KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 18.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-119 Haldusasi Risto Sepa kaebus Justiitsministeeriumi 17.12.2014 käskkirja nr 23-d tühistamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja Risto Sepp, vastustaja Justiitsministeerium, volitatud esindajad Gunnar Vaikmaa, Kristiina Rebane, Kristel Värä, Alar Must. Resolutsioon
- Jätta Risto Sepa kaebus rahuldamata.
- Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtutäitur Risto Sepa ametitegevuse suhtes alustati haldusjärelevalvet 09.09.2014, kui järelevalveametnik saatis kohtutäiturile e-kirjaga päringu täiteasjades nr 027/2014/97, 027/2014/98, 027/2014/116 ning 027/2014/117 registreeritud kaebuse kohta. Distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks oli K. H. ning tema alaealiste laste (avaldajad) kaebus kohtutäituri tegevuse peale, mille kohaselt esitati nende poolt 18.07.2014 kohtutäiturile kaebus ning kohtutäitur vaatas selle läbi tähtaegselt 29.07.2014, kuid otsust kaebuse läbivaatamise kohta ei teinud. 15.08.2014 ning 25.08.2014 esitas avaldajate seaduslik esindaja kohtutäiturile päringud saamaks informatsiooni selle kohta, millal kohtutäitur koostab esitatud kaebuse läbivaatamise kohta otsuse. Kohtutäitur koostas 18.07.2014 esitatud kaebusele otsuse 08.09.2014, s.o kuu aega Täitemenetluse seadustikus sätestatud tähtajast hiljem. Justiitsministeerium algatas 01.10.2014 justiitsministri käskkirjaga nr 88 kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse kahtlusel, et kohtutäitur ei ole oma ametitegevuses nõuetekohaselt täitnud Täitemenetluse seadustiku § 217 lg 3 sätestatud nõuet ning kohustas kohtutäiturit esitama selle kohta seletuse. Justiitsministri 17.12.2014 käskkirja kohaselt loeti tuvastatuks Tallinna kohtutäitur Risto Sepa poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo toimepanemine, mis seisnes Täitemenetluse seadustiku § 217 lg 3 tuleneva ametikohustuse süülises täitmata jätmises, ning määrati kohtutäitur Risto Sepale distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi summas 840 eurot (Kohtutäituri seaduse § 60 lg 1 p 2). Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kohtutäitur ei koostanud avaldajate poolt 18.07.2014 esitatud kaebuse läbivaatamise kohta otsust Täitemenetluse seadustiku § 217 lg 3 tähtaega järgides. Avaldajad esitasid 18.07.2014 kohtutäiturile kaebuse. 21.07.2014 määras kohtutäitur kaebuse läbivaatamise ajaks 29.07.
- Täitemenetluse seadustiku § 217 lg-s 3 sätetatud tähtaega järgides tulnuks kohtutäituril teha otsus kaebuse läbivaatamise kohta hiljemalt kümne päeva jooksul peale kaebuse läbivaatamist, see tähendab hiljemalt 08.08.
- 15.08.2014 ning 25.08.2014 esitas avaldajate seaduslik esindaja kohtutäiturile päringud selle kohta, millal koostab kohtutäitur otsuse esitatud kaebuse läbivaatamise kohta. Avaldajatele põhjendas kohtutäitur viivitust otsuse koostamisel asjaoluga, et büroo töökorraldus oli suvisel perioodil häiritud seoses töötajate vahetumise ning ülekoormusega. Kohtutäitur koostas 18.07.2014 esitatud kaebusele otsuse 08.09.
- 17.01.2015 esitas Risto Sepp Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 17.12.2014 käskkirja nr 23-d tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Kohtutäituri seaduse (KTS) § 56 p 1 kohaselt tuvastatud distsiplinaarsüüteo koosseisu täitmiseks ei piisa ainuüksi õigusaktidest tuleneva kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest. Selleks, et KTS § 56 lg 1 p 1 kohaselt oleks kohtutäituri tegu või tegevusetus karistusväärne, tuleb tegu määratleda läbi erinevate asjaolude ja teo suhte isikusse. Eelkõige peab evima negatiivset mõju konkreetsele kaitstavale õigushüvele, antud juhul sissenõudja materiaalõigusliku positsiooni kahjustamisele. Seega ei saa kaitstavaks õigushüveks olla ainuüksi menetlus menetluse enda pärast. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole vastustaja kaalunud põhjendatud huve. Käskkira punkti 5 esimeses lõikes märgib käskkirja koostaja muuhulgas, et distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutakse põhjendatud huve. Vastustaja on jätnud tähelepanuta kohtutäituri vabandused sissenõudjale kui vastustustajale otsuse hilinenud esitamisega seoses. Kohtutäitur on selgitanud otsuse edastamisega sissenõudjale, et kaebetähtajad kulgevad alates selle kättesaamisest, mistõttu ei ole kahjustatud sissenõudja edasine kaebeõigus. Puudub selgus, kuidas on vastustaja jõudnud järeldusele, et „…oht kaitstavale hüvele oli… keskmine…“. Seda on hinnanud vastustaja kogumis. Ebaselge on kaitstava hüve ohu puudumise algus, selle keskmine või kõrgem oht, millal ning millilstel tingimustel need avalduvad ei ole käskkirjas selgitatud. Samuti on ebaselge, millal on kaitstav hüve väga oluline (p 5.
- lõiked 3 ja 5) ning millal oluline või mitteoluline. Seega jääb tõendamatuks vastustaja järeldus oht kaitstava hüve iseloomu kui ka määratluse osas ning selle järgi raskusastme määratlemine. Ebaselge on käskkirjas välja toodud kokkuvõte, mille kohaselt justkui ei ole saabunud tagajärg (õigemini selle puudumine) riivanud avaldajate õigusi, loonud järelduse „…tuleb kohtutäituri poolt toime pandud rikkumine lugeda keskmise raskusastmega rikkumiseks.“ (p. 5.
- lg 5). Kui tagajärge 2 kohtutäituri hilinemisest ei järgnenud sissenõudjale, kuidas osutus võimalikuks kohtutäituri karistamine. Kohtutäitur asub seisukohale, et vastustaja enda märgitud süüteo raskuastme hinnagu määramisel on kõige olulisem osa tagajärjel. Kohtutäitur on viidanud sissenõudjale otsuse edastamises, et otsuse edasikaebetähtaeg hakkab kulgema selle kättesaamisest. Siin ei oma tähtsust, kas kohtutäitur hilineb otsuse esitamisega üks päev või üks aasta. Järelikult tagajärge edasikaebe osas ei järgne. Kui vaidlusaluses täitemenetluses oleks sissenõudja vaidlustanud kohtutäituri otsuse kohtus ning kohus oleks tuvastanud olulise saabunud tagajärje, mis oleks muutnud täitemenetluse sisu, oleks kohane käskkirjaga määratud süüteo raskusaste. Sissenõudja aga ei vaidlustanud kohtus kohtutäituri otsust. Karistus ei ole proportsionaalne. Vaidlustatud käskkirja punkti 5 teises lõikes sedastab koostaja: „/…/ kui meede on kohane ja vajalik, ei tohi seda kohaldada, kui kahju või muu koormav tagajärg, mida isikule põhjustatakse, on tunduvalt suurem, kui meetmega saavutatud positiivsed tulemused“. Meetmeks siinkohal on rahaline karistus, mida liigitatakse KTS § 60 kohaselt teise astme karistuseks. Ranguselt järgmiseks on ametist tagandamine ning selline võimalus on käskkirja jõustumise järgselt reaalne. Nimelt on KTS § 60 lg 3 kirjas, et kohtutäiturit võib ametist tagandada kustumata distsiplinaarkaristuse ajal toimepandud distsiplinaarsüüteo eest või sellise vääritu teo eest, mis teeb kohtutäiturina töötamise võimatuks. Seadusandja ei selgita, milline võiks olla selline vääritu tegu, andes laia rakendusala Justiitsministeeriumile ametist tagandamise kergeks sisustamiseks. Karistuse määramisel ei ole arvestatud kohtutäituri vabandust. Vastustaja kirjutab otsuses, et vabandamine on kergendav asjaolu. Seda on kohtutäitur otsust edastades 08.09.2014 teinud, märkides „vabandan siiralt täitemenetluse seaduses märgitud kaebuse kohta koostatava otsuse tähtaegadest…“. Vabanduse asjaolu oli vastustajale teada 09.09.2014 selgituskirjast, kus kaebaja kirjutas „Kahetsusega pean nentima, et hilinemine kaebuse läbivaatamisel tõesti oli ja palusin kaebajalt vabandust…“ Vastustaja järeldus, et kohtutäitur ei mõista rikkumise tõsidust, ei vasta tõele, sest kohtutäitur on eksimust tunnistanud kaebajale otsust saates, vastustajale distsiplinaarmenetluse algatamisel ning selgituses distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjale (p 2.
- lg 5). Vaidlustatud käskkirja p 4.
