← Eesti

3-15-215/15

Obsah (4)§ 181§ 184§ 182§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-215 Haldusasi OÜ Kodukartul kaebus Pärnu

§ 181lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Pärnumaa Veterinaarkeskus (vastustaja) kontrollis 17.10.2014 OÜ Kodukartul (kaebaja) tegevuse suhtes esitatud kaebuse alusel Pärnumaal Paikuse vallas Tammuru külas Luige tee 4 3-15-215 taga asuvat veiste karjaaeda ja koostas kontrolli tulemusel samal päeval kontrollakti nr 09-9514-
  2. Kontrollaktist nähtuvalt tuvastas peaspetsialist Elita Sillar, et kontrollimise ajal ei olnud karjaaias loomi, kuid olid selgelt näha karjatamise tunnused (loomade väljaheited, mis olid selle aasta omad). Tunnistaja sõnul oli ta näinud seal loomade karjatamist ja seda, kuidas veisel on kile suus ja ühel vasikal oli suvel jalg vigastatud. Karjaaed oli täis sinna mittekuuluvaid esemeid: kiletükid, autokummid, plastkanister, pudelid, metall, oksarisu ja muu rämps. Kontrolliaktis leiti, et selline karjatamisala ei ole sobilik karjatamiseks ning on reaalne oht loomade tervisele ja heaolule. Vigastatud veis, kelle kohta oli kaebus esitatud, sai abi 13.10.
  3. Vastustaja kohustas kontrollaktis sisalduva ettekirjutusega loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg-te 3 ja 4 ning põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 “Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta” (Määrus nr 90) § 15 lg 1 alusel kaebajat korrastama karjaaia enne sinna loomade viimist.
  4. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille taotluseks jäi pärast kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist tühistada vastustaja 17.10.2014 kontrollakt nr 09-95-14-
  5. Vastustaja allkirjastas kontrollakti 17.10.2014 ja enne, kui kaebajale anti võimalus esitada oma vastuväited. Seega ei tagatud kaebajale enne koormava haldusakti andmist õigust olla ära kuulatud. Praeguses asjas ei esinenud asjaolusid, mis lubanuks viia haldusmenetluse läbi menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Kaebaja ärakuulamine olnuks erilise õigusliku kaaluga, sest kontrollakti aluseks olevad mitmed olulised asjaolud tuvastati anonüümse tunnistaja ütlustega. Vastustaja tegevus oli seadusevastane ja vastuolus hea halduse põhimõttega. Kontrollkäik viidi läbi ilma kaebaja kohaloluta. Tuvastamata on, millal sattusid kontrollaktis loetletud esemed karjamaale ning kas see oli kaebaja poolt kontrollitav ja välditav. Kaebaja selgitas kontrollaktile esitatud vastuväidetes, et ei ole
  6. a oma loomi sellel maaalal karjatanud. Pealegi ei kuulu vaidlusalune maa-ala kaebajale, vaid tema juhatuse liikmele Aivar Ildile. Vastustaja on jätnud kontrollakti tegemisel tähtsust omavad asjaolud arvesse võtmata, mis on toonud kaasa kaalumisvea. Vastustaja on rikkunud haldusakti põhjendamiskohustust. Menetlust ei saa pidada tervikuna õiglaseks. Kontrollaktis toodu viitab jäätmehooldusnõuete rikkumisele, mistõttu tulnuks vastustajal pöörduda pädeva haldusorgani poole. Kontrollaktist pole selge, kas esemed, mida karjaaed väidetavalt täis oli, tuvastati samuti tunnistaja ütlustega või mitte. Haldusorgan ei saa haldusakti motivatsiooni kohtumenetluses täiendada. Kaebaja ei ole andnud vastustajale nõusolekut haldusakti elektrooniliseks andmiseks.
  7. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 3.
