) § 162 lg 1 p 1 alusel kehtivusega kuni 23.10.2013, mida on pikendatud kuni 23.10.
p 3 ja § 124 lg 1 p 5.
p 5 sätestab, et „tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud.“ Kaebaja ei ole vastustaja seisukohaga nõus, kuna kaebaja on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse
Kaebaja on vastustajale 12.12.2014 esitatud arvamuses kinnitanud, et on Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor teise kursuse tudeng ning tema nominaalõppeaeg lõppeb 22.06.2016. Kaebaja on taotluses viidanud tähtajalise elamisloa andmise alustele ning sellele, et
lg 1 p 1 sätestatud eeldus - õppimine riigi poolt tunnustatud põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses või kõrgharidustaseme riiklikult tunnustatud õppekava alusel kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis - on tõendatud ja selles puudub vaidlus. Vastustaja ei ole selgitanud milles seisneb kaebaja taotluse põhjendamatus.
lg 1 p 5 sätestab: „Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest.“ Tähtajalise elamisloa andmine on vastustaja kaalutlusotsus. Kaebaja on selgitanud, et ta on rikkumisi tunnistanud, trahvid tasunud ning on saanud oma õppetunni ning ei pane toime täiendavaid rikkumisi. Vastustaja on viidanud kaebaja korduvatele rikkumistele, süütegude toimepanemisele, kuid jätnud arvestamata, et viimane rikkumine oli augustis 2014, peale mida ei ole rohkem rikkumisi toime pandud. Veelgi enam, kaebuse esitaja maksab korrektselt talle määratud trahve. Kaebaja kahetseb siiralt toimepandud süütegusid ning käitub edaspidi õiguskuulekalt ning austusega Eesti riigi suhtes. Kaebaja selgitab, et temale on oluline Eestis õpingud lõpetada. Vastustaja on ka ise möönnud, et elamisloa andmise fakt on jätkuvalt olemas – Eestis õppimine. Kaebaja kahetseb siiralt toimepandud süütegusid ning põhjendab seda šoki ja kohanemisraskustega, mis tekkisid teise kultuuriruumi ja kliimasse suundumisel ning palub vastustajalt ja austatud kohtult mõistvat suhtumist. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine on vastustaja õigus, mitte aga kohustus ning vastustajal tulnuks Otsuse tegemisel kaaluda ka kaebaja siirast kahetsust. Vastustaja viitab otsuses, et elamisloa andmine ja pikendamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel hinnatakse muuhulgas isiku käitumist ja elamisloa jätkuva pikendamise põhjendatust. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole vastustaja kaebaja käitumise kõiki aspekte arvestanud. Vastustaja ei ole Otsuse tegemisel arvestanud, et kaebaja esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus on põhjendatud- õppimine Eestis on tõendatud. Samuti ei ole vastustaja kaalutlusotsuse tegemisel kaalunud kõiki asjaolusid, mis viitavad kaebaja isikule ning kaebaja poolt siirale kahetsusele ning soovile käituda seaduskuulekalt. Otsuses ei ole selgitatud, miks kaebaja taotlus on põhjendamata ning on rikutud kaalutlusreegleid, jättes hindamata olulised asjaolud, mistõttu on Otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Vaidlustatud Otsusest tuleneb vahetult kaebajale tehtud Lahkumisettekirjutus, mida vastustaja on motiveerinud alljärgnevalt: „02.02.2015 otsusega 15.3-3/67-1 PPA teabehaldus ja menetlusosakond keeldus F.S.i elamisloa pikendamisest isiku poolt süütegude toimepanemise tõttu. 06.02.2015 sai F.S. teada keelduvast otsusest. Seega, alates 07.02.2015.a viibib F.S. Eesti Vabariigis ning Schengeni ruumis ilma seadusliku aluseta.“ Kuna kaebaja leiab, et Otsus on tehtud põhjendamatult - puudub põhjendus, et esitatud taotlus oli põhjendamata ning kaalutlusreegleid on rikutud, siis langeb ära alus Lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja kaebaja taotleb Lahkumisettekirjutuse tühistamist. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et vaidlustatud Otsus on kaalutletud ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA vaidleb esitatud kaebusele vastu. PPA on kaebuse esitaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamise käigus hinnanud esitatud väiteid ja tõendeid õigesti. Kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa pikendamine ei ole tuvastatud asjaoludel eesmärgipärane ega põhjendatud. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 ja § 55 lg 1 sätetele PPA on seisukohal, et 3 Otsuse puhul on haldusakti õiguspärasuse eeldused täidetud, haldusaktis on toodud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning toodud haldusakti andmise aluseks olevad kaalutlused ja põhjendused. Seega on haldusakt selge ja üheselt mõistetav. Otsusest nähtuvad asjaolude, hüvede ning tõendite objektiivne kaalumine haldusorgani poolt ning kõik asjas tuvastatud asjaolud ja nende pinnalt tehtud järeldused, mis on kinnitatud haldusorgani vastavate asjakohaste põhjendustega. PPA on Otsuses selgitanud, et kaebaja on 24.05.2013, 13.03.2014, 28.05.2014 ja 15.08.2014 karistatud süütegude eest ning karistus ei ole kustunud. PPA kirjeldusest nähtub, et kaebajat karistati 20.06.2013 Harju Maakohtu poolt väärteokorras LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 2 alusel, millega kaebajalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus alates 18.07.2013 ning kaebaja juhtis tahtlikult 30.09.2013 mootorsõidukit, omamata selleks mootorsõiduki juhtimise õigust. Kaebaja märgib, et eelkirjeldatu ei takistanud PPA-d 23.10.2013 pikendamast kaebaja tähtajalist elamisluba. PPA ei nõustu kaebuses toodud väidetega. PPA Otsus on põhjendatud ning kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu. F.S.ile keelduti tähtajalise elamisloa pikendamisest
p 3 ja § 124 lg 1 p 5 alusel.
p 3 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud.
lg 1 p 5 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. PPA on seisukohal, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluse käigus on selgunud faktilised asjaolud, mis tingisid tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise eelnimetatud õiguslikel alustel. PPA on tuvastanud, et kaebajat on Harju Maakohtu 28.05.2014 otsusega karistatud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 329 alusel ning F.S.i karistatus ei ole kustunud. F.S.it süüdistati selles, et tema, olles 20.06.2013 Harju Maakohtu poolt väärteokorras karistatud LS § 223 lg 1 ja LS § 236 lg 2 alusel lisakaristusega, millega kaebajalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks ning mis pöörati täitmisele 18.07.2013, juhtis tahtlikult 30.09.2013 kella 01.50 ajal Harjumaal, Tallinnas, Ümera tänav 50a juures mootorsõidukit Toyota Auris, registreerimismärgiga xxxxxx, omamata selleks mootorsõiduki juhtimise õigust. Seega kaebaja, hoides kõrvale täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud karistuse täitmisest, pani toime KarS § 329 kvalifitseeritava kuriteo. Kaebajale määrati karistuseks rahaline karistus 800 eurot. PPA andmetel on kaebajat lisaks karistatud süütegude eest 24.05.2013, 13.03.2014, 28.05.2014 ja 15.08.2014 ning karistatus ei ole kustunud. PPA märgib, et kaebajale väljastati esmakordselt tähtajaline elamisluba õppimiseks 24.12.2012 kehtivusega kuni 23.10.2013 ning 24.10.2013 pikendati kaebaja tähtajaline elamisluba õppimiseks kuni 23.10.2014. Tähtajalise elamisloa pikendamise hetkeks, so 24.10.2013, oli PPA-l informatsioon, et kaebaja on toime pannud ühe väärteo (Harju Maakohtu 20.06.2013 otsus asjas nr 4-13-3797). Ühe väärteo toimepanemine ei anna iseenesest alust tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks. Järgnevate süütegude toimepanemise eest on kaebajat karistatud peale tähtajalise elamisloa pikendamist, mistõttu ei saanud haldusorgan nimetatud asjaoluga eelnevalt arvestada. Korduv süütegude toimepanemine kaebaja poolt sai PPA-le teatavaks alles kõnealuse tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamise ajal. Eelnevast tulenevalt on kaebaja etteheide, et kaebaja väärteokorras karistamine ei takistanud PPA-d 23.10.2013 pikendamast kaebaja tähtajalist elamisluba, alusetu. Kaebaja ei ole nõus vastustaja seisukohaga, et tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud, kuna kaebaja on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse
Kaebaja on vastustajale 12.12.2014 esitatud arvamuses kinnitanud, et on Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor teise kursuse tudeng ning tema nominaalõppeaeg lõppeb 22.06.2016. Kaebaja on taotluses viidanud tähtajalise elamisloa andmise alustele ning sellele, et
Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb kaebaja taotluse põhjendamatus. 4 PPA Otsuses on märgitud, et tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning tähtajaline elamisluba antakse välismaalastele eeldusel, et tähtajalise elamisloa andmise tingimused on täidetud ning ei esine elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise taotluse menetlemisel kontrollitakse elamisloa andmise üldiste ja eritingimuste täitmist, keeldumise aluste olemasolu ning hinnatakse elamisloa taotluse põhjendatust. Tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse põhjendatuse hindamisel võetakse arvesse isiku poolt elamisloa kasutamist selle kehtivusajal, elamisloa taotlemise aluse põhjendatust kui ka isiku käitumist üldiselt, hinnates, kas isiku elamisloa pikendamine ja jätkuv Eestis elamise võimaldamine on põhjendatud. Seega elamisloa õppimiseks pikendamise põhjendatuse hindamisel ei võeta arvesse üksnes asjaolu, kas isik jätkuvalt õpib Eestis, vaid hinnatakse isiku käitumist ja elamisloa kasutamist selle kehtivusajal terviklikult. Asjas tuvastatud asjaolude pinnalt on haldusorgan õiguspäraselt asunud seisukohale, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Arvestades asjaolu, et kaebaja on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemise eest, ei ole isiku elamisloa pikendamine põhjendatud vaatamata asjaolule, et ta soovib Eestis õpinguid jätkata ning ei ole õpinguid katkestanud. PPA on õigesti leidnud, et kaebaja ei ole väärtustanud talle antud õigushüve, tähtajalist elamisluba Eestis õppimiseks, sooritades esimese süüteo vaid 3 kuud pärast tähtajalise elamisloa saamist ja on süütegusid sooritanud korduvalt. Eeltoodust nähtuvalt on PPA Otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, millest tulenevalt on PPA asunud seisukohale, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. PPA on võtnud arvesse kaebaja õppimise fakti, kuid hinnates F.S.i isikuga seotud asjaolusid kogumis, põhjendatult leidnud, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus on põhjendamatu. Seega ei nõustu PPA kaebuses esitatud seisukohaga, et PPA ei ole selgitanud, milles seisneb kaebaja taotluse põhjendamatus. Kaebaja on selgitanud, et ta on rikkumisi tunnistanud, trahvid tasunud ning on saanud oma õppetunni ning ei pane toime täiendavaid rikkumisi. Vastustaja on jätnud arvestamata, et viimane rikkumine oli augustis 2014, peale mida ei ole rohkem rikkumisi toime pandud. Veelgi enam, kaebuse esitaja maksab korrektselt talle määratud trahve. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole Otsuse tegemisel arvestanud, et tema poolt esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus on põhjendatud - õppimine Eestis on tõendatud. Samuti ei ole vastustaja kaalutlusotsuse tegemisel kaalunud kõiki asjaolusid, mis viitavad kaebaja isikule ning kaebaja poolt siirale kahetsusele ning soovile käituda seaduskuulekalt. PPA ei nõustu kaebaja eelnimetatud seisukohtadega. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse käigus välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid, kogunud tõendeid ning andnud kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Otsusest nähtuvalt on PPA andnud kaebaja selgitustele omapoolse hinnangu, mistõttu on kaebaja seisukoht, et haldusorgan ei ole kaalunud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid, meelevaldne ja väär. PPA-le jääb arusaamatuks, milles seisneb kaebaja arvates kaalutlusreeglite (HMS § 4 lg 2) rikkumine haldusorgani poolt. PPA on käesoleval juhul järginud diskretsiooni piire ning selle kasutamise kohustust, kuna
lg 1 p 5 annab haldusorganile õiguse keelduda tähtajalise elamisloa pikendamisest, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Kaalutlusnormiga antud volituste piiri ületamisega oleks tegemist siis, kui haldusorgan oleks määranud kindlaks selliseid õiguslikke tagajärgi, mida seadus ette ei näe, võttes endale suurema otsustusvabaduse, kui seadus seda lubab. Diskretsiooni piiride ületamisest oleks võimalik rääkida siis, kui haldusorgan oleks süüteo eest karistatud isikule tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise asemel keeldunud pikaajalise elaniku elamisloa andmisest (kuna
Käesoleval juhul esinesid faktilised asjaolud diskretsiooni teostamiseks ning haldusorgan on diskretsiooni teostanud veatult. Samuti on PPA seisukohal, et antud juhul tagab PPA kaalutlusotsus asjassepuutuva alusnormi eesmärgi saavutamist, kuna
lg 1 p 5 sätestatud õiguslik 5 tagajärg teenib välismaalasest tuleneva ohu ennetamise eesmärki ning sellest eesmärgist ongi PPA käesoleval juhul lähtunud. Lisaks on PPA arvestanud kõiki asjas tuvastatud olulisi asjaolusid, hoidnud asjassepuutumatutele kaalutlustele tuginemisest ega ole kaalutlusõigust kuritarvitanud. Otsusest nähtub, milliseid asjaolusid on PPA arvestanud ning Otsuse pinnalt ei ole võimalik järeldada, et PPA on jätnud tähelepanuta tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid. PPA ei ole rajanud oma seisukohti asjassepuutumatutele kaalutlustele, vaid on võtnud arvesse üksnes õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks olulisi ja asjaga seotud asjaolusid. Samuti ei ole PPA vaidlusaluse otsuse pinnalt võimalik teha järeldust, et PPA oleks antud juhul kaalutlusõigust kuritarvitanud, kuna PPA tegelikud motiivid langevad kokku Otsuses väljendatuga. PPA on järginud haldusõiguse üldpõhimõtteid, sh proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid. Otsus on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes (keelduda tähtajalise elamisloa pikendamisest süüteo eest karistatud isikutele ning neile, kelle elamisloa taotlus ei ole põhjendatud arvestades asjaolu, et antud juhul ei olnud võimalik saavutada eesmärki leebemate vahenditega ning isikule põhjustatud tagajärg ei ole niivõrd koormav saavutatava positiivse tulemuse suhtes), selle andmisel on järgitud võrdse kohtlemise (asjas tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et kaebajat oleks koheldud erinevalt kui temaga sarnases olukorras olevaid isikuid) ning õiguskindluse põhimõtteid (käesoleval juhul ei ole haldusorgan rikkunud isiku õiguspärast ootust ega õigusselguse põhimõtet). Riigikohus (RKHKo) on 20.03.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-87-13, p 19 leidnud, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohtus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest ning halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on seega piiratud (samas, p 17). PPA Otsusest nähtuvad haldusorgani põhjendused, miks ja kuidas on PPA jõudnud Otsuses kajastatud järeldusteni ning faktiliste asjaolude ja õiguslike põhjenduste omavaheline seos. Asjaolu, et kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus jäeti rahuldamata ning kaebaja jaoks ei ole PPA hinnangud ja järeldused aktsepteeritavad, ei muuda neid automaatselt õigusvastasteks. RKHKo on 20.03.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-87-13 (p 16) leidnud, et: „Asjaolu, et kaebajat need põhjendused ei veena ja ta üritab neid kohtumenetluses ümber lükata, ei tähenda, et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile“. Kaebaja tegevuses esineb korduvuse tunnuseid, mistõttu on PPA Otsuse p-s 10 õigesti leitud, et kaebaja selgitused kuriteo toimepanemise motiivide kohta ei ole usutavad. Kaebaja on oma 11.12.2014 (registreeritud 12.12.2014) esitatud vastuväidetes märkinud, et ta tunnistab oma süütegu ja palub arvestada asjaoludega, et ta tunnistas 28.05.2014 toimepandud rikkumist koha peal, nõustus võimuesindajate mõõtmistulemuste ja viisidega ning tasus ettenähtud ajavahemikul talle määratud trahvi täies ulatuses. Kaebaja tunnistas oma rikkumist, on oma karistuse kandnud ja kahetses juhtunut siiralt ning lubas, et edaspidi rikkumisi toime ei pane. PPA on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja on neljal korral pannud toime tahtlikke süütegusid, ei ole võimalik pidada tema lubadusi usaldusväärseteks, kuna ta ei ole käesoleva ajani nendest kinni pidanud ning jätkanud süütegude toimepanemist. PPA on õiguspäraselt asunud seisukohale, et välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust Eestis õppida ja töötada. Kaebaja õppimine, töötamine ja õpingute lõpetamine ei ole tema põhiõigus Eestis, tähtajalise elamisloa andmine isikule on kaalutlusotsus ning elamisloa kehtivusajal ei ole kaebaja olnud seadusekuulekas ning tema puhul on tuvastatud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alused. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus 6 otsustada välismaalase riiki sisenemise, tema seal viibimise ja riigist väljasaatmise üle. F.S.il ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba Eestis. Eestil ei ole kohustust aktsepteerida ja lubada oma territooriumil viibida välismaalasel, kes ei täida Eesti seadusi. Kaebajal on võimalik jätkata oma õpinguid päritoluriigis või muus riigis. PPA märgib, et avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse tagamine on Eesti riigi aluspõhimõte ja prioriteet, millest tulenevalt on õigustatud nimetatud õigusväärtusi kahjustavate välismaalaste õiguste piiramine. Kaebajale vormistatud Lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja põhjendatud tulenevalt asjaolust, et F.S.il puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja selgitab, et kuna leiab, et Otsus tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta on tehtud põhjendamatult - puudub põhjendus, et esitatud taotlus oli põhjendamata ning kaalutlusreegleid on rikutud, siis langeb ära alus Lahkumisettekirjutuse tegemiseks.
lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. PPA Otsusega keelduti F.S.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest
VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. PPA tuvastas, et F.S. viibib Eestis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega VSS § 2 lg 1 sätteid ning tema suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt vormistas PPA kaebajale Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku lahkumise tähtajaga VSS § 7 lg 1 ja 73 lg 1 alusel. Tartu Ringkonnakohus on 11.09.2007 otsuses haldusasjas nr 3-07-788 leidnud, et lahkumisettekirjutus ei ole kaalutlusõiguse alusel tehtav haldusakt. VSS § 7 lg 1 sõnastusest nähtuvalt on tegemist rangelt siduva normiga, mis ei näe haldusorganile ette kaalutlusõigust. Kui haldusorgan ei tuvasta viibimisaluseta Eestis viibiva välismaalase asjas VSS § 9 lg 1 sätestatud aluseid seadustamisettekirjutuse tegemiseks, on ta kohustatud tegema lahkumisettekirjutuse. Seega on PPA tegevus kaebajale Lahkumisettekirjutuse vormistamisel olnud õiguspärane. PPA on F.S.ile Lahkumisettekirjutuse vormistamisel põhjalikult kaalunud kaebajale selle aluseks olevaid asjaolusid ja hinnanud Lahkumisettekirjutuse tegemise proportsionaalsust ning tuvastanud, et ebaseaduslikult Eesti Vabariigis viibivale F.S.ile on lahkumisettekirjutuse vormistamine põhjendatud ja seadusega kooskõlas. Kaebaja täiendavad seisukohad seoses vastustaja selgitustega Tulenevalt HMS § 54 on üheks haldusakti õiguspärasuse tunnuseks asjaolu, et õigusakt on proportsionaalne. Kaebaja leiab, et vastustaja on tema suhtes käitunud ebaõiglaselt ning rakendanud põhjendamatult tema suhtes karme meetmeid, keeldudes tema elamisloa kehtivust pikendama. Rakendatud meetmed ei ole proportsionaalsed tema poolt toime pandud rikkumistega. Tähtajalise elamisloa andmine on vastustaja kaalutlusotsus. Kaebaja on selgitanud, et ta on rikkumisi tunnistanud, trahvid tasunud ning on saanud oma õppetunni ning ei pane toime täiendavaid rikkumisi. Vastustaja on viidanud kaebaja korduvatele rikkumistele, süütegude toimepanemisele, kuid jätnud arvestamata, et viimane rikkumine oli augustis 2014. a, peale mida ei ole rohkem rikkumisi toime pandud. Kaebaja kahetseb siiralt toimepandud süütegusid ning käitub edaspidi õiguskuulekalt ning austusega Eesti riigi suhtes. Kaebaja möönab, et on nooruse ettevaatamatusest tulenevalt käitunud õigusvastaselt, tehes seda 7 korduvalt. Vastustajal on elamisloa pikendamise keeldumiseks olemas õiguslik alus, kuid kuna tegemist on kaalutlusotsusega, pidanuks vastustaja arvestama ka kaebaja siirast kahetsust ning tema õiguskuulekat käitumist alates 2014. a.
lg 1 p 5 alusel võib tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda, kui isikut on karistatud süüteo eest. See on vastustaja õigus, mitte kohustus. Kaebaja viitab veelkord, et on Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor üliõpilane ning oli seda ka elamisloa pikendamise taotluse esitamisel ning tähtajalise elamisloa taotlus oli põhjendatud õppimise faktiga ning esitatud
Kaebaja on seisukohal, et esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus on põhjendatud. Vastustaja pidi kaaluma elamisloa pikendamisega seonduvaid asjaolusid ning hindama ja arvestama ka kaebaja käitumist peale 2014. a augusti kuni asjas otsustuse tegemist. Nende asjaolude hindamisel oleks vastustaja mõistnud, et kaebaja on oma käitumist parandanud ning ei ole enam rikkumisi toime pannud. Vastustaja on kaebaja hinnangul segi ajanud taotluse põhjendatuse ja tähtajalise elamisloa pikendamise, mis on erinevad asjad. Seega on vastustaja poolt esitatud selgitus selles osas arusaamatu. Vastustaja on vastuse lk 5 selgitanud, et ta on arvestanud kõiki asjas olulisi asjaolusid ning on võtnud arvesse üksnes õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks tähtsust omavaid asjaolud ja tõendid. Kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud arvestamata kaebaja muutunud käitumise ja tema siira kahetsuse. Kaebaja leiab, et otsus tähtajalist elamisluba mitte pikendada on ebaproportsionaalne toimepandud rikkumistega ning vastustaja on jätnud arvestamata olulised asjaolud, olles Otsuse tegemisel põhjendamatult formaalne. Vastustaja on kaebaja nooruse ettevaatamatusest ja uljusest tingitud rikkumisi karistanud maksimaalse karistusega - elamisloa pikendamisest keeldumisega ja riigist välja saatmisega. Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 26 p 1 sätestab: „Igal inimesel on õigus haridusele. Haridus peab olema tasuta vähemalt alg- ja üldhariduse osas. Algharidus peab olema kohustuslik. Tehniline ja kutseharidus peab olema kättesaadav kõigile ja kõrgem haridus võrdselt kättesaadav kõigile vastavalt igaühe võimetele.“ Vastustaja on oma ebaproportsionaalsete meetmetega asunud kaebaja üht olulist põhiõigust piirama. Vastustaja tegevusest tulenev tagajärg on kaebajale põhjendamatult koormav, kuna ta on sunnitud katkestama oma haridustee ja otsima muid võimalusi oma põhiõiguste realiseerimiseks. Vastustaja on viidanud, et välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust Eestis õppida ja töötada. Kaebaja on eelnevalt viidanud, et õigus haridusele on üks olulisemaid isiku inimõigusi, mille piiramine vastustaja poolt ebaproportsionaalsete meetmetega ei ole lubatud. Kaebaja selgitab, et kuna Otsus kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise keeldumisest on ebaproportsionaalne ning seetõttu ka õigusvastane, langeb vastustajal ära alus Lahkumisettekirjutuse koostamiseks. PPA täiendav seisukoht PPA on jätkuvalt seisukohal, et Otsus ja Lahkumisettekirjutuse on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Vastustaja jääb kõikide oma seni esitatud seisukohtade juurde. PPA on oma 31.03.2015 vastuses ammendavalt selgitanud, miks on elamisloa pikendamisest keeldumine põhjendatud
KOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 p 5 sätestatud õiguslik tagajärg teenib välismaalasest tuleneva ohu ennetamise eesmärki ning sellest eesmärgist ongi PPA käesoleval juhul lähtunud. Kaebaja ei ole väärtustanud talle antud õigushüve, tähtajalist elamisluba Eestis õppimiseks, sooritades esimese väärteo vaid 3 kuud pärast tähtajalise elamisloa saamist. Eesti riik ei pea võimaldama välismaalastel, kes panevad toime süütegusid, Eestis jätkuvat viibimist.
lg 1 p 5 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest, st põhimõtteliselt isegi ühe süüteo eest. Oleks kaebaja seadusvastane tegevus piirdunud selle 24.05.2013 saadud karistusega, siis oleks PPA ilmselt elamisluba pikendanud, nagu ta pikendas seda
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.