KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-53004 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla

) § 61 lg 5 sätestab, et kui varalise või mittevaralise nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

1. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (vt RKHK 12.06.2013 otsus asjas nr 3-3-1-80-12, p 28). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (vt ka RKHK 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Riigikohus on arestimaja kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavusest tingitud mittevaralise kahju hüvitamise asjas asunud seisukohale, et kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju, mitte lähtuda kitsalt nn üldisest väljakujunenud päevamäärast. Päevamäära rakendamisel tuleb arvestada nii arestimajas viibimise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi kõikidel ajavahemikel olla samasugused ega ühesuguse mõjuga isiku õigustele (RKHK 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 23). Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka EIK (vt nt Ananyev jt vs Venemaa, nr 42525/07 ja 60800/08 (10.01.2012), p 172).
2. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
3. Ehkki kaebaja on märkinud, et talle tekitati „hingepiinu, kaotusvalu ja nördimustunnet“, ei ole kaebaja täpsemalt selgitanud, milles seisneb nt kaotusevalu või hingepiin. Kaebaja kinnipidamist ja paigutamist ajutiselt kambrisse, kus ta pidi viibima üksi, ei saaks pidada kuidagi piinavaks (kui kaebaja võiks seda silmas pidada) arvestades, et kaebajale oli tagatud privaatsus ning võimalus saada tagasi hingerahu, sest mingil põhjusel oli ta selle kaotanud, vastupidiselt ei ole äratuntav, miks ta asus süstemaatiliselt lõhkuma kambrite vara ja ei austanud ametnike rasket tööd ning tegi selle märgatava põhjuseta keerukaks. Kaebaja ebamõistlikud teod, so lõhkumised ja kambri uputamine, pärinesid ajast, mil kaebaja ei asunud kambris nr
4. Kaebajal oli pigem võimalus mõelda rahulikumas keskkonnas oma tegude üle järele ning puhata nt sellest keskkonnast, millest tulenevalt võisid tal tekkida pinged, mille tagajärjel ta käitus nii nagu ei olnud vanglas lubatav. Kuna kaebaja kinnipidamistingimused olid kogumis rahuldavad ning juba kaebaja päevakavast tulenevalt oli ta piisavalt kontaktis ametnikega, ei saa kohus eeldada, et kaebajal oleks puudunud kontaktid, kui tekkinuks vajadus abi järgi. Põhimõtteliselt oli kaebajal õigus ja võimalus paluda valvuril/ametnikel avada aken väljastpoolt kambrit, kui kambris oleks tekkinud liigne kuumus. Märgitud perioodil ei olnud netist kättesaadavatel andmetel ilm kuum ja ka kaebaja ei märgi, et kambris valitses kuumus. Kambri väikese akna tõttu ei saanudki langeda kambrisse päikesevalgust nii, et see oleks kambri sel perioodil liigselt üle kuumendanud. Kaebaja võis olla lühiajaliselt küll nördinud, kui esinesid ebameeldivad hetked, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleksid puuduliku ventilatsiooni või liiga väikese akna tõttu tekkinud mingisugused püsivad negatiivsed tagajärjed ning kohtul ei ole alust 11 arvata, et lühikesel perioodil antud kambriga seotult nimetatud negatiivsed nähtused tõid kaebajale kaasa märkimisväärseid hingelisi või füüsilisi kannatusi. Kaebaja terviseprobleemide tekkimist seotult kambri tingimustega ei saa eeldada ega esitatud andmetel ka järeldada. Juhul, kui oleks tekkinud tõsine õhupuudus, oleks kaebaja pöördunud ametnike poole akna avamise palvega, kuid kaebaja ei ole märkinud, et ta just niimoodi tegi ja et keegi konkreetne ametnik sellest keeldus. Kahju hüvitamisel RVastS § 13 lg 1 kohaselt tuleb arvestada muude kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5). Kohus leiab, et kaebaja kinnipidamise tingimused kogumis olid muus osas vastavuses normidega ja tagatud oli eluks hädavajalik. Kaebaja oli toidetud, tal olid olemas voodi, puhas pesu, kambris olid WC ja pesemistingimused, tagatud oli vajalik uneaeg ja öörahu; talle tagati võimalus olla informeeritud tähtsamate sündmustest, ta sai lugeda ajalehti ning viibida ettenähtud korras värskes õhus, soovi korral kuulata raadiost päevakavalisi sündmusi; suhelda ametnikega. Kamber, milles viibis kaebaja, oli tavaoludest suurema kambripinnaga isiku kohta ka siis, kui see täies ulatuses ei olnud trellide tõttu kasutatav. Kohtule ei nähtu, et tingimused kogumis, mis kaebajale tegelikke märkimisväärseid kahjustusi kaasa ei toonud ja tema ebamõistlike tegude põhjuseks ei olnud, oleks põhjustanud kahju, mida tuleks hüvitada rahas.
5. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ja nende pinnalt saab kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust, et otsustada selle põhjal, kas või missuguses suuruses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist ning rahas hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest, sh kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
6. Seega peab kohus eelnevalt välja selgitatud asjaolusid arvestades praegusel juhul piisavaks hüvitiseks kambri nr 125 kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist. 55.

§ 41

lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

1. Kohus on tuvastanud, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, samas rikkumise vähest intensiivsust arvestades jätab kohus mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata.
2. Küll aga peab kohus hüvitise väljamõistmise asemel kaebaja rikutud õiguste heastamise kohaseks alternatiiviks kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada, et kaebaja hoidmine ajavahemikul 18.08 – 09.09.2014 kambris, kus oli nõuetele mittevastava suurusega aken ning puudulik ventilatsioon oli õiogusvastane ning vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga.
3. Sellega tuleb lugeda kaebus osaliselt rahuldatuks (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 46). III 59.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 12

1. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on täidetud ning hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu ja selle asemel tuvastab kohus otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse õigusvastasuse, on põhjendatud vastustajalt menetluskulude väljamõistmine täies ulatuses (vt RKHK 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Seega tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista 15 eurot.
2. 17.09.2015 saabus Tallinna Halduskohtule taotlus, milles soovib muuta nõutava mittevaralise kahju hüvitise suurust ning täpsustab, et nõuab õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kohus leiab, et kaebaja esitatud avaldust ei ole võimalik menetleda ning see tuleb jätta läbi vaatamata. Tallinna Halduskohus määras oma 13.07.2015 määrusega kindlaks asja läbivaatamise vormi ja tegi teatavaks otsuse kuulutamise aja. Lisaks andis kohus menetlusosalistele kuni 07.09.2015 võimaluse esitada soovi korral täiendavaid menetlusdokumente. Kaebaja sai määruse kätte 16.07.2015, seega oli tal soovi korral piisavalt aega, et täiendavaid menetlusdokumente esitada.

§ 51

lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval juhul on ilmselge, et dokument on esitatud hilinemisega. Hüvitise suuruse muutmisega tulnuks kaebajal tasuda ka rohkem riigilõivu. Seega pidanuks kohus jätma kaebuse uuesti käiguta, nõudma riigilõivu ning tegema teisigi menetlustoiminguid. Olukorras, kus kohus oli juba otsuse kuulutamise aja teatavaks teinud, oleks see kindlasti kaasa toonud ka menetluse viibimise. Kaebajal ei ole esitada mingit põhjust, miks ta ei saanud varem oma taotlust esitada. Neil põhjustel ning

§ 51

lg-le 4 tuginedes ei menetle kohus kaebaja 17.09.2015 taotlust ning jätab selle läbi vaatamata. Karin Kalmiste Kohtunik 13