KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 17.11.2015, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-1

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja oli ajavahemikul 10.10.2000–31.12.2009 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana ja tegutses metsandussektoris.
2. 15.01.2013 esitas kaebaja MTA-le taotluse tema nimel oleva maksuvõla kustutamiseks selle sissenõudmise lootusetuse tõttu (tl 18-18p).
3. MTA jättis 12.04.
4. a otsusega nr 13-1/1563 (tl 11-13) kaebaja taotluse rahuldamata. MTA leidis, et kuigi taotleja majanduslik seisund ei võimalda maksuvõla 3850,04 euro kohest tasumist, kuulub talle kinnisasi, mille jagamisel oleks võimalik tasuda maksuvõlg vähemalt osaliselt. Lisaks on kaebajal võimalik müüa kinnisasjal kasvava metsa raieõigust ning müügitulu arvelt maksuvõlga tasuda. Ei ole välistatud ka kaebaja majandusliku seisundi paranemine, kuna ta töötab.
5. 28.06.2013 esitas kaebaja halduskohtusse hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-6, 107-109) MTA 12.04.
6. a otsuse tühistamiseks ja MTA kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja registreeris end füüsilisest isikust ettevõtjaks, kuna arvele võtmata ei oleks ta tööd saanud. Alates
7. aastast tekkisid maksude tasumisel raskused, kuna tööd ei jätkunud. Samuti puudusid teadmised vajadusest FIE nimekirjast kustutamiseks. FIE nimekirjast kustutati ta 31.12.
8. Maksuvõla kustutamiseks sõlmis ta OÜ-ga Koivakannu rendilepingu, millega andis põllumaa suurusega 9,03 ha 40 aastaks rendile. Lepinguga nõustus rentnik tasuma rendileandja võlgnevused 40 aasta maarendi ulatuses kohtutäiturile ja Valga Maksuametile summas kokku 9777 eurot. Detsembris 2012 tasus kaebaja kohtutäiturile 7594,30 eurot ja MTA-le 2192,02 eurot. 08.01.2013 koostatud saldoteatise järgi oli tema intressivõlgnevus 4156,21 eurot ja arvestuslik intress 693,80 eurot. MTA 12.04.
9. a otsus on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Kaebaja igakuine töötasu on netosummas 192-237 eurot.
10. aasta jaanuarikuu seisuga ei saanud pere ei sotsiaaltoetust ega hooldajatoetust, perioodil jaanuar 2013 kuni 19.06.2013 ei saanud pere ka toimetulekutoetust. Riiklikeks toetusteks on peretoetused summas 115,08 eurot. Kaebaja leidis, et tema pere majanduslik seis on sedavõrd halb, et tal ei ole võimalik intressivõlga tasuda. Maksuhalduri soovitus kinnistu jagamiseks osadeks ei ole põhjendatud. Enamus kinnistust on antud 40 aastaks rendile. 1-2 hektarilise metsamaa eraldamine ja müük on perspektiivitu. Perele uue eluaseme muretsemine ääremaadel ei ole lihtne, olemasoleva kinnistu müümise korral jäävad eluasemeta kogu pere, kaasaarvatud alaealised lapsed. Pole võimalik müüa ka metsa raieõigust, kuna tegemist on võsaga, mida kasutatakse kütmiseks. Maksuhalduri seisukoht, et kaebaja majanduslik olukord võib paraneda, on oletuslik. Maksuvõla tasumise korral maksuotsuses näidatud toimingute tulemusena jäävad kaebaja, tema kolm alaealist last ja töötu abikaasa elukohata, langeb ära võimalus hankida kütet ja toitu köögiviljamaalt. Sellise olukorra tekitamine ei ole avaliku halduse printsiipidega kooskõlas. Kaebaja on olukorras, mida käsitleb maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg 3, ehk olukorras, kus kaebaja maksuvõla sissenõudmine on lootusetu.
11. Vastustaja palus vastuses kaebuse rahuldamata jätta (tl 121-123p).
12. Tartu Halduskohus jättis 09.10.
13. a otsusega (tl 148-150p) kaebuse rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja keeldumine kaebaja maksuvõla kustutamiseks on õiguspärane, vastustaja on otsustuse tegemisel arvestanud nii kaebaja enda poolt esitatud tõendeid kui kogunud juurde ise tõendeid, milleks annab MKS § 114 lg 3 maksuhaldurile 2 õiguse. Maksuhaldur on kogutud tõendeid põhjalikult hinnanud ja langetanud otsuse igakülgse analüüsi tulemusena, arvestatud on kaebaja ja tema pere sissetulekut, kaebajale kuuluvat vara ja tema eelnevat tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana. Halduskohus nõustus vastustajaga, et maksuvõla kustutamine on erandlik meede ja selle kasutamine saab toimuda vaid äärmisel vajadusel. Kergekäeliselt kellegi maksuvõla kustutamine võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Põhjendatud on ka seisukoht, et ainult maksu tasumisega raskustes olek ei muuda maksu sissenõudmist koheselt lootusetuks. Maksuvõla sissenõudmise lootusetusele räägib vastu juba asjaolu, et kaebaja on asunud kohtumenetluse ajal võlga tasuma. Nimelt selgus kohtumenetluse käigus, et kaebaja on esitanud Tartu Maakohtule vaidlusaluse võla osas algatatud täitemenetluse peatamiseks 30.01.2014 avalduse (asi nr 2-14-4591) kuni käesolevas haldusasjas lahendi jõustumiseni. 28.05.2014 on aga kohtumenetlus asjas nr 2-14-4591 lõpetatud, kuna kohus kinnitas kaebaja ja kohtutäitur T. Peedosaare vahel sõlmitud kompromissi. Kompromissi kohaselt kaebaja loobus täitemenetluse peatamise taotlusest ja oli nõus asendama täitemenetluse peatamise täitemenetluse ajatamisega. Kaebaja oli nõus sissenõutavate summade katteks alates kompromissi allkirjastamist igakuiselt tasuma kokku 20 eurot puudutatud isiku kasuks kuni haldusasjas nr 3-13-1405 lahendi jõustumiseni. Koos täiturile tasutava tasuga võttis kaebaja kohustuse tasuda igakuiselt kohtutäituri arvele 24 eurot. Vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur leidnud, et kuna taotleja on töövõimeline ning ta on varasemalt tegutsenud ettevõtjana, ei ole välistatud tema majandusliku seisundi paranemine tulevikus. Antud juhul on selline hinnang osutunud ka õigeks. Kaebaja on ise esitanud kohtutäiturile avalduse, milles pidas võimalikuks tasuda igakuiselt 20 eurot võlgade katteks, seega saab järeldada, et kaebaja majanduslik seisund on paranenud või on kaebaja hinnang oma senisele maksevõimelisusele olnud ebaõige. Kuna kaebaja on leidnud rahalisi vahendeid maksuvõla tasumiseks ilma et kaebaja oleks pidanud kinnisvara või mingit muud vara müüma, siis ei anna kohus ka hinnangut kaebaja väidetele, et kinnisvara müügi korral jääks tema pere ilma elukohast ja köögiviljamaast. Taheva Vallavalitsuse 19.06.2013 tõendi kohaselt ei ole kaebaja vallalt toimetulekutoetust
14. aastal saanud, millest saab järeldada, et kas pere sissetulek ei võimaldanud toimetulekutoetust taotleda või ei peetud selle taotlemist vajalikuks. Täituriga kompromissi sõlmimine antud juhul tähendab sisuliselt maksuvõla tasumise ajatamist. Samas ei ole kaebaja maksuhaldurile maksuvõla ajatamiseks varasemalt taotlust esitanud, kuigi MKS § 11 annab selleks õiguse ja võimaluse. Kaebaja maksuvõlg on kujunenud pika aja jooksul. Maksuotsuse järgi koosneb maksuvõlg 01.10.2003–01.04.2013 tasumisele kuulunud maksetelt arvestatud intressidest. Kaebaja poolt ei ole esitatud ühtegi tõendit ega arvestatavat põhjendust, mis näitaks, et kaebaja on püüdnud varasemalt või peale intressivõlast teada saamist otsida vahendeid ja võimalusi selle tasumiseks või vähendamiseks. Kaebaja on põhivõla tasumise eesmärgil sõlminud 15.11.2012 OÜ-ga Koivakannu maarendilepingu, mille järgi rentnik (OÜ Koivakannu) nõustus tasuma 40 aasta maarendi ulatuses rendileandja võlgnevused kohtutäiturile ja maksuametile kokku summas 9777 eurot. Intressivõlga nimetatud kokkulepe ei hõlmanud, kuigi kaebajal pidi ka intressivõlg teada olema. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
15. 07.11.2014 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (tl 156-158), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada MTA 12.04.
16. a otsus ja saata kaebaja taotlus uueks läbivaatamiseks MTA-le. Kaebaja viitab rahandusministri 02.05.
17. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ (määrus nr 61) § 5 lg-le
18. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole hinnanud, kas esinevad määruses nr 61 toodud asjaolud, samuti ei ole halduskohus süvenenud kaebuses toodud põhjendustesse. Kaebaja on sattunud olukorda, kus ta tänu tööandja poolt seatud tingimustele on pidanud end
19. aastal FIE-na arvele võtma, täpsemalt aru saamata 3 tekkivatest õiguslikest tagajärgedest. Samas ei olnud kaebajal ka piisavalt õigusteadmisi, et töötamise lõppedes end FIE registrist kustutada. Maksuvõlast teada saamisel asus kaebaja vallavalitsuse töötajate abiga probleemi lahendama ning andis oma kinnisasjast 9,03 suuruse põllumaa 40 aastaks rendile. Peale laenu põhiosa tasumist, sai kaebajale teatavaks, et tasuda tuleb ka intressinõue. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes on oma võimaluste ja oskuste piires leidnud makseprobleemile võimaliku parima lahenduse ning seda asjaolu tuleb arvestada ka diskretsiooni kohaldamisel. Kaebaja elab elukaaslase ja kolme alaealise lapsega, tema igakuine töötasu on 192-237 eurot, elukaaslasel töökoht puudub, vahel käib ta võimaluse korral asendamas haiguse tõttu puuduvaid töötajaid. Kaebaja suudab toime tulla ja oma pere ära elatada, kasutades oma juurviljamaad ning saades küttepuud oma lepavõsast. Materjalidest nähtuvalt on kaebaja püüdnud hakkama saada ilma toimetulekutoetust küsimata. Kaebaja tasub läbi kohtutäituri 20 eurot kuus, samuti on läinud võlgnevuse katteks alaealiste laste pealt arvestatud maksutagastus ning tasutud maamaks. Selguse huvides tuleks täpselt välja selgitada, milline on maksete tasumise ajalugu ning milline on tekkinud võlgnevuse jääk. Kaebaja nõustub, et maksuvõla kustutamine on erandlik meede ja selle kasutamine saab toimuda vaid äärmisel vajadusel. Samas leiab kaebaja endiselt, et tema puhul on tegemist eesmärgi – kõigi võrdne maksustamine – suhtes ebaproportsionaalse otsustusega. Intressivõlgnevuse täieliku tasumise korral ei ole ta suuteline ennast ega ülalpeetavaid ülal pidama ning võib sattuda suurtesse rahalistesse raskustesse. Kaebaja viitab kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-14-4591, kus kaebaja poolt esitatud avalduse täitemenetluse peatamiseks menetlemine lõpetati poolte vahel kompromisslepingu sõlmimisega. Kompromissi kohaselt on kaebaja nõus sissenõutavate summade katteks tasuma igakuiselt 20 eurot (koos täituri tasuga 24 eurot) sissenõudjale läbi kohtutäituri kuni haldusasjas nr 3-13-1405 lahendi jõustumiseni. Kaebaja ei mõista, kuidas igakuine 24 euro tasumine räägib maksuvõla sissenõudmise lootusetusele vastu. Esitades avalduse täitemenetluse peatamiseks ja peale vastustajaga läbirääkimisi kompromissiga tsiviilasja lõpetamist näitas kaebaja head tahet ning on sellest ajast, vaatamata elujärje veelgi halvemaks muutumisele, tasunud sissenõudjale 20 eurot kuus. Avaldust esitamata ning kompromissi sõlmimata oleks kaebaja riskinud sellega, et järgmiseks taotleb sissenõudja pere eluaseme sundmüüki. Sissenõudja ei soostu peale antud kohtuasjas lahendi jõustumist sissenõudmist sellise tempoga jätkama ning ei lepiks 20 euroga kuus kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kaebaja võttis end FIE-na arvele, kuna muidu tema tööandja teda tööle ei võtnud. Kaebaja ei ole tegelikkuses ettevõtjana tegutsenud ning puudub ka igasugune alus arvata, et ta tulevikus seda kunagi teha võiks. Halduskohus lükkas kohtuistungil tagasi kaebaja esindaja poolt esitatud kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-14-4591 ning asus seisukohale, et tutvub kohtumäärusega arvutivõrgu kaudu. Kuivõrd halduskohus on rajanud oma järeldused suuresti ka antud kohtumäärusest nähtuvale infole, leiab apellant, et nimetatud lahend peab olema haldusasjale siiski lisatud kui tõend.
20. MTA palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 169-171p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja maksuvõla summa oli peale maksuhalduri poolt 12.04.
21. a otsuse tegemist halduskohtus toimunud kohtuistungi toimumise ajaks kokkuvõttes vähenenud suurusjärgus 700 euro võrra (seda tunnistas kohtuistungil ka kaebaja ise, märkides, et on võlgu 4156 eurot). Maksuvõlg on üldjuhul ajas pidevalt muutuv suurus, mida mõjutavad nt võimalik lisanduv arvestuslik intress põhivõlalt, vahepealsed tasumised, tasaarvestamised jms, mistõttu selle täpne suurus ja tasumise ajaloo üksikasjad ei omanud halduskohtus toimunud kohtuistungi hetke seisuga asjas mingisugust sisulist tähtsust. Tähtsust omab asjaolu, et kaebaja maksuvõlg jooksvalt väheneb. MTA nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja maksuvõla sissenõudmise lootusetusele räägib vastu juba asjaolu, et kaebaja on asunud kohtumenetluse 4 ajal võlga tasuma. Kui isiku maksuvõlg väheneb, siis järelikult ei ole tegemist olukorraga, kus selle maksuvõla sissenõudmist saaks pidada lootusetuks. Oluline ei ole ajend võla tasumiseks, vaid see, et ta on seda teinud. Ainult maksu tasumisega raskustes olek ei muuda maksu sissenõudmist lootusetuks. Vastustaja on jätkuvalt väljendatud seisukohal, et võttes arvesse seda, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel ja ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral, ei ole maksuhaldur kaebajat kohelnud ebavõrdselt mitte ühegi maksumaksjaga võrreldes. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset põhjendust, milles ja kuidas tema kohtlemise ebaproportsionaalsus väljendub. Vastustajale jääb selgusetuks, millele tuginedes on apellant teinud järelduse, et ilmselgelt sissenõudja ei soostu peale antud kohtuasjas lahendi jõustumist sissenõudmist sellise tempoga jätkama ning ei lepiks 20 euroga kuus kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Täituriga kompromissi sõlmimine antud juhul tähendab sisuliselt maksuvõla tasumise ajatamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Ükski kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht ei vii halduskohtu seisukohtade ümberhindamiseni. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. Halduskohus on õigesti märkinud, et käesoleva asja põhiküsimus seisneb selles, kas maksuhaldur teostas kaebajale keelduva otsuse tegemisel talle antud kaalutlusõigust õiguspäraselt, arvestades otsustuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid. Õiguse maksuhaldurile maksuvõla kustutamiseks sissenõudmise lootusetuse tõttu annab MKS § 114 lg 3 ja selle kohaselt võib maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjaliku taotluse alusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. Kaebaja tugineb apellatsioonkaebuses lisaks uuesti määruse nr 61 § 5 lg-le 2, mis sätestab, et maksuvõla kustutamise taotluses tuleb esitada põhjendus, miks isik ei ole suuteline võlga tasuma, kõik andmed taotleja omandis ning valduses oleva vara, samuti taotleja varaliste kohustuste ja õiguste kohta ning tõendada, et maksuvõla täieliku tasumise korral ei ole isik suuteline ennast ega ülalpeetavaid üleval pidama ning võib sattuda suurtesse majanduslikesse raskustesse. Ringkonnakohus leiab, et määruse nr 61 § 5 lg 2 on vaid maksuvõla mahakandmise ja kustutamise korda reguleeriv säte, mis selgitab, kuidas taotleja maksuvõla kustutamise taotlust põhjendama ja mida seejuures tõendama peab. Seetõttu ei ole määruse nr 61 § 5 lg 2 tõlgendamine käesoleva juhtumi lahendamiseks otsustava tähtsusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et maksuhaldur ei ole 12.04.
2. a otsust andes eksinud kaalutlusreeglite vastu. MKS § 114 lg 3 kehtestab maksunõude kustutamise eeltingimuseks väga kõrge lävendi – sissenõudmise lootusetuse. Ringkonnakohus selgitab, et MKS § 114 lg-t 3 tuleb tõlgendada koosmõjus MKS §-dega 111-113, mis näevad ette maksuvõla ajatamise võimaluse juhul, kui maksukohustuslane on makseraskustes. Seega tuleb MKS-i järgi eristada täielikku lootusetust ja tõenäoliselt mööduvaid makseraskusi. Maksuvõla kustutamine tuleb neid sätteid koosmõjus analüüsides üldjuhul kõne alla alles siis, kui maksuvõla ajatamine ei oleks enam otstarbekas. Käesoleval juhul kõiki kohtule teadaolevaid asjaolusid arvestades sellist juhtumit ei esine. Kaebaja on tuginenud alternatiivile, mille kohaselt võib maksuvõla kustutada, kuna selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu, et maksude sissenõudmine kaebajalt oleks temast mitteolenevate asjaolude tõttu ebaõiglane. See alternatiiv peab silmas juhtumit, kus 5 maksukohustus on tekkinud maksukohustuslasest sõltumatutel asjaoludel. Käesoleval juhul on kaebaja aga oma maksuprobleemi endale ise tekitanud: kaebaja oleks pidanud reageerima koheselt, kui tal
3. aastal esimesed tõsised probleemid maksude tasumisega tekkisid, nagu ta on märkinud taotluses maksuvõla intressi kustutamiseks (tl 18). See, et kaebaja ligikaudu kümne aasta jooksul probleemiga ei tegelenud, ei vabasta teda kuidagi vastutusest. Täiendavalt juhib ringkonnakohus kaebaja tähelepanu äriseadustiku §-le 78, mille kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. See kohustus hõlmab ka maksunõuded.
4. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et kaebajal on võimalik esitada MTA-le taotlus maksunõude ajatamiseks MKS §-de 111-113 alusel. Lisaks on kaebajal võimalik taotleda võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) alusel võlgade ümberkujundamise võimaldamist, et ületada makseraskusi ja vältida pankrotimenetlust. VÕVS § 9 järgi tuleb avaldus võlgade ümberkujundamiseks esitada enda elukoha järgsele maakohtule, milleks kaebaja puhul on Tartu Maakohus.
5. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele, märkides seejuures, et apellatsioonkaebus ei sisalda võrreldes varasema vaidluse käiguga uusi asjaolusid ega väiteid, mis aitaksid asja lahendamisele kuidagi kaasa.
6. MTA 12.04.
7. a otsus ei ole ebaproportsionaalne ega vastuolus võrdse maksustamise põhimõttega. Nagu juba selgitatud, on MKS § 114 lg-s 3 sätestatud lootusetuse lävi kõrge ning selle eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud.
8. Kaebaja on ka apellatsioonimenetluses esitanud andmeid sissetulekute kohta. Ringkonnakohus viitab MKS-le ja täitemenetluse seadustikule. MKS § 128 lg 1 ls 1 järgi on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla. MKS § 130 lg 2 sätestab muuhulgas, et maksuhaldur võib maksuvõla sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks, kui maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita. Täitemenetluse seadustiku § 52 lg-d 1-3 sätestavad: „

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja tasutud riigilõiv 15 eurot jääb kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks.

1. Tartu Maakohus andis kaebajale 03.06.
2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-22609 riigi õigusabi isiku muuks õigusnõustamiseks või muuks esindamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud määrus laieneb ka apellatsioonimenetlusele käesolevas haldusasjas. Kaebajat esindab advokaat Anne Vissak. Vastavalt riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg-le 1 määrab kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmisel asja menetlev kohus riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kaebaja esindaja on taotlenud ringkonnakohtult 864 euro hüvitamist, sh 1 tund ettevalmistuse eest apellatsioonkaebuseks, 8 tundi apellatsioonkaebuse koostamiseks ja 1 tund apellatsioonkaebuse kooskõlastamiseks, viimistlemiseks ja vormistamiseks (tl 159p).

§ 109lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Apellatsioonkaebus ei sisalda võrreldes varasema vaidluse käiguga uusi asjaolusid ega argumente, vaid varem esitatud põhjenduste uuesti esitamist ja kordusi. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja esindajaga, et deklareeritud ajakulu oleks põhjendatud ja kuuluks täies ulatuses hüvitamisele riigieelarvest. Peale selle leiab ringkonnakohus, et kaebajat esindav advokaat oleks võinud anda kaebajale ka ise – hiljemalt peale halduskohtu otsuse põhjendustega tutvumist – nõu esitada VÕVS alusel maakohtule avaldus võlgade ümberkujundamiseks. Advokatuuriseaduse § 40 lg 2 järgi peab õigusteenus olema muuhulgas õigeaegne ja asjatundlik. Eelnevat arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et taotletud summat tuleb vähendada 50%, ja määrab Anne Vissakule riigi õigusabi tasuks 432 eurot koos käibemaksuga. RÕS § 30 lg 1 järgi rahastatakse riigi õigusabi osutamist riigieelarvest selleks eraldatud rahast. RÕS § 24 lg 1 kohaselt korraldab kohtulahendi alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile advokatuur. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/