← Eesti

2-12-40756/61

Tsiviilasi nr: 2-12-40756 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2015, Tallinn Tsiviilas

§ 24

lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast.

§ 24

lg 2 järgi on kohtusse pöördumise vormiks sellisel juhul hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale.

§ 24

lg 3 esimese lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas.

§ 24

lg 4 esimene lause sätestab, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina.

§ 24lg 4 teine lause sätestab, et sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud 6

(12)Tsiviilasi nr: 2-12-40756 isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool.

§ 25

lg 1 esimene lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse.

§ 25

lg 1 teine lause sätestab, et töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga.

§ 25

lg 1 kolmas lause sätestab, et kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. 41. Eelnimetatud sätetest järeldub, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel

§ 25lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga.

42. Seega juhul, kui töötaja esitab töövaidluskomisjonile taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja töövaidluskomisjon rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumise korral esitama

§ 25

lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Praegusel juhul ei ole töötaja esitanud

§ 24

lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistmata jäetud hüvitise 1604,68 eurot saamiseks. Järelikult jõustus töövaidluskomisjoni otsus

§ 25

lg 1 teise lause järgi osas, millega töövaidluskomisjon jättis töötaja nõude rahuldamata (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1176-14, p 10). Töötaja hagiavaldus, mis on esitatud

§ 24

lg 5 kohaselt, ei ole samastatav

§ 24

lg-s 3 järgi esitatava hagiga.

§ 24

lg 5 järgi esitatava hagiga ei saa vaidlustada töövaidluskomisjoni otsust osas, millega jäeti avaldaja nõue rahuldamata.

  1. TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend või Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või vahekohtu otsus või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.
  2. Töövaidluskomisjoni 10.09.2012 otsus töövaidlusasjas nr 4.4-2/1740 on jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata töötaja 1604,68 euro tasumise nõue. Seetõttu esineb TsMS § 428 lg 1 punktis 2 sätestatud menetluse lõpetamise alus. Kohus lõpetab menetluse töötaja 1604,68 euro tasumise nõude osas.
  3. Pooled ei vaidle töötaja töötasu suuruse 802,34 eurot kuus üle. Tööandja ei ole avaldanud asjaolusid, mis välistaksid töötaja õiguse nõuda TLS § 100