  8. Vastustaja nõustus, et ei ole kaebajat ära kuulanud. Samas ei peaks see tooma kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist. Haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud olid õigesti ja tõsikindlalt tuvastatud ning haldusaktist tulenev riive kaebaja õigustele oli sedavõrd väheintensiivne, et kaebaja nõuetekohane ärakuulamine ei oleks kaasa toonud kaebaja suhtes soodsama haldusakti andmist. Kontrollakti koostamist ajendas 12.10.2014 vastustajale esitatud kaebus, mille alusel oli põhjendatud alus arvata, et võib olla aset leidnud loomapidamisnõuete rikkumine. Ametnik teostas kohapealse kontrolli 17.10.2014 ja koostas samal päeval kontrollakti. Kontrollimise ajal karjaaias loomi ei viibinud, kuid loomade karjatamise fakt oli sellele vaatamata tuvastatav. Samuti tuvastas ametnik kohapealse kontrolli käigus, et kõnealune karjaaed ei ole loomade karjatamiseks kohases seisundis. 17.10.2014 karjaaias valitsenud olukorra fikseeris ametnik ka fotodega. Kohapealne kontroll kinnitas, et need asjaolud, millele viitas 12.10.2014 kaebuse esitanud isik, vastasid tegelikkusele. Sellest tulenevalt pani vastustaja ametnik vaidlustatud haldusaktiga kaebajale kohustuse karjaaed korrastada enne, kui sinna viiakse loomi. Pärast haldusakti andmist kaebaja poolt esitatud väited annavad aluse arvata, et kui kaebaja oleks enne haldusakti andmist nõuetekohaselt ära kuulatud, ei oleks see kaasa toonud teistsugust lahendit. Kaebaja väide, et ta ei ole kõnealuses karjaaias loomi karjatanud, 2

(6)3-15-215 on ümber lükatud 12.10.2014 kaebuses kajastuvate asjaoludega, mis on oma olemuselt samastatavad tunnistaja ütlustega, ja vastustaja ametniku poolt 17.10.2014 kohapeal tuvastatud asjaoludega. Sellises tõendamissituatsioonis ei oleks vastustaja ka kaebaja ärakuulamisel asunud seisukohale, et loomapidamisnõuete rikkumist ei ole aset leidnud. 3.
  1. Vaidlust ei ole selles, et kontrollitud karjaaia omanik on Aivar Ild, kes on kaebaja osanik ja juhatuse liige. Kaebaja peamine tegevusala on piimakarjakasvatus. Asjaolu, et kõnealuses karjaaias oli viibinud loomi, kes kuulusid kaebajale, kinnitasid vastustajale 12.10.2014 kaebuse esitanud isiku poolt vastustajale näidatud fotodel kajastuvate loomade kõrvamärkide numbrid. Eeltoodut silmas pidades on põhjendatud lugeda tuvastatuks, et karjaaeda oli kasutatud kaebaja loomade karjatamiseks. 3.
  2. Vastustaja tuvastas kontrollaktiga õigesti ja põhjendatult LoKS § 3 lg 3 ja Määruse nr 90 § 15 lg 1 nõuete rikkumise. Vastustaja pani kontrollaktiga kaebajale kohustuse kõnealune karjaaed korrastada enne, kui sinna loomi viiakse. Sellest järeldub, et kui kaebaja kõnealust karjaaeda pärast ettekirjutuse saamist loomade karjatamiseks ei kasuta, ei pea ta kontrollaktist tulenevalt sisuliselt midagi tegema. Teiselt poolt on vaieldamatu, et antud karjaaia karjatamiseks kasutamisel tuleb sealt eelnevalt eemaldada loomadele ohtlikud esemed. Seega ei saa asuda seisukohale, et antud olukorras oleks olnud võimalik rakendada kaebaja õigusi ja huve vähemal määral riivavat meedet ning ärakuulamisõiguse tagamisel võinuks olla tulemuseks kaebajale soodsama haldusakti andmine (HMS § 58). KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kontrollaktist nähtuvalt kontrollis vastustaja ametnik karjaaeda, mis asub Paikuse vallas Tammuru külas Luige tee 4 taga. Täpsemat asukohta ei ole kontrollaktis nimetatud, seetõttu ei ole ainuüksi kontrollaktile tuginedes võimalik tuvastada, kus väidetav karjaaed asub. Kaebajale ei ole karjaaia ebamäärane asukoht küsimusi tekitanud ja ta kinnitab, et kinnistu, millel karjaaed asub, kuulub Aivar Ildi omandisse. Seega peab olema tegemist Kusti kinnistuga (registriosa nr 2793406, katastritunnus 56801:005:0050).
  4. LoKS § 3 lg 2 p 4 järgi peab loomapidaja võimaldama loomale vastavalt looma liigile ja eale looma terviseks ja heaolekuks vajaliku. LoKS § 3 lg 3 järgi on loomapidamisel keelatud kasutada vahendeid või seadmeid, mis võivad looma vigastada. Määruse nr 90 § 15 lg 1 järgi peavad väliaedik ja karjamaa olema looma tervisele ohutud. Euroopa Liidu nõukogu 20.07.1998 direktiiv 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset, art 3 kohustab liikmesriike kehtestama sätted kindlustamaks, et loomaomanikud või – pidajad võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada nende hoole all olevate loomade heaolu ja seda, et nendele loomadele ei põhjustata tarbetut valu, kannatusi ega vigastusi. Sama direktiivi art 4 kohustab liikmesriike tagama, et tingimused, milles loomi aretatakse või peetakse, arvestades nende loomade liiki ning nende arengu, kohanemuse ja kodustatuse astet ning nende füsioloogilisi ja etoloogilisi vajadusi vastavalt omandatud kogemustele ja teaduslikele teadmistele, vastavad direktiivi lisa sätetele. Direktiivi lisa p 12 kohaselt tuleb väljas peetavaid loomi vajaduse ja võimaluse korral kaitsta halbade ilmastikutingimuste, kiskjate ja looma tervist ähvardavate ohtude eest. Direktiivi art 6 paneb liikmesriikidele kohustuse kontrollida direktiivi sätete täitmist.
  5. Seega on loomapidajad kohustatud tagama loomade tervise, heaolu ja ohutud elutingimused. Riigil on kohustus kehtestada loomade heaolu tagavad tingimused ja kontrollida nende täitmist. LoKS § 60 lg-ga 1 ja põllumajandusministri 14.06.2007 määruse nr 101 3
(6)3-15-215 „Pärnumaa Veterinaarkeskuse põhimäärus“ § 6 p-ga 1 on loomade heaolu puudutava riikliku järelevalve teostamise kohustus pandud mh vastustajale.
  1. Kontrollaktist nähtuvalt ei olnud karjaaias kontrollimise hetkel loomi, kuid aias olid selgelt näha karjatamise tunnused. Ka tunnistaja oli näinud seal loomade karjatamist. Kaebaja sõnul ei ole tema oma loomi
  2. a sellel maa-alal karjatanud.
  3. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Kusti kinnistu kuulub Aivar Ildi omandisse. Aivar Ild on koos Maarika Ildiga kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud. Kuna vastustaja tuvastas Kusti kinnistul loomade karjatamise tunnused ning ka tunnistaja on kinnitatud, et ta on seal loomade karjatamist näinud, siis võib Aivar Ildi ja kaebaja seoseid arvestades pidada eluliselt usutavaks, et karjatatavad loomad kuulusid kaebajale. Vastustaja selgituste kohasel on loomade kuulumine kaebaja omandisse tuvastatud ka tunnistaja tehtud fotodelt nähtuvate veiste kõrvamärkide numbrite järgi. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, kellele kuuluvaid loomi tema juhatuse liikmele kuuluval kinnistul karjatati, kui need ei olnud kaebaja loomad. Ei ole usutav, et Aivar Ild ei tea, kes tema maal loomi karjatab. Kusti kinnistul karjatatavate loomade kuulumist kaebaja omandisse võib kaudselt järeldada ka asjaolust, et Kusti kinnistu kõrval olev Karjalauda kinnistu (registriosa nr 2521006, katastritunnus 56801:005:0052) kuulub kaebaja omandisse ja Maa-ameti kaardiregistri ortofotolt võib järeldada, et sellel kinnistul asub loomalaut.
  4. Kontrollaktist nähtuvalt oli karjaaed täis sinna mittekuuluvaid esemeid: kiletükid, autokummid, plastkanister, pudelid, metall, oksarisu ja muu rämps. Kaebaja väitel ei ole kontrollaktist näha, kas viidatud rämpsu olemasolu karjaaias tuvastas vastustaja ametnik ise kohapeal või tuvastati see tunnistaja ütluste alusel.
  5. Kuigi karjaaias olevat rämpsu puudutav lause järgneb kohe tunnistaja selgitusele, on kohtu hinnangul piisavalt arusaadav, et rämpsu olemasolu karjaaias tuvastas vastustaja ametnik ise kohapealse kontrolli käigus. Kontrollkäigu ülesandeks oligi tuvastada vaidlusaluse maa-ala sobivus loomade karjatamiseks. Kontrollaktist on näha, milline oli olukord kontrolli tegemise hetkel (loomi ei olnud, karjaaed oli rämpsu täis). Rämpsu olemasolu on vastustaja ametnik fikseerinud ka kohapeal tehtud fotodega (tl 72-81). Aivar Ild Kusti kinnistu omanikuna ja kaebaja seadusliku esindajana peaks olema teadlik, millises seisukorras vaidlusalune maa-ala kontrollimise hetkel oli. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et viidatud rämpsu vaidlusalusel kinnistul ei olnud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et Kusti kinnistul asuv karjaaed oli kontrollaktis fikseeritud seisukorras.
  6. Kuna vastustaja oli tuvastanud, et maa-ala oli kasutatud loomade karjatamiseks ning maaala oli täis rämpsu, mis võivad ohustada loomade heaolu ja tervist, siis oli vastustajal õigus teha korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.
  7. Kaebaja väidab, et vaidlusalune maa-ala ei kuulu tema omandisse. Kohus selgitab, et antud juhul oli KorS § 15 lg-te 1 ja 4 järgi avaliku korra eest vastutavaks isikuks kaebaja, kelle loomade suhtes oht esines. Kaebaja loomaomanikuna vastustab loomade heaolu ja tervise eest ning peab võtma tarvitusele meetmed loomade ohutuse tagamiseks. Muu hulgas hõlmab see ka kohustust karjatada loomi maa-alal, mis on loomade tervisele ohutu (Määruse nr 90 § 15 lg 1). Seejuures ei ole oluline, kelle omandisse karjatamiseks kasutatav maa-ala kuulub. Kui karjatatav maa-ala kuulub teise isiku omandisse, kuid loomaomanik kasutab seda maa-ala kinnitu omaniku nõusolekul loomade karjatamiseks, siis on just loomaomanikul, mitte kinnistu omanikul, kohustus tagada maa-ala ohutus loomadele. Seega ei ole kaebaja viited maa-ala omandikuuluvuse kohta asjakohased. 4
(6)3-15-215
  1. Vastustaja ei pidanud tuvastama, kes ja millal on kontrollaktis viidatud rämpsu karjaaeda toonud. Selliste asjaolude tuvastamine olnuks ilmselgelt võimatu ja sellise nõude esitamine vastustajale põhjendamatu. Samuti ei olenenud sellest kaebaja kohustus tagada oma loomadele ohutud karjatamistingimused. Heakorra tagamine on esimeses järjekorras kinnistu omaniku/kasutaja ja teises järjekorras kohaliku omavalitsuse ülesanne. Vastustaja ülesanne ei ole valvata kinnistute heakorra ega jäätmekäitluse järele, vaid kontrollida loomade pidamise tingimusi.
  2. Kontrollaktis sisalduva ettekirjutusega kohustati kaebajat korrastama karjaaed enne, kui sinna viiakse loomi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kui kaebaja edaspidi oma loomi Kusti kinnistul ei karjata, siis ei saa kinnistult rämpsu koristamata jätmist lugeda ettekirjutuse rikkumiseks, mis saaks õigustada sunnivahendi kohaldamist. Kui kaebaja aga soovib ka edaspidi oma loomi sellel maa-alal karjatada, tuleb maa-ala vaieldamatult puhastada loomi ohustavast rämpsust. Sellise kohustuse panemine kaebajale ei saa tema õigusi ebaproportsionaalselt riivata.
  3. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Ettekirjutuse tegemiseks piisas, et vastustaja ametnik oli tuvastanud ebasobivad loomapidamistingimused ja kaebajal on õigusaktidest tulenev kohustus tagada tema peetavatele loomadele sobivad tingimused. Kaebaja ei ole välja toonud, millised põhjendused on vastustaja jätnud esitamata ja millised asjaolud arvestamata.
  4. HMS § 40 lg 1 järgi peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui: 1) viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda; 2) menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks; 3) asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks; 4) arvamuse või vastuväidete esitamise võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada haldusakti või toimingu eesmärki; 5) menetlusosaline ei ole teada või kui sooritatav toiming puudutab määratlemata hulka isikuid ja nende kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik; 6) haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50; 7) muudel seaduses sätestatud juhtudel.
  5. Vaidlusalusest kontrollaktist ja vastustaja 17.10.2014 e-kirjast kaebajale nähtub, et ettekirjutus tehti enne, kui kaebajale anti võimalus oma seisukohtade avaldamiseks. Praegusel juhul ei esinenud HMS § 40 lg 3 p-des 3-7 toodud alused kaebaja ära kuulamata jätmiseks. Vastustaja ei ole viidanud viivitamatu tegutsemise vajadusele, mistõttu ei kohaldu ka HMS § 40 lg 3 p-s 1 toodud erand. Kuna haldusmenetlus algas kolmanda isiku kaebuse, mitte menetlusosalise esitatud taotluse või seletuse alusel, siis ei saa ära kuulamata jätmisel tugineda ka HMS § 40 lg 3 p-le
  7. Kuigi kohtupraktikas on peetud ära kuulamata jätmist tõsiseks menetluslikuks rikkumiseks, ei too selline rikkumine alati kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist, kui rikkumine ei saanud mõjutada asja otsustamist ja haldusorganil tuleks uue haldusmenetluse tulemusena anda välja samasisuline haldusakt. Praegusel juhul ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Kuna vastustaja tuvastas kohapealse kontrolli käigus Kusti kinnistul karjatamise tunnused ja kaebaja ei ole selgitanud, kelle loomi sellel maa-alal karjatati, siis on usutav, et seal karjatati kaebajale kuuluvaid loomi. Vastustaja tuvastas, et maa-ala oli loomadele ebasobivat rämpsu täis, seega oli kaebajal loomaomanikuna kohustus see ära koristada, et tagada loomadele ohutud karjatamistingimused. Pole oluline, kes on vaidlusaluse maa-ala 5
(6)3-15-215 omanik. Kui kaebaja kasutab seda maa-ala oma loomade karjatamiseks, lasub maa-ala korrastamise kohustus kaebajal. Kaebaja viited pahatahtlike isikute tagakiusu kohta on umbmäärased ja ebausutavad. Seega ei too ärakuulamisõiguse rikkumine kaasa vaidlusaluse kontrollakti tühistamist (HMS § 58).
  1. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu nõukogu 29.04.2004 määruse nr 882/2004, ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, art 3 lg 1 punkt d kohustab liikmesriike teostama kontrolle, kui ilmneb mistahes teave nõuete rikkumise kohta. Sama artikli lg 2 järgi tehakse ametlikke kontrolle ette hoiatamata.
  2. Kuna määrus on Euroopa Liidu õigusaktide süsteemis otsekohalduv, tuli vastustajal lähtuda ametliku kontrolli tegemisel mh viidatud määrusest. Ette hoiatamata kontrolli teostamine võimaldab tuvastada loomadele tagatud tegelikud olmetingimused ja vältida nende tingimuste muutmist kontrolli läbiviimise ajaks. Seega ei saa vastustajale ette heita, et ta ei viis kontrolli läbi, vaatamata asjaolule, et kaebajal ei olnud võimalik sel ajal kohapeal viibida.
  3. HMS § 55 lg 2 järgi antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib kirjalikus vormis haldusakti anda ainult elektrooniliselt, kui adressaat on sellega nõus ja haldusakt ei kuulu avaldamisele.
  4. Kaebaja väidab, et ei ole andnud vastustajale nõusolekut elektroonilise haldusakti andmiseks. Kohus selgitab, et elektrooniline haldusakt on kirjaliku haldusakti üheks eriliigiks. Kirjalikku ja elektroonilist haldusakti eristab haldusakti andmekandja. Kirjalik haldusakt on paberil, elektrooniline haldusakt arvutifailis. Haldusorgan ei vaja HMS § 55 lg-st 3 nähtuvalt menetlusosalise nõusolekut selleks, et vormistada haldusakt elektrooniliselt, vaid selleks, et anda haldusakt ainult elektroonilises vormis. Menetlusosalise nõusoleku puudumisel tuleb arvutifailis olev haldusakt koos digitaalallkirjaga välja trükkida.
  5. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja oleks andnud vastustajale nõusoleku haldusakti andmiseks ainult elektroonilises vormis. Ka vastustaja ei ole seda väitnud. Kaebaja ja vastustaja vahelisest kirjavahetusest võib järeldada, et haldusakt oli ainult elektroonilises vormis, sest see edastati kaebajale elektrooniliselt. Samas ei ole kaebaja taotlenud vastustajalt pärast elektroonilise haldusakti saamist haldusakti väljastamist ka kirjalikus vormis, seega võib eeldada, et ta nõustus tagantjärele vaidlusaluse haldusakti vormiga. Kuna kaebaja ja vastustaja vaheline suhtlus toimus peamiselt elektrooniliselt, siis pole põhjust arvata, et haldusakti elektrooniline vorm riivas mingil moel kaebaja õigusi. Kaebajal oli võimalik haldusaktiga tutvuda, sellele vastu vaielda ja seda kohtus vaidlustada. Haldusakti elektrooniline vorm ei mõjutanud kuidagi asja sisulist otsustamist ja kaebaja ei ole seda ka väitnud. Seetõttu puudub ainuüksi haldusakti vorminõuete rikkumisele viidates alus nõuda haldusakti tühistamist (HMS § 58).
  6. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusaluse kontrollakti tühistamiseks puudub alus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  7. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole esitanud tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.