku konkursi tulemusena täidetaval õppekohal, ei ole selle aluseks oleva asjaolu ära langemise tõttu võimalik. Tegelik faktiline asjaolu seega, mis õigustab eksmatrikuleerimist, on teenistsussuhte lõppemine. Selles olukorras on mõistlik ja igati loogiline, et Sisekaitseakadeemiale saab vastava ettepaneku teha see vastavasse ametkonda kuuluv asutus, mille koosseisus olevalt teenistuskohalt vabastamine kujutab endast üliõpilase jaoks teenistussuhte lõppemist vastava ametkonnaga. Teenistussuhe vanglateenistuses lõppes kaebajal Harku ja Murru Vangla teenistusest vabastamisega. Seega võis Harku ja Murru Vangla teha Sisekaitseakadeemiale ettepaneku kaebaja eksmatrikuleerimiseks. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja etteheidet ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kuna kaebajal ei oleks subjektiivset õigust keelata Harku ja Murru Vanglal Sisekaitseakadeemiale eksmatrikuleerimise ettepaneku tegemist ning viimase ainsaks põhjuseks selle ettepaneku tegemisel võiski olla see, et teenistussuhe on lõppenud, ei pidanud ettepaneku tegemise otsustamisel arvestama kaebaja huvidega ning seega polnud mingit vajadust teda ka ära kuulata.
30. Sisekaitseakadeemia rektori käskkiri on õigusvastane aga seetõttu, et enne seekordse eksmatrikuleerimise otsustamist, olgugi, et õppima suunanud ametkonna ettepanek olemas oli, oleks Sisekaitseakadeemia pidanud täitma K.R.i ees haldusasjas nr 3-11-1812 tehtud kohtuotsusega pandud kohustuse tema lõpueksami osas uus otsus teha. Viimatinimetatud haldusasjas tehtud kohtuotsuses on tuvastatud, et kaebaja osales
31. aasta kevadel Justiitskolledži korrektsiooni eriala lõpueksamil, mille tulemus hinnati hindega mitterahuldav. Fakt, et K.R. lubati lõpueksamile, kinnitab, et 2010/2011 õppeaasta kevadsemestri lõpuks oli ta õppekava täitnud. Lõpueksami positiivsele hindele sooritamine oleks andnud kaebajale õiguse saada Sisekaitseakadeemia lõpetamist tõendav diplom. Seega tekkis kaebajal lõpueksami sooritamisel õiguspärane ootus sellele, et eksami kohta tehakse õiguspärane otsus ning positiivse hinde saamisel on paratamatuks järelmiks diplomi saamine. Haldusasjas nr 3-11-1812 tehtud otsuses leidis kohus, et lõpueksamikomisjon hindas kaebaja sooritust lõpueksamil valesti. Kohus tühistas lõpueksamikomisjoni hindamisotsuse ning kohustas lõpueksamikomisjoni uue otsuse tegemiseks. See uus otsus on lõpueksamikomisjonil senini tegemata. Kuigi kohtuotsuses ei antud uue otsuse tegemiseks selget tähtaega, oleks igal juhul tulnud see otsus teha mõistliku aja jooksul. Selle asemel, et lõpueksamikomisjon oleks kohtuotsusega nõutud uue otsuse teinud, andis Sisekaitseakadeemia rektor oma pädevust ületades
32. aasta detsembris käskkirja, milles kohustas kaebajat eksamit uuesti sooritama, ent mis haldusasjas nr 3-12-2713 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tühistati.
33. Vanglateenistusest vabastamise ajal, s.t.
34. oktoobril 2013, oli Sisekaitseakadeemial seega kohtuotsusest tulenev kohustus kaebaja lõpueksami osas uus otsus teha. Kaebajal oli seevastu aga õigus sellele, et vastav uus otsus tehakse. Selle uue otsuse sisu oleks võinud olla muuhulgas kaebaja lõpueksami hindamine positiivse hindega, mille tagajärjeks oleks olnud kaebajale diplomi andmine. Sisuliselt jäi kohtuasjas nr 3-11-1812 tehtud otsuse jõustumisest õhku võimalus, et kaebaja on omalt poolt kõik vajaliku ja nõutava Sisekaitseakadeemia lõpetamiseks juba teinud. Kuna kohus ei saanud teha vastavat hindamisotsust lõpueksamikomisjoni eest, kohustatigi lõpueksamikomisjoni asjas uut otsust tegema. Leian, et selles situatsioonis ei olnud põhimõtteliselt lubatav kaebaja eksmatrikuleerimine mistahes selliste faktiliste asjaolude tõttu, mis leidsid aset pärast tema poolt lõpueksami sooritamist. Lõpueksami sooritamisel tekkis kaebajal subjektiivne õigus sellele, et tema poolt akadeemia lõpetamine või tema eksmatrikuleerimine otsustatakse lõpueksami tulemuse põhjal. Olukorras, kus akadeemia ei ole lõpueksami kohta õiguspärast otsust teinud, olles seeläbi jätnud täitmata ka selleks kohustava kohtuotsuse, on kaebaja eksmatrikuleerimine
35. aastal seoses teenistussuhte lõppemisega, lubamatus vastuolus kaebaja õiguspärase ootusega.
36. On tõsi, et ametkondliku konkursi tulemusena täidetud õppekohal õppimise eelduseks on teenistussuhe vastavas ametkonnas. Sellisele õppekohale immatrikuleeritud õliõpilane peab põhimõtteliselt arvestama kohustusega olla kogu stuudiumi vältel vastava ametkonna (antud juhul vanglateenistuse) teenistuses. Küll aga ei saa seda üliõpilaselt nõuda siis, kui õppe lõpetamise takistuseks on akadeemia poolne õigusvastane käitumine. Nõnda see käesoleval juhul aga just ongi. Kuivõrd K.R.i poolt
37. aasta kevadel tehtud lõpueksam on seniajani Sisekaitseakadeemial hindamata ja nõuetekohane otsus tegemata, on kaebaja õppe lõpetamise takistuseks Sisekaitseakadeemia õigusvastane käitumine. Kui akadeemia oleks
38. aasta kevadel K.R.i lõpueksami soorituse osas õiguspärase otsuse teinud, oleks K.R.il kas õigus diplomile (eksami positiivse hinde korral) või oleks tehtud õiguspärane otsus ta eksmatrikuleerida (eksami negatiivse hinde korral). Kummalgi juhul ei oleks K.R.i ja Sisekaitseakadeemia vaheliste õigussuhete seisukohast olnud oluline K.R.i teenistussuhe lõppemine
39. aasta sügisel. Üliõpilaselt saab nõuda küll seda, et ta aktsepteeriks tegevuspiiranguna vanglateenistuses töötamist kogu akadeemias õppimise aja vältel, küll aga mitte seda, et ta jätkaks teenistust ka siis, kui ta on omalt poolt kõik vajaliku kooli lõpetamiseks juba teinud, ent akadeemia õigusvastase tegevuse tõttu pole õiguspärast otsust kooli lõpetamise (või tema eksmatrikuleerimise) kohta tehtud. Leian, et kuni haldusasjas nr 3-111812 tehtud kohtuotsusega tühistatud lõpueksamikomisjoni protokollilise otsuse asemel uue otsuse tegemiseni ei ole võimalik kaebaja eksmatrikuleerimine akadeemia algatusel ühegi sellise asjaolu tõttu, mis aset leidnud pärast kaebaja poolt lõpueksami sooritamist. Ainsana oleks mõeldav üliõpilase eksmatrikuleerimine akadeemia algatusel üliõpilase surma korral. Seetõttu tuleb vaidlusalune Sisekaitseakadeemia rektori käskkiri tühistada.
40. Viimaks ei ole asjakohane Sisekaitseakadeemia seisukoht, nagu ei rikuks eksmatrikuleerimine kaebaja õigusi seetõttu, et kaebaja ei saa väljaspool vanglateenistust oma hariduse omandamisel saadud teadmisi ja oskusi kasutada. Haldusasja nr 3-11-1812 tehtud otsusest tulenevalt on kaebajal subjektiivne õigus sellele, et lõpueksamikomisjon teeks eksami kohta uue otsuse. Sellest otsusest (mis on senini tegemata) tulenevalt võib tal olla subjektiivne õigus saada diplom. Rakenduskõrgkooli seadus ei sea õppekava nõuetekohaselt läbinud ja kõik eksamid positiivselt sooritanud üliõpilasele diplomi andmise täiendava eeldusena ette seda, et üliõpilane õppe käigus saadud oskusi ja teadmisi tulevikus mingil kindlal moel kasutama hakkaks. Lisaks sellele võib kaebajal olla huvi ka pelgalt selle vastu, et tal oleks rakenduskõrghariduse saamist tõendav diplom, kuna rakenduskõrgharidus (ükskõik, mis erialal) võib olla teatud ameti- ja töökohtade saamise juures kas õigusaktidest või tööandja soovist tulenevalt lausa eelduseks või igal juhul anda tööjõuturul konkurentsieelise. See, et kaebaja tõenäoliselt eluski vanglateenistusse enam tööle ei lähe, ei välista talle korrektsiooni eriala lõpudiplomi andmist.
41. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebuse võib rahuldatuks lugeda pooles ulatuses, arvestades, et eeskätt oli kaebaja huviks kindlasti rektori käskkirja tühistamine, ent samas on kaebaja esitatud menetlusdokumentides oluliselt rohkem pühendanud ruumi (ja seega ka kulu) vangla poolt tehtud ettepaneku õigusvastasuse või tühisuse käsitlemisele. Kaebaja kasuks tuleb Sisekaitseakadeemialt välja mõista 15 euro suurune riigilõiv ning pool põhjendatud õigusabikulust. Õigusabikulu seondub lisatud dokumentide kohaselt kokku 6 tunni õigusabi osutamisega. Õigusabi pole asja keerukust, mahukust ja kaebaja jaoks olulisust arvestades põhjendamatult suur. Seega tuleb kaebaja kasuks välja mõista Sisekaitseakadeemialt 15+720:2=375 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik