(2006)2 § 72 p 1, 2 ja 4 ja § 102 p 2 (karistusrežiim ei tohi kinnipeetava kannatusi suurendada) rikkudes kaebaja inimõigusi. 3.5. Kaebaja leiab, et EIK seisukoht on, et isikliku ruumi puhul 3-4 m2 sõltub EIÕK art 3 rikkumise tuvastamine muudest asjaoludest, mis eelpool kirjeldatut arvestades on Tallinna Vanglas masendavad. 3.6. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema inimväärikust kahjustas kaebaja paigutamine kambrisse, mille tingimused ei vastanud olulisel määra nõuetele, seega tuleb kaebuse esitajale hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju. 3.7. Kaebaja märgib, et mittevaralise kahju konkreetsest suurust kannatanud tõestama ei pea. Kahju hüvitise suuruse määramisel mängib olulist rolli kohtlemise kestus, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kaebaja leiab, et mittevaraline kahju tekitati talle Tallinna Vangla poolt süülise käitumisega, kuna Tallinna Vangla ei täitnud oma kohustusi ega taganud kaebajale kohaseid kinnipidamistingimusi. 3.8. Kaebaja mittevaraline kahju seisneb tema hingelistes ja füüsistes kannatustes. Vastustaja on oma lisadega kinnitanud, et kaebajal oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, kuigi isiklikku ruumi pidi olema vähemalt 3 m2. 3.9. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja kahjunõue on pahatahtlik ja põhjendamatu. Kaebaja märgib, et ta kasutab üksnes oma seadusega tagatud õigusi ning soovib, et edaspidi kaebaja õigusi ei rikutaks. Kaebaja viitab oma nõude õiguslike alustena lisaks juba eelpool märgitule ka PS § 18, Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 5, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art 1 ja 4 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 7, EL põhiõiguste harta art 1, 3 ja 4. 3.10. Kaebaja leiab, et ka perioodil 01.01.2014-18.08.2014 oli kaebajale tagatud ebapiisavas suuruses põrandapinda ja muud olmetingimused ei vastanud nõuetele. 3 3.11. Kaebaja toob välja, et ei nõustu vastustaja väitega selles, et ka dušši all oleks olnud võimalik pesta oma pesu. Samuti ei ole võimalik pesta pesu kambris, sest seal puudub soe vesi. 3.12. Kaebaja leiab, et antud juhul ei ole oluline, et kaebaja kannab neljandat karistust Tallinna Vanglas – see ei anna vanglale õigust rikkuda kaebaja õigusi. 3.13. Kohtupraktika lähtub sellest, et moraalse kahju mõiste hõlmab hingelisi kannatusi, mis võivad väljenduda ka alandamise või nördimuse läbielamises. Kaebaja on nördinud, et teda hoiti ebaseaduslikult kambris, mis ei ole ette nähtud elamiseks ja kus vastustaja ei loonud ka vastavaid elamistingimusi. Kaebaja leiab, et tema kahju nõue on põhjendatud kogu ulatuses. Kaebaja palub hüvitis kanda arveldusarvele nr xxxxxxxxxxx AS SEB Pank. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga: 4.1. Kinnipidamistingimused kambrites 225, 317, 138, 145, 325 ja 127 perioodil 24.03.2011 – 31.12.2013. VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. 4.2. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi kinnipeeturegister) andmetel viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil vaidlustatud kambrites järgmiselt: kamber 225 perioodil 24.03.–25.05.2011; kamber 225 perioodil 04.06.2011 – 17.01.2012; kamber 225 perioodil 29.01.-20.05.2012; kamber 138 perioodil 21.-23.05.2012; kamber 225 perioodil 24.05.-23.08.2012; kamber 127 perioodil 24.-30.08.2012; kamber 225 perioodil 31.08.2012 – 29.03.2013; kamber 225 perioodil 02.04.-25.09.2013; kamber 225 perioodil 01.10.-31.12.2013. 4.3. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 05.11.2009 ja seega oli kogu vaidlusaluse aja kaebaja süüdimõistetu staatuses ning VSKE § 8 lg 1 alusel oli talle tagatud igapäevaselt vähemalt neli tundi vaba aega oma osakonnas liikumiseks. Lisaks on süüdimõistetutele tagatud spordisaali kasutamise võimalus ühel korral nädalas. Tallinna Vangla märgib, et koostas S.T.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 114-122, I kd), millest nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta. Ajal, mida kaebaja vaidlustab, oli VSKE § 1 lõikest 2 ja § 6 lõike 6 tulenevalt kinnipeetavatele kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele, sh oli kaebajale kambris igal ajahetkel tagatud määrusega nõutud kambripind. 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõige 6 sätestatud siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet Tallinna Vangla täitis. Seega ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme. 4.4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…] Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks 4 ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ 4.5. Kinnipeeturegistri andmetel oli S.T. Tallinna Vangla direktori asetäitja 28.11.2011 käskkirjaga nr 1191-k rakendada abitöölisena majandustöödele alates 29.11.2011-28.02.2012. Tallinna Vangla direktori asetäitja 14.12.2011 käskkirjaga kõrvaldati kaebaja töölt alates 14.12.2011 distsiplinaarmenetluse ajaks ning Tallinna Vangla direktori asetäitja 05.01.2012 käskkirjaga nr 6 vabastati töölt alates 06.01.2012. Ajavahemikus 06.05.2013 kuni 30.08.2013 osales kaebaja A2 taseme riigikeele kursustel (tl 123, I kd). Kõik eelnimetatu vähendas kaebaja kambris viibimise aega veelgi. 4.6. Tabelist nähtuvalt oli S.T.ile tagatud vähemalt 2,62 m2 põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. 986-st päevast 692-l päeval oli S.T.ile tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,62 m2 vaba põrandapinda ja 294-l päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3,36 m2. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. 4.7. Lisaks leiab Tallinna Vangla, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel päevadel tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. 4.8. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud väiteid, mida ta varasemalt kohtueelse menetluse käigus esitanud ei ole – nt isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldati vaid üht 20minutilist pesemiskorda, kuigi Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaht dušši nädalas olukorras, nõuetele mittevastav ventilatsioon, kambrist väljaspool sai viibida vaid jalutusboksis, mille suurus on 2,7 m x 4,7 m. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja eelnimetatud kaebaja väited tähelepanuta jätta. 4.9. Vastustaja märgib, et kohtueelses menetluses on kaebaja välja toonud, et Tallinna Vanglas rikuti tema privaatsust. Siinkohal ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise kambriga. Selle, kas paigutada kinnipeetav eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, lähtudes mh VangS § 11 lg-st 1 (RKHK 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-7611, p 11). Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et vangla poolt kaebaja paigutamine kambritesse, kus viibis ka teisi kinnipeetavaid, ei olnud õigusvastane. 4.10. Vastustaja leiab, et reeglina nähtub EIK lahenditest see, et artikli 3 rikkumine tuvastatakse seetõttu, et vangistustingimused kogumis on olnud inimväärikust alandavad ja mitte pelgalt seetõttu, et isikul on olnud vähem põrandapinda, kui Euroopa õiguspraktika on soovituslikult väljendanud. Seetõttu tuleb hinnangu andmisel arvesse võtta vangistustingimusi kogumina. 5 Tallinna Vangla kambrites on aken, mis tagab kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes kaks valgustit, lisaks on kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale on kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustab kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kõnealustes kambrites on magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Kinnipeetavatele on tagatud pidevalt külm vesi, vee soojendamiseks on isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldatakse kinnipeetavatele dušši kasutamist. Voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik saab korralikult välja puhata. Kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kinnipeetavatel on ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastab vangla kinnipeetavatele ajalehti lisaks isiklikele ajalehtedele ja ajakirjadele, mille tellimise õigus on neil tulenevalt seadusest. Loa alusel väljastatakse kambritesse kinnipeetavate isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldatakse kinnipeetavatel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses on ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kinnipeetavate toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldatakse kinnipeetavatel iga päev värskes õhus jalutamist. Jalutusbokside suurus erineb mõningal määral, kuid on keskmiselt on jalutusboksi suurus 3 m x 5 m (15 m2). Üks kord nädalas on kaebajal võimalus kasutada graafiku alusel spordisaali. Seega leiame eeltoodust tulenevalt, et kuigi põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, võiks EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest. Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. 4.11. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vangla on rikkunud oma tegevusega EIÕK art 3. Tallinna Vangla toob välja, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 4.12. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et S.T. ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10 ja RVastS § 7 lg 1), s.t püüdnud eelmises punktis väidetud kahju tekkimist ära hoida. (vt Riigikohtu lahend nr 3-31-90-11 ja nr 3-3-1-80-09) Juhul, kui kaebaja Tallinna Vanglasse paigutades leidis et vangla tema õigusi rikub, tuleb arvestada, et ta oli seal ka varasemalt viibinud. Tal oli võimalik asjakohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga vangla dokumendihaldusprogrammi kohaselt ei teinud ning on pöördunud kahjunõudega vangla poole alles ligi viis aastat peale Tallinna Vanglasse paigutamist. Nimetatu tõendamiseks esitab Tallinna Vangla kohtule väljavõtte vangla dokumendihaldusprogrammist kõigi kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumistest (tl 124, I kd). Lisaks edastame kõik nimetatud programmis vaidlusalusel perioodil registreeritud 6 Tallinna Vanglale esitatud kaebaja pöördumised (tl 125-130, I kd), millest nähtub ka esitatud pöördumiste sisu lühiülevaade. Eeltoodust nähtub, et S.T. oli teadlik, et olukorras, kus ta tunneb, et tema õigusi on rikutud, on tal õigus ja võimalus vastavasisuline pöördumine ka vanglale esitada. Kaebuse esitaja heidab vanglale ette oma õiguste väidetavat rikkumist peale seda, kui tema mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole vanglal enam võimalik. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja õigeaegselt vangla poole ei pöördunud ja hakkas enda ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013). Riigikohus on 19.06.2001 lahendis nr 3-3-1-38-01 leidnud, et seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. 23.03.2005 lahendis nr 3-3-1-86-04 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Seega pidi taotluse esitaja juba Tallinna Vanglasse paigutamisel ja hiljem seal viibides aru saama, et talle tekitatakse kahju ja sellele koheselt ka reageerima. Eeltoodust nähtub, et taotleja ei ole rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid. Taotluse esitaja käitumine kahjunõude esitamisel vanglale peale sellest lahkumist on ilmselgelt pahatahtlik, põhjendamatu ja kantud soovist Eesti Vabariigilt kergelt raha saada. 4.13. Kaebajal on õigus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui esines vähemalt üks RVastS § 9 lg-s 1 loetletud tagajärgedest ja see tagajärg leidis aset Tallinna Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 4.14. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast vähesel määral väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Märkimist väärib, et minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus vastustajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus talle oleks olnud tagatud 3 m2 miinimumnõue. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. 4.15. Mittevaralise kahju nõudest ajaperioodi 01.01.2014-18.08.2014 osas. Vangiregistri andmetel paiknes staatuselt kinnipeetav S.T. ajavahemikul 01.01.201418.08.2014 Tallinna Vanglas I üksuses sektsioonis 1-4 kambris nr 225. Tabelist (tl 103-104 pöördel, II

1. kd)nähtuvalt oli, isegi kui WC pindala kambri üldpindalast välja arvata, S.T.ile tagatud üle 3 m2 vaba põrandapinda. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. 7 Tallinna Vangla direktori 27.08.2013 käskkirja nr 132 punktist 1.1.4 tulenevalt sai kaebaja tööpäevadel osakonna piires kambrist väljavabalt liikuda 5, 45 h ja puhkepäevadel 7, 50 h. Ühe tunni päevas sai kaebaja viibida värskes õhus. Ajavahemikul 06.01.2014-30.04.2014 osales kaebaja riigikeeleõppes, mis on samuti võimalus viibida kambrist väljas. Tallinna Vanglas ei ole üksikkambreid, mistõttu tuli kaebuse esitajal kambris kaaskinnipeetavatega tõepoolest jagada, kuid ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigus nõuda täielikuks privaatsuseks omaette kambrit. Tegemist on ebamugavusega, mis vangistusega paratamatult kaasneb. Kambris nr 225 on kraanikauss isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja WC. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kambris nr 225 on Aasia tüüpi WC. WC kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kinnipeetavatele WC puhastusvahendit. Tualett on seintega eraldatud ruum ning ihuliste vajaduste rahuldamiseks on kinnipeetavatele privaatsus tagatud. Lähtuvalt VangS § 50 lg-st 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada dušši, vanni või sauna vähemalt üks kord nädalas. Ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja üks kord nädalas dušši all käia sai. Dušši all käies oli kaebajal võimalik vajadusel pesta sooja veega ka oma pesu. Kambrid on varustatud küll üksnes külma veega, kuid sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannudega. Kui kambris isiklikku veekeetjat ei ole, antakse veekeetja valvurite poolt pärast sööki kambrisse. Seega on võimalik kambris sooja vett teha ja pesta nii nõusid kui ka pesu sooja veega. Oluline on märkida, et kaebuse esitaja kannab (sh vaidlusalusel perioodil) neljandat vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasema vangistuste ajal. Seega pidid kaebuse esitajale väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida. 4.16. Kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 19.08.2010 – 23.03.2011 Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et nimetatud perioodi osas ei ole kaebus tähtaegne, kuid esitab oma sisulised seisukohad seoses kinnipidamistingimustega perioodil 19.08.2010 – 23.03.2011. Vastustaja tõi välja, et kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel 217-l päeval paigutatud Tallinna Vangla kambrisse 225, kus kamber oli täitunud järgmiselt (tl 45-47, III kd): kambris viibis 6 kinnipeetavat 182 päeval – põrandapind ühe isiku kohta oli neil päevil koos WC-aluse pinnaga 2,8 m2 ning ilma WC-d arvesse võtmata 2,51 m2; kambris viibis 5 kinnipeetavat 35-l päeval - põrandapind ühe isiku kohta oli neil päevil koos WC-aluse pinnaga 3,36 m2 ning ilma WC-d arvesse võtmata 3,01 m2. Eeltoodust nähtuvalt oli kaebajale tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Eeltoodust nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. Seega oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna kaebaja oli vaidlusalusel ajal kinnipeetava staatuses, oli talle lisaks igapäevasele vähemalt ühe tunni pikkusele jalutuskäigule tagatud ka igapäevane vähemalt neljatunnine vaba aeg liikumiseks oma eluosakonna piires, samuti iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Lisaks määrati kaebaja 01.12.2010 käskkirjaga ka tööle, kuid kaebaja keeldus tööle asumast (tl 22, III kd). Tööl käimine oleks kaebajale andnud täiendavaid liikumisvõimalusi, mida kaebaja aga kasutada seega ei soovinud. Riigikohus on 15.06.2015 lahendis nr 3-3-1-20-15, asunud seisukohale, et olukorras, kus isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. 8 EIK on 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öelnud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine (punkt 79). Eeltoodud lahendile ja asjaolule, et EIK ei ole kunagi määranud kindlat ruutmeetrite arvu, on viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 20.06.2014 otsuses nr 3-4-19-14. Veelgi hilisemas, 12.03.2015 otsuses asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia, on EIK asunud seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt artikli 3 rikkumine. EIK märkis, et kuigi isiklik ruum alla 3 m2 tõstatab arvestatava eelduse EIÕK artikli 3 rikkumise kohta, välistab teatud juhtudel muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju artikli 3 rikkumise. Seega on EIK kambri põrandapinda puudutavates lahendites andnud EIÕK artikli 3 rikkumise hindamisel erinevaid seisukohti. See näitab, et EIK-i praktika ei ole antud küsimuses üheselt välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest, mistõttu automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane ning ühtegi vangla tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind talle tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud ja vaimsed ja füüsilised üleelamised teda ei vaevanud. 4.18. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuna Tallinna Vangla ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut, tuleb S.T.i kaebus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 5. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 19.08.2010 kuni 18.08.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud või mitte. 5.1. Kaebaja väitel on talle kahju põhjustatud sellega, et kambrites nr 225, 317, 138, 145, 325, 127, kus ta viibis kinnipidamise vältel, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi, ventilatsioon oli puudulik, WC ei vastanud nõuetele. Lisaks on kaebaja arvates talle põhjustatud kahju sellega, et dušši all sai käia üksnes üks kord nädalas 20 minutit. Samuti on kaebaja ette heitnud vastustajale, et kambrist väljas pool saab viibida üksnes üks tund ööpäevas ja sedagi väikeses jalutusboksis, et elusektsioonis puudus köök, kus saaks toitu soojendada ja süüa, samuti seda, et seal puudus kuivati, pesumasin ja puhketuba. Lisaks olid kaebaja arvates ka kehakultuuriga tegelemiseks võimalused ebapiisavad. 5.2. Kohtule esitatud tõendite kohaselt hoiti kaebajat vaidlusalusel perioodil (19.08.2010 kuni 18.08.2014) eluosakonnas kaebaja poolt nimetatud kambrites nr 225, 138 ja 127. Kaebaja oli süüdimõistetu staatuses, mis tähendab, et kaebajale oli lisaks jalutuskäikudele värskes õhus 9 tagatud ka vähemalt neljatunnine vaba aeg väljaspool kambrit oma osakonna piires liikumiseks, lisaks graafikujärgne spordisaali kasutamise võimalus üks kord nädalas (tl 106, I kd, tl 85 pöördel, II kd ja tl 18 pöördel, III kd). Perioodil 01.01.2014-18.08.2014 sai kaebuse esitaja Tallinna Vangla direktori 27.08.2013 käskkirja nr 132 p 1.1.4 tulenevalt tööpäevadel osakonna piires kambrist väljas vabalt liikuda 5,45 tundi ja puhkepäevadel 7,50 tundi (tl 86 pöördel ja 105-106, II kd). Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele ja tõenditele vastu vaielnud, millest tulenevalt loeb kohus vastavad faktilised asjaolud tõendatuks. 6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse alandamisega. 7. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet, milleks on vangistuse täideviimine. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kohtul tuleb seega kahjunõude hindamisel kõigepealt võtta seisukoht, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes. 8. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kohus märgib, et Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud vangla sisekorraeeskirja redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega. 9. Vastustaja on kohtule esitanud tabelitena põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 114-122, I kd, tl 103-104 pöördel, II kd ja tl 45-47, III kd). Nendest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. 10. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil ning kaebaja poolt märgitud kambrites kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on päevi, mil kambripinda oli piisavalt isegi kohtuotsuse tegemise hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta). Samuti oli sel ajal perioode ja päevi, mil pinda 10 oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid üksikuid päevi, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb kohtul eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. 11. Kuigi menetlusosalised ei ole otseselt nimetatud küsimust tõstatanud, märgib kohus lähtudes hetkel välja kujunenud kohtupraktikast, et VSKE § 6 lg 6 (v.
2. r)valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast. Kohus on tuginedes hetkel välja kujunenud kohtupraktikale seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kohus märgib, et ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Samuti ei ole WC tulenevalt tema kasutusotstarbest kohtu arvates käsitletav ruumina, mis võimaldaks isikutele selles vaba liikumist. 12. Kaebusega menetletav kogu periood on 19.08.2010-18.08.2014 (kokku 1433 päeva ehk ligemale 47,7 kuud). Vastustaja esitatud tabelitest (tl 114-122, I kd, tl 103-104 pöördel, II kd ja tl 45-47, III
3. kd)nähtuvalt on kaebaja olnud paigutatud järgmiselt: 12.1. Nimetatud perioodist kokku 559 päeval on kaebaja viibinud kambrites, kus on olnud tagatud üle 3 m2 pinda inimese kohta. Seejuures alates 01.10.2013 on kaebaja olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambrites, kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2 ning see nõue on täidetud isegi juhul, kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala. Seega ei ole vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamiseks kambri määramisel ajavahemikul 01.10.2013 kuni 18.08.2014 õigusvastane, sest kaebajale võimaldati õigusaktides sätestatud miinimumnormidele vastav kambripind. 12.2. Kaebaja viibis ajavahemikus 19.08.2010 – 25.09.2013 (26.09.2013-31.09.2013 ei viibinud kaebaja üheski vaidlusaluses kambris, mille kohta kaebaja oleks oma nõude esitanud) 865 päeva jooksul küll kambris, kus pinda inimese kohta jäi alla 3 m2, kuid oli siiski suurem tol ajal kehtinud kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2). 12.3. Kaebaja viibis ajavahemikus 19.08.2010 – 25.09.2013 (26.09.2013-31.09.2013 ei viibinud kaebaja üheski vaidlusaluses kambris, mille kohta kaebaja oleks oma nõude esitanud) 9 päeva jooksul kambris olukorras, kus pinda inimese kohta jäi alla 2,5 m2, ehk alla tol ajal kehtinud kohustuslikust miinimumnõudest (2,5 m2). 13. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta 11 on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

(2012)p 145).

1. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-19-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu, kes oli paigutatud avatud sektsiooni. Avatud sektsioonis viibides oli kaebajal päevakavale vastavalt neli tundi vaba aega, mille jooksul ta sai tulenevalt VSKE § 8 lg-le 1 osakonnas vabalt ringi liikuda. Perioodil 01.01.2014-18.08.2014 sai kaebuse esitaja vabalt liikuda tööpäevadel 5,45 tundi ja puhkepäevadel 7,50 tundi (tl 86 pöördel ja 105106, II kd). Vastustaja on esitanud ka tõendid, mis näitavad, et kaebaja oli lisaks päevakavas ette nähtud vabal ajal võimaldatud liikumisele sektsioonis ning igapäevasele ühe tunni pikkusele jalutuskäigule tema kahjunõudega hõlmatud ajavahemikul hõivatud ka muude tegevustega, mis eeldavad täiendavaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi. Ajavahemikus 06.05.2013 kuni 30.08.2013 osales kaebaja A2 taseme riigikeele kursustel (tl 123, I kd). Ka ajavahemikul 06.01.2014-30.04.2014 (tl 101, II kd) osales kaebaja riigikeeleõppes, mis on samuti võimalus viibida kambrist väljas. Seoses eeltooduga on kaebuse esitaja saanud neil ajavahemikel täiendavalt lisaks 4 tunnile kambrist väljas viibida. Kinnipeeturegistri andmetel oli S.T. Tallinna Vangla direktori asetäitja 28.11.2011 käskkirjaga nr 1191-k rakendatud abitöölisena majandustöödele alates 29.11.2011-28.02.
2. Tallinna Vangla direktori asetäitja 14.12.2011 käskkirjaga kõrvaldati kaebaja töölt alates 14.12.2011 distsiplinaarmenetluse ajaks ning Tallinna Vangla direktori asetäitja 05.01.2012 käskkirjaga nr 6 vabastati töölt alates 06.01.2012 (tl 22, III kd). Seega oli kaebajale loodud veel üks täiendav võimalus kambrist väljaspool viibida, kuid kaebuse esitaja seda võimalust täies mahus ei kasutanud tema enda tegevuse tõttu. Kohus märgib, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul oli kaebajale tagatud ka spordisaali kasutamine üks kord nädalas, kuigi kaebaja peab seda ebapiisavaks. Eelnevast nähtuvalt on kaebaja ühe osa (umbes 7 kuud) kaebusega hõlmatud ajavahemikust (kokku 47,7 kuud) olnud hõivatud õppimisega, mis eelduslikult tähendab kodukorrast lähtuvast minimaalsest tasemest ulatuslikumaid suhtlemis- ja liikumisvõimalusi.
3. Kõige eeltoodu põhjal ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet tema hoidmisest kogu vaidlusaluse perioodi jooksul 23 tunni jooksul lukustatud kambris võimaldades ainult 1 tunni jooksul jalutuskäigu jalutusboksis. Kohus leiab, et ka lühiajalised viibimised väljaspool kambrit (õppimine ja elutsoonis vabalt ringi liikumine) kompenseerivad õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises. Kohus on seisukohal, et arvestades olukorda, kus väidetav väärikuse alandamine, kui subjektiivselt hinnatav kategooria, on kaebusest nähtuvalt eelkõige põhjustatud vähestest liikumisvõimalustest, saab seda vähemalt teatud määral kompenseerida just täiendavatest suhtlemisvõimalustest ning sotsiaalsetest ja 12 intellektuaalsetest tegevustest (õppimine, töötamine, millest viimasest kaebaja ise on keeldunud) saadav emotsioon ning vaheldus tavapärasele igapäevaelule.
4. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja vee puudumist, ühte 20 minutilist dušikorda nädalas, WC nõuetele mittevastavust, ventilatsiooni puudulikkust. Lisaks heitis kaebaja ette seda, et kambrist väljas pool saab viibida üksnes üks tund ööpäevas ja sedagi väikeses jalutusboksis, kus peetakse suitsutundi. Sektsioonis puudub köök, kus saaks toitu soojendada ja süüa, samuti puudub kuivati, pesumasin ja puhketuba. Kehakultuuriga tegelemiseks ei ole piisavaid võimalusi. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei ole kohtueelses menetluses nimetatud väidetele tuginenud (v.a suitsetajatega ühes jalutusboksis viibimise osas). Kaebuse esitaja on teinud antud teemasid käsitlevatele Euroopa Vanglareeglistiku konkreetsetele paragrahvidele oma 18.08.2014 kahju hüvitamise nõudes vanglale konkreetsed viited (vt tl 9, II kd). Selles osas on kohus oma seisukohta ka varasemalt avaldanud 14.04.2015 määruse p 21 ja leidnud, et kaebuse esitaja on kohustusliku kohteelse menetluse nende osas läbinud. Neid väiteid käsitledes märgib kohus järgmist: 16.
5. Kohus leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures põhjendatult asjaolule, et kuigi sooja vett kambrites ei ole, on kinnipeetavatel seda võimalik teha kiirkeedukannuga. Kui kambris veekeetjat ei ole, siis antakse veekeetja valvurite poolt pärast sööki kambrisse, et nõusid oleks võimalik pesta sooja veega, samuti on nii vajadusel võimalik pesta sooja veega pesu. Kaebaja ei ole vastustaja seisukohale, et kambrisse antakse veekeetja vastu vaielnud ja järelikult oli tal kambris võimalik kasutada sooja vett hügieeni tagamiseks ja pesu pesemiseks. Vastupidised kaebaja väited ei ole tõendamist leidnud. Küll aga nõustub kohus kaebajaga selles, et üks 20 minutiline dušši kord nädalas ei ole mõeldud mitte pesu pesemiseks, vaid isiku enda pesemiseks. Samas kohus möönab, et mõne väiksema riideeseme jõuab selle aja jooksul soovi korral siiski ka ära pesta. 16.
6. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ka ebapiisavat pesemisvõimalust. Kohus märgib, et kuigi eraldivõetuna võib mõnevõrra vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud,

(2012)p 145). 21. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti

(2013)(p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.

1. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lgga
4. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa 15 õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus, p 9).
5. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Vastustaja viitab küll õigesti, et EIÕK on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.
6. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Käesoleval juhul tuleb kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel kohtu arvates silmas pidada järgmisi tegureid: - Kogu vaidlusaluse perioodi jooksul on kaebaja saanud päevakava järgselt vähemalt 4 tunni vältel (osadel perioodidel oli vastav aeg pikem) liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga (1 x nädalas spordisaali kasutamise võimalus) ja osaleda õppetööl. Ka tuleb arvestada asjaolu, et kaebaja ise ei asunud tööle, kuigi talle selleks võimalus anti, millega ta oleks saanud oma liikumisvõimalusi ise täiendavalt suurendada. - Oluliseks tuleb pidada, et nähtuvalt vastustaja selgitustest ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi. Kohus ei pea asjakohaseks ja tõendatuks kaebaja väidet, et pretensioonide varasemal esitamisel ei oleks mingeid tulemusi niikuinii olnud. - Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon ja muud olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. - Kaebaja on viibinud kambrites, kus polnud tagatud Eesti õigusaktides sätestatud kambripunna miinimummäär kinnipeetava kohta väga lühikest aega kokku 9 päeva (ühel korral 3 päeva ja teisel korral 6 päeva järjest). - Kaebaja on viibinud oludes, kus kambripind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, kokku võrdlemisi pikka aega ajavahemikul 19.08.2010-30.09.
7. Samas on selle aja seas olnud mitmeid pikemaid perioode, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi ja seda, et alates 01.10.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m
8. Arvestades kõike eeltoodut ja muuhulgas asjaolu, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4), peab kohus praegusel juhul piisavaks hüvitiseks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist ajavahemikus 19.08.2010-30.09.2013 kokku 874 (865 päeva alla 3 m2 kambris + 9 päeva alla 16 2,5 m2 kambris) päeva vältel, mil kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m
9. Ülejäänud osas oli kaebajale tagatud 3 m2 ületav põrandapind ning kinnipidamistingimusi sel perioodil ei ole põhjust pidada õigusvastaseks ka nende kogumis. Kohus leiab seega, et kaebus tuleb rahuldada eeltoodud ulatuses ehk osaliselt.
10. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 16.10.2014 ja 28.01.2015 kohtumäärustega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja on palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 17