) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 3 Kostja peamine vastuväide on see, et nõue on aegunud. Selle kontrollimiseks tuleb esmalt selgeks teha, millisest lepingust nõue tuleneb. Hageja on nõude esitanud 23.03.2009 sõlmitud lepingu nr XXX alusel. Nõude täpsustuses on hageja aga võtnud aluseks lepingu nr XXX ning arvestanud täpsustatud põhinõude summaks nimetatud lepingust tuleneva põhivõlgnevuse (maha on arvestatud kostja poolt tasutud summad). Samuti on hageja arvestanud ka intressi 2008.a lepingu järgi perioodi 15.05.2008-03.11.2008 eest (krediidi tagastamise esimesest maksegraafikujärgsest maksest kuni lepingu nr XXX kokkuleppe nr 1 sõlmimiseni); viivist on arvestatud alates 2008.a lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega on nõude täpsustuses hageja asunud tuginema teisele lepingule, kui hagiavalduses. Selliselt on hageja muutnud hagi alust. TsMS § 376 lg 1 sätestab: „pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet“. Kostja ei ole hagi aluse muutmisele vastuväiteid esitanud. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas menetluses kajastatud lepingutest tuleneb ainus kehtiv võlasuhe viimasest, 2009.a sõlmitud lepingust. Nimelt on 2008.a lepingus märgitud, et krediidisummast 38 401,89 krooni tasaarvestatakse 2007.a lepingust tulenevate nõuetega ning 2009.a lepingus on märgitud, et krediidisumma tasaarvestatakse 2008.a lepingust tulenevate nõuetega.
Lepingu nr XXX alusel tekkinud võlasuhe on seega lõppenud, kuna sellest lepingust tulenevad nõuded on tasaarvestatud lepingu nr XXX alusel antud krediidiga. Seetõttu puudub alus lepingu nr XXX alusel nõude esitamiseks või sellise nõude rahuldamiseks. Lisaks juhib kohus hageja tähelepanu sellele, et BIGBANK AS on hagejale loovutanud lepingust nr XXX tulenevad nõuded, mitte muid nõudeid. Hagi jääb eeltoodust tulenevalt rahuldamata. Kuigi see ei mõjuta asja lahendust, selgitab kohus aegumisega seonduvalt täiendavalt siiski järgmist. 2008.a lepingus kokkulepitud tagasimaksed pidid muutuma maksegraafiku kohaselt sissenõutavaks perioodil 2008.a aprill-2010.a aprill, seega isegi kui 2008.a lepingust tuleneks kehtiv võlasuhe, oleks maksegraafikujärgsed osamaksed kõik olnud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks aegunud. Hageja on asunud seisukohale, et tema nõue muutus sissenõutavaks ülesütlemisest 28.12.2011, kuid 28.12.2011 on üles öeldud 2009.a leping, mitte 2008.a leping. Kui aga hageja nõude aluseks oleks 2009.a leping, siis oleks nõue ikkagi osaliselt aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 2009.a lepingu maksegraafiku kohaselt hakkasid osamaksed sissenõutavaks muutuma alates 2009.a oktoobrist. Ülesütlemisega 28.12.2011 muutus sissenõutavaks osa, mis graafiku järgi veel selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud ei olnud. Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksed ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud osa hakkavad aeguma erinevatel aegadel (Riigikohtu lahend 3-2-1-153-14, p 12). Enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osadele kohalduv TsÜS § 154 lg 1 sätestab: „korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks“. Seega 2009.a osamaksed aegusid 31.12.2012 kell 23.59, 2010.a osamaksed aegusid 31.12.2013 kell 23.59. 2011.a osamaksed ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud osa ei olnud aegunud, kuna hageja esitas 17.12.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mille esitamine TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 kohaselt peatab aegumise. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei käsitle kohus kostja ülejäänud vastuväiteid. 4 Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ning jätab menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud asjas on kostjale antud riigi õigusabi, peab kohus otstarbekaks määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast lahendi jõustumist ning päras seda, kui kostja esindaja on esitanud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramise taotluse. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.