TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-14-51487 Otsuse kuupäev 17. november 2015 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Kalle Kulboki kaebus Politsei- ja Piirivalv

§ 470

lg 6, mille järgi koostatakse taolise teate alusel vastava sõiduki kinnipidamise protokoll ning sõiduk arestitakse

§ 142lõikes 9 sätestatud alustel kaheks kuuks.

Kui nimetatud tähtaja jooksul välisriik vara väljaandmise taotlust ei esita, siis vabastatakse sõiduk aresti alt.

§ 142

lg 2 näeb ette, et sõiduki võib arestida prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel. Seega nähtub riigisisesest õigusest, et sõiduki arestimiseks kohtule taotluse esitamise otsustab prokuratuur ja selle taotluse esitamine prokuratuuri poolt või rahuldamine kohtuniku poolt ei ole kohustuslik.

1. Seoses sõiduauto omanikuga märgib vastustaja, et kuivõrd sõiduauto läks omaniku valdusest välja tema tahte kohaselt, on võimalik ka selle heauskne omandamine, mistõttu sai K. Kulbok
2. aprillil 2011 sõiduauto omanikuks.

§ 142

lõike 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine. Kuivõrd Schengeni konventsioon näeb ette meetmete võtmise siseriiklikust õigusest lähtuvalt, siis ei ole konventsiooni rikkumisega tegemist juhul, kui rahvusvahelises tagaotsimises olevat sõidukit ei arestita, sest riigisisene õigus seda konkreetsetel asjaoludel ei võimalda.

1. Kõnealuse sõiduki tabamisest informeeriti Soomet jaanuaris
2. Alles
3. mail 2011 saabus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Riigiprokuratuuri kaudu Soome Vabariigi Ida-Uusimaa politsei õigusabitaotlus, milles taotletakse vaidlusaluse sõiduauto Volkswagen Passati väljaandmist.

§ 470

lõikest 6 tulenevalt arestitakse sõiduk kaheks kuuks ning kui nimetatud tähtaja jooksul ei esita välisriik vara väljaandmise taotlust, vabastatakse sõiduk aresti alt. Järelikult jaanuaris 2011 sõiduki kinnipidamine ja arestimine ei oleks takistanud müüjal kaebajale sõiduki müüki

1. aprillil
2. Seega puudub põhjuslik seos kaebajale väidetavalt tekkinud kahju ning PPA tegevuse või tegevusetuse vahel. Samuti on PPA seisukohal, et kaebajale ei ole kahju tekkinud. Kohtu seisukoht
3. Kaebuse kohaselt koosneb vastustaja õigusvastase tegevusetusega K. Kulbokile põhjustatud varaline kahju sõiduki müügihinnast, müügieelse tehnilise ülevaatuse tasust, sundkindlustusmaksest ja asendussõiduki remondikulust. Lisaks on alandatud kaebaja au ja väärikust.
4. Vastustajale etteheidetav tegevusetus seisneb selles, et PPA
5. jaanuaril 2011, pärast Maanteeametilt info saamist selle kohta, et hiljem kaebajale müüdud sõiduki kohta on Schengeni Infosüsteemis märge „kadunud, varastatud või ebaseaduslikult omastatud“, ei asunud tegema toiminguid sõiduki arestimiseks.
6. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohtupraktikas on tunnustatud, et sellest sättest tuleneb ühtlasi ka põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel. Sama paragrahvi teise lõike järgi tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kohus mõistab toodud sätet selliselt, et tegevusetusega põhjustatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda juhul, kui haldusorganil oli õigusnormist tulenevalt kohustus toimingu sooritamiseks ja norm oli samaaegselt kaitsenorm isiku õiguste suhtes, kusjuures normi eesmärgiks oli isikule tekkinud kahju ärahoidmine. Seejuures saab kahju hüvitamist nõuda ainult juhul, kui toimingu sooritamine isiku õigusi vahetult rikub, s.t isikul oleks õigus nõuda toimingu tegemist. 4
7. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 470 lg-st 6 Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) kaudu esitatud taotluse või Schengeni infosüsteemis oleva teate alusel tagaotsitava sõiduki kinnipidamisel koostatakse sõiduki kinnipidamise protokoll. Sõiduk arestitakse

§ 142lg-s 9 sätestatud alustel kaheks kuuks.

Kui nimetatud tähtaja jooksul ei esita välisriik vara väljaandmise taotlust, vabastatakse sõiduk aresti alt.

2011. aasta jaanuaris kehtinud redaktsioonis sätestas § 142 lg 9, et sõiduki võib arestida prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kusjuures sõiduki arestimiseks esitab prokuratuur arestimismääruse autoregistrile. Vara arestimise eesmärgina nimetab

§ 142

lg 1 tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamise.

§ 470

lg 6 ega kriminaalmenetluse seadustiku muu säte ei näe ette, et vara välisriigile väljaandmisega seotud arestimisel oleks

142 lg-s 1 sätestatust erinev eesmärk. Eelkõige ei tulene kriminaalmenetluse seadustiku 2011. aasta jaanuaris kehtinud ega käesoleval ajal kehtivast redaktsioonist, et vara arestimise eesmärk oleks muu hulgas eraõiguslike tehingute käibekindluse tagamine. Arvestades, et seadusandja on pidanud vajalikuks vahetult seaduses sätestada need eesmärgid, mida kriminaalmenetluse toiminguga taotletakse, tuleb

§142

lg-s 1 tsiviilkäibe kaitse eesmärgi nimetamata jätmist pidada seadusandja teadlikuks valikuks. Seetõttu on kohus seisukohal, et kuigi PPA-l võis vastava info saamisel olla kohustus asuda teostama toiminguid tagamaks sõiduki väljaandmine välisriigile, ei olnud K. Kulbok isikuks, kelle õiguste ja huvide kaitseks PPA-l selline kohustus oli.

§ 470

lg 6 koostoimes

§ 142lgga 9 ei ole K.

Kulboki suhtes kaitsenormiks. Vastavalt ei olnud K. Kulbokil

1. aasta jaanuaris õigust nõuda, et PPA asuks sõiduki arestimise toiminguid teostama. Seega ei ole alust pidada PPA võimalikku õigusvastast tegevusetust, isegi, kui see aitas kaasa võimalusele sõiduk kaebajale võõrandada, sõiduki omandamisest tingitud kahjulike tagajärgede õiguslikuks põhjuseks. Vastavalt puudub PPA-l kohustus K. Kulbokile tekkinud kahju hüvitamiseks.
2. Kohus märgib täiendavalt, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge ka see, kas PPA tegevusetus sõiduki arestimise ettevalmistamisel on üldse soodustanud kaebuses väidetud kahjulikke tagajärgede saabumist. Nimelt juhul, kui
3. aasta aprillis sai kaebaja sõiduki müügilepingu alusel ühes sõiduki valduse saamisega ka sõiduki omanikuks vastavalt AÕS § 95 lg-le 1, nagu pidas võimalikuks maakohus ja ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-11-10163 Soome Vabariigi õigusabitaotluse lahendamisel, ja kaebaja on müügilepingust taganemise kaudu ise loobunud sõiduki omandiõigusest, pole üldse alust seostada sõiduki omandi kaotamisest tingitud kahju vastustaja tegevusetusega. Selles olukorras on kaebaja müügilepingust taganemise avalduse tegemisega ise võtnud tehingu tagasitäitmise ebaõnnestumise riski. Samuti ei ole selge, kas sõiduki kasutamise takistamine seoses kriminaalasja nr 11260101501 menetlemisega oli põhjendatud ja vajalik, kui seda Soome Vabariigile välja ei antud, mistõttu ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et vastustaja tegevusetus on soodustanud kaebuses nimetatud asenduskasutuse kulude tekkimist. Samuti ei ole selge, kas PPA toimingute tegemine sõiduki arestimiseks
4. aasta jaanuaris oleks takistanud sõiduki müümist kaebajale sama aasta aprillis, pidades silmas

§ 470lg 6 ls-tes 2 ja 3 sätestatud aresti kahekuulist tähtaega.

Samuti osutab kohus sellele, et PPA saanuks teha üksnes aresti ettevalmistavad toimingud, kuid arestimise sai vastavalt

§ 142lg 9 ls-le 1 otsustada kohus prokuratuuri taotlusel.

Kuna kohus on hiljem keeldunud Soome Vabariigi õigusabitaotluse alusel sõidukit Soome Vabariigile välja andmast, siis jääb vähemalt kahtlus, et sõltumata PPA tegevusest ei oleks sõidukit arestitud. PPA toimingud pärast sõiduki müümist kaebajale, s.o pärast

1. aprilli 2011 ei saanud aga müügilepingu sõlmimisele mõju avaldada, mistõttu puudub PPA hilisemal tegevusel seos kaebuses nimetatud kahjulike tagajärgedega. Kohus märgib, et kaebuses ei ole K. Kulbok väitnud endale 5 kahju tekitamist seoses kriminaalasjaga nr 11260101501, sõiduki kriminaalmenetluses asitõendina äravõtmise õigusvastasust või selle toimingu vaidlustamist kriminaalmenetluses. Juhul, kui kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et müügilepingu sõlmimisega ei saanud ta sõiduki omanikuks, siis ei saanud sõiduki asitõendina äravõtmine tema õigusi ka rikkuda.
2. Haldusmenetluses asjakohaste vastuste ja analüüsi viibimise tõttu sellise mittevaralise kahju tekkimist, mille hüvitamiseks oleks õigustatud raha hüvitis, ei pea kohus kaebuse asjaoludel võimalikuks. Asjast ei nähtu sedavõrd erakordseid asjaolusid PPA haldusmenetluses, millest lubaksid jaatada kaeba isikuõiguste riivet, mille intensiivsus ulatuks inimväärikuse alandamiseni. Kohtu hinnangul ei saanud kaebuse asjaoludel kaebajale tekkida RVastS § 9 lg 1 kohaselt rahas hüvitatavat mittevaralist kahju.
4. novembri 2014 määruses on kohus selgitanud, et juhul, kui kaebaja soovib nõuda kahju hüvitamist ka Siseministeeriumilt, tuleb kohtule esitada sellekohane selge tahteavaldus. Hilisemas menetluses ei ole kaebaja sellekohast selget tahteavaldust esitanud, kuid on erinevates menetlusdokumentides selgitanud, et vastav nõue sisaldus juba algses kaebuses ja ta peab jätkuvalt Siseministeeriumi vastutavaks talle kahju tekitamise eest põhjusel, et Siseministeerium ei ole tema kahju hüvitamise taotlust haldusmenetluses õiguspäraselt lahendanud, on jätnud selle edastamata kahju hüvitamiseks kohustatud haldusorganile ning andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses esitanud kaebuse kvaliteediga nõuet Siseministeeriumi vastu. Käesolevaks ajaks kujunenud olukorras ei pea kohus põhjendatuks suunata kaebajat sellist nõuet esitama.
5. augusti 2015 määruses käesolevas asjas on ringkonnakohus sedastanud, et K. Kulbokile oli Maanteeameti
6. mai 2011 vastuses esitatud piisavalt infot selleks, et kaebaja saanuks Maanteeametile tähtaegselt nõuetekohase kahju hüvitamise taotluse esitada. Vastavalt, Siseministeeriumi haldusmenetluses hiljem antud selgitused ei õigusta Maanteeameti vastu kahju hüvitamise nõude esitamata jätmist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kohus leiab, et olukorras, kus kahju hüvitamise taotluse teisele haldusorganile edastamata jätmine ja ekslike selgituste andmine kaebajale ei ole mõjuvaks põhjuseks Maanteeameti vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, on ilmne, et samadel asjaoludel Siseministeeriumi vastu kahju hüvitamise kaebusel puuduvad eduväljavaated. Sellise kaebuse esitamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki ja kohus peaks otsustama kaebuse tagamise vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le
7. Kaebaja suunamine sellise nõude esitamisele ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega.
9. mail 2015 esitatud menetlusdokumendis on kaebaja esitanud taotluse kaebuse täiendamiseks nõudega tuvastada Siseministeeriumile esitatud kahjunõude menetlemise õigusvastasus. Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et Siseministeeriumi vastu suunatud kahju hüvitamise nõue oleks ilmselgelt perspektiivitu, siis tulenevalt HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangust puudub K. Kulbokil kaebeõigus Siseministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks halduskohtumenetluses. Tuvastamiskaebust ei ole õigust esitada üksnes eesmärgil veenduda haldusorgani tegevuse õigusvastasuses, kui see kaebaja õiguste kaitsele kaasa ei aita. Käesoleval juhul on kaebeõiguse puudumine ilmne, mistõttu ei ole vajalik kaebeõiguse täiendav selgitamine asja sisulisel lahendamisel ja kohus peab põhjendatuks tagastada tuvastamisnõue vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le
12. oktoobril 2015 esitas PPA kohtule kolm SIS teadet, millest nähtub vaidlusaluse sõidukiga seonduv suhtlus Soome Vabariigi pädeva asutusega. Vastustaja on taotlenud nende tõendite osas menetluse kinniseks kuulutamist, kuna tegemist on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega AvTS 35 lg 1 p-de 3 ja 12 järgi ning teabe edastamine kaebajale võib kahjustada Eesti Vabariigi välissuhtlust. Kohus ei pea vastustaja taotlust põhjendatuks. Vastavalt HKMS § 77 lg-le 1 menetluse kinniseks kuulutamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 37–
13. TsMS § 38 lg 1 p 1 järgi 6 kuulutab kohus menetluse kinniseks riigi julgeoleku või avaliku korra tagamiseks, eelkõige riigisaladuse või salastatud välisteabe hoidmiseks või asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et vastustaja oleks otsustanud tunnistada need asutusesiseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Samuti ei nähtu PPA menetlusdokumendist, et tegemist oleks salastatud välisteavet või riigisaladust sisaldavate tõenditega. Kohus ei näe ka sisulist vajadust nende tõendite osas menetlus kinniseks kuulutada, kuna neist nähtuvad isikuandmed on kaebajale kriminaalasja nr 11260101501 menetluses teatavaks saanud. SIS süsteemi kaudu edastatav teave ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud. Ka kohtumenetluses esitatud tõendid ei ole avalik teave, kuna isikute ring, kellel on õigus kohtutoimikuga tutvuda, on HKMS § 89 kohaselt piiratud. PPA taotlus kolme SIS teate osas kohtumenetluse kinniseks kuulutamiseks jääb rahuldamata. Vastavalt ei tee kohus toiminguid kaebaja
14. oktoobri 2015 e-kirjas osutatud võrguaadressil asuva videofaili tõendina kogumiseks, kuna asjaolu, mida kaebaja tõendada soovib ei vaja tõendamist. Kaebaja teadmine vaidlusaluse sõiduki eelmiste omanike isikust, kui ka sõiduki Soome Vabariigi poolt tagaotsitavana märkimise asjaoludest nähtub juba Tartu Ringkonnakohtu
15. veebruari 2012 määrusest kriminaalasjas nr 1-1-
17. Kohus jätab tähelepanuta kaebuses esitatud nõuded võtta seisukoht vastustaja haldusmenetluse korraldamise, konkreetsete toimingute tegemise viisi, aja ja koha või toimingute tegemata jätmise kohta, mis ei puuduta kaebuse eset ega ole vajalikud halduskohtumenetluses esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks. Olukorras, kus kohtu seisukoht nendes küsimustes ei mõjuta kaebuse lahendamist, puudub kohtul õigus haldusorgani tegevuse õiguspärasuse kohta seisukoha esitamiseks.
18. Kaebus jääb rahuldamata.
19. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 7