3-14-259/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, Einar Vene

1. november 2015, Tartu 3-14-259 Haldusasi Soome Hirsniku Talu FIE kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA)
2. detsembri
3. a otsuse nr 12-6/1051 osaliseks tühistamiseks ning
4. veebruari
5. a vaideotsuse nr 12-4/66 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Halduskohtu
6. novembri
7. a otsus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Soome Hirsniku Talu FIE Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Asja läbivaatamine Menetlusosalised RESOLUTSIOON
8. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
9. novembri
10. a otsus muutmata.
11. Mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Soome Hirsniku Talu FIE kasuks välja menetluskulu 890 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
12. detsember
13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA)
15. detsembri
16. a otsusega nr 126/1051 rahuldati Soome Hirsniku Talu FIE taotlus ühtse pindalatoetuse määramiseks osaliselt ja määrati taotlejale toetust kokku 8634 eurot. Otsuse kohaselt on taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus 13,4 hektarit. Vastavalt põllumajandusministri
17. veebruari
18. a määrusega nr 10 kehtestatud „Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne üleminekutoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra ning toetusõiguse üleandmisest teavitamise korra“ (edaspidi määrus nr 10) § 8 lg-le 3 vähendati toetust pindala erinevuse kahekordses ulatuses.
19. Pärast seda, kui Soome Hirsniku Talu FIE vaie jäeti PRIA
20. veebruari
21. a vaideotsusega nr 12-4/66 rahuldamata, esitas Soome Hirsniku Talu FIE kaebuse, milles palus eelnimetatud haldusaktid tühistada. Kaebuse kohaselt oli kaebaja taotlenud toetust ka 13,4 ha suurusele põllule nr 20, mis asub Eesti Vabariigile kuuluval kinnistul. PRIA on leidnud, et kaebajal puudus selle põllu kasutusõigus, kuid tegelikult on kaebaja seda põldu faktiliselt kasutanud ning
22. juulil 2013 oli sõlmitud selle põllu osas maa rendileping.
23. Tartu Halduskohtu
24. novembri
25. a otsusega rahuldati kaebus, tühistati vaidlustatud haldusaktid ja tehti PRIA-le ettekirjutus taotluse uueks lahendamiseks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad. 3.
26. Euroopa Liidu Ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 14 lg 2 p 3 järgi on ühtse pindalatoetuse saamise õigus isikul, kes põllumajandusmaad taotluse esitamise aasta
27. juuni seisuga kasutab. PRIA on seisukohal, et vaidlusaluse põllu nr 20 õiguspärane kasutamine algas alles
28. juulil 2013, st pärast riigivara rendilepingu sõlmimist ja
29. juuni
30. a seisuga ei olnud kaebajal selle põllu kasutamine võimalik. Kohus leidis, et PRIA ei ole välja selgitanud, kes
31. juuni
32. a seisuga vaidlusalust maad tegelikult kasutas. Kuna taotluse selle maa suhtes esitas peale kaebaja ka Ülo Puusta Kivi Talu FIE, on vastustaja lugenud maa kasutajaks tema kui isiku, kellele varasemalt selle maa eest toetust on makstud, ning jätnud välja selgitamata, kes tegelikult maad kasutas. 3.
33. On usutav, et kui kaebaja ja Ü. Puusta said
34. juunil 2013 sellele maale toimunud avaliku kirjaliku enampakkumise koondprotokollist teada, et kõrgeima pakkumise selle põllu rendile saamiseks tegi kaebaja, asus kaebaja
35. juuni
36. a seisuga teostama põllumajanduslikke töid, et viia põllumaa heasse põllumajanduslikku seisukorda. Samuti on usutav, et
37. juunil 2013 täiendas kaebaja oma PRIA-le esitatud taotlust selle põllu osas just sellepärast, et ta osutus selle maa osas enampakkumise võitjaks, mille järgselt asus ta ka maad kasutama. 3.
38. See, et Ü. Puustal oli kuni enampakkumise tulemuste kinnitamiseni
39. juunil 2014 õigus riiki informeerida eelisõiguse kasutamisest riigivara senise rentnikuna, ei saa tõendada seda, et ta ka tegelikult
40. aastal seda rohttaimede all olevat maad kasutas, ammugi seda, et ta kasutas seda
41. juuni seisuga. Eluliselt usutav ei ole Ü. Puusta poolt maa kasutamine pärast seda, kui tema pakutud hind ei osutunud parimaks ja ta ei kasutanud eelisõiguse võimalust maa rendile võtmiseks V.H. poolt pakutud hinnaga. 3.
