← Eesti

2-14-57502/42

Obsah (8)§ 218§ 187§ 162§ 208§ 436§ 657§ 654§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere, Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 30.11.2015

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud EU esitas 17.09.2014 Pärnu Maakohtule hagi SU vastu perekonnaseaduses miinimummääras elatise saamiseks. sätestatud HV ja JU kooselust sündis XX.XX.XXXX tütar EU. Vanemate kooselu lõppes 2014.a. alguses JU vägivaldse käitumise tõttu. Pärast kooselu lõppemist JU oma lapsele ülalpidamist andnud ei ole. 01.04.2014 koostatud makseettepanekus kohustati JU tasuma EU-le elatist 177,50 eurot kuus. JU temalt maksekäsu kiirmenetluses väljamõistetud elatist tasunud ei ole. Kohtutäitur Oksana Kutšmei väljastatud tõendist nähtuvalt ei ole ajavahemikus 04.04.2014 - 31.01.2015 elatist õnnestunud saada ka täitemenetluse kaudu. EU seaduslik esindaja HV on veendunud, et JU elatist tasuma ei hakka. JU vahetab sageli töökohti ja töötab enamasti „mustalt“. Tema arveldusarved on arestitud, mistõttu laekuvad tema sissetulekud kolmandate isikute arvele. Oma lapsele esimesest kooselust ei ole JU samuti elatist maksnud. Hageja seaduslik esindaja on teinud kõik endast oleneva, et JU-ilt elatist saada. Kuna EU-l ei ole võimalik oma isalt elatist saada, esitas hageja nõude JU ema SU ehk isapoolse vanaema vastu. Seadus näeb ette, et sellisel juhul tekib asenduskohustus kohustatud isiku vanemal. SU-l on piisavad materiaalsed võimalused, et asenduskohustust täita. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud, et JU-ilt ei ole võimalik elatist saada. Hageja on hagiavalduses väitnud, et JU on töötanud Soomes, kuid ei ole Soome Vabariigis täitemenetlust algatanud. JU-il on elukoht ja ta töötab, mistõttu ei ole usutav, et temalt ei ole võimalik elatist saada. Kostja ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline lapselapsele elatist andma. Kostja igakuine sissetulek töölepingu järgi on 700 eurot, millest 375 eurot kuus kulub laenu- ja liisingumaksetele, 200 eurot elektrile, 20 eurot ravimitele, 25 eurot autokütusele ja 150 eurot toidule ning esmatarbekaupadele. Kostjal on märkimisväärsed terviseprobleemid – kõrgvererõhutõbi ja roospõletik jalgades, seega on ta ise ülalpidamist vajav isik. Isegi, kui hageja nõude eeldused on täidetud, ei vastuta kostja suuremas ulatuses kui ½ asenduskohustusest, kuna elus on ka hageja isapoolne vanaisa. Vanavanemate puhul on 2 tegemist osavõlgnikega, kusjuures iga vanavanema kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning lapselapse vahelisi suhteid. Kolmanda isiku seisukoht JU teatas, et ei saanud elatisenõuet täita, kuna polnud elatise väljamõistmise ajal töö tegemiseks võimeline. HV on hoidunud täiendavast suhtlemisest lapse isaga, et saavutada ühist kokkulepet tütre kasvatamise ja arengu paremaks toimimiseks. SU vastu esitatud elatise nõue on alusetu, kuna tema pole tekkinud olukorras süüdi. Maakohtu põhjendused 15.05.2015 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise, mis vastab ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 724,50 eurot. Kohus tugines PKS §-le 96, § 101 lg-le 1, § 105 lg-le 2 ja § 106 lg-le

  1. Vaidlus puudus selles, et hageja ülalpidamiskohustus on tema isal JU-il, keda on maksekäsu kiirmenetluses kohustatud tasuma hagejale elatist 177,50 eurot kuus alates 23.04.2014 (tsiviilasi nr. 2-14-13498). Praeguse ajani ei ole hageja oma isalt ülalpidamist saanud, kuigi EU avalduse alusel on kohtutäitur avanud 04.04.2014 täitetoimiku nr 084/2014/1103 võlgniku JU suhtes. Kohus leidis, et hageja on kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, et kostjalt elatist saada. Kostja väide, et hagaja pidanuks täitemenetuse algatama ka Soome Vabariigis, on põhjendamatu, kuna puuduvad andmed, et JU oleks pärast 01.04.2014 Soome Vabariigis töötanud. Asjaolu, et hagejal ei ole võimalik JU-ilt elatist saada, on kohtu hinnangul tõendanud eelkõige JU menetluses tehtud avalduste ja käitumisega. Kirjalikus vastuses teatas JU kohtule, et ei saanud elatise nõuet täita, kuna ei olnud võimeline töötama. Kohtuistungile ei ilmunud ta põhjendusega, et on tööl osalise tööajaga ja peab olema kohal, kui vajadus tekib. JU seisukohavõttudest ei selgu, miks ta ülalpidamiskohustust ei täida ning kas või millal ta seda täitma kavatseb asuda. Seega on hageja seadusliku esindaja veendumus, et JU ei hakka kunagi oma lapsele elatist tasuma, põhjendatud ja usutav. Kostja väide, et tema tervislik seisund ja majanduslik olukord ei võimalda tal hagejale elatist anda, on tõendamata. Kostja töötab töötasuga 700 eurot kuus. Kohtule esitatud kontoväljavõtetest nähtuvalt oli kostja keskmine kuupalk 809,44 eurot perioodil jaanuar - juuli
  2. Kontoväljavõtted ei kinnita igakuulisi väljaminekuid laenu- ja liisingumaksetele ning elektrienergiale kostja poolt märgitud ulatuses. Kulutused ravimitele on kostja enda arvestuse kohaselt 20 eurot kuus. Et hagi on esitatud ühe vanavanema vastu, puudub kohtul võimalus asenduskohustuse jagamiseks. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-75-11 olukorda, kus elatise nõue on esitatud mõlema vanavanema vastu. Sellisel juhul ei saa neid saa neid käsitleda solidaarvõlgnikena, vaid elatis tuleb välja mõista kummaltki vanavanemalt eraldi, arvestades isiku majanduslikku olukorda ja varalist seisundit. 3 Kõike eeltoodut arvesse leidis kohus, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks igakuine elatis PKS sätestatud miinimummääras. Kuna tegemist on asenduskohustusega, tuleb kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista hageja täisealisuseni või ajani, kui isik, kelle kohustus kostjale üle läks, asub seda ise täitma või tekib võimalus see kohustatud isikult sisse nõuda täitemenetluses. Ulatuses, milles kostja JU kohustuse täidab, loetakse JU kohustus hageja ees täidetuks ning kostjal tekib samas ulatuses nõudeõigus JU vastu.

§ 162

lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kannab menetluskulud kostja. Hageja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest 724,50 eurot (koos käibemaksuga), mis on põhjendatud ja vajalikud kulud. Kostja esindaja kriitika hageja esindaja ülemäärasele ajakulule menetlustoimingute tegemisel on alusetu. Hageja esindaja on kulutanud kogu kohtuasjale kokku 5,75 tundi, mis on optimaalne aeg kõnesoleva asja ajamiseks. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kohus on asja lahendades ebaõigesti kohaldanud nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme ning vääralt hinnanud tõendeid. JU tasus EU-le juunikuus elatist 195 eurot, millisega on ta asunud elatise tasumise kohustust täitma ning seega puudub alus ja vajadus nõuda elatise tasumist SU-lt. Riigikohus selgitas lahendis nr. 3-2-1-75-11, et vanavanemad on elatise saamiseks õigustatud isiku suhtes osavõlgnikud, mitte aga solidaarvõlgnikud. Eeltoodust tulenevalt jääb selgusetuks, miks on kohus pidanud võimalikuks elatise väljamõistmist täies ulatuses SU-lt. Vastustaja isapoolne vanaisa AU on samuti kohustatud andma vastustajale elatist, kui JU elatise andmise kohustust ei täida. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna AU vastu hagi ei esitatud, saab SU-le panna kogu kohustuse tasuda elatist. VÕS § 63 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades. Seaduses või tehinguga võib ette näha osavõlgnike kohustuse täitmise ebavõrdsetes osades; lg 2 kohaselt ei kohaldata lõikes 1 sätestatut, kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarvõlgnikena. Vaidlust ei olnud, et SU on EU suhtes osavõlgnik. SU kohustuste maht ei sõltu sellest, kas vastustaja on esitanud hagi ühe või kõigi osavõlgnike vastu. Kostja valik on hageja otsus.

§ 208

lg 2 sätestab, et kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud kõigi isikute vastu, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, võib kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata kostjana ka need isikud. Vastustaja ei ole taotlenud JU isa kaasamist menetlusse. Kui kohus leidis, et hagi ei ole esitatud kõigi asjas olevate kostjate vastu, oli kohtu ülesandeks seda hagejale selgitada. Apellandi arvates võib kohus olla rikkunud oma selgitamiskohustust. Jättes elatise tasumise kohustuse täies ulatuses apellandi kanda, on kohus vääralt kohaldanud PKS § 105 lg-t 3 ning läinud vastuollu Riigikohtu lahendi 3-2-1-75-11 seisukohtadega. Apellant märgib, et juhul, kui kohus on kaldunud kõrvale osavõlgnike kohustuse võrdsetes osades täitmise eeldusest (vastavasisulisi põhjendusi küll kohtuotsusest ei nähtu), on kohus rikkunud

§ 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, kuna 4 ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud osavõlgike sissetulekut ja varalist seisundit, arvestades ka osavõlgnike ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kohtu põhjendus, et kontoväljavõtted ei kinnita igakuulisi väljaminekuid laenu- ja liisingumaksetele ning elektrienergiale kostja poolt märgitud ulatuses, ei ole piisav, et lugeda apellandi sissetulek ja varaline seisund nõuetekohaselt tuvastatuks. Apellant märgib mh, et kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil PKS § 102 lg 1 mõttes lapse ülalpidamist anda. Apellandi konto väljavõttest nähtuvalt ei ole apellant, arvestades tema kohustusi ja varalist seisundit, võimeline andma ülalpidamist, mistõttu on kohus vääralt hinnanud tõendeid ning sellest tulenevalt vääralt kohaldanud PKS § 102 lg-t 1. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 alusel tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi igakuise elatise saamiseks rahuldati ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale vastavas ulatuses ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis igakuiselt 1/4 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale vastavas ulatuses alates otsuse jõustumisest. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Hageja esitas maakohtule nõude, milles palus välja mõista kostjalt hageja kasuks igakuise elatise perekonnaseaduses sätestatud miinimummääras. Kostja esitas vastuväite, mille kohaselt ei ole ta varalise seisundi tõttu võimeline hagejale elatist andma. Samuti leidis kostja, et lapselapse ülalpidamisel on vanavanemad osavõlgnikud, kusjuures iga vanavanema kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga. PKS § 106 lg-te 1 ja 2 kohaselt juhul, kui isikult, kes on esimeses järjekorras kohustatud elatist andma, ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. PKS § 105 lg 2 järgi annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et praegusel juhul on vanavanemal PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekkinud alaealise lapse ülalpidamise asenduskohustus;

§ 654lg-st 6 ja §-st 659 tulenevalt ei korda kolleegium põhjendusi üle.

Kuna kolleegiumi arvates on täidetud PKS § 105 lg-s 2 ja § 106 lg-s 2 sätestatud eeldused kostjalt asenduskohustusena elatise saamiseks, siis järgnevalt tuvastab kolleegium väljamõistetava asenduskohustuse suuruse. Esiteks märgib kolleegium, et maakohus leidis ekslikult, et SU-lt saab asenduskohustuse täitmist nõuda PKS § 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses, s.o. ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. 5 Pärnu Maakohtu 16.05.2014 maksekäsu määrusega tsiviilasjas nr. 2-14-13498 mõistis kohus JU-ilt välja EU kasuks elatise 177,50 eurot kuus. Ringkonnakohus on seisukohal, et elatise tasumise asenduskohustuse täitmist ei saa nõuda suuremas ulatuses, kui on kohustatud isikult elatis välja mõistetud. Maksekäsu kiirmenetluses välja mõistetud elatise suurus ei muutu vastavalt sellele, kui suureneb seaduses sätestatud elatisraha miinimum. Kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, muuhulgas sellisel juhul, kui suureneb seadusejärgne elatise miinimumsumma, võib hageja nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses JU-ilt. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et PKS § 106 lg 2 järgne vanavanemate kohustus anda oma lapselapsele ülalpidamist käib ka lapse vanaisa kohta ning vanavanematel tekib asenduskohustuse täitmisel osavastutus. PKS § 105 lg 3 järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena. Ringkonnakohus leiab aga, et kostja kohustuse maht ei sõltu asjaolust, kas hagi on esitatud ühe või mõlema vanavanema vastu. Vanavanem vabaneb ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd tema varaline seisund ei võimalda PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda (vt Riigikohtu lahend nr. 3-2-1-75-11). Et hagi on esitatud ühe vanavanema vastu, kaalub kolleegium üksnes kostja võimalusi hagejale ülalpidamist anda. Kostja sissetulekuks on töötasu keskmiselt 700 eurot kuus. Esitatud tõendid ei anna alust asuda seisukohale, nagu kostja kulud ei oleks täiel määral seotud tema enese ülalpidamisega või mõistlikud. Kostja väited, mille kohaselt tema väljaminekud on seotud elektrienergia, sidevahendite, ravimite ja toiduainete kulude kandmisega, on põhistatud. Samuti nähtub kostja pangakonto väljavõttest (t lk 139 – 141) kostja liisingu- ja laenulepingute alusel saadu tagastamise kohustus. Pangakonto väljavõtetelt nähtub, et kostjal ei ole rahaliste vahendite püsivat märkimisväärset ülejääki. Puudus vaidlus selle üle, et kostjale ei kuulu sellist vallasvõi kinnisvara, mille realiseerimisest saadavat tulu oleks võimalik kasutada hageja ülalpidamiseks. Kostja sissetulekuid ning väljaminekuid kaaludes on ringkonnakohus seisukohal, et suuremas osas, kui 88,75 eurot, tasumine hagejale elatisena võib kahjustada kostja enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista 88,75 eurot igakuise elatisrahana ja seda ületava elatise osas on kostja ülalpidamiskohustusest PKS § 102 lg 1 järgi vabanenud ning hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Ilma kaebuseta ei saa ringkonnakohus maakohtu otsust muuta elatise väljamõistmise algustähtaja osas. Ringkonnakohus jätab menetluskulud hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Vastustaja esindaja taotlus parandada ringkonnakohtu 03.11.2015 istungi protokolli selliselt, et kõrvaldataks viide sellele, et apellandi esindaja esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja, jätab ringkonnakohus rahuldamata kui asjakohatu ja alusetu. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere Tiit Kollom Ulvi Loonurm 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.