← Eesti

3-13-2401/72

Obsah (7)§ 51§ 72§ 78§ 75§ 87§ 83§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2015, Tallinn Ha

) § 78 lg-te 1 ja 4 alusel teiste hulgas VB alates 27.09.2013 teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, makstes teenistusest kõrvaldamise ajal ametnikule ühes kuus 60% ametniku keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui kehtestatud töötasu alammäär (p 3). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise tähtajaks määrati 27.12.2013 ja menetluse lõplikuks tähtajaks 27.03.2014. PPA sisekontrollibüroo ametnikud teostasid 27.09.2013 plaanilist kontrolli Põhja prefektuuri ametnike tööülesannete täitmise ja teenistusdistsipliinist kinnipidamise üle, märgates kella 00:30 paiku Tallinnas Läänemere teel kahtlase sõidustiiliga sõidukit Volkswagen Passat, mis peatati kontrollimiseks ja mida juhtis Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseijaoskonna Lasnamäe konstaablijaoskonna piirkonnakonstaabel JS. Sõidukijuht ei allunud kontrollija korraldusele puhuda võimaliku alkoholijoobe kontrollimiseks indikaatorvahendisse ning sõitis minema. Uuesti peatati sõiduk XXXXXXXXX XXX XX hoovis, kuid JS keeldus jätkuvalt puhumast ja üritas põgeneda, kuigi temale selgitati korduvalt sõiduki peatamise ja indikaatorvahendi kasutamise põhjuseid ning tema õigusi ja kohustusi. JS keeldus vabatahtlikult minemast jaoskonda täppisalkomeetri juurde ning muutus autosse toimetamisel agressiivseks ja osutas füüsilist vastupanu, mistõttu paigaldati talle käerauad ning isik paigutati sundi kasutades sõidukisse. Sündmuskohal JS-ga tegelemise ajal sekkusid kontrollijate tegevusse sõidukis viibinud kaasreisijad, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Ida politseijaoskonna Lasnamäe konstaablijaoskonna piirkonnakonstaabel VB ja sama jaoskonna patrullteenistuse patrullpolitseinik AK. Nimetatud ametnikud üritasid füüsiliselt sekkuda kontrollijate töösse, sh tirida politseinikke eemale JS-st, ähvardasid sisekontrollibüroo ametnikke füüsiliselt rünnata ja provotseerisid neid räuskavate kommentaaridega. Seega on korrakaitsevaldkonna politseiametnikud JS, VB ja AK väljaspool teenistust teadlikult ja tahtlikult toime pannud ametnikku diskrediteerivaid tegusid (PPVS § 86 p 3,

§ 51

), takistades kontrollijate toiminguid võimaliku korrarikkumise väljaselgitamiseks. Ametnike tegevus kõigutab tugevalt usaldust nende suhtes, sest väljendab isikute suhtumist kontrollitoiminguid teostavatesse kolleegidesse. Juhtumi faktilised asjaolud on niivõrd olulised ja tõsised, et vajalik ja kohane on ametnikud distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada. 2. PPA peadirektor jättis 18.11.2013 vaideotsusega nr 1.3-2/192823-1 rahuldamata VB vaide PPA peadirektori 27.09.2013 käskkirja p-de 2 ja 3 tühistamiseks. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega on leidnud kinnitust, et VB käitus politseiametnikule täiesti lubamatul viisil. VB sekkus korduvalt sisekontrollibüroo ametnike tegevusse, mõjutades samas oma verbaalsete sõnavõttudega negatiivselt JS ja AK käitumist. Lisaks käitus VB sisekontrollibüroo ametnike suhtes agressiivselt, rebides lahti ühe JS-t kinni hoidva ametniku ning jättis teisele ametnikule oma kehahoiaku ja väljendusviisiga reaalselt mulje, et hakkab talle kallale tungima. Samuti aitas VB kaasa JS-l võimaliku alkoholijoobe tuvastamise takistamisele, andes talle juua, vaatamata sisekontrollibüroo ametnike korduvatele keeldudele ja neid halvustavalt kommenteerides. VB-i käitumine lõi sündmuspaigal lugupidamatu, vaenuliku ja ebausaldava õhustiku, mis soodustas JS poolt korraldustele mitteallumist. Politseiametnik peab samas käituma väärikalt ja eetiliselt ka 2

(8)3-13-2401 väljaspool teenistust, mida VB antud juhul ei järginud. Isik tunnistab oma rikkumisi üksnes osaliselt ning kuigi ta asus sündmuse lõppfaasis JS-t veenma, et too teeks kontrollijatega koostööd, ei muuda see varasemat käitumist olematuks. Vahetu juht on andnud VB-i kohta väga positiivse iseloomustuse, kuid distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatu näitab ilmekalt, et ametniku eelnev laitmatu teenistus ja ergutused ei välista distsiplinaarsüüteo toimepanemist ning isiku rikkumised annavad aluse eeldada, et ta tuleb politseiteenistusest vabastada, mistõttu on tema distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamine jätkuvalt vajalik ja proportsionaalne. Selline otsustus annab organisatsiooni ametnikele selge tagasiside, et politseis ei tolereerita politseiametniku poolt taolistel asjaoludel ja eneseõigustustel toime pandud vääritut käitumist.
  1. VB esitas 26.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 27.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/135d tühistamiseks osas, millega ta kõrvaldati distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest. Käskkirja andmisel ei ole kogutud ega hinnatud tõendeid. Vaidlustatud haldusaktis ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks kaebaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemisele. Teenistusest kõrvaldamise tõttu väheneb kaebaja sissetulek kuueks kuuks 40% võrra ning ta jääb ilma ka lisatasudest, mistõttu on tegemist kaebajat raskelt koormava ja äärmusliku ning ebaproportsionaalse meetmega, millel on karistuslik iseloom. Kaebajale ei ole kogu tema senise teenistuse jooksul tehtud ühtegi etteheidet ning väidetav süütegu on toime pandud töövälisel ajal. Puudub igasugune alus arvata, et kaebaja jätkaks süütegude toimepanemist.
  2. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.

§ 72

lg 2 kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise eelduseks asjaolu, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta on teada piisavalt faktilisi asjaolusid ning on põhjendatud alus arvata, et distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine on oluline. Distsiplinaarmenetlus algatati sisekontrollibüroo ametniku ettekande ja videosalvestise alusel. 5. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2015 otsusega VB-i kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud käskkirjaga kõrvaldati kaebaja

§ 78

lg 1 alusel distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest põhjusel, et pärast seda, kui PPA sisekontrollibüroo ametnikud pidasid 27.09.2013 kella 00.30 paiku kinni JS juhitud sõiduki, milles viibisid ka VB ja AK, viimased „üritasid füüsiliselt sekkuda kontrollijate töösse, sealhulgas tirida politseiametnikke eemale JS-st, ähvardasid sisekontrolli ametnikke füüsiliselt rünnata ja provotseerisid neid räuskavate kommentaaridega“, millise käitumise on PPA kvalifitseerinud vääritu teona PPVS § 86 p 3 järgi ning hinnanud juhtumi tõsiseks. Kohus nõustus vastustajaga, et käskkirjas kirjeldatud asjaolude põhjal võib eeldada, et alustatud distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse kaebajale karistusena teenistusest vabastamine. Asjaolud lubavad rikkumise hinnata oluliseks (

§ 75lg 4).

VB-i suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusel teda PPVS § 88 p 5 alusel teenistusest vabastamisega ka karistati (PPA peadirektori 04.02.2014 käskkiri nr 1.33/13d). Kuigi vastustaja ei ole kaevatavas käskkirjas käsitlenud küsimust kohaldatava abinõu proportsionaalsusest, puudub antud juhul kahtlus, et PPA oli kaebuses viidatud asjaoludest (sh kaebaja varasemast laitmatust teenistuskäigust) teadlik. Vastustaja on kaaluka hüvena toonud esile politseiasutuse töömoraali, mida kaebaja käitumine kahjustas. Distsiplinaarsüüteo laadi ja raskust arvestades oli politseiorganisatsiooni toimimise tagamiseks kaebaja teenistusest kõrvaldamine õigustatud. Tähtsust ei oma, et teenistusest kõrvaldamise otsustamisel ei olnud veel kogutud tõendeid, vaid piisab sellest, kui otsustaja on teadlik olulisest informatsioonist. 6. PPA peadirektor karistas 04.02.2014 käskkirjaga nr 1.3-3/13d VB-i PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritavate distsiplinaarsüütegude toimepanemise eest PPVS § 88 p 5 kohaselt teenistusest vabastamisega. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.10.2014 otsusega nr 3-14-241 VB-i kaebuse osaliselt, tunnistas tema distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise 3

(8)3-13-2401 õigusvastaseks, muutis VB-i teenistusest vabastamise alust ja luges te teenistusest vabastatuks

§ 87

lg 1 alusel ametniku soovil ning mõistis PPA-lt VB-i kasuks välja hüvitise õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Samuti kohustati PPA-d avaldama politsei siseveebis ametlik selgitus kohtuvaidluse tulemuste kohta koos vabandusega VB-i ees. Tallinna Ringkonnakohus võttis 31.03.2015 määrusega nr 3-14-241 vastu VB-i loobumise apellatsioonkaebusest ning jättis PPA vastuapellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Halduskohtu otsus jõustus 16.04.

  1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. VB palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. PPA 27.09.2013 käskkirja koostamisel on lähtutud üksnes sisekontrollibüroo I talituse juhi Mait Siiguri 27.09.2013 ettekandest ning pole võimalik tuvastada, et vastustaja oleks lähtunud veel muudest materjalidest või tõenditest (sh videosalvestisest, mille vaatlus on distsiplinaarasja toimiku kohaselt teostatud alles 22.10.2013). Kuna käskkiri on antud juba vaidlusaluse sündmuse toimumise päeval, on see ilmselgelt tehtud kiirustades ja tegelikke asjaolusid arvestamata.

§ 78

lg 1 sätestab õiguse, mitte kohustuse kõrvaldada isik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest. Vaidlustatud käskkirjast aga ei nähtu, et haldusorgan oleks kaalunud kõiki olulisi asjaolusid (nt VBi iseloomustus, laitmatu teenistuskäik, teenistusest kõrvaldamisega kaasneva palga vähendamise majanduslikud mõjud, teenistusest kõrvaldamisega seonduv emotsionaalne pinge) ning kaalutlusvigade tõttu on tegemist tühise haldusaktiga. Kaalutlusotsuse õiguspärasust saab kontrollida üksnes nende asjaolude ja tõendite pinnalt, mis on haldusaktis selgelt välja toodud. Käskkirja põhjal ei ole isegi üheselt tuvastatav, millist käitumist apellandile täpselt ette heidetakse, mis oli väidetav vääritu ja ametnikku diskrediteeriv tegu. Apellant ei rünnanud ega ohustanud sisekontrollibüroo töötajaid. Vaidlustatud käskkiri on koostatud üksnes kättemaksuks ja apellandi karistamiseks, mille aluseks on olnud tema paarimehe JS käitumine kõnealuse sündmuse ajal. Halduskohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kuna VB distsiplinaarmenetluse tulemusena hiljem teenistusest vabastati, siis oligi vastustajal õigus ta

§ 78lg 1 alusel distiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada.

Samas on apellant kohtus vaidlustanud ka PPA peadirektori 04.02.2014 käskkirja nr 1.3.-3/13d tema teenistusest vabastamise kohta ning jõustunud Tallinna Halduskohtu 14.10.2014 otsusega nr 3-14-241 on VB-i teenistusest vabastamine tunnistatud õigusvastaseks. Seega ei saanud halduskohus toetuda asjaolule, et apellant (ebaseaduslikult) teenistusest vabastati. Jääb arusaamatuks, mille alusel puudus halduskohtul kahtlus, et PPA oli teadlik apellandi pikaajalisest laitmatust teenistuskäigust ning võttis seda käskkirja koostamisel arvesse. Teenistusest kõrvaldamise otsustamisel (s.o kaalumisel) tuleb arvestada, et tegemist on isiku jaoks kõige raskema distsiplinaarmenetluse ajal rakendatava meetmega. Kõrvaldamise peamiseks eesmärgiks on hoida ära isiku poolt distsiplinaarmenetluse vältel samaväärse teo toimepanemine, kuid selliseid kahtlusi ei ole apellandi suhtes välja toodud. Asjaolusid arvestades ei olnud kohaldatud meede apellandi suhtes proportsionaalne, seda eriti olukorras, kus väidetavate rikkumiste (s.o sisekontrollibüroo töötajate ründamine ja ohustamine) tegelik esinemine oli selgelt kahtluse all. 8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. VB-i ärakuulamisõigust ei ole rikutud, sest apellant sai omapoolsed selgitused esitada menetlust läbi viinud ametnikule 01.11.2013 e-kirjaga ning temalt on võetud ka seletus kui distsiplinaarasjas kahtlustatavalt. Teenistusest kõrvaldamine 4

(8)3-13-2401 oli õiguspärane ning otsuse tegemisel lähtuti menetluse käigus kogutud materjalidest ja apellandi selgitustest. Käskkirjas on selgitatud toimepandud rikkumise olemust ja selle tõsidust. Teenistusest kõrvaldamise käskkirjas puudus vajadus tuua eraldi välja, kas ja millisel viisil on arvestatud apellandi isikut ja tema varasemat teenistust. Selliste andmete kajastamine on kohustuslik üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et VB-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 10.

§ 78

lg 1 kohaselt saab ametniku distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine.

§ 78

lg-st 1 ei tulene, et juhul, kui esialgsel hinnangul võib eeldada ametniku hilisemat teenistusest vabastamist, siis tuleks ta kindlasti juba distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldada. Tallinna Ringkonnakohus rõhutas 22.01.2015 otsuses nr 3-13-2277 (p 7), et

§ 78

kohaldamiseks ei piisa iseenesest pelgalt esialgsest hinnangust, et distsiplinaarmenetluse tulemusena vabastatakse ametnik ilmselt teenistusest, vaid selline hinnang annab alles aluse hakata kaaluma ametniku teenistusest kõrvaldamise vajalikkust ja põhjendatust. Seejuures ei näe

§ 78

lg 1 ette kaalutlusi, millest tuleb teenistusest kõrvaldamise otsustamisel lähtuda. Seega tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt lähtuda kaalutlusõiguse eesmärgist ja õiguse üldpõhimõtetest, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

§ 78

lg 1 eesmärgiks ei ole üksnes või eelkõige uute süütegude toimepanemise ärahoidmine või distsiplinaarmenetluse läbiviimise takistamise vältimine. Need on küll asjakohased kaalutlused, kuid ei välista teisi kaalutlusi, miks konkreetse ametniku teenistuses jätkamine (st tema poolt avaliku võimu teostamine, vt ka

§ 83

p 6) ei ole ametnikule etteheidetava distsiplinaarsüüteo laadi ja raskust arvestades vastuvõetav. Lisaks märkis ringkonnakohus, et

§ 78

lg 1 alusel ametniku teenistusest kõrvaldamist kaaluma asudes ei pea distsiplinaarsüüteo toimepanemine olema tõendatud, vaid piisab sellest, kui pädeval isikul on toimunu kohta teada olulised faktilised asjaolud, mis võimaldavad anda sättes märgitud esialgse hinnangu etteheidetava distsiplinaarsüüteo (st kas tegemist on olulise rikkumisega

§ 75

lg 4 tähenduses) ja võimalikult määratava karistuse kohta.

§ 78

lg-s 1 sätestatud prognoosotsuse tegemisel on haldusorganil ulatuslik kaalumisruum ja kohtulik kontroll sellise otsustuse suhtes on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Samasisulisele seisukohale on asutud ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2015 otsuses nr 3-14-437 (p 11). 11. PPA 27.09.2013 käskkirjas nr 1.3-3/135d (I kd, tl 7-9) on selle andmise aluseks olnud tõendite osas tõepoolest viidatud üksnes PPA sisekontrollibüroo I talituse juhi MS 27.09.2013 ettekandele (I kd, tl 10). Haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt ei oma aga määravat tähtsust, kas selles on loetletud kõik haldusorganil akti andmise ajal olemas olnud olulised tõendid või mitte (vt ka Riigikohtu 18.05.2011 otsus nr 3-3-1-13-11, p 9). Kuivõrd ühe toimikusse lisatud videotest (I kd, tl 102) salvestas sisekontrollibüroo ametnik DP, siis on ilmne, et nimetatud tõend oli PPA-le distsiplinaarmenetluse algatamise ja VB-i teenistusest kõrvaldamise otsustamisel kättesaadav ning puudub igasugune põhjus arvata, et vastustaja sellega ei tutvunud. Videosalvestisel kajastuva fikseerimisest alles 22.10.2013 koostatud vaatlusprotokollis ei järeldu, et salvestisega oleks nimetatud kuupäeval alles esmakordselt tutvutud. Teise video (I kd, tl 101) 27.09.2013 toimunud sündmusest salvestas VV ja nimetatud salvestis sai PPA-le kättesaadavaks alles hiljem VV 30.10.2013 seletusest nähtuvalt nõustus ta nimetatud menetlustoimingu käigus esitama videosalvestise lisatõendina asja juurde – I kd, tl 99), mistõttu ei olnud sellele tuginemine ka võimalik. See ei oma siiski 5

(8)3-13-2401 määravat tähendust, sest videosalvestised on suuresti kattuvad ja lisaks on VB-ile esmajoones ette heidetud tema käitumist sündmuse algfaasis, mis videosalvestistel ei kajastu.
  1. Ainuüksi sellest, et teenistusest kõrvaldamise käskkiri on koostatud 27.09.2013 öösel asetleidnud sündmusele vahetult järgneval tööpäeval, ei saa järeldada, et ilmselgelt on tegemist ebapiisavalt kaalutletud otsusega. Käskkirjast ja selles viidatud MS ettekandest nähtub selgelt, et VB-ile (koos AK-ga) on heidetud ette sekkumist kontrollijate tegevusse, mis väljendus püüdes tirida politseinikke JS-st eemale, sisekontrollibüroo ametnike ähvardamises füüsilise rünnakuga ja nende provotseerimises räuskavate kommentaaridega. Kontrollijate tegevuse takistamist võimaliku korrarikkumise väljaselgitamiseks kontrolltoimingute teostamisel on käskkirjas hinnatud ametnikke diskrediteerivaks mittekohaseks ja ebaeetiliseks käitumiseks, mis on toonud kaasa usalduse kaotuse mh VB-i suhtes. Käskkirjast ei ole võimalik teha järeldust, et VB-i teenistusest kõrvaldamine oleks toimunud sisuliselt karistusena tema paarimehe JS käitumise eest, sest apellandile on käskkirjas ette heidetud üksnes tema enda käitumist. Kuivõrd sama käskkirjaga algatati distsiplinaarmenetlus nii JS, VB-i kui ka AK-i suhtes ning kõrvaldati nad kõik distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest, siis on paratamatu, et käskkiri sisaldab ka teistele ametnikele etteheidetavate tegude kirjeldust. Vaidlusaluse käskkirja puhul on oluline, et PPA peadirektoril sai MS 27.09.2013 ettekande alusel tekkida piisavalt põhjendatud kahtlus, et VB on pannud toime PPVS § 86 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo, mille eest tuleks ta eeldatavasti distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastada, ning rikkumise iseloomu arvestades (s.o teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ründamine või ähvardamine) ei saa usaldada VB-ile avaliku võimu teostamise jätkamist ka distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal. Asjaolu, kas apellant tegelikkuses sisekontrollibüroo ametnikke ründas või ohustas, tuli lõplikult välja selgitada distsiplinaarmenetluse käigus.
  2. Apellandiga tuleb nõustuda selles, et ainuüksi asjaolu, et distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud ametnik läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusena hiljem tõepoolest teenistusest vabastatakse, ei kinnita veel tema teenistusest kõrvaldamise õiguspärasust. Halduskohus ei ole otsuse p-s 6.2 sisalduva viitega VB-ile distsiplinaarkaristuse määramise kohta antud PPA peadirektori 04.02.2014 käskkirjale nr 1.33/13d (I kd, tl 182-187) lugenud apellandi teenistusest vabastamist õiguspäraseks, vaid üksnes osutanud, et PPA eelhinnangut VB-ile etteheidetava rikkumise olulisusele ei olnud teenistusest kõrvaldamise hetkel alust pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Nagu ei kinnita ametniku teenistusest kõrvaldamise haldusakti õiguspärasust hilisem teenistusest vabastamise haldusakt, ei kinnita ka ametniku teenistusest vabastamise haldusakti õigusvastaseks tunnistamine varasema teenistusest kõrvaldamise haldusakti õigusvastasust. Seetõttu ei oma praeguse asja lahendamisel sisulist tähtsust, et jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-14241 on VB-i teenistusest vabastamise käskkiri tunnistatud õigusvastaseks.
  3. Ametniku teenistusest kõrvaldamise eesmärk on eeskätt maandada asutuse ülesannete nõuetekohast täitmist ohustavad riskid, mitte uurida distsiplinaarsüüteo asjaolusid, ametniku võimaliku süü suurust ja karistuse proportsionaalsust. Seetõttu ei saa nõuda, et juba distsiplinaarmenetluse algstaadiumis oleks karistuse määramist mõjutavaid asjaolusid (nt vahetu juhi antud iseloomustust, senist pikaajalist ja laitmatut teenistust, kohaldatud ergutusi ja varasemate distsiplinaarkaristuste puudumist) analüüsitud sama põhjalikult kui karistuse määramise käskkirjas (vt ka lahend nr 3-14-437, p 16). Teenistusest kõrvaldamine on sisuliselt esialgne meede, mille rakendamine tuleb üldjuhul otsustada piiratud informatsiooni tingimustes ja põhjendamatu viivituseta. Haldusorganil on alati võimalus tunnistada teenistusest kõrvaldamise käskkiri kehtetuks, kui distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus kogutud (sh menetlusaluse isiku enda esitatud) uue teabe põhjal on pädeval isikul alust muuta oma esmast hinnangut eelduslikult määratava karistuse või ametniku teenistuses jätkamise 6
(8)3-13-2401 võimalikkuse või tema teenistusest kõrvaldamise proportsionaalsuse osas. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse seisukohalt omavad seetõttu esmajoones tähtsust küsimused, kas PPA-l esines vajadus reageerida toimunud sündmusele kiiresti (st viitmata enne käskkirja andmist aega täiendavate tõendite kogumiseks) ning kas PPA käsutuses olnud teabe põhjal saab haldusorgani reaktsiooni hinnata adekvaatseks (st tegemist ei ole ilmselgelt põhjendamatu või ebaproportsionaalse sekkumisega apellandi õigustesse). 15. Ringkonnakohtu hinnangul olid viimatised kriteeriumid praegusel juhul täidetud. VB-i võimaliku süüteona on käskkirjas viidatud sisekontrollibüroo ametnike takistamisele ja ähvardamisele nende teenistuskohustuste täitmisel. Selline hinnang põhineb MS 27.09.2013 ettekandes kirjeldatud asjaoludel ning PPA peadirektoril ei olnud alust kahelda isikute tegevusele ettekandes antud hinnangute põhjendatuses, sest sisekontrollibüroo I talituse juht MS on tema ametikohalt eeldatavaid teadmisi ja kogemusi arvestades ilmselt pädev hindama situatsiooni objektiivselt ning viibis ka ise vahetult sündmuskohal ja nägi pealt VB-i ähvardavat käitumist sisekontrollibüroo ametnike JB ja RO suhtes (vt MS 08.11.2013 seletus – I kd, tl 87-88p; RO 07.10.2013 seletus ja ettekanne ning 11.11.2013 seletus – I kd, tl 9092p; EP 13.11.2013 seletus – I kd, tl 76 ja pöördel). Käskkirjas sisalduvatest viidetest, et VB-i tegevus oli tahtlik ja kõigutas tugevalt usaldust tema suhtes, ilmneb koostoimes

§ 75

lg-s 5 ja § 76 lg 6 p-s 1 sätestatuga küllaldase selgusega seegi, et vastustaja hindas apellandi rikkumise oluliseks (

§ 75lg 4).

Kuigi käskkirjas ei ole apellandi teenistusest kõrvaldamise proportsionaalsust eraldi kajastatud, ei ole alust väita, et PPA poleks arvestanud isiku teenistusest kõrvaldamisega temale kaasnevat sissetuleku vähenemist, sest vastavale regulatsioonile on haldusaktis viidatud, kuid sellele vaatamata hinnatud juhtumit „niivõrd oluliseks ja tõsiseks“, mis tingis mh VB-i teenistusest kõrvaldamise. Kokkuvõtlikult on apellandi teenistusest kõrvaldamist piisavalt ja asjakohaselt kaalutud ning asjas ei nähtu ilmselgete diskretsioonivigade esinemist.

  1. Seoses ärakuulamisõiguse väidetava rikkumisega märgib ringkonnakohus, et vastustaja viited hilisematele seletustele ei ole asjassepuutuvad. Küll aga esineb praegusel juhul HMS § 40 lg 3 p-s 1 sätestatud erand, mis võimaldab viia haldusmenetluse läbi menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Tagamaks, et politseiametnikuna ei teostaks avalikku võimu isik, kelle suhtes on ametiasutus kaotanud usalduse ja kelle teenistuses jätkamine on eelhinnangu põhjal ebatõenäoline, kusjuures juhtumi asjaolud olid vähemasti VB-ile etteheidetava rikkumise osas selged, ei saa apellandi viivitamatut ja ilma eelneva ärakuulamiseta teenistusest kõrvaldamist pidada õigusvastaseks.
  2. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist.

§ 78

lg-test 3 ja 4 tuleneb regulatsioon, mille kohaselt makstakse ametnikule tema teenistusest kõrvaldamise ajal töötasu 60% tema keskmisest palgast ning kui ametniku teenistusest kõrvaldamise haldusakt on kehtetuks tunnistatud, makstakse ametnikule maksmata jäänud palk viivitamata tagantjärele. Vaidlust ei ole selles, et teenistusest kõrvaldamise ajal (27.09.2013–04.02.2014) maksti VBile töötasu 60% tema senisest keskmisest palgast ning PPA maksis VB-ile 30.04.2015 välja apellandi teenistusest vabastamise hetkel (04.02.2014) kehtinud kolmekordse keskmise kuupalga (s.o arvestades teenistusest kõrvaldamisega seoses toimunud vähendamist 40% ulatuses). Olenemata sellest, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamine ja teenistusest vabastamise aluse muutmine ei too iseenesest kaasa distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise käskkirja õigusvastasust, tuleb

§ 78lg-s 4 sätestatud 7

(8)3-13-2401 regulatsiooni mõtteks pidada seda, et olukorras, kus lõpptulemusena ei saa ametnikku lugeda teenistusest vabastatuks karistusena toimepandud distsiplinaarsüüteo eest (ja seega on hiljem ära langenud teenistusest kõrvaldamise esmane eeldus ehk ametniku distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise väljavaade), ei tohiks isiku kanda jääda ka tema teenistusest kõrvaldamisega kaasnenud negatiivsed mõjud (vt ka K. Lang, I. Pärnamägi, E. Sarapuu. Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat, Tallinn, 2013, lk 245). Tegemist on olemuselt analoogse regulatsiooniga, nagu on sätestatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg-s 1 (vt lisaks kuni 30.04.2015 kehtinud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1).

§ 78

lg 4 sõnastuse kohaselt on saamata jäänud palga tagantjärele väljamaksmise eelduseks teenistusest kõrvaldamise haldusakti kehtetuks tunnistamine. Selline regulatsioon toimib seadusandja kavandatud kujul siiski vaid tavaoludes, kus distsiplinaarmenetlus ei lõpe ametniku karistusena teenistusest vabastamisega ning ametniku teenistusse ennistamiseks tunnistatakse tema teenistusest kõrvaldamise käskkiri kehtetuks. Olukorras, kus ametniku teenistusest vabastamise aluse muudab

§ 105

lg 1 alusel kohus, tuleks haldusorganil pärast kohtuotsuse jõustumist tunnistada

§ 78

lg 4 eesmärgi saavutamiseks kehtetuks ka ametniku teenistusest kõrvaldamise käskkiri ning maksta isikule saamata jäänud palk või hüvitis tagantjärele viivitamatult välja.

  1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb VB-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.03.2015 otsus muutmata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et VB on esimese ja teise astme kohtus kokku tasunud riigilõivu 45 eurot (I kd, tl 54; I kd, tl 219) ning kandnud õigusabikulusid 2653 eurot (I kd, tl 189-193; I kd, tl 199-203; II kd, tl 8-14), sh esimese astme kohtumenetluses 1833 eurot ja apellatsioonimenetluses 820 eurot. Kohtule esitatud tõendite põhjal on apellandi reaalselt tasutud menetluskulud kahe kohtuastme peale kokku 2698 eurot. Kuna VB-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti VB-i kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel apellandi enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.