42. Seega on tõendamist leidnud, et riigimaad varasematel aastatel ajutise kasutamise lepingu alusel kasutanud isik esitas küll PRIA-le
43. aastal taotluse põllu nr 20 osas pindalatoetuse saamiseks, kuid ta ei saanud enampakkumisel pakutud hinna väiksuse tõttu sellele enam kasutusõigust pärast enampakkumise tulemuste teatavakstegemist Maa-Ameti
44. juuni
45. a kirjaga. Kaebajal tekkis
46. juunil 2013 õigus vaidlusaluse põllu kasutamiseks vaatamata sellele, et riigivara rendileping vormistati alles
47. juulil
48. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
49. PRIA esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta põhjendustel. 4.
50. Kohus on nõustunud kaebaja käsitlusega, mille kohaselt tuleb juhinduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 10 lg-s 1 sätestatust ning lugeda maakasutusleping sõlmituks ja maakasutusõigus tekkinuks
51. juunil 2013, mil selgus Maa-Ameti poolt läbiviidud enampakkumisel parima pakkumise tegija. Riigivara kasutusse andmisel ei ole võimalik lähtuda võlaõigusseadusest. Põhiseaduse (PS) §-st 114 sätestab, et riigivara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus. Seega kuulub kohaldamisele riigivaraseadus (RVS) ja keskkonnaministri
52. aprilli
53. a määrusega nr 14 kehtestatud „Keskkonnaministeeriumi valitsemisel oleva kinnisvara kasutamiseks andmise ja võõrandamise kord.“ See määrus eristab enampakkumise tulemuste 2 protokolli kandmist ja protokolli koopia edastamist pakkumuse teinud isikutele ning enampakkumise tulemuste kinnitamist. Seega on kehtivas õiguses selgelt eristatud avaliku enampakkumise tulemuste teatavaks tegemine ja avaliku enampakkumise tulemuste kinnitamine. VÕS § 10 lg 1 ei ole asjas kohaldatav. 4.
54. Tulenevalt VÕS § 11 lg-st 4 ning RVS § 24 lg-st 1 tuleb vaidlusaluse maa osas leping sõlmituks ja õiguslik alus maa kasutamiseks tekkinuks
55. juulil 2013, mil sõlmiti leping vaidlusaluse kinnisasja kasutamiseks. 4.
56. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et toetuse saamise õigust ei ole põllumajandusmaa suhtes, mille osas ei ole tõendatud kasutusõiguse olemasolu. 4.
57. Olukorras, kus PRIA tuvastas, et nõuetekohases vormis maa kasutusleping puudus nii kaebajal kui Ülo Puusta Kivi talu FIE-l, ei pidanudki PRIA asuma välja selgitama, kas ja kui siis kes vaidlusalust maad
58. a faktiliselt kasutas. 4.
59. Ekslik on kohtu seisukoht, et PRIA lähtus sellest, kes oli senine maa kasutaja. Senisele maakasutajale Ülo Puusta Kivi talu FIE-le toetust ei määratud. 4.
60. Tõendamata on kaebaja väide, et ta kasutas maad
61. juuni
62. a seisuga. Kohus on tuginenud V.H. poolt kohtuistungil antud seletusele, mis ei saa asendada tõendeid. Kaebaja on öelnud, et ta äestas maad, et heintaimed saaks paremini kasvada, kuid kohus ei ole hinnanud, kui tõenäoliseks saab pidada, et heintaimi äestatakse
63. juuni ja
64. juuni vahel. Äestamist teostatakse reeglina varakevadel. Juunis on hein juba nii kõrge, et äestamine tõmbab taimed pigem mullast välja või lihtsalt maadligi, mitte ei soodusta heintaimede kasvu. 4.
65. Kohus oleks pidanud vastavalt kaebaja esindaja taotlusele võtma tõendina haldusasja juurde väljavõtte kaebaja põlluraamatust ja kuulama tunnistajana üle M.H. .
66. Soome Hirsniku talu FIE vastuses apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
67. PRIA poolt viidatud riigivaraseadusest ega keskkonnaministri määrusest ei nähtu, kuidas ja millal loetakse tekkinuks maa kasutamise õiguslik alus. Enampakkumise tulemuste kinnitamine tähendab vaid kontrolli senise menetluse seaduslikkuse üle. 5.
68. Enampakkumise tulemuste teatavakstegemise ja kinnitamise eristamine ei oma lepinguliste suhete tekkemomendi seisukohalt sisulist tähendust, kuna tulemuste teatavaks tegemisel on enampakkumise võitjal (antud juhul kaebajal
69. juunist 2013) VÕS § 10 lg-st 1 tulenevalt tekkinud maa kasutamise õigus, st leping maa kasutusse andjaga loetakse sõlmituks. 5.
70. PRIA poolt viidatud kohtulahendite asjaolud ei ole käesoleva asja tehioludega sarnased. 5.
71. Ümber ei ole lükatud fakti, et kaebaja kasutas põllumaad faktiliselt
72. juuni
73. a seisuga. 5.
74. Enne niitmist toimuva põllumaa äestamise eesmärk on kulu lahtikiskumine ja metssigade ning muttide poolt tekitatud mullakuhilate tasandamine. Ilma tasandamiseta ei ole niidutehnikaga võimalik uut heina niita. 5.
75. PRIA ei olnud kaebajat informeerinud, et vaatamata enampakkumise võitmisele ei tohi ta maad toetustaotluses näidata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
76. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
77. Vaidlus asjas taandub sellele, kas kaebajat saab lugeda
78. a
79. juuni seisuga vaidlusaluse põllu nr 20 kasutajaks või mitte. Nimelt sätestas vaidlustatud haldusaktide andmise ajal ELÜPS § 14 lg 2 p 3, et ühtset pindalatoetust võib taotleda põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta
80. juunil. 3 PRIA on seadnud vaidlusaluse põllumaa kasutamise kaebaja poolt kahtluse alla seetõttu, et rendilepingu selle maa kasutamiseks sõlmis kaebaja alles
81. juulil 2013, st pärast eelviidatud sättes sätestatud tähtpäeva. Kaebaja omakorda tugineb eeskätt sellele, et enampakkumine selle põllumaa rendileandmiseks toimus
82. juunil 2013 ja selle tulemused kinnitati keskkonnaministri käskkirjaga
83. juunil
84. Kaebaja on kinnitanud, et enampakkumise tulemustest teada saades (st saades teada, et tema on enampakkumise võitja) asus ta maad kasutama – äestas maa, seejärel niitis ja pani heina rullidesse (tl 88). Enne toetustaotluste täiendamise tähtaja lõppemist
85. juunil 2013 täiendas kaebaja toetustaotlust ka vaidlusaluse maa osas (tl 87p).
86. Mainitud ELÜPS § 14 lg 2 p 3 seadis toetuse saamise õiguse tingimuseks selle, et maad peab taotleja taotluse esitamise aasta
87. juuni seisuga kasutama. See säte ei nõua selgesõnaliselt, et kasutamine peab toimuma mingil kindlal õiguslikul alusel. Samasugune on regulatsioon hetkel kehtiva ELÜPS § 13 lg-s
88. Seega võiks iseenesest tõesti väita, nagu on leidnud kaebaja, et oluline on vaid maa faktiline kasutamine
89. juuni seisuga. Kuid määruse nr 10 § 5 lg 1 p 2 järgi tuleb toetustaotlusele kanda andmed põllumajandusmaa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada. See regulatsioon viitab siiski selgelt, et maa kasutamiseks peab olema õiguslik alus. Ka viidatud sätete süstemaatiline ning teleoloogiline tõlgendus viib sellele järeldusele, sest kui toetuse saamine oleks seatud sõltuvusse vaid ja üksnes maa faktilisest kasutamisest, siis oleks selle fakti tuvastamine tihti väga keeruline, avaks ulatusliku võimaluse kuritarvitusteks ning tekitaks hulgaliselt muid probleeme.
