Obsah (6)

§ 96§ 97§ 99§ 101§ 100§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-9379 Tsiv

) § 120 lõike 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks.

§ 96

kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised 2 esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Tulenevalt

§ 97p-st 1 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Vastavalt

§ 99

lg-le 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, kusjuures ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. 5.

§ 101

kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 100lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette.

Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 kohaselt on alates

1. jaanuarist 2015 kuutasu alammääraks 390 eurot, RT I, 03.12.2013,
3. Hageja palub kostjalt välja mõista igakuine elatis miinimumsummas, mis vastab poolele Eesti Vabariigis kehtestatud kuupalga alammäärale, alates hagi esitamisest 18.06.2015 kuni hageja täisealiseks saamiseni, so 06.05.
4. Kohus märgib, et kuna hageja palub elatise välja mõista miinimumsuuruses, ei ole hagejal vaja lapse ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi tõendada.
5. Kostja leiab, et elatise nõudeks ei ole alust, kuivõrd tal ei ole juba terve aasta ametlikku töökohta. Alates 2010 aastast on kostja Töötukassas arvel. Kostja on tasunud hagejale elatist alates juunist 2015 summas 140 eurot kuus.
6. Kohus on seisukohal, et seadusega sätestatud minimaalmääras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamist sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohus otsuse nr 3-2-1-7-05 p-s 20 põhjendades, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegeliku statistilise uurimise tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.
7. Riigikohus rõhutab otsuses nr 3-2-1-118-12, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Piisava sissetuleku puudumisel tuleb leida vahendid ka muu vara arvel. Vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda last ülal pidada ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama. 10.

§ 102

lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra; mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

1. Kohus on seisukohal, et asjaolud, mis on kostja poolt välja toodud, ei anna alust hageja nõude vähendamiseks ega hagi rahuldamata jätmiseks. Sissetuleku puudumine ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks hagi rahuldamata jätmise. Perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Varaliste kohustuste võtmisel peab vanem arvestama, et võetav kohustus võimaldaks tal nõuetekohaselt lapse ülalpidamiskohustust täita. Seega kostja ei ole kohtu 3 hinnangul teinud ilmselt kõike endast olenevat, et tagada ülalpidamiskohustuse täitmine. Kostja varaks on kostja omandis olev korter ja sõiduauto. Lisaks on kostja sõlminud tähtaegseid töölepinguid, mida kostja kinnitab 15.10.2015 toimunud kohtuistungil (tl 45). Kohus on seisukohal, et kostjalt väljamõistetav elatise summa on seadusega ettenähtud elatise miinimummäär, mis tagab lapse ülalpidamist sellisel määral, et lapsel oleks võimalus normaalselt kasvada ja areneda.
2. Tulenevalt eeltoodust kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja elatise võlgnevuse perioodi 01.06-01.10.2015 eest 275 eurot (5x55 eurot (195 eurot – 140 eurot = 55 eurot)), mille kostja XXX tasub 12 kalendrikuu jooksul võrdsetes osades (12 x 22,91 eurot) kuni võlgnevuse 275 eurot täieliku tasumiseni. Alates 01.11.2015 tasub kostja hageja kasuks igakuiselt 195 eurot, kuid mitte vähem kui ½ Eesti Vabariigi kehtestatud kuupalga alammäära kuni hageja täisealiseks saamiseni, so 06.05.
4. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna käesolevas asjas tehti otsus kostja kahjuks, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. RLS § 22 lg 1 p 2 kohaselt on elatise nõudmise hagi riigilõivuvaba. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 4