1-12-8747/97

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2015 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-8747 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. novembri 2015 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Markko Kapp (isikukood XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu
5. novembri 2015 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohtu 10.10.2012 otsusega kriminaalasjas nr 1-12-8747 tunnistati Markko Kapp süüdi KarS § 141 lg 2 p 2 - § 25 lg-te 1, 2 järgi ning KarS § 25 lg 6 alusel mõisteti tema karistuseks 2 aastat vangistust. KrMS § 238 lg-t 2 kohaldades ja karistust vähendades saadi selleks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust M. Kapile Tartu Maakohtu 15.06.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-5314 mõistetud ärakandmata karistuse võrra ja kohtuotsuste kogumis loeti tema liitkaristuseks 4 aastat 7 kuud 8 päeva vangistust. Karistusaeg algas 10.10.2012 ja lõppeb 18.05.
8. Tartu Maakohtu 16.11.2015 määrusega jäeti M. Kapp vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Oma seisukohta põhistas kohus järgmiselt. 2.1 Maakohus märkis, et M. Kappi on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt. Sellele vaatamata pani toime uued samalaadsed kuriteod, millest enamikku iseloomustab vägivaldne ja hoolimatu suhtumine kaasinimestesse. Viimased kuriteod sooritas M. Kapp ajal, mil ta kandis reaalset vangistust kinnipidamisasutuses. Seega ei ole varasemad karistamised (ei tingimisi ega ka reaalsed vangistused) M. Kapi osas oma eesmärki täitnud, kuna need ei ole mõjutanud teda oma hoiakuid muutma ega hoiduma edasiste kuritegude toimepanemisest. 2.2 Kohus nõustus, et M. Kapi käitumine vanglas on praeguseks ajaks liikunud paremuse suunas. Ta ei ole enam kuritegusid toime pannud. Kui vanglas viibimise algusaastatel rikkus kinnipeetav süstemaatiliselt ka vangla sisekorra eeskirja, siis alates
9. aastast on tema käitumine oluliselt paranenud ka selles kontekstis. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi tal ei ole. Tunnustamist väärib seegi, et vangistuses on M. Kapp aktiivselt osalenud tööhõives. Lisaks on ta tegelenud alkoholi- ning emotsionaalset laadi probleemidega, mis soodustasid tema kuritegelikku käitumist. Ta on individuaaltöö korras läbinud sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine,“ samuti sõltuvuskäitumisele suunatud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja seksuaalkurjategijatele suunatud programmi „Uus suund“ ning saanud nõustamist psühholoogilt. See viitab, et isiku soov muutuda õiguskuulekamaks on tõsine. Positiivne on seegi, et pärast vabanemist oleks M. Kapil olemas kindel elukoht oma päritolupere juures, kellega tal läbisaamine on üldiselt hea. Pere on nõus M. Kappi tema püüdlustes toetama mitte üksnes moraalselt, vaid ka materiaalselt, sest kokkuleppeid töökoha osas M. Kapil ei ole. 2.3 Vaatamata positiivsetele asjaoludele leidis maakohus aga siiski, et M. Kappi ei saa käesoleval ajal enne tähtaega vabastada. Nimelt on oluline, et M. Kapi kuriteod olid enamasti vägivalla- või vägivalla abil toime pandud kuriteod ja et nende põhjused tulenesid eelkõige tema isiksuseomadustest ning suutmatusest oma emotsioone ning käitumist ohjeldada. Seetõttu ongi kinnipeetava puhul resotsialiseeriv tegevus olnud peamiselt keskendatud selle õppimisele, kuidas oma käitumist ja emotsioone analüüsida ning kontrollida. Praegusel juhul ei ole möödunud piisavalt pikk aeg, et resotsialiseeriva tegevuse mõjud oleksid saanud M. Kapi hoiakutes ja käitumises tagasipöördumatult kinnistuda. Nimelt nähtub kinnipeetava iseloomustusest, et kuigi M. Kapp on
10. aastal läbinud sotsiaalprogrammi „Viha juhtimine,“ ei suutnud ta end 2015 maikuus toimunud riskihindamise vestlusel talitseda ning oli liialt emotsionaalne. Tõsi, iseloomustuse kohaselt kulges 2015 oktoobris toimunud riskihindamise vestlus mõnevõrra rahulikumalt. Ometi saab sellest välja lugeda, et päris ilma probleemideta ei kulgenud seegi. Seega ei ole vanglas kohaldatud resotsialiseerivad meetmed käesoleval ajal veel piisavaks garantiiks, et M. Kapil ei tekiks vanglast vabanemisel oma emotsioonide ja käitumise valitsemisel tagasilangust. Seetõttu ei ole ka kindlat veendumust, et M. Kapp ei jätka vägivallaga seotud kuritegude toimepanemist ja järelikult oleks tema vabastamine ennatlik.
11. Kohtumääruse vaidlustas M. Kapp, kes taotleb lahendi tühistamist ja enese vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kaebuse põhiväited on järgmised. 3.1 M. Kapp rõhutab, et tal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on aktiivselt osalenud tööhõives, tegelenud oma alkoholiprobleemi ja emotsionaalsete probleemide lahendamisega ning läbinud sotsiaalprogrammid „Eluviisitreening,“ „Uus suund“ ja „Viha juhtimine.“ Samuti ei suhtle ta kriminaalkorras karistatud isikutega, mis vähendab oluliselt tema uue kuriteo riski. Lisaks on tal võimalik kohustusena läbida sotsiaalprogramme ka vabaduses. Ta on omandanud ka autoremondilukksepa ja rehvimehhaaniku oskused, mistõttu töö leidmine on temal kergendatud. 3.2 M. Kapp leiab, et tema jätkuv kinnipidamine mõjub pigem kahjulikult, avaldudes järgmises: tema desotsialiseerumises, kohanemises vanglaelu passiivse stiiliga, erialaste oskuste vähenemises. 3.3 M. Kapi hinnangul jättis kohus arvestamata KarS §-s 65 sätestatud karistuse mõistmise eesmärgi – isiku mõjutamine edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seoses sellega tuleb leida, et õiguskuulekuse saavutamiseks ei ole oluline mitte vangistuse kestus, vaid sisu ning hoiakute ja oskuste säilitamine ja areng, samuti kriminaliseerimise süvenemise ärahoidmine. Vanglakaristuse kestus ei tohiks ületada mõistlikkuse piire. Õiguskorra kaitsmiseks on odavamaid ja inimlikumaid meetmeid. Üheks võimaluseks on kriminaalhooldus. Kriminaalhoolduse näol on tegemist vabadusekaotuse alternatiiviga, mille eesmärgiks on vangistuse vältimine süüdlasele sotsiaalse abi osutamise ning järelevalve teel. Sellest tulenevalt loetakse kriminaalhooldust sobivaks sanktsiooniks. Kriminaalhoolduse ja elektroonilise valve kohaldamisega on ta nõus. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus, kaalunud M. Kapi määruskaebuses esile toodud argumente, jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata. Oma seisukohta põhjendab kriminaalkolleegium alljärgnevalt, rõhutades seejuures aga vaid olulisimat ja vastates M. Kapi argumentidele.
13. Esmalt vajab toonitamist, et süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine võib kõne alla tulla juhul, kui reaalse vangistuse kohaldamisega taotletud karistuseesmärgid on saavutatud enne selle lõpptähtaja möödumist, s.o vabastatakse isikud, kelle osas on kohtul kujunenud veendumus, et nad on suutelised jätkama õiguskuulekat elu vabaduses. Maakohtul M. Kapi puhul sellist piisavat kindlustunnet ei tekkinud ja samasugusele seisukohale asub praeguselt ka apellatsioonikohus. Nimelt peab ka ringkonnakohus oluliseks rõhutada, et kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud viiel korral ja seda eriliigiliste kuritegude sooritamise eest - röövimine, kehaline väärkohtlemine, avaliku korra raske rikkumine, omavoliline sissetung, vargused; samuti vangistuses toimepandu: võimuesindaja ähvardamine ja solvamine ning kaaskinnipeetava vägistamise katse. Kriminaalkolleegium leiab, et esmalt isiku korduvad kuriteod ja nende läbiv vägivaldne iseloom ning teiseks kuritegude toimepanemine ka vangistuse tingimustes, annavad tõsise aluse karta M. Kapi kuritegeliku käitumise jätkumist edaspidigi. Ehk siis, tema vabastamisel võivad olla kõige otsesemad negatiivsed tagajärjed ühiskonna turvalisusele tervikuna.
14. Ringkonnakohus leiab, et eelmärgitud seisukohta ei väära ka määruskaebuse väited, mille kohaselt on M. Kapi enda hinnangul karistus oma eesmärgi tema puhul igati täitnud. Nimelt ei saa ainuüksi positiivsete asjaolude pinnalt - s.o kinnipeetava viimase aja käitumine vangistuses ja tema vabanemisjärgsed elutingimused – järeldada, et M. Kapp suudab vabaduses jääda seaduskuulekaks. Sellise süüdimõistetu soovitava usu välistavad esmalt juba märgitud korduvad karistused eriliigiliste kuritegude eest ning teiseks ka asjaolu, et isiku vangistusaegset käitumist saab heas valguses vaadata siiski ainult viimase paari aasta jooksul. Tema varasemat karistuskulgu iseloomustavad nii kuriteod kui hulgalised distsipliinirikkumised. Tõsi, M. Kapp on läbinud erinevaid sotsiaalprogramme ja seega n-ö enda probleemidega tegelenud, kuid see ei anna veendumust omandatu kinnistumisest kinnipeetava käitumises. Seega on põhjendatud esimese kohtuastme positsioon, et praegusel juhul ei saa veel sedastada kinnipidamisasutuses läbi viidud resotsialiseerivate tegevuste mõjude püsivat talletumist M. Kapi hoiakutes ja käitumises. Sellist arusaama kinnitab Tartu Vangla koostatud iseloomustusest selguv järgmine teave: M. Kapp ei mõtle oma tegude tagajärgedele, tal on keskmisest madalam empaatiavõime, kohati on ta üleolev; arendamist vajab M. Kapi suutlikkus mõista oma probleemide sisu, tegevuse tagajärgi ja oskus otsida teistsuguseid lahendusi. Veel selgub selles iseloomustuses antud arvamusest seisukoht, et M Kapi vabastamisel on ohustatud ühiskond tervikuna ja oht seisneb teiste isikute suhtes füüsilise vägivalla kasutamises ning varalise kahju tekitamises. Ohu ilmnemine on tõenäolisem alkoholijoobes, konfliktsituatsioonis ja grupi mõju korral. Riskiprotsentideks on järgmise kahe aasta arvestuses märgitud 56% uue üldise kuriteo puhul ja 49% vägivaldse puhul, ehk siis, tegemist on täiesti arvestatava riskiga. Kriminaalhoolduse ja käitumiskontrolli kohaldamine, vastupidiselt M. Kapi määruskaebusest nähtuvale arvamusele, ringkonnakohtu hinnangul kuidagi tema vabastamist ei võimalda. Samuti ei anna selleks alust kaebaja seisukoht, et vangistuse edasine kandmine mõjub temale pigem kahjulikult.
15. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et määruskaebus ei sisalda väiteid, mis tooksid kaasa esimese kohtuastme lahendi tühistamise. Sellest lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Maarika Kuusk Aarne Sarjas 3