90. Seega nõustub ringkonnakohus PRIA-ga, et toetuse saamiseks peab maa kasutamine toimuma õiguslikul alusel. Kuid ringkonnakohus ei nõustu PRIA poolt eeltoodud regulatsioonile antud jäiga tõlgendusega – et vormikohane õiguslik alus peab olema olemas vastava aasta
91. juuniks ning selle puudumine välistab igal juhul toetuse määramise. Selline tõlgendus võib viia ning käesolevas asjas viikski ebamõistlikule tulemusele. Käesolevas asjas kuulutati enampakkumine vaidlusalusele maale välja juba
92. a märtsis. Enampakkumine toimus
93. juunil (tl 87p) ning kaebajat teavitati enampakkumise tulemustest, st sellest, et ta on osutunud enampakkumise võitjaks,
94. juunil 2013 (tl 55p). Enampakkumise tulemused kinnitati keskkonnaministri käskkirjaga
95. juunil 2013 (tl 67) ning rendileping vaidlusaluse maa osas vormistati kaebajaga
96. juulil 2013 (tl 25-27p). Sealjuures kinnitab kaebaja, et ta asus pärast enampakkumise tulemustest teadasaamist maad kasutama (tl 88) ning on esitanud selle tõendamiseks ka väljavõtte oma põlluraamatust (tl 59). Kujunenud olukorda arvestades leiab ringkonnakohus, et võimalik ja mõistlik on tõlgendada ELÜPS vr § 14 lg 2 p-i 3 ning määruse nr 10 § 5 lg 1 p-i 2 selliselt, et juhul, kui maa faktiline kasutus on jooksva aasta
97. juuni seisuga alanud ning õiguslik alus selle maa kasutuseks vormistatakse enne toetuse määramise kohta otsuse tegemist, on isik täitnud ELÜPS vr § 14 lg 2 p-s 3 sätestatud eelduse, et taotleja peab maad kasutama taotluse esitamise aasta
98. juunil. Vastupidine lähenemine viiks ebamõistliku ning tõenäoliselt ka võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuva olukorrani, kuna see, kas isik saab toetust või mitte, jääb sõltuma sellest, kas riik viib maa enampakkumise läbi mõistliku ajavaruga enne
99. juunit ning jõuab enne seda vormistada lepingu isikuga maa kasutamiseks. Sellises olukorras jääksid riigi puudulikust haldusvõimekusest tulenevad negatiivsed tagajärjed isiku kanda. Lisaks jääksid põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda isikud, kes alustavad küll maa faktilist kasutamist ühel ajal, lähtudes sellest, et nad on enampakkumise võitjad, kuid ühe isiku puhul jõutakse enne
100. juunit maa kasutamiseks vajaliku lepingu vormistamiseni, kuid teise puhul mitte.
101. PRIA on apellatsioonimenetluses seadnud jätkuvalt kahtluse alla selle, kas kaebaja kasutas faktiliselt maad
102. juuni
103. a seisuga. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus siiski veenvalt 4 põhjendanud, miks ta selle asjaolu tõendatuks loeb. Seda kinnitavad kaebaja ütlused nii kaebuses (tl 3p) kui kohtuistungil (tl 87p-88) ning samuti väljavõte kaebaja põlluraamatust (tl 59). See, et kaebaja selgitusi ei vormistatud menetlusosalise vande all antud seletusena vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dele 267-271, ei anna alust nende selgituste kõrvalejätmiseks. Halduskohus hindas kaebaja ütlused eluliselt usutavaks, neid ütlusi kinnitas ka kaebaja põlluraamat ning teisalt polnud PRIA esitanud tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist. Sellises olukorras ei anna kaebaja selgituste vormistamine vande all antud seletusena vaidlusaluse küsimuse tõendamisele enam juurde märkimisväärset kvaliteeti. See, et kohus ei kuulanud tunnistajatena üle kaebaja poolt nimetatud isikuid, ei ole samuti kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kui halduskohus luges piisavalt tõendatuks selle, et kaebaja kasutas maad faktiliselt
104. juuni
105. a seisuga, siis on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas see, kui kohus ei hakka selles küsimuses täiendavaid tõendeid koguma, st tunnistajaid üle kuulama. Lisaks on küsitav sellele väidetavale menetlusveale tuginemine PRIA poolt, kuivõrd taotluse tunnistajate ülekuulamiseks oli esitanud kaebaja, mitte PRIA.
106. Enne
107. juunit 2013 toimunud äestamise elulise usutavuse osas on kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et suvise äestamise eesmärk ei olnudki maapinna kobestamine, vaid kulu eemaldamine ja loomade tekitatud mullahunnikute tasandamine. Ringkonnakohus ei näe alust sellise põllumajandusvõtte täielikuks välistamiseks. Lisaks märgib kohus siiski, et olukorras, kus tegemist on heinamaaga, mille kasutamiseks avaneb võimalus
108. juunil ja kus järgmiseks tööks on heina niitmine
109. juulil (vt tl 59), siis ei saagi eeldada, et juunikuus toimuvad heinamaal tingimata veel mingid suuremahulised tööd. Sellest hoolimata saab seda, kui heinamaa kasutaja ootab heina niitmisküpseks saamist, lugeda põllumajandusmaa kasutamiseks ELÜPS vr § 14 lg 2 p 3 mõttes. Põllumajandusmaa kasutamine ei pea tähendama seda, et sellel maal peaks igapäevaselt toimuma mingisugune aktiivne tegevus. On ilmne, et sõltuvalt maa kasutamise otstarbest ja sellel kasvavatest taimedest esineb pikema- või lühiajalisemaid perioode, kus otseselt mingeid aktiivseid töid sellel maal tegema ei pea, kuna oodatakse näiteks taimede või viljade niitmis- või koristusküpseks saamist. Kuid ka selline ootamine tuleb lugeda maa kasutamiseks.
110. Kaebaja on muuhulgas tuginenud ka VÕS § 10 lg-le 1, mille kohaselt loetakse enampakkumisel leping sõlmituks parimale pakkumisele nõustumise andmisega. Kaebaja leiab, et sellest sättest tulenevalt sõlmiti leping temaga
111. juunil 2013, mil selgus, et enampakkumise käigus tegi parima pakkumuse kaebaja. Selle lähenemisega ringkonnakohus siiski ei nõustu. Riigimaa enampakkumisel rendile andmine on nn kaheastmeline protsess, kus kõigepealt viiakse läbi haldusmenetlus, mis lõppeb avalikõigusliku otsustusega selle kohta, kes on tulnud enampakkumise võitjaks. Seejärel sõlmitakse selle isikuga eraõiguslik leping (vrd Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu määruseid haldusasjades 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01). Käesoleval juhul on PRIA põhjendatult viidanud riigivaraseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide regulatsioonidele, milles on kehtestatud kindel kord enampakkumise läbiviimiseks ja selle tulemuste vormistamiseks keskkonnaministri käskkirjaga. Sellest avalik-õiguslikust menetluskorrast ei ole võimalik VÕS § 10 lg 1 abil mööda minna, sest vastasel juhul muutuks see menetluskord sisutuks. See, et käesolevas asjas ei ole võimalik VÕS § 10 lg-le 1 tugineda, ei tähenda aga kaebuse rahuldamata jätmist. Nagu eelnevalt märgitud, on võimalik ELÜPS-i sätteid tõlgendada selliselt, et see viib ikkagi kaebuse rahuldamiseni. 5
112. PRIA poolt viidatud Riigikohtu praktika ei tingi asjas teistsuguse lahenduse tegemist, sest viidatud lahendis (RKHKo 3-3-1-66-09) oli tegemist hoopis teistsuguste tehioludega ning asjas lahendatud põhiküsimus ja kohaldatud õiguslik regulatsioon olid teistsugused. Selles lahendis öeldud seisukohad ei välista kuidagi käesolevas otsuses toodud ringkonnakohtu seisukohti. Mis puudutab varasemat PRIA poolt viidatud haldus- ja ringkonnakohtu praktikat, siis märgib ringkonnakohus, et teises asjas sama või alama astme tehtud varasemad kohtulahendid ei ole asja lahendamisel kohtule siduvad.
113. PRIA poolt apellatsioonkaebuses väljatoodu, et samuti sellele maale pretendeerinud ja seda maad varasemalt kasutanud isikule toetust ei määratud, ei oma eeltoodut arvestades tähtsust.
114. Eeltoodut arvestades jääb PRIA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude (890 eurot) väljamõistmist. See taotlus kuulub halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel rahuldamisele. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 6 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt