← Eesti

3-15-1864/8

Obsah (5)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi 3-15-1864 27. november 2015 Kadri Palm Viktor Petrovi kaebus Maksu- ja Tolliameti

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-1864 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas
  2. mai
  3. a maksuotsusega nr 12.2-3/021191-4 V. Petrovi tasuma impordimakse 11 307 eurot 98 senti (tl 7-12).
  4. V. Petrov esitas
  5. juunil 2015 MTA-le vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks (tl 16p-19).
  6. MTA jättis
  7. juuni
  8. a vaideotsusega nr 6-1/2844-2 vaide rahuldamata (tl 20-22).
  9. V. Petrovi esindaja esitas
  10. juulil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA
  11. mai
  12. a maksuotsuse nr 12.2-3/021191-4 tühistamiseks (tl 2-5). Kaebaja esindaja esitas
  13. novembril 2015 täiendavad seisukohad.
  14. Tartu Halduskohus võttis
  15. septembri
  16. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 32).
  17. MTA palus
  18. septembri
  19. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl 38-40). MTA esitas
  20. novembril 2015 vastuse kaebaja täiendavatele seisukohtadele.
  21. Tartu Halduskohus otsustas
  22. oktoobri
  23. a määruses vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses (tl 70). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  24. Kaebaja taotleb MTA
  25. mai
  26. a maksuotsuse nr 12.2-3/021191-4 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kuna abihoonetes läbiotsimiseks puudusid menetlejal volitused, on läbiotsimise käigus kogutud tõendid saadud väärteomenetluse seadustikuga ning kriminaalmenetluse seadustikuga sätestatud nõudeid rikkudes ning tuleb seetõttu tunnistada lubamatuteks tõenditeks ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. 2) Protokollist ei selgu üheselt läbiotsimise käik ning samuti esineb selles vastuolusid. Protokolli kohaselt väljuti läbiotsimist teostades ka läbiotsimise eesmärgi piiridest, mis on menetlusõiguse oluline rikkumine. 3) Menetlusaluse isiku
  27. novembri
  28. a ülekuulamise protokollis väärteoasjas nr 930013001640 on protokolli kohane väärteokirjeldus järgmine: „Läbiotsimise käigus andis Viktor Petrov vabatahtlikult välja Õnne 11 garaažiz asunud 80 000 sigaretti Fest (punane) valgevene maksumärkidega. ...“ Kõnealune väärteokirjeldus on vigane ning eksitav, mistõttu ei saa tõendina arvestada V. Petrovi
  29. novembri
  30. a antud ütlusi. Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p 1 järgi on menetlusalusel isikul õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. V. Petrov on kõnealusel ülekuulamisel andnud ütlusi eksitavast informatsioonist lähtuvalt. Ei ole toimunud läbiotsimist, mille käigus oleks Õnne 11, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn kinnistul asuvast garaažist leitud sigarette. Samuti ei ole toimunud läbiotsimist, mille käigus oleks V. Petrov andnud vabatahtlikult välja 80 000 sigaretti – V. Petrov juhatas menetlejad
  31. novembril
  32. a toimunud läbiotsimise käigus garaaži juurde aadressil Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn, kust menetlejad leidsid „8 musta kilekotti“. 2 3-15-1864 4) Maksuotsuse p-s 4.1, milles käsitletakse õiguslikku hinnangut tuvastatud asjaoludele tollivõlaga seonduvalt, jõutakse lähtuvalt maksuotsuse p-s 2 välja toodud V. Petrovi
  33. novembril 2013 väärteomenetluse raames antud ütluseid analüüsides järeldusele, et V. Petrov oli „suurepäraselt teadlik nii sigarettide toimetamisest tema garaaži kui nende paigutamise ajast ning sellest, et ta käitub valesti võttes sigaretid enda juurde hoiule.“ Maksuotsuses toodud põhjenduse kohaselt on
  34. novembril 2013 antud ütlustele tuginetud nende detailirohkuse tõttu, millest lähtuvalt pole usutav, et need on väärad.
  35. novembri 2013 antud ütlused on maksuotsuses tooduna aga oluliselt napisõnalisemad võrreldes
  36. märtsi 2014 antud suuliste seletustega. Seetõttu ei ole
  37. novembri 2013 ütlustele tuginemine ning
  38. märtsi 2014 seletuste arvesse võtmata jätmine piisavalt motiveeritud. Täiendavalt toob kaebuse esitaja välja, et
  39. novembril 2013 läbiviidud ülekuulamine algas protokolli kohaselt kell 01.00 ehk keset ööd, millele oli veel eelnenud mitmeid tunde kestnud väsitav läbiotsimine. Seda arvesse võttes, on inimlikult arusaadav, et isik võis ütlusi andes olla väsinud ning segaduses ja hiljem päevasel ajal antud ütlused seetõttu mõnevõrra erinevad varasematest. 5) Samuti ei ole maksuhaldur täitnud oma uurimispõhimõttest tulenevat kohustust (maksukorralduse seaduse (MKS) § 11), kuna ei ole esitanud täpsustavaid küsimusi saamaks teada, mida on
  40. novembri
  41. a ütluste all silmas peetud ega ei ole seletusi küsitud Juri Jegorovilt saamaks teada, kas
  42. märtsil
  43. a V. Petrovi seletustes kirjeldatud sündmuste käik vastab tõele. Vastuolusid oleks olnud võimalik täiendavate seletuste küsimisega kõrvaldada, kui maksuhaldur oleks lähtunud MKS §-st
  44. Käesoleval juhul puuduvad selged ja veenvad tõendid, et V. Petrov oleks teadnud või pidanud teadma, et Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn garaaži on paigutatud sigaretid. Ei ole tõendatud, et teisele isikule kuuluvalt abihoonelt leitud sigaretid oleksid seostatavad V. Petroviga. Seega ei ole tõendatud, et V. Petrovile on tekkinud maksukohustus impordimaksude näol. 6) Maksuotsuses on ekslikult peetud V. Petrovi elukohaks Õnne 43, Kukruse linnaosa, KohtlaJärve linn. V. Petrov ülalnimetatud aadressil ei ela ja tema tegelikust elukohast läbiotsimise käigus keelatud esemeid ei leitud. V. Petrov ei ole Õnne 43 leitud 80 000 sigareti omanik ega valdaja. Maksuotsuse kohaselt ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 202 lg 3 kolmanda taande sõnade „teadis või oleks pidanud teadma“ sõnastus viitab tähelepanelikule ja hoolsale tegutsemisele ehk siis V. Petrov teadis või oleks pidanud teadma sigarettide enda valdusesse võtmise ajal, et sigaretid on ühenduse territooriumile toimetatud ebaseaduslikult. Käesoleval juhul ei ole oluline, kas V. Petrov teadis või oleks pidanud teadma, et sigaretid on territooriumile ebaseaduslikult toodud. Tema ei omandanud neid, ega võtnud neid ka oma valdusesse. 7) On ilmselge, et V. Petrov ei olnud Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn asuval kinnistu valdaja – ta ei ole kinnistu omanik, ei ela seal ega oma muudest lepingutest või seadusest tulenevaid õigusi kinnistu suhtes. On küsitav, kas V. Petrovi on võimalik asjaõigusseaduse (AÕS) tähenduses käsitleda ka oma abikaasa kinnistu valduse teenijana. AÕS § 33 lg 3-st aga tuleneb üheselt, et ka valduse teenija ei ole valdaja. Täiendavalt võib öelda, et kõnealuse garaaži valdusest on valdaja loobunud. AÕS § 39 lg 1 kohaselt valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Nagu juba mainitud, olid garaaži uksed jäetud tahtlikult lukustamata pärast 5-6 aastat tagasi toimunud sissemurdmist – sellega loobus valdaja teadlikult tegelikust võimust asja üle. Kuna garaaži uksed olid juba aastaid seisnud lukustamata ning kaasuse asjaoludest tulenevalt on ilmselge, et kolmandad isikud olid sellest teadlikud, kasutades garaaži selle omaniku ning ka valduse teenija, kui sellena käsitleda V. Petrovi, teadmata ja luba ära ootamata, mistõttu võib öelda, et valdaja oli selgesti äratuntaval viisil valdusest loobunud. 3 3-15-1864 8) Maksuotsuse kohaselt on MTA-l lähtudes ATKEAS § 571 lg 1 p 1-st alust arvata, et tubakatooted ei ole isiklikuks kasutamiseks, kui sigarettide kogus on suurem kui 800 sigaretti. V. Petrovi juhitud autost võeti eelmainitud läbiotsimise käigus
  45. novembril 2013 ära temale kuuluvad 240 sigaretti, mis on koguseliselt MTA tavapäraste hinnangute järgi isiklikuks kasutamiseks lubatav kogus ning ei kuulu seetõttu maksustamisele. Ka V. Petrovi
  46. märtsi 2014 antud suuliste seletuste kohaselt olid autost ära võetud sigaretid soetatud isiklikuks tarbimiseks. Maksuotsuse põhjendustest ei nähtu, mis alusel on autost ära võetud sigaretid arvestatud maksustatava kauba hulka ning miks pole arvesse võetud nende kohta antud selgitusi. 9) Maksuotsuse p-s 4.1 toodud analüüsi tulemusel järeldab maksuotse tegija, et tollivõla tekkimise aeg on
  47. november
  48. a. Maksuotse p-s 4.3 tuuakse välja, et ÜTS-i art 31 lg 1 (ja artikli 30 lg 2 punktis a ning Euroopa Ühenduse Komisjoni
  49. juuli 1993 määruse nr 2454/93 (edaspidi ÜTSRS) lisas 23 esitatud ÜTS-i art 31 lg 1 seletuste) kohaselt on asjaomaste sigarettide tolliväärtuseks samalaadsete sigarettide ligikaudu samal ajal Eestisse importimisel deklareeritud tehinguväärtus. ÜTSRS-i artikli 151 lg 3 kohaselt, kui sarnasel kaubal on rohkem kui üks tehinguväärtus, kasutatakse imporditud kauba tolliväärtuseks kõige madalamat. Maksuotsuse kohaselt on tolliväärtuse määramisel aluseks võetud tolli andmetöötlussüsteemi COMPLEX ajavahemikul
  50. august –
  51. november
  52. a registreeritud imporditud ja tolli poolt aktsepteeritud sarnase kauba madalaimad müügipakendi väärtused. Seega on väärtuse hindamisel kasutatud ligi aasta hiljem andmebaasis olnud hindasid, mis on vastuolus eeltoodud õigusaktidega tollivõla tekkimise ajast. Ka maksuotsuse p-s 5 on eksitavalt ning vastuoluliselt punktis 4.1-ga kirjas, et maksukohustuse tekkimise aeg on olnud
  53. november
  54. Eeltoodust tulenevalt on sigarettide tolliväärtus määratud ebaõigesti – selle määramisel oleks pidanud kasutama
  55. aasta andmeid andmetööstussüsteemist COMPLEX. Seetõttu ei ole kohaselt arvutatud ka tollimaks, aktsiisid, käibemaks ning impordimaksude maksusumma kokku.
  56. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 1) Kaebaja ei esitanud enne maksuotsuse tegemist ega ka halduskohtule esitatud kaebusega ühtegi tõendit, et kaubad oleksid nõuetekohaselt üle Euroopa Liidu tollipiiri tulnud ja tolliformaalsused läbinud. Eeltoodu pinnalt on õigustatud järeldus, et sigaretid olid ühenduse tolliterritooriumile toimetatud ebaseaduslikult. 2) Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja valduses oli ja võeti MTA ametnike poolt ära kokku 80 240 tk Valgevene Vabariigi maksumärkidega sigaretti. Kuna kaebuse esitaja valdusest leiti märkimisväärses koguses Valgevene Vabariigi maksumärkidega sigarette, siis on alust eeldada, et need ei olnud ei Eestis ega ka mujal ühenduse tolliterritooriumil legaalselt tarbimisse lubatud. Sigarettidel puudusid Eesti (või mõne teise liikmesriigi) maksumärgid ning tegemist oli sigarettide ebatavalise kogusega tavatarbija jaoks. 3) Ühtki maksuotsuse koostamise aluseks olevat ja väärteomenetluses kogutud tõendit ei ole tunnistatud kriminaalmenetluses lubamatuks. Käesoleval juhul on tegemist halduskohtumenetlusega, mille käigus antakse hinnang haldusakti õiguspärasusele, mitte väärteomenetluse läbiviimisele. Seetõttu on kaebaja etteheited seoses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli ning läbiotsimise protokolliga täiesti asjakohatud. Nimetatud tõendeid saab käesolevas menetluses käsitleda üksnes kui haldusakti ehk maksuotsuse andmise aluseks 4 3-15-1864 olevaid dokumentaalseid tõendeid ning hinnata saab üksnes seda, kas nimetatud tõendite alusel maksu määramine on õigustatud. 4) Läbiotsimise protokolli kohaselt tehti kaebajale ettepanek anda välja läbiotsimismääruses märgitud objektid (maksuhalduri märkus: aktsiisikaup ehk salasigaretid ja –alkohol). Sama protokolli kohaselt andis kaebaja vabatahtlikult välja tema juhitud sõiduautos olnud sigaretid ning näitas ette kinnistul Õnne 43, Kukruse, Kohtla-Järve asuvast garaažist 8 musta kilekotti. Juhul kui tegemist oli nn humanitaarabiga (nagu väitis V. Petrov hiljem maksumenetluses), siis ei oleks olnud V. Petrovil olnud vajadust ega võimalustki eelnimetatud kilekotte läbiotsimise käigus vabatahtlikult välja anda (ta ei oleks ju teadnud, et nendes mustades kilekottides on sigaretid). 5) Kaebuses käsitletud asjaõigusseaduse sätted ei ole käesoleval hetkel rakendatavad põhjusel, et kaebaja on ise esmases seletuses omaks võtnud, et tema oli sigarettide valdajaks vastates küsimusele:“ Millal Teie valdusse sattusid läbiotsimisel leitud sigaretid?“ „Toodi minu juurde umbes 20:30 õhtul.“ Millegagi ei ole tõestatud, et V. Petrov täitis kellegi teise korraldusi või et ta ei teadnud, mis Õnne 43 kinnistul toimub. 6) Kaebuse esitaja väidab, et V. Petrovil ei ole mingit seost aadressiga Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn. Maksuhaldur peab vajalikuks märkida, et Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn on Rahvastikuregistris alates
  57. jaanuarist 1995 kuni käesoleva ajani märgitud V. Petrovi elukoha aadressiks; Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn kinnistu omanik V. Petrova on V. Petrovi abikaasa ning eelnimetatud aadress on Rahvastikuregistri andmetel tema elukoha aadressiks. Maksuhalduril küll puudub hetkel vastav teave, aga suure tõenäosusega võib Õnne 43 kinnistu puhul olla tegemist abikaasade ühisvaraga. Ka ei ole V. Petrov üheski erinevas menetlusstaadiumis väitnud, et tal puudub igasugune seos aadressiga Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn. 7) Alusetu on kaebuse esitaja väide maksuhalduri uurimispõhimõtte mittekohase täitmise kohta. 8) Maksuotsuse punktis 4.
  58. on maksuhaldur pikalt käsitlenud tolliväärtusega seonduvat arvestust (mis omakorda omab tähtsust maksukohustuse arvestamisega seoses) koos viidetega vastavatele õigusaktidele. Eelnimetatud punkti kuues viimases lõigus (maksuotsuse lk 7 all ja lk 8 üleval) on maksuhaldur selgitanud, et tolliväärtuse määramiseks rakendatakse ÜTS artiklis 31 lubatud tolliväärtuse määramise lisameetodit, mis antud juhul põhineb tolli poolt aktsepteeritud sarnase kauba tehinguväärtusel. Euroopa Ühenduse Komisjoni (EMÜ)
  59. juuli 1993 määruse nr 2454/93 (EÜT L 253,
  60. oktoober 1993; lühendatult ÜTSRS) artikli 151 lg 3 kohaselt, kui sarnasel kaubal on rohkem, kui üks tehinguväärtus, kasutatakse imporditud kauba tolliväärtuse määramiseks kõige madalamat.
  61. Kaebaja leidis täiendavas seisukohas, et rikutud on olulist põhimõtet, mille kohaselt võib läbiotsimine toimuda üksnes nendes kohtades, mille kohta on olemas luba. Kaebajale ei saa ette heita seda, et ta ei teadnud, mida teevad J. Jegorov, V. Ovsenko või kolmandad isikud kaebajale mittekuuluval kinnistul. Kaebaja ei nõustu vastustajaga selles, et puudub vaidlus, kas kaebaja on olnud sigarettide valdajaks. Mitte kuskilt ei nähtu, kuidas või millist metoodikat kasutades on tolliväärtuseks määratud 3155 eurot 84 senti. Kaebajat on karistatud rahatrahviga ning konfiskeeritud sigaretid – rikutud on ne bis in idem põhimõtet. Kaebaja leiab, et tal on Euroopa Liidu õigusest tulenev õigus konfiskeeritud ja hävitatud kaubalt aktsiisi mitte tasuda.
  62. Vastustaja leiab, et asjakohased on haldusasjas nr 3-13-1919 esitatud kohtu seisukohad. 5 3-15-1864 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  63. Kaebaja esitas kohtule kaebuse MTA
  64. mai
  65. a maksuotsuse nr 12.2-3/021191-4 tühistamiseks.
  66. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tõendamata ning tuleb jätta rahuldamata.
  67. Maksuhaldur on käsitlenud impordimaksude võlgnevusega seoses tuvastatud asjaolusid ja esitanud kogutud tõenditest tehtud järeldused
  68. aprilli
  69. a kontrollaktis nr 12.2-3/0211912,
  70. mai
  71. a maksuotsuses nr 12.2-3/021191-4 ning
  72. juuni
  73. a vaideotsuse nr 61/2844-2 III osa punktides 15-
  74. Kohus leiab, et maksuhaldur on lähtunud asjakohastest õigusaktidest ja kohtupraktikast ning teinud maksumenetluses kogutud tõenditest õiged järeldused. Vaideotsuse viidatud punktides on maksuhaldur vastanud ka V. Petrovi
  75. juuni
  76. a vaides esitatud vastuväidetele. Kohus nõustub maksu- ja vaideotsuse põhjendustega ning halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 165 lg 2 alusel neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist.

  1. Euroopa Ühenduste Nõukogu
  2. oktoobri 1992 määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS) art 202 lg 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile. Nõukogu määruse (EMÜ) 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta lisas I sisalduva kombineeritud nomenklatuuri kohaselt kuuluvad sigaretid kaubagrupi 24 alamrubriiki 2402 20 90 (muud tubakat sisaldavad sigaretid), mis kuuluvad maksustamisele kokkuleppelise tollimaksumääraga 57,6%. Seega on tegemist kaubaga, millelt tuleb tasuda impordimaks. Kaebajalt leitud ja väärteomenetluse raames asitõendina ära võetud sigarettide pakkidel olid Valgevene Vabariigi maksumärgid, ühtegi tõendit selle kohta, et need sigaretid oleksid nõuetekohaselt üle Euroopa Liidu tollipiiri tulnud ja tolliformaalsused läbinud, ei ole. Neil asjaoludel on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et tegemist on ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile toodud kaubaga.
  3. ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt on võlgnikuks isikud, kes kõnealuse kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et sigarettide valdajaks oli V. Petrov. Väärteoasja materjalidest nähtub, et
  4. novembril 2013 teostasid MTA Põhja liikuvkontrollitalituse ametnikud läbiotsimise aadressil Kohtla-Järve, Kukruse linnaosa, Õnne
  5. Läbiotsimisele allutati V. Petrov, kes andis vabatahtlikult tema poolt juhitud sõidukist välja 1 ploki ja 2 müügipakendit „Fest“ punane Valgevene Vabariigi maksumärkidega märgistatud sigaretti ning Õnne 43 kinnistul asuvast garaažist 8 musta kilekotti, milledes asusid Valgevene Vabariigi maksumärkidega sigaretid „Fest“ punane. Kohus nõustub vastustajaga, kes leiab, et V. Petrov on ise esmases seletuses omaks võtnud, et tema oli sigarettide valdajaks, vastates küsimusele: „Millal Teie valdusesse sattusid läbiotsimisel leitud sigaretid?“ järgmiselt: „Toodi minu juurde umbes 20:30 õhtul.“ Millegagi ei ole tõendatud, et V. Petrov täitis kellegi teise korraldusi või et V. Petrov ei teadnud, mis Õnne 43 kinnistul toimub. Kaebaja esindaja vastupidised vastuväited on otsitud ja eluliselt ebausutavad. Läbiotsimise protokolli kohaselt (tl 13) tehti kaebajale ettepanek anda välja läbiotsimismääruses (tl 15) märgitud objektid. Läbiotsimismäärusest nähtuvalt korraldati läbiotsimine, et leida aktsiisikaupa (määruses selgitatakse, et MTA-le on laekunud informatsioon, et V. Petrov tegeleb ebaseadusliku alkoholi ja tubakatoodete müügiga). 6 3-15-1864 Läbiotsimisprotokolli kohaselt andis kaebaja vabatahtlikult välja tema juhitud sõiduautos olnud sigaretid ning näitas ette kinnistul Õnne 43, Kukruse, Kohtla-Järve asuvast garaažist 8 musta kilekotti. Juhul kui tegemist oli nn humanitaarabiga (nagu väitis V. Petrov hiljem maksumenetluses), siis ei oleks olnud V. Petrovil olnud vajadust ega võimalustki eelnimetatud kilekotte läbiotsimise käigus vabatahtlikult välja anda (ta ei oleks ju teadnud, et nendes mustades kilekottides on sigaretid).
  6. Kaebuse esitaja väidab, et V. Petrovil ei ole mingit seost aadressiga Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn. Kohtu hinnangul on maksuhaldur teinud õige tähelepaneku, et Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn on Rahvastikuregistris alates
  7. jaanuarist 1995 kuni käesoleva ajani märgitud V. Petrovi elukoha aadressiks; Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn kinnistu omanik V. Petrova on V. Petrovi abikaasa ning eelnimetatud aadress on Rahvastikuregistri andmetel tema elukoha aadressiks. Ka ei ole V. Petrov üheski erinevas menetlusstaadiumis väitnud, et tal puudub igasugune seos aadressiga Õnne 43, Kukruse linnaosa, Kohtla-Järve linn.
  8. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et V. Petrov teadis või oleks pidanud teadma, et tema valduses olevad sigaretid on sisse toodud ebaseaduslikult. Kõnealustel sigaretipakkidel olid Euroopa Liitu mittekuuluva kolmanda riigi maksumärgid. Asjaolu, et sigarettide näol on tegemist aktsiisikaubaga, samuti see, et kaupade importimisel väljastpoolt Euroopa Liitu tuleb üldjuhul tasuda imporditollimaksu, välja arvatud teatud väikeste koguste puhul, on üldteada ning pidid teada olema ka kaebajale. Kaebaja, lubades tundmatul isikul paigutada oma garaaži kokku 401 plokki ja 2 müügipakendit ehk 4012 müügipakendit sigarette, ei saanud heas usus eeldada, et tegemist on seaduslikult Eestisse saabunud sigarettidega. See, kas või mil määral oli kaebaja tegelikult teadlik tollieeskirjadest ning sigarette kui erilist kaubaliiki puudutavatest normidest, ei ole oluline. Tuleb lugeda, et isik oleks pidanud teadma, et kaup on toodud sisse ebaseaduslikult, kui vaadeldava isikuga samasuguses olukorras oleva tavalise mõistliku inimese jaoks oleks pidanud kauba ebaseaduslik päritolu tunduma tõenäolisem kui selle võimalik seaduslik päritolu. See, et Eestis liigub salasigarette, on üldteada asjaolu. Üldtuntud on ka see, et tubakatoodete jaemüük on keelatud tänava- ja turukaubanduses ning kauplemisel on vajalik luba, samuti ka see, et suurtes kogustes kaupade soetamisel vormistatakse ostu-müügi leping, kaupadega käib kaasas arve või saateleht. Tubakatoodete legaalsel käitlemisel ei ladustada kaupa võõra inimese garaažis, mis selleks ette nähtud ei ole. Sigarettide müügipakenditel puudusid eestikeelsed terviseohu hoiatused, samuti eestikeelne teave tõrva-, nikotiini- ja vingugaasi sisalduse kohta ning Eesti Vabariigi maksumärgid. Eeltoodud põhjustel on maksuotsuses õigesti leitud, et kaebajat tuleb vaidlusaluste sigarettide osas käsitada võlgnikuna ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt. Seejuures ei ole ÜTS art 202 lg 3 kolmandas taandes toodud võlgniku staatuse seisukohalt oluline, kas kaupa kavatsetakse ise kasutada, müüa, ära kinkida, muul viisil üle anda või lihtsalt hoiustada.
  9. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tal on Euroopa Liidu õigusest tulenev õigus konfiskeeritud ja hävitatud kaubalt aktsiisi mitte tasuda. Tollimaksu tasumise kohustust ei muuda iseenesest see, et sigaretid kaebajalt konfiskeeriti või et kaebajat väärteokorras karistati. Tollivõla lõppemist reguleerivad ÜTS artiklid 233 ja
  10. ÜTS art 233 punkti d kohaselt lõpeb tollivõlg kui kaup, millega seoses on vastavalt artiklile 202 tekkinud tollivõlg, peetakse ebaseaduslikul sissetoomisel kinni ja konfiskeeritakse samaaegselt või hiljem. Kauba konfiskeerimine lõpetab tollivõla järelikult üksnes juhul, kui kaup peetakse kinni ebaseaduslikul sissetoomisel. Tollivõlg ei lõppe viidatud sätte kohaselt olukorras, kus ebaseaduslikult sisse toodud kaup peetakse kinni pärast selle sissetoomist (vt ka Euroopa Kohtu
  11. aprilli
  12. a otsus kohtuasjas C-459/07, Veli Elshani vs. Hauptzollamt Linz;
  13. aprilli
  14. a otsus kohtuasjas nr C-230/08, Dansk 7 3-15-1864 Transport og Logistik vs. Skatteministeriet.). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et sigaretid peeti kinni pärast seda, kui kaup oli väljunud tsoonist, kus asub esimene tollibüroo Euroopa Liidu territooriumil. Puuduvad andmed selle kohta, kuidas ja millal kaup Eestisse toimetati, kuid see ei ole asja lahendamisel määrav, kuna on ilmne, et sigarette ei ole õiguspäraselt Euroopa Liidus vabasse ringlusse lubatud ning sigarettide leidmise ja äravõtmise ajal asusid need Eesti territooriumil väljaspool tollijärelevalvet. Ka ühtegi teist ÜTS art 233 ja 234 sätestatud tollivõla lõppemise alust ei esine. Seega esinevad asjaolud, mille alusel vastavalt Euroopa Kohtu seisukohtadele on täidetud nii aktsiisi, kui ka käibemaksu määramiseks nõutav teokoosseis.
  15. Kaebaja leiab, viidates alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) §-le 24, et käesoleval juhul on konfiskeeritud ja hävitatud kaubale võimalik kohaldada aktsiisivabastust. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. ATKEAS § 24 lg 7 ls 1 sätestab, et võlgnikul tekib maksukohustus aktsiisikauba impordil ja muudel juhtudel, millega kaasneb aktsiisikauba sisseveol tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku mõistes. Sama lõike kolmanda lause järgi maksukohustus ei lõpe tollivõla lõppemisega kauba konfiskeerimisel. ATKEAS § 24 lg 7 ei reguleeri tollivõla tekkimist ega lõppemist. Tulenevalt sätte sõnastusest ning paiknemisest alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse II peatükis aktsiisiga maksustamise üldpõhimõtted, saab teha järelduse, et norm reguleerib aktsiisi tasumise kohustust ja sätte kolmandast lausest tuleneb üksnes see, et aktsiisi tasumise kohustus ei lõpe tollivõla lõppemisega. Sätte toimeks ei ole ette näha tollivõla lõppemine kauba konfiskeerimisel. Eelnevast sõltumata ei ole kaebaja viide käesolevas asjas asjassepuutuv, sest vaatamata ÜTS art 233 lg 1 p d üldreeglile, ei toonud sigarettide konfiskeerimine kaasa tollimaksu, käibemaksu ja tubakaaktsiisi tasumise kohustuse lõppemist. Selles osas ei saaks siseriiklikul sättel olla ÜTS analoogsest normist erinevat toimet.
  16. Kaebaja karistamine väärteokorras ei mõjuta maksukohustuste kehtivust ega suurust mingil moel. Maksukorralduse seaduse ega väärteomenetluse seadustikust ei tulene, et kohtuvälisel menetlejal oleks väärteoasja lahendamisel pädevus otsustada isiku maksukohustuse lõpetamine või et isiku karistamine väärteo toimepanemise eest tooks iseenesest kaasa maksukohustuse lõppemise. Kohus selgitab, et maksu määramine toob kaebajale kaasa küll rahalise kohustuse, kuid erinevalt näiteks trahvist, puudub maksul karistuslik iseloom. Seadusest tuleneva maksu tasumise kohustus ei ole maksukohustuslase karistamine. Seega ei ole rikutud teistkordse karistamise keeldu ehk ne bis in idem-põhimõtet.
  17. Kohus nõustub maksuhalduriga ka tolliväärtuse määramise osas ning selles, et käesoleval juhul tuli tolliväärtuse määramisel rakendada ÜTS art 31 lubatud tolliväärtuse määramise lisameetodit, mis põhineb tolli poolt aktsepteeritud sarnase kauba tehinguväärtusel. Maksuhaldur selgitas, et tegemist on olemuselt statistiliste näitajatega ning MTA lähtub deklareeritud andmetest. Seejuures on maksuhaldur õiguspäraselt viidanud ÜTSRS art 151 lg-le 3, mille kohaselt kasutatakse imporditud kauba tolliväärtuse määramiseks kõige madalamat, kui sarnasel kaubal on rohkem kui üks tehinguväärtus. Maksuotsuse punktis 4.
  18. (2,5 leheküljel) on maksuhaldur pikalt käsitlenud tolliväärtusega seonduvat arvestust (mis omakorda omab tähtsust maksukohustuse arvestamisega seoses) koos viidetega vastavatele õigusaktidele. Eelnimetatud punkti kuues viimases lõigus (maksuotsuse lk 7 all ja lk 8 üleval) on maksuhaldur selgitanud, et tolliväärtuse määramiseks rakendatakse ÜTS art-s 31 lubatud tolliväärtuse määramise lisameetodit, mis antud juhul põhineb tolli poolt aktsepteeritud sarnase kauba tehinguväärtusel. Euroopa Ühenduse Komisjoni (EMÜ)
  19. juuli 1993 määruse nr 2454/93 (EÜT L 253,
  20. oktoober 1993; lühendatult ÜTSRS) artikli 151 lg 3 kohaselt, kui sarnasel kaubal on rohkem, kui üks tehinguväärtus, kasutatakse imporditud kauba tolliväärtuse määramiseks kõige 8 3-15-1864 madalamat. Kohus möönab, et maksuotsuses esinevad mõned kirjavead, millest tulenevalt saab maksuotsusest aru nagu oleks tolliväärtuse määramisel võetud aluseks
  21. august 2014 kuni
  22. november 2014 võrdlusandmeid. Kohtul pole aga põhjust kahelda MTA vaideotsuse selgituses, et tegelikult on tolliväärtuse määramisel võetud aluseks tolli andmetöötlussüsteemis COMPLEX registreeritud imporditehingute hinnad perioodil
  23. august 2013 kuni
  24. november 2013, mis on kooskõlas ÜTS-is sätestatud tolliväärtuse määramise lisameetodi regulatsiooniga.
  25. Maksuotsuse õiguslik põhjendus tubakaaktsiisi määramise osas on kohtu hinnangul piisav. ATKEAS § 22 lg 1 p 2 kohaselt on aktsiisi tasumise kohustus võlgnikul ühenduse tolliseadustiku tähenduses. Juba eelpooltoodud põhjustel tuleb vaidlusaluste sigarettide osas ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt võlgnikuks pidada kaebajat. Ka ATKEAS § 24 lg 7 kohaselt tekib võlgnikul maksukohustus aktsiisikauba impordil ja muudel juhtudel, millega kaasneb aktsiisikauba sisseveol tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku mõistes. Seega on kaebajal kohustus tasuda tubakaaktsiisi.
  26. Kaebaja ei ole esitanud ühtki konkreetset vastuväidet maksuotsuses esitatud aktsiisi arvestusele. Maksuotsusega määratud aktsiisisumma on õiguspäraselt arvutatud vastavalt ATKEAS § 56 lg-tele 1 ja 11 ning §-le
  27. Kohus nõustub maksuotsuses esitatud arvestusega ega korda seda siinkohal.
  28. Kohus nõustub ka maksuhalduri seisukohtadega käibemaksu määramise osas. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 2 ja § 6 lg 1 p 3 kohaselt on käibemaksu objektiks juhud, millega kaasneb tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku tähenduses. KMS § 3 lg 6 p 1 kohaselt peab käibemaksu maksma võlgnik ühenduse tolliseadustiku tähenduses. Kuivõrd kaebaja kvalifitseerub kõnealuste sigarettide suhtes võlgnikuks ÜTS tähenduses, on tal seega ka käibemaksu tasumise kohustus. Asjaolu, et kaebaja ise kõnealuseid sigarette üle tollipiiri ei toonud, ei ole oluline, kuna sellele vaatamata tuleb teda käsitada võlgnikuna ÜTS tähenduses. KMS § 13 lg 1 kohaselt maksustatakse impordi puhul käibemaksuga lisaks kauba tolliväärtusele ka importimisega seotud maksud, milleks antud juhul on tollimaks ja tubakaaktsiis. Maksuotsuses esitatud käibemaksuarvestus on kontrollitav.
  29. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on tuginenud lubamatutele tõenditele. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi
  30. jaanuari
  31. a määrusele asjas nr 3-3-1-2-03, mille p-s 11 on kolleegium selgitanud, et kui kriminaalmenetluses on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõend lubamatuks, siis on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, kui seadusega ei sätestata teisiti. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul on kaks põhilist tõendit, millele maksuhaldur tugineb, läbiotsimise protokoll ning menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll. Kaebaja leiab, et maksuotsuse tegemisel on tuginetud väärteomenetluse käigus seadusevastaselt kogutud tõenditele.
  32. Kohus eeltooduga ei nõustu. Esmalt tuleb rõhutada, et väärteomenetluses ei ole tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud tõendeid lubamatuks. Vastupidi, Harju Maakohus on
  33. märtsi
  34. a määruses asjas nr 4-14-2333 andnud väärteomenetluses toimunud läbiotsimisele oma seisukoha ning leidnud, et see on toimunud õiguspäraselt (määrus jõustus
  35. märtsil 2014). Kohus nõustub maksuhalduriga, et asjaolu, et kaebaja püüab talle määratud maksude tasumisest pääsemiseks kõiki eelnevas menetluses tehtud toiminguid või väljaütlemisi uuesti sisustada, ei muuda väärteomenetluses kogutud tõendeid ebaseaduslikeks. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et läbiotsimise protokollist ei selgu üheselt läbiotsimise käik või et selles esineks vastuolusid. 9 3-15-1864
  36. Kohus nõustub kaebajaga, et maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid. Selline kohustus tuleneb maksuhaldurile MKS §-st
  37. Tulenevalt MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud (Riigikohtu
  38. mai
  39. a otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 19). Küll aga ei nõustu kohus sellega, et maksuhaldur on jätnud uurimispõhimõttest tuleneva kohustuse täitmata. Sisuliselt heidab kaebaja vastustajale ette seda, et kaebajale ei ole esitatud täpsustavaid küsimusi saamaks teada, mida on
  40. novembri
  41. a ütluste all silmas peetud ning samuti ei ole seletusi küsitud J. Jegorovilt, saamaks teada, kas
  42. märtsil 2014 antud seletustes kirjeldatud sündmuste käik vastab tõele. Kohus on seisukohal, et maksuhaldur rakendas käesoleval juhul uurimispõhimõtet piisaval määral. Maksuhaldur, kasutades talle selleks antud kaalutlusõigust, leidis, et väärteomenetluses kogutud tõendid on piisavad maksukohustuse määramiseks. Uurimispõhimõte ei ole absoluutne. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohtu hinnangul on maksuotsus nõuetekohaselt motiveeritud, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma määramine on toimunud valesti. Kaebaja on jätnud tähelepanuta ka ühe teise olulise põhimõtte uurimispõhimõtte kõrval – nimelt peab maksuhaldur vastavalt MKS § 10 lg-le 3 viima menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi.
  43. V. Petrovi esmasest, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub selgelt, et ebaseaduslikud sigaretid toodi just V. Petrovi kätte. Ta oli teadlik, et tegemist oli sigarettidega, ka oli ta teadlik oma teo õigusvastasusest. Maksuhaldur leidis õigesti, et kaebaja hilisemad,
  44. märtsi
  45. a, seletused ei ole usaldusväärsed, sest on antud eesmärgiga vältida maksukohustuse tekkimist. Esmastes seletustes ei maini kaebaja ei J. Jegorovit ega V. Ovsenkot, ka ei ole millegagi tõendatud, et sellised isikud üldse Õnne 43 asuval kinnistul elavad või elasid. Kohus nõustub maksuhalduri vaideotsuses esitatud seisukohaga, et sellised äkilised meenumised ja unustamised viitavad asjaolule, et V. Petrovi
  46. märtsil 2014 maksumenetluses antud seletused on ebausaldusväärsed ning nende eesmärgiks on olnud ennast distantseerida maksustamisega seotud asjaoludest. Kohtu hinnangul on kaebaja
  47. novembri 2013 selgitused sigarettide garaaži toimetamise osas piisavalt selged ning täiendavat uurimist ei vaja.
  48. Mis puutub autost ära võetud sigarette, siis tõepoolest on nende kogus selline, mille osas võib uskuda, et kaebaja soetas need isiklikuks tarbimiseks. Eeltoodust ei saa siiski teha järeldust, et need maksustamisele ei kuuluks. Nähtuvalt
  49. märtsi
  50. a selgitustest soetas V. Petrov Jõhvi turult Valgevene maksumärkidega sigarette. Kaebaja pidi olema teadlik, et sellised sigaretid on ebaseaduslikult Euroopa Liidu territooriumile toimetatud. Kaebaja on ka autost leitud sigarettide osas ÜTS art 202 lg 3 kolmanda taande kohaselt võlgnikuks.
  51. Vaidlustatud maksuotsus vastab MKS §-des 46 ja 95 sätestatud nõuetele ning maksuotsuse tegemisel on kinni peetud maksu määramise aegumistähtajast. Kaebaja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid ega selgitusi, mis oleksid aluseks maksuotsuses toodud seisukohtade ümbervaatamiseks. Eeltoodud põhjustel jätab kohus V. Petrovi kaebuse MTA
  52. mai
  53. a maksuotsuse nr 12.2-3/021191-4 tühistamiseks rahuldamata. 10 3-15-1864 32.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevas asjas ei ole vastustaja kohtule kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.