Obsah (7)

§ 49§ 37§ 11§ 44§ 121§ 45§ 104

3-15-2117 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 01.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2117 Haldusasi A.R. kaebus Viimsi Vallavalitsuse 05.05.

§ 49mõttes.

Kohtule nähtub, et kaebaja kaebus ei ole muutunud selgemaks ka soovi korral esitada täiendav nõue, ent kohus ei hakka kaebust käiguta jätma, kuivõrd kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et soovitud nõuete esitamine ei ole lubatav ning kaebus ei viiks soovitud eesmärgini.

1. Kuigi kaebaja on nimetanud, justkui oleks tema õigusi rikutud vaidemenetluses, ei ole ta vaideotsust vaidlustama asunud. Nagu võib aru saada, seostab kaebaja vaidemenetluses tekkinud ebaselgusi võimatusega läbi viia tema suhtes õiguspärast planeerimismenetlust. Kohus leiab, et kaebaja eksib. Isegi juhul, kui vaidemenetluses tehakse vigu, ei anna see alust väita, et kaebajat on võimalik seeläbi planeerimismenetlusest eemale tõrjuda. Kaebajale oli vaidemenetlus tagatud, talle anti võimalus esitada puuduste kõrvaldamiseks täpsustus subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. Kuigi Viimsi Vallavalitsus on vaide lahendi pealkirjastanud „vaide tagastamisena“, nähtub kohtule, et tegelikult on vaie sisuliselt lahendatud ja see jäi alusetu vaidena rahuldamata. Märgitu ei viita sellele, et kaebajat oleks 2 3-15-2117 soovitud vaidemenetlusest tõrjuda. Isegi kui see nii oleks, ka siis ei saa takistada kaebajal planeerimismenetluses esitada oma ettepanekuid. Nagu nähtub, on kaebaja teadlik planeerimismenetlusest ja mistahes vaideotsusega ei saaks kedagi takistada osalemast planeerimismenetluses. Kaebaja on teadlik DP avaliku arutelu läbiviimisest, mistõttu saab ta menetluses osaleda ning see ei ole sõltuv faktist, kas isik on esitanud samal ajal vaide ja kas see rahuldati või jäeti rahuldamata. Kohus leiab, et täiendavalt ei ole vaideotsuse vaidlustamine kaebajale vajalik ning kuna kaebaja seda ka ise ei nõua, siis puudub vajadus sellise nõude esitamiseks kaebajale soovitada. Samas märgib kohus, et käesolevalt saab lugeda, et kaebaja on vaidemenetluse läbinud.
2. Kohus tõlgendab järgnevalt kaebaja kaebuse eesmärki ja nõudeid ning kontrollib kaebuse lubatavust.
3. Esialgses kaebuses on kaebajal esitatud selge nõue tühistada korraldus või tunnistada selle õigusvastasust. Kuna tegemist on toiminguga, siis tühistamisnõuet kaebaja esitada ei saaks ja kaebus selles nõudes tuleb tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu.
4. Kaebaja tahe on vältida korralduse nr 697 alusel detailplaneeringu (DP) algatamist. Kaebaja on nimetanud veel, et tuvastada tuleks, et katastriüksuse 89001:021:0014 Kelvingi rannaalal maakasutuse sihtotstarve ei vasta maakatastris esitatud maakasutuse sihtotstarbele ja korraldus on õigusvastane.
5. Nii tühistamis- ja kohustamisnõude kui ka tuvastamisnõude esitamise eeltingimuseks on kaebuse esitaja õiguste rikkumine vaidlustatud haldusakti või toiminguga. Ainult sel juhul saab kaebuse esitajal olla põhjendatud huvi toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Detailplaneeringu menetluse käigus võib isik esitada ettepanekuid ja vastuväited planeeringu suhtes, vaidlustada planeeringut või pöörduda haldusakti andmisest hoidumise nõudega otse kohtusse (RVastS § 5).
6. Esmalt märgib kohus, et jääb seisukohale, et kaebuse esitajalt ei ole vaidemenetluse algatamisega ja läbimisega võetud õigust esitada planeerimismenetluses neidsamu ettepanekuid uuesti. Asjaolu, et avalikkusele ja kaebajale esitati korraldus nr 697, milles on väidetult faktivead, ei tähenda, et kaebaja või muu isik peaks jääma planeeringu menetlusest eemale. Isegi kui korralduses oleks valed faktiväited, ei saaks selline asjaolu takistada planeeringumenetluses osalemist kaebajal ega teistel isikutel. Planeeringumenetlus alles algab, st et planeeringu lähteülesanne kinnitatakse ning seda asutakse arutama. Kui isiku arvates on korralduses vead, siis saab iga isik menetluse kestel esitada oma ettepanekud ning seejärel saab omavalitsus talle planeeringumenetluses ka vastata; selline vastamine on osaks ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Vastus võimaldab arendada ettepaneku üle avalikku diskussiooni isikute ja huvigruppide jne ning omavalitsuse vahel. Ettepanekut saab kaitsta planeeringu avaliku arutelu käigus (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Seega on kaebajal võimalik ja vajalik osaleda huvi korral sellisel arutelul ja kaebaja peab arvestama, et planeeringu avalikku väljapanekut ei saa käsitada juba valminud planeeringulahenduse tutvustamisena avalikkusele. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, justkui planeeringulahendust enam muuta ei saakski. Ka siis, kui menetluse alguses esineks vaidlusaluses korralduses tõepoolest mingi oluline viga, on võimalik see menetlus käigus kõrvaldada. Avaliku väljapaneku käigus informeeritakse avalikkust planeeringust ning kaasatakse avalikkus planeeringu väljatöötamisse, väljapanekul esitletakse üksnes esialgset planeeringuprojekti, lõplik planeering valmib koostöös avalikkusega. Haldusorgan peab tagama, et huvitatud isikud saaksid planeerimismenetluses osaleda. Ka nn väidetult vigase korralduse alusel ei pruugi lõpptulemus olla vale, kuna planeeringu menetlemisel hakatakse 3 3-15-2117 selle realiseerimise võimalikkust alles kontrollima. Isegi kui kaebaja peab korraldust vigaseks, peab ta hoolt kandma, et ta teeb oma ettepanekud planeeringusse. Ettepanekute tegemise mõte seisneb eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Kui kaebaja esitab vallale ettepanekuid ja saab vastused, siis vastused ei ole haldusaktid. Lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes on detailplaneeringu kehtestamise otsus. Eelmärgitud põhjustel ei oleks kaebaja ega ka avaliku huvi rikkumine kaebaja poolt nimetatud põhjustel võimalik.
7. Ilmselgelt ei saaks vald teha otsuseid meelevaldselt ja korraldust tuli motiveerida ratsionaalsete argumentidega ehk seda põhjendada. Kohus nõustub kaebajaga, et planeeringu kehtestamise eelduseks on, et planeeringu koostamisel on kohalik omavalitsus taganud avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise. Selleks tuleb arvestada ka seniste ehitiste, piirangute ja teiste planeeringutega. Detailplaneeringuga viiakse üldjuhul ellu üldplaneeringuga kavandatu, kuid detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut.
8. Antud juhul võib kaebaja lisatud vaidemenetluse materjalidest järeldada, et kaebaja sooviks oleks rahaliste vahendite kasutamine muuks otstarbeks või kavandatud tegevust arendada muus asukohas. Kohus selgitab siinkohal, et kohaliku omavalitsuse pädevuses on otsustada raha kasutamine ja planeerimine ning otstarbekuse küsimustes kaebust esitada ei saaks. Kaebaja neid motiive kohtukaebuses enam ei korda, seega kohus neid täpsemalt ei käsitle.
9. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kohus on kaebajale juba selgitanud, et DP algatamise korraldus on toiming, seevastu kui detailplaneeringu algatamisest keeldumine on haldusakt. Kaebaja pole ilmselt mõistnud, et kui Viimsi vald andis välja korralduse nr 697, siis ei tule lähtuda selle pealkirjast „korraldus“, mis võib eksitavalt viia järelduseni, et tegemist on haldusaktiga, vaid tuleb tõdeda, et kohtupraktikas on DP algatamist peetud toiminguks. Seega on kaebaja endiselt eksitavalt märkinud kohtule, et ta soovib DP algatamise korralduse tühistamist. Tühistamisnõuet kohus arutada ei saa.
10. Kuna kaebaja ei ole enam kohtukaebuses arutlenud selle üle, mida antud kohas oleks tema meelest mõistlik teha ja kuhu tuleks planeerida kõlakoda, märgib kohus, et asjakohase kriteeriumina ruumilisel planeerimisel võetakse arvesse piirkonnas juba väljakujunenud olustik (kavandatav objekt peab ümbrusesse sobima jne). Mõistlik on eeldada, et planeeringu võib jätta vastu võtmata siis, kui see ei vasta seaduse nõuetele või planeeringu lähte-eesmärgile ja tingimustele või kui planeering ei ole saanud nõuetekohast kooskõlastust, on vastuolus kõrgema järgu planeeringuga, samuti muudel olulistel asjaoludel, nt et objektiivselt pole võimalik planeeringut ellu viia. Planeeringu vastu võtmata jätmine ei välista planeerimismenetluse jätkumist, kui tegemist on kõrvaldatava puudusega.
11. Kaebuse esitaja on füüsiline isik, kes on kaasatud DP menetlusse, ta on planeeritava ala naaberkinnistu omanik, kes on seisukohal, et planeeritava DP läbiviimine vähendab tema omandi väärtust ja DP algatamine peab arvestama planeeringuala tegeliku maakasutusega. Kaebaja leiab, et vastustaja on kohustatud tulenevalt PlanS § 4 lg 2 p 2 tagama planeeringu avalike huvide ja kaebaja huvide ja väärtustega. Ehitamine nähakse ette kõlakoja ja selle esise tantsupõranda rajamine üldmaa sihtotstarbega ranna-äärsele katastriüksusele. Kaebaja märgib, et Vabariigi Valitsuse määrusega nr 155 23.10.08 „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ sellist katastriüksuse sihtotstarvet ei nimeta. Samuti ei ole sihtotstarve „üldmaa“ vastavuses DP alale jäävate kinnistute katastriandmetega. Vastustaja on korralduses esitanud ehitusõiguse määramiseks ebaõige maakasutuse sihtotstarbe ja see eksitab avalikkust. 4 3-15-2117 Seega võib kaebajast aru saada nii, et ta vaidlustab toimingu põhjusel, et planeeringu lähteülesandes on valeandmed, mis puudutavad katastriüksuse sihtotstarvet. Kohtule ei nähtu, et Viimsi Vallavalitsus on kinnistute sihtotstarvet käsitlenud valesti ja et see looks juba eelduse, et planeering kujuneks õigusvastaseks. Üldplaneeringu koostamise algatab ja selle koostamist korraldab kohalik omavalitsus ja KOV-l on planeerimistegevuses, sh maakasutuse juhtotstarvete ning puhke- ja virgestusalade määramisel ulatuslik kaalutlusruum. Kaalumisel peab KOV arvestama nii avalikke huve, kui ka asjassepuutuvate isikute põhjendatud huve. Vaidlusaluses korralduses on viidatud kehtivatele planeeringutele. Üldplaneeringus märgitud maakasutuse juhtotstarve ei piira kuidagi võimalust kasutada kaebaja viidatud kinnistuid planeeritud eesmärkidel. Ka ei ole kaebaja selgelt märkinud, kuidas võiks antud küsimus tema õigusi rikkuda. Oletades, et kaebaja ei soovi enda kinnistu kõrvale või lähedusse puhkeotstarbelise kinnistu tekkimist, selgitab kohus, et kaebaja omandiõigus ei ole piiramatu õigus. Seetõttu ei saa kaebaja nõuda enda õiguste võimaliku riivamise korral, et kõrvalkinnistut ei asutaks kasutama varasemates planeeringutes seatud eesmärkidel ning kui seda tehakse, et see oleks õigusvastane. Vastustajal on kohustus avalikke ja erahuve edasises menetluses kaaluda. Planeeringu algatamisel on ennatlik väita, et kaebaja erahuvid jääksid kaitseta, kui need läbi arutatakse. Kaebaja peaks tegema planeeringu arutelul /menetluses sõnaselge ettepaneku, miks ta leiab, et kõrval asuvat kinnistut peaks kasutama muudmoodi ja nimetama selgelt põhjused, kuidas tema õigusi rikutakse. Alles seejärel saaks hakata valikul arutelul tegelikku probleemi lahkama. Kaebaja on aga kohtu arvates asunud kunstlikult konstrueerima probleemi, mis ei ole tulemuslik. Võimalikku vastuolu kohus üldplaneeringus fikseeritud juhtotstarbe ja kinnistu tegeliku kasutusotstarbe vahel ei näe. Kui üldplaneeringutes on maa-ala juhtotstarve üheselt mõistetavalt fikseeritud ning selle määramist on põhjendatud ning tegemist on kehtivate haldusaktidega, siis jääb ebaselgeks, miks nimetab kaebaja varasemaid planeeringuid aegunuteks. Kaebaja ei ole varasemaid planeeringuid vaidlustanud, seega on KOV-il igal juhul õigus üldplaneeringu juhtotstarvet arvestada, ta saab seda ka muuta. Kaebajal ei ole tekkinud õigustatud ootust, et kõrval asuvale maa-alale rajataks mingi muu funktsiooniga ehitis ning nõuda selliselt üldplaneeringus juhtotstarbe uut määramist, kui see oleks kaebaja eesmärgiks. Kuna üldplaneeringud on kehtivad, siis tuleb nad lugeda õiguspärasteks. Kaebajal tuleb nendega arvestada ja kaebaja ei saaks kuidagi keelata sellise DP algatamist, mis vastab kehtivatele üldplaneeringutele. Kui kinnistute maakatastrijärgseks sihtotstarbeks on sotsiaalmaa, siis ei ole vald seda asjaolu muutnud ega moonutanud. Vald on korralduses märkinud planeerimisseadusest tulenevalt olulised asjaolud, so et Viimsi valla mandriosa üldplaneeringus on kinnistud määratletud puhke-otstarbelise maana, millele vastab sotsiaalmaa sihtotstarbe alaliik üldkasutatav maa. Kohtule ei nähtu, et avalikkusele või kaebajale antakse mingit eksitavat teavet ning võib aru saada, et avalikkusele ja kaebajale ei saanud tulla üllatusena selle maa kasutusele võtmine. Kaebajal ei ole õigustatud ootust, et üldplaneeringust või muust planeeringust sinna ei hakata midagi rajama, s.o mida planeeringu juhtotstarve lubab ehitada. Selles mõttes on arusaamatu kaebaja väide, et kui valla üldplaneering on aegunud või muul põhjusel on esitatud ebaõigeid andmeid, siis ikkagi ei saa kaebajat ja avalikkust eksitada. Kohtule nähtub, et vaideotsuses on seda küsimust kaebajale juba piisavalt selgelt põhjendatud. Kaebaja ilmselt mõistab lähteülesandes märgitut ekslikult või on selliselt tekitanud kunstliku probleemi, et ta saaks esitada kaebuse toimingu vaidlustamiseks. Kohus leiab, et tekkinud ei ole sellist erandlikku olukorda, mis võiks kaebuse esitamist põhjendada ja toimingu vaidlustamise lubatavaks teha. Menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui 5 3-15-2117 menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Sellist olukorda tekkinud ei ole. Kuna kaebaja on lisanud veel ebaselgelt soovi esitada tuvastusnõue, ei oleks ka sellise nõude arutamine tulemuslik. Kaebaja ei ole märkinud, kas ta sooviks oleks esitada

§ 37

lg 6 märgitud nõue, so haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalikõiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks (tuvastamiskaebus). Kaebaja on soovinud esitada täiendavalt ebaselge tuvastusnõude, so tuvastada maakasutuse sihtotstarbe mittevastavus maakatastris esitatud maakasutuse sihtotstarvetele, ent kohus leiab, et kaebajal puudub selliseks eraldiseisvaks nõudeks põhjendatud huvi ning õiguslik vaidlus, mida saaks arutada ja mil sellise asjaolu tuvastamine oleks vajalik.

1. Kaebaja märgib, et kaebus on esitatud nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui ka nn populaarkaebusena. Avalik huvi ja avalikkuse osalemine DP väljapanekul ja arutelul ei ole kaebaja meelest tagatud, kui väljapanek ja arutelu põhinevad ebaseaduslikul korraldusel. Seega on kaebaja rõhutanud, et kaebus on esitatud kahel õiguslikul alusel, so lisaks oma subjektiivsete õiguste kaitsele on kaebus esitatud ka avalikes huvides. Kaebajast võib aru saada, et kaitstava avaliku huvina vaatleb ta õigust korraldusele ning menetlusele ning vastavat õigust on rikutud seeläbi, et korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata, sisaldades muuhulgas valeandmeid. Kuna kohus eelnevalt leidis, et valeandmeid ei ole esitatud, siis avalikkusele ja kaebajale ei ole eksitavaid andmeid antud, mis saaksid kellegi õigusi mõjutada. Seotult koostööga kaebajaga ja avalikkusega jääb kohus seisukohale, et piirinaabritega tuleb teha koostööd, kuid see ei tähenda, et naabri mittenõustumisel planeeringuga ja tema kooskõlastuse puudumine oleks takistuseks detailplaneeringu kehtestamisel. Koostöö tegemine ja nõusoleku küsimine (kooskõlastamine) on eraldiseisvad menetluslikud toimingud. Kaebaja ei saa teiste isikute eest nõuda seadusekohast planeeringu läbiviimist. Avalikes huvides ei saa planeerimisotsuseid vaidlustada üksnes põhjendusel, et need on põhjendamisvigadega. Haldusasjas 3-3-1-84-08 on Riigikohus leidnud, et akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Populaarkaebuse esitaja peab kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Antud juhtumil kaebaja sellistele avalikele huvidele osundanud ei ole, vaid on avaliku huvina ilmselt vaadelnud põhjendamiskohustust ennast ning kohtupraktikas on leitud, et avaliku huvi sisustamine sel viisil ei ole õige.
2. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta ( nt 28.02.2007 otsus haldusasjas nr 33-1-86-06, punktid 20 ja 21, 14.02.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p 9), et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt 28.02.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, punktid 20 ja 21).
3. Kohus selgitab, et detailplaneeringu algatamine on olemuselt menetlustoiming detailplaneeringu menetluses. 6 3-15-2117 Kaebaja kaebusest ei ole selgelt äratuntav, kas ta soovib vaidlustada ka detailplaneeringu algatamise korralduse punktis 4 tehtud otsustust KSH-d mitte algatada, kuid kohus siinkohal märgib, et kohtupraktikas ongi leitud, et see pole (eel)haldusakt, millega otsustataks KSH algatamise küsimus edasise detailplaneeringumenetluse suhtes siduvalt ja mis võtaks võimaluse esitada planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid ja ettepanekuid KSH läbiviimise küsimuses. Kaebaja ei märgi ise, et KSH algatamine oleks antud juhul kohustuslik, ka ei nähtu kaebusest neid asjaolusid, mis sellele viitaksid. Kohus siiski selgitab, et KSH läbiviimata jätmisel iseenesest mingit mõju keskkonnale pole, kuna sellise otsuse tagajärjel keskkonnas midagi ei muutuks. Planeeringumenetluse algatamise etapis pole selge, kas ja millisel kujul planeering kehtestatakse ning seetõttu ei ole KSH antud menetlusetapis algatamata jätmise, isegi kui seda pidada õigusvastaseks, näol tegemist menetlusveaga, mis rikuks isikute õigusi menetluse lõpptulemusest sõltumata või mille tõttu ei saa menetluse lõpptulemus olla õiguspärane. Kaebaja ei saaks antud tingimustel nõuda ka korraldusega nr 697 algatatud DP mittealgatamist tema selgelt märgitud põhjusel maakasutuse küsimuses. Nagu KSH-gi puhul, tekib samasugune olukord, kaebaja poolt püstitatud maakasutuse küsimusega, sest seda, kuidas ja mida antud kohas oleks otstarbekas teha, selle üle saabki arutleda edasises detailplaneeringumenetluses. Kaebajalt ei ole võetud võimalust esitada planeeringu avalikul väljapanekul vastuväiteid ja ettepanekuid maakasutuse küsimuses. Pealegi ei nähtu, et esineks viga, kui korralduses märgitakse ära lähteülesanded läbi valla mandriosa üldplaneeringu ja teemaplaneeringu (seal nimetatud juhtfunktsioonide kaudu). Kuna kaebaja sooviks oleks ilmselt esitada hoopiski veel ka keelamiskaebus, st mil tema sooviks oleks, et Viimsi Vallavalitsus vastavalt korraldusele nr 697 ei algataks DP-d, siis nähtub kohtule, et kaebaja nõue kas kohustamis- või siis keelamisnõudena oleks esitatud ilmselt hilinemisega. Samas ei viiks kaebajat selline nõue soovitud eesmärgini, kuna kaebaja kaebusest ei ilmne sellist olukorda, mis viitaks korralduses kõrvaldamata vigadele. Kui toiming, mida kaebaja sooviks vaidlustada, ei ole antud juhul kaevatav, siis ei teki kaebajal kaebeõigust ka sellise toimingu alusel keelamiskaebuse esitamiseks.
4. Kaebaja on nimetanud Riigiohtu praktikat, viitamata konkreetselt ühelegi lahendile. Kohus ei nõustu, et Riigikohtu Halduskolleegiumi praktikast tulenevalt võiks käesolevat juhtumit pidada oluliselt erinevaks, so mil tuleks seal antud juhised jätta tähelepanuta. Nii nt on lahendis nr 3-3-1-64-11 rõhutatud, et KSH algatamata jätmise otsus on menetlustoiming detailplaneeringu menetluses. Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Seni, kuni lõplikku haldusakti pole veel antud, ei ole kohtul reeglina võimalik hinnata, kas menetluslikud rikkumised võivad mõjutada asja otsustamist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Piirangud menetlustoimingute iseseisvale vaidlustamisele on nähtud ette haldusmenetluse ökonoomsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtuvalt. Piiramatu menetlustoimingute vaidlustamise võimalus muudaks haldusmenetluse põhjendamatult kulukaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 20). Kohus on aga selgitanud ka seda, et sellest üldreeglist esinevad aga mõned erandid. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
9. juuni
10. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid). Menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav ka siis, kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus saab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes (sisuliselt) õiguspärane (vt ka Riigikohtu 7 3-15-2117 halduskolleegiumi
11. juuni
12. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-10, p 21 ja selles viidatud lahendid; planeerimismenetlusega seoses vt
13. veebruari
14. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 10). Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitatavad eelnimetatud tähenduses oluliste ja ilmsete menetlusvigadena. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu halduskolleegiumi
15. veebruari
16. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 21). Riigikohus on tunnustanud võimalust kaebuse tagastamiseks.

§ 11

lg 31 p 5 kohaldamise osas on Riigikohus selgitanud, et kaebuse saab tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi.

§ 11

lg 31 p 5 kohaldamisala laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud. Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10. 24. Kohus, kontrollinud

§-st 120 juhindudes haldusasja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus esitaja õiguste rikkumise seisukohalt ei esine DP menetluse algatamisel asjaolusid, mis juba praegusel hetkel lubaksid väita kaebaja õiguste või avaliku huvi vastast tegevust ning ei esine erandlikke asjaolusid, et väita kaebeõiguse olemasolu vaidlusaluse korralduse kui toimingu suhtes. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida tema Riigikohtu lahenditele viidates sealt välja loeb, kuid käesoleval juhul jääb kohus seisukohale, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ka siis, kui kaebaja lõppeesmärgiks on keelata selle korralduse alusel DP algatamine. Tõlgendades asjassepuutuvaid õigusnorme ja kaebuses märgitud asjaolusid ning eeldades, et need on tõendatud, on ilmne, et Viimsi Vallavalitsusel oli kaaltulusruum nii DP algatamiseks, KSH algatamata jätmise otsustamiseks, maakasutuse määramisel ei ole vald kuidagi eksinud, kui märkis ära üldplaneeringu järgse juhtfunktsioonist lähtumise. Nendel asjaoludel ei saa vahetult tuleneda sellist planeerimismenetluse viga, mis õigustaks korralduse alusel jätkuva menetluse keelamise. Kohtus ei saa antud juhul vaidlustada eraldi lõplikust haldusaktist toiminguid ja keelata DP algatamine. Mistahes viisil arutledes läbi kaebaja poolt vaidlustatud tegevust nähtub, et (

§ 44

lg 1 alusel) asja arutamisel ei oleks kaebus edukas, kuna kaebusest ei nähtu, et kaebaja õiguslikult kaitstavaid huve või õigusi oleks rikutud määral, mis tingiks kaebuse arutamise korral selle rahuldamise. Kuna kohtule ei nähtu, et kaebusel oleks eduväljavaateid ka muude nõuete osas, siis esineb kaebuse tagastamise alus ka

§ 121lg 2 punkti 2 alusel.

Kaebajal ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, milleks näib olevat DP algatamise keelamine. Kohus ei hakka kaebust enam käiguta jätma, kuivõrd kaebuse veelkordne nõuete muutmine ei muudaks seda edukamaks. Kohus märgib lisaks, et kaebaja kaebus on ennatlik ning menetlus ei saaks takerduda erinevate menetlustoimingute vaidluseks, mis pole kooskõlas menetlusökonoomika põhimõttega. Planeeringuvaidlustes võivad planeeringulahendused muutuda ja pea võimatu on üheselt määratleda, kas ja millises ulatuses võiksid isikute õigused saada kahjustatud, kui planeering alles algatab diskussiooni. Esitatud kaebusega ei ole kaebajal võimalik saavutada tema või avalikkuse veelgi enamat kaasamist menetlusse. Käesoleval juhul ei nähtugi kaebusest sellist DP korralduse ja selle menetlusega seotud viga, mis juba tooks kaasa ebaõige lõpptulemuse ja saaks takistada osalemist planeeringumenetluses. Tekkinud olukorras ei ole kaebajale saabunud õiguslikke tagajärgi, mis võimaldaksid väita, et õigusi juba rikutakse ja neid ei saa kaitsta. Kaebaja eksis, kui leidis, et tema väidetav tõrjumine vaidemenetluses ongi juba tagajärjeks, mis kinnitab tema planeerimisemenetlusse mittekaasamist. Kuivõrd kaebusest nähtub, et menetluse kulgemine ei välista õiguspärase 8 3-15-2117 otsuse tegemist, siis ei ole kohtu arvates tegemist olukorraga, mil erandkorras oleks vajalik kohtu sekkumine menetlusse. Kohtulikult kaitstavate subjektiivsete õiguste rikkumise võimatuse tõttu tuleb kaebus tagastada. 25. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada ka järgmist. Kohustamisnõuded on vaadeldavad keelamiskaebustena. Kohustamiskaebus on efektiivne õiguskaitsevahend nt soodustuse andmisest keeldumise või haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral. Keelamiskaebuse toime on sarnane kohustamisotsuse omaga, ent on suunatud veel sooritamata toimingu sooritamise keelamisele või jätkuva toimingu jätkamise keelamisele. Keelamiskaebus on reguleeritud

§ 45lg 1.

Halduskohtule esitatud keelamiskaebuse lubatavuse ja kaebeõiguse hindamisel tuleb Riigikohtu hinnangul (lahend asjas nr 3-3-1-84-11 p 22) lähtuda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lõikest 1 ja

-st nende koostoimes.

§ 45

lõikes 1 sätestatakse, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. RVastS § 5 lõikes 1 sätestatakse, et isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.

§ 45

lõike 1 järgi on keelamiskaebuse esitamiseks seatud seega teatud menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad Riigikohtu viidatud seisukohalt esinema üheaegselt: antav haldusakt või sooritatav toiming peaks olema isiku õigusi riivav; teiseks, kui õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; kui on põhjust arvata, et selline haldusakt antakse või toiming sooritatakse. RVastS § 5 lõige 1 on lähedane

§ 45

lõikele 1, kuid erinevalt

§ 45lõikest 1 ei sätestata RVast

S § 5 lõikes 1, et isikul peab olema põhjust arvata, et tema õigusi rikkuv haldusakt antakse või toiming sooritatakse. Muus osas ei ole RVastS § 5 lõikel 1 ja

§ 45

lõikel 1 sisulist erinevust.

§ 45lõike 1 ja RVast

S § 5 lõike 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab Riigikohtu osundatud seisukohalt tagastada

§ 121

lg 2 punkti 1 alusel põhjendusega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 29. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et osaliselt puudub kaebajal käesoleva kaebuse esitamiseks kaebeõigus, osaliselt ei saavuta kaebaja kaebuse eesmärki. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale

§ 121lg 2 punktide 1 ja 2 alusel.

26. Tasutud riigilõiv vastavalt

§ 104lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu.

Karin Kalmiste kohtunik 9