- lõikes 4 jäetakse mulje nagu kohtutäitur ei saanud aru eksimusest „Kohtutäitur pidi teadma, et tema käitumine ei vasta seaduses sätestatule“. Kaebaja kinnitab, et on saanud eksimusest aru ning on seda tõendanud vabandustega sissenõudjale ja vastustajale. Vastustaja ei ole käskkirjas tuvastanud asjaolu, millele on järgnenud järeldus nagu oleks kohtutäitur tahtlikult toiminguga viivitanud (punkt 4.
- lõige 4). Kohtutäitur möönas kaebajale, ning ka hiljem distsiplinaarmenetluses vastustajale eksimust ning vabandas mõlema ees. Sealhulgas märkides, et edasikaebamise võimalus tekib alates otsuse kättesaamisest. Väide, et kohtutäitur võttis rikkumise omaks distsiplinaarmenetluse käigus, ei vasta tõele, sest kohtutäitur võttis selle omaks otsuse edastamisel, see asjaolu oli vastustajale teada. Omaksvõtt ei ole tuvastatav distsiplinaarmenetluse alustamisega, heites varju kohtutäituri arusaamisele tehtust, vaid on tõendatav vabandusega kaebaja ees otsuse väljasaatmise hetkel (p 3). Vastustaja määratleb karistuse ulatuse enne selle selgitamist. Nii on käskkirja p 4.
- lõikes 4 märgitud, et „Vastupidise käitumise korral on põhjendatud lugeda süü vormiks rasket hooletust“. Seda kõike väljendatakse käskkirja alapunkt 4 all, mille pealkirjaks on „Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon ja arvesse võetavad asjalud“. Väljalõige, mis algas sõnadega „Vastupidise käitumise…“ on pigem käsitletav järeldusena, mitte kvalifikatsiooni või arvesse võetava asjaoluna. Kaebajale jääb mulje nagu otsus oleks kallutatud enne selle järeldusi või motivatsiooni. Vaidlustatud käskkiri on vastuoluline asjaolude ja järelduste osas. Käskkirja p 4.
- lõikes 4 jäetakse mulje nagu ei teadnuks kohtutäitur oma käitumise vastuolu seadusega- „Kohtutäitur pidi teadma, et tema käitumine ei vasta seadusest sätestatule“. Samas p 4.
- lõikes 4, veidi hiljem märgib järgmist „…jättes talle TMS § 217 lõikest 3 tuleneva selgelt ja üheselt mõistetava kohustuse täitmata…“. Jääb ebaselgeks, kas järelevalve tuvastas kohtutäituri arusaamise eksimisest või mitte. Käskkirja p 5.
- lõige 3 möönab vastustaja järeldusena, et kohtutäituripoolne 30-päevane hilinemine saabunud tagajärje valguses on väheoluline „kuna kaebuse läbivaatamise kohta otsuse koostamisega viivitamine ei toonud 3 avaldajale kaasa raskeid tagajärgi, samuti ei vaidlustanud avaldajad kohtutäituri otsust“ . Samas lõigus märgitakse hiljem, et just märgitu ei ole oluline, sest asjaolu, et avaldajad ei realiseerinud endakaebeõigust kohtus ei õigusta kohtutäituri poolset menetlusnormi rikkumist. Säärase väljaütlemisega ei ole vastustaja käskkirjaga kujundanud seisukohta raskusastme hindamisel ning jätnud põhjendamata. Vaidlustatud käskkirjas puudub selgus määratud karistuse sisustamise osas. Nii on punkti 4.
- lõikes 4 märgitud, et süü vormiks on raske hooletus. Käskkirja koostaja märgib, et „Raske hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine olulisel määral“. Puudub viide väite kohta, mistõttu on esitatut sellises sõnastuses raske hinnata ja omaks võtta. Lisaks räägitakse järgmises lauses hoolest ning selgitatatakse: „Käibes nõutav hool nõuab vastaval majandus- ja kutsetealal tegutsemisel kehtivate standardite järgimist“, kuid jäetakse selgituseta „…hoole järgimata jätmine olulisel määral.“ Määratlemata on, millal algab oluline määr hoole järgimata jätmisel. Seega on ebaselge, kuidas on vastustaja käskkirjas jõudnud järeldusele, et süü vormiks on raske hooletus, mis on iseloomustatav vajaliku hoole järgimata jätmisel olulisel määral. Selgitamata on jäetud, kas hooletus oli järgitamata olulisel määral või mitte. Puudub selgus vastustaja väites: „Kohtutäituri tegevusest nähtub, et ta ei seadnud otsuse koostamist prioriteetsete tööülesannete hulka“ (p 5.
- lõige 3). Vastustaja ei põhjenda oma väite tõepärasust. Ebaselge on karistuse määra sisustamine. Vaidlustatud käskkirjast ega käesoleva kohtumenetluse jooksul ei ole kohtutäiturile selgitatud, kuidas on 30-päevane otsuse hilinenud koostamine endaga kaasa toonud just keskmise raskusega rikkumise. Vastustaja: Käesoleva kohtuvaidluse peamiseks vaidlusküsimuseks on karistuse proportsionaalsus. Kaebaja leiab, et oleks tulnud piirduda hoiatusega, kuivõrd viivitus ei toonud kaasa materiaalset tagajärge, kohtutäituril puudub kehtiv karistatus ning kohtutäitur Arvi Pink’le määrati samasuguse rikkumise eest hoiatus. Vastustaja leiab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine kohtutäituri poolt on õigesti tuvastatud, kohaldatud karistus vastab süüteo raskusele, on arvestatud ka kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumisega ning karistus on proportsionaalne selle eesmärgiga. Käskkirjaga tuvastati kohtutäituri poolt keskmise raskusastmega süüteo toimepanemine raskest hooletusest. Kohtutäitur ei ole väitnud, et käskkirjas oleks süüteo raskusastme või süü vormi määramisel eksitud. Kohtutäiturile määratud rahatrahv 840 eurot on vahemikus 640 kuni 1600 eurot (10-25% rahatrahvi maksimummäärast). Käskkirjas on leitud, et sellises vahemikus karistus on kohane muuhulgas keskmise raskusastmega ja raskest hooletusest toimepandud süütegude puhul. Seega on kohtutäiturile määratud karistus raskusastmelt vastavuses süüteo raskusega. On ilmne, et noomitus või alammääras või alammäära lähedane rahatrahv (64-639 eurot) ei ole kohane karistus keskmise raskusastmega raskest hooletusest toime pandud süüteo puhul. 28.09.2015 toimunud kohtuistungil selgitas vande all distsiplinaarmenetluse läbi viinud Justiitsministeeriumi järelevalveametnik Kristel Värä, et rahatrahvi suuruse leidmisel kvalifitseeriti kohtutäituri süütegu keskmise raskusastmega süüteona ning lähtuti vahemikust 640 kuni
- Kristel Värä selgituste kohaselt, arvestades, et kohtutäituril ei olnud kehtivat karistust, siis vähendati vahemiku keskmist määra veerandi võrra (vahemiku 640 kuni 1600 keskmine määr on 1120 ning lõplik summa 840 saadi seda veerandi võrra vähendades ehk 1120 x 0,75 = 840). Eeltoodust nähtuvalt on selge, et karistuse valikul lähtuti käskkirjas kohasest karistusvahemikust ja toimiti korrektselt ka karistuse lõpliku suuruse kindlaksmääramisel. Asjaolu, et süüteoga ei tekitatud olulist kahju, ei anna alust karistuse tühistamiseks või kergendamiseks. Vastustaja on menetluse kestel korduvalt välja toonud, et esiteks ei ole materiaalse kahju tekkimine distsiplinaarsüütegude puhul koosseisuline asjaolu ning teiseks tuleb süüteo raskuse määratlemiseks lisaks tegelikult saabunud tagajärjele arvestada ka ohtu kaitstavatele õigushüvedele ja kaitstavate õigushüvede olulisust ning täituri süü suurust. Vastustaja jääb antud küsimuses oma varasemate seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid üle korrata. 4 Alust karistuse tühistamiseks või kergendamiseks ei anna ka kohtutäituri etteheited seoses tema ebavõrdse kohtlemisega võrreldes kohtutäitur Arvi Pink’ga, kes samuti viivitas kaebuse lahendamisega, kuid jäeti karistamata ja piirduti hoiatusega. Vastustaja on menetluses põhjalikult selgitanud, et juhtumid ei ole võrreldavad, kuivõrd rikkumised on täiesti erineva kaaluga. Kohtutäitur Arvi Pink´i puhul kestis viivitus vaid 1 tööpäev ning täituri süü seisnes eksimises õigusnormi tõlgendamisel, mida ilmselgelt ei olnud alust pidada hoolsuskohustuse olulisel määral rikkumiseks. Samuti ei tingi karistuse tühistamist või leevendamist otsuse tegemise väidetav keerukus ja ajamahukus. Vastustaja on varasemalt põhjendanud, et otsuse koostamist ei ole antud juhul alust pidada tavapärasest keerukamaks ja ajamahukamaks, et seaduses ettenähtud 10 päeva oli vastustaja hinnangul piisav aeg otsuse koostamiseks ning et 30-päevane viivitamine ei ole vabandatav. Vastustaja jääb antud küsimuses oma varasemate seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid üle korrata. Vastustaja hinnangul on käskkirja vastavas lõigus piisava selgusega välja toodud kõik olulised asjaolud, millega vastava hinnangu andmisel arvestati. Käskkirjas on kirjeldatud kaitstavat õigushüve, antud põhistatud hinnang õigushüve olulisusele, samuti on välja toodud kaebeõiguse rikkumise asjaolud – viivituse pikkus, võlgniku korduvad meeldetuletused kohtutäiturile, otsuse vaidlustamata jätmine ja raske tagajärje mittesaabumine. Õigushüve olulisusele ja ohu suurusele hinnangu andmine on kaalutlusotsus ning selle õigsust ei ole võimalik tõendada, seda on võimalik vaid põhistada. Vastustaja on kohtutäituri viivitusega kaasnenud ohtu võlgniku õigushüvedele käsitlenud põhjalikult oma 25.09.2015 kirjalikes seisukohtades ega pea vajalikuks neid siinkohal üle korrata. Kohtutäitur ei ole ka kordagi väitnud, et oht kaitstavatele õigushüvedele puudus või oli väheoluline. Vastustaja on menetluse jooksul korduvalt selgitanud, et reaalselt saabunud tagajärg ei ole ainuke asjaolu, mis määrab rikkumise raskuse ja karistuse ranguse. Arvestatakse ka kaitstavate õigushüvede olulisust, ohtu õigushüvedele ja kohtutäituri süü suurust. Käskkirjas ei ole ka märgitud ja ei vasta ka tõele, et tagajärg üldse puudus. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et võlgniku kaebeõigust rikuti ja isiku subjektiivsete õiguste rikkumine on kahtlemata tagajärg, millega tuleb samuti arvestada. Vastustaja on seisukohal, et vastutust kergendavaks asjaoluks ei ole mitte pelgalt vabandamine, vaid puhtsüdamlik kahetsus, mida käesoleval juhul ei ilmnenud. Käskkirjas on märgitud, et distsiplinaarmenetluse vältel on kohtutäitur hinnanud distsiplinaarmenetluse alustamist kohatuks, leides, et rikkumist vabandab asjaolu, et ta ei ole kaebuse läbivaatamise ajal menetluse peatanud ja et ta ei ole avaldajate subjektiivseid õigusi rikkunud. Veel leiti käskkirjas, et kohtutäituri poolt väljendatu annab alust arvata, et kohtutäitur ei mõista rikkumise tõsidust. Olukorras, kus kohtutäitur leidis, et rikkumine on sedavõrd vähetähtis, et isegi distsiplinaarmenetluse alustamine on kohatu, ei saa uskuda, et kohtutäitur mõistis rikkumise tõsidust. 28.09.2015 istungil selgitas menetlusosalisena üle kuulatud distsiplinaarmenetluse läbi viinud Justiitsministeeriumi ametnik, et süüteo raskusastme ja süü suuruse hindamisel lähtuti täituri pikaaegsest kohtutäiturina töötamisest ning sellest, et võlgnik juhtis kohtutäituri tähelepanu asjaolule, et menetlustähtajad on mööda lastud, misjärel oleks kohtutäitur pidanud hindama oma tööülesanded ümber ja seadma kaebuse lahendamise prioriteetseks, kuid peale tähelepanu juhtimist kohtutäitur ikka veel viivitas otsuse koostamisega, samuti arvestati viivituse kestvust ning asjaolu, et kohtutäituri tähelepanu oli kaebuse lahendamise tähtaegadest kinnipidamisele eelnevalt korduvalt juhitud. Süü suuruse hindamise ja süüteo raskusastme määratlemisega seonduvat on ka vastustaja oma varasemates seisukohtades korduvalt selgitanud ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Kohtutäitur ei ole kohtumenetluses ka kordagi põhistanud, et süü oleks väike (hooletus) või rikkumine keskmisest kergema raskusastmega. Kokkuvõtteks ei ole kohtutäitur välja toonud ühtki asjaolu, mis andnuks alust hinnata täituri süütegu kergemana ja süüd väiksemana kui käskkirjas toodud. Kohtutäiturile määratud karistus on vastavuses süüteo raskusega ja muude oluliste asjaoludega ning puudub alus kahelda selle proportsionaalsuses. Vastustaja märgib, et lõppkokkuvõtteks kuulub küsimus, milline konkreetne karistus on üksikjuhtumi asjaolusid arvestades põhjendatud justiitsministri otsustuspädevusse ning üksnes asjaolu, et kohtutäitur karistusega ei nõustu, ei anna alust karistuse tühistamiseks. 5 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, sh menetlusosaliste vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas põhivaidlus on distsiplinaarkaristuse valiku põhjendatuse üle. Kaebaja leiab, et tema puhul oleks tulnud piirduda hoiatusega, kuivõrd viivitus ei toonud kaasa materiaalset tagajärge, kohtutäituril puudub kehtiv karistatus ning kohtutäitur Arvi Pink’le määrati samasuguse rikkumise eest hoiatus. Vastustaja leiab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine kohtutäituri poolt on õigesti tuvastatud, kohaldatud karistus vastab süüteo raskusele, on arvestatud ka kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumisega ning karistus on proportsionaalne selle eesmärgiga. Käskkirjaga tuvastati kohtutäituri poolt keskmise raskusastmega süüteo toimepanemine raskest hooletusest. Kohtutäiturile määratud rahatrahv 840 eurot on vahemikus 640 kuni 1600 eurot (10-25% rahatrahvi maksimummäärast) ning sellises vahemikus karistus on kohane muuhulgas keskmise raskusastmega ja raskest hooletusest toimepandud süütegude puhul, seega on kohtutäiturile määratud karistus raskusastmelt vastavuses süüteo raskusega. Noomitus või alammääras või alammäära lähedane rahatrahv (64-639 eurot) ei ole vastustaja arvates kohane karistus keskmise raskusastmega raskest hooletusest toime pandud süüteo puhul. Vastustaja leiab, et alusetud on kohtutäituri etteheited seoses tema ebavõrdse kohtlemisega võrreldes kohtutäitur Arvi Pink’ga, kes samuti viivitas kaebuse lahendamisega, kuid jäeti karistamata ja piirduti hoiatusega. Vastustaja on menetluses põhjalikult selgitanud, et juhtumid ei ole võrreldavad, kuivõrd rikkumised on täiesti erineva kaaluga. Kohtutäitur Arvi Pink´i puhul kestis viivitus vaid 1 tööpäev ning täituri süü seisnes eksimises õigusnormi tõlgendamisel, mida ilmselgelt ei olnud alust pidada hoolsuskohustuse olulisel määral rikkumiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kõnealused distsiplinaarasjad ei ole omavahel võrreldavad. Kohus märgib, et võlgnik juhtis kohtutäitur Risto Sepa tähelepanu asjaolule, et menetlustähtajad on mööda lastud, misjärel oleks kohtutäitur pidanud hindama oma tööülesanded ümber ning seadma prioriteetseks kaebuse lahendamise, kuid peale tähelepanu juhtimist kohtutäitur jätkuvalt viivitas otsuse tegemisega. Kaebaja poolt viidatud juhtumil (A. Pink) viivituse kestvust oli üks tööpäev, kaebajal endal aga üks kuu. Seejuures vastustaja arvestas muuhulgas ka asjaolu, et kohtutäituri tähelepanu oli kaebuse lahendamise tähtaegadest kinnipidamisele eelnevalt korduvalt juhitud. 28.09.2015 toimunud kohtuistungil andis vastustaja volitatud esindaja Kristel Värä vande all järgnevad ütlused (lühendatud tekst): Justiitsministeeriumi järelevalveametnik Kristel Värä oli kohtutäitur Risto Sepa suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse läbiviija. Distsiplinaarmenetlus sai alguse menetlusosalise kaebusest, mille pinnalt püstitusid küsimused, kas kohtutäitur on otsuse tähtaegselt koostanud ja menetlusosalistele edastanud. Selle väljaselgitamiseks sai tutvutud elektroonilise täitemenetluse registriga, kus dokumente ei nähtunud. Seejärel saadeti e-kiri kohtutäiturile täpsustavate küsimustega (millal on koostatud otsus ja millal on see edastatud, kui esineb viivitus, siis mis on selle põhjused). Täiendavate küsimustega menetlusosaliste poole ei pöördutud, sest asjaolud ja kuupäevad on dokumentaalselt tõendatud ja ei vajanud täiendavat uurimist. Kõik distsiplinaarmenetluse vältel väljaselgitatu nähtub dokumentidest. Kohtutäitur on esitanud oma selgitused esmalt enne distsiplinaarmenetluse algatamist e-kirja teel ja distsiplinaarmenetluse vältel samuti kirjalikult. Kirjalikeks tõenditeks olid kohtutäituri otsus ja kirjavahetus menetlusosaliste ja kohtutäituri vahel. Eelnevad kaebaja distsiplinaarkaristused olid kustunud, aga oma olemuselt olid rikkumised sarnased. Karistuse valikul talituse siseselt toimuvad koosolekud, kus enne karistuse osas otsuse langetamist arutatakse konkreetne rikkumine läbi, kaalutakse kohaseid meetmeid ja siis lähtudes kaasuse elulistest asjaoludest langetatakse otsus. Arutelus osalevad talituse liikmed, kes on seotud järelvalvega kohtutäiturite üle. Distsiplinaarmenetlust läbiviiv ametnik vormistab otsuse, mis läbib kooskõlastusringi ja selle allkirjastab minister. Kõiki elulisi asjaolusid arvestades leiti, et ei ole 6 kohane kõige kergema karistuse- noomituse- määramine. Rahatrahvi suuruseni jõuti vaadates karistuse määramise ulatust (64 – 6400 eurot). Kuna distsiplinaarsüütegu kvalifitseeriti keskmise raskusastmega süüteoks, siis peeti kohaseks karistuseks määrata rahatrahvi keskmises vahemikus (640 – 1600 eurot). Arvestades asjaolu, et kohtutäituril ei olnud kehtivat karistust, siis vähendati seda keskmist veel veerandi võrra. Sissenõudja (kaebuse esitaja) oli väga motiveeritud ja tahtis seda otsust saada, mis oli tema õigus. Selleks ta pöördus korduvalt kohtutäituri poole ja juhtis tema tähelepanu sellele, et tähtajad on möödas. Vastustaja arvates kohtutäitur, kes on pikalt ametis olnud, peaks teadma, millised on tähtajad ning asjaolusid, mis oleksid takistanud otsuse tähtaegset koostamist, distsiplinaarmenetluse vältel ei suutnud kohtutäitur tõendada. Isegi kui kohtutäitur on väitnud kohtuvaidluse ajal, et tal olid kiired tööülesanded, siis olukorras, kus menetlusosaline selgelt juhib kohtutäituri tähelepanu asjaolule, et meneltustähtajad on mööda lastud, kohtutäituril on võimalik hinnata oma tööülesanded ümber ja prioretiseerida kiireloomulisemad ülesndeid. Peale tähelepanu juhtimist kohtutäitur viivitas veel otsuse koostamisega. Karistuse valikul määravaks sai rikkumise kestvuse pikkus, samuti asjaolu, et kohtutäitur pidi teadma menetlustähtaegu ning tema tähelepanu on eelnevalt korduvalt tulnud juhtida sellele, samuti ei saanud kogumis jätta kõrvale seda, kuivõrd olulise õigushüve riivega tegu oli. Justiitsministeerium on vaidlustatud käskkirjas selgitanud kohtutäitur Risto Sepa poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo asjaolusid, sh teo kvalifikatsiooni, samuti R. Sepale määratud distsiplinaarkaristuse valiku kriteeriume ning rahatrahvi suuruse määratlemist, mida kinnitas vastustaja esindaja oma vande all antud ütlustega. 28.09.2015 toimunud kohtuistungil soovis ka kaebuse esitaja Risto Sepp anda oma ütlused vande all, mis on järgnevad (lühendatud tekst): Risto Sepp väidab, et on tunnistanud oma eksimust nii distsiplinaarmenetluse eelselt kui ka menetluse ajal. Risto Sepp ei nõustu distsiplinaarmenetluse läbiviijaga selles, et ta ei saa aru tähtaegadest ja ei ole aru saanud ka rikkumise astmest ja selle olulisusest ning ei ole oma eksimuse pärast vabandanud. Kaebuse esitaja kohtutäiturina ja karistuse saajana arvab, et kõige olulisem praeguses vaidluses on karistuse proportsionaalsuse määramine ja sellele ta on tähelepanu juhtinud. Kohtutäitur Risto Sepa arvates temale karistuse määramine on olnud ebaselge ja ebaprofessionaalne. Ebaselge selles mõttes, et distsiplinaari otsusest selgelt ei saa aru, millal kohtutäitur võiks saada hoiatuse ja millal noomituse ehk millal saab karistada ja millal mitte. Kaebuse esitaja väidab, et temal neid distsiplinaarmenetluse algatamise aluseid, millele viitab Justiitsministeerium, s.o korduv eksimine ja sarnane eksimine, varem sarnasele juhtumile tähelepanu juhtimine, kohtutäitur ei tunnistanud eksimust, kohtutäitur ei kõrvaldanud rikkumist ja võlgnikule võisid saabuda olulised tagajärjed, ei esinenud. Seda ei ole distsiplinaarmenetluse käigus Justiitsministeerium otsuses ka märkinud. Seetõttu on kaebaja aru saanud, et tema suhtes on Justiitsministeerium läinud enda põhimõtetega distsiplinaarkaristuse määramisel vastuollu. Kaebaja arvates temale määratud karistus on ebaproportsionaalne ning vastustaja oleks pidanud tema kolleegide näidete varal piirduma hoiatusega või äärmisel juhul noomitusega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et temale määratud karistus on ebaproporstionaalne. Vastustaja on karistuse valikut oma käskkirjas piisavalt põhjendanud ning nende põhjendustega nõustub ka kohus. Kohus ei hakka siinkohal vastustaja põhjendusi üle kordama. Vaieldavas haldusaktis on piisava põhjalikkusega kirjeldatud distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevaid ning menetluse käigus tuvastamist leidnud asjaolusid (p-d 1 ja 3), distsiplinaarsüüteo kvalifikatsiooni ja arvesse võetud asjaolusid (p 4) ning distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võetud asjaolusid (p 5), millega on tutvunud ka kaebuse esitaja. Kohtutäitur Risto Sepp ei eita, et tegemist oli temapoolse 30-päevase viivitusega, samas ta väidab, et on viidanud sissenõudjale otsuse edastamisel, et otsuse edasikaebetähtaeg hakkab kulgema selle kättesaamisest ning seega ei oma kaebaja arvates tähtsust, kas kohtutäitur hilineb otsuse esitamisega 1 7 päev või 1 aasta, sest edasikaebamise võimalus tekib alates otsuse kättesaamisest. Kohus sellise väitega ei nõustu. Haldusakti koostamiseks on seaduses ette nähtud tähtaeg, millest kinnipidamine on kohtutäituri kohustus. Haldusakti edasikaebamise tähtaeg hakkab kulgema alates selle kättetoimetamisest adressaadile, mis aga ei mõjuta selle avalikustamise tähtaega. Kohtutäitur peab juhinduma otsuse tegemiseks ettenähtud tähtajast, mis vastavalt Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg-le 3 on 10 päeva. TMS § 217 lg 3 sätestab, et kaebuse kohtutäituri tegevuse peale vaatab kohtutäitur läbi menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul ja teeb läbivaatamisest arvates 10 päeva jooksul otsuse. Kohus märgib, et haldusasja materjalist nähtub, et kaebaja on sarnaseid rikkumisi (otsuse tegemisega viivitamine) toime pannud ka varem (aastatel 2005 ja 2010), mille eest on teda karistatud rahatrahviga (karistused kustunud). Seega on kaebuse esitaja väga hästi teadlik analoogsete rikkumistega kaasnevatest tagajärgedest, sh karistuse valikust. Vastustaja on õigesti leidnud, et otsuse tegemise väidetav keerukus ja ajamahukus ei põhjenda tähtajast kinnipidamise eiramist. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et seaduses ette nähtud 10 päeva on piisav aeg otsuse koostamiseks ning 30-päevane viivitamine ei ole vabandatav. Kui seadus on otsuse tegemiseks ette näinud vaid 10 päeva, siis viitab see asja kiireloomulisusele, mille puhul viivitamine ei ole kuidagi õigustatud. Kaebuse esitaja leiab, et temale määratud distsiplinaarkaristus ei ole proportsionaalne ning selle määramine ebaselge, tema arvates oleks pidanud vastustaja piirduma kas hoiatusega või äärmisel juhul distsiplinaarkaristuseks valima noomituse. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus märgib, et karistuse valik on haldusorgani diskretsioon, millesse kohus sekkuma ei ole pädev. Kohus ei ole pädev ka ümber hindama haldusorgani poolt teostatud karistuse valikut. Kohus hindab distsiplinaarkaristuse valiku põhjendusi ja kaalutlusi ning sellest tulenevalt hindab valiku kohasust. Kohus leiab, et vastustaja on kaevatavas käskkirjas piisavalt selgelt ja arusaadavalt kirjeldanud kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu ning põhjendanud distsiplinaarkaristuse valikut, sh määratud rahatrahvi suurust. Kohus ei hakka käskkirjas toodut üle kordama ning märgib vaid, et vastustaja on õigesti tuvastanud asjaolud ning määratlenud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsiooni, on põhjendanud distsiplinaarkaristuse valikut, sh rahatrahvi suurust, ja arvesse võetavaid asjaolusid, millega nõustub ka kohus. Kohus asub eeltoodust tulenevalt seisukohale, et kohtutäitur ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis annaks alust hinnata kohtutäituri distsiplinaarsüütegu teistmoodi kui seda käskkirjas on tehtud. Kohtu hinnangul kaevatav käskkiri on piisavalt põhjendatud, oma sisult selge ja arusaadav ning kaebuse esitajale määratud karistus on kaalutletud ja proportsionaalne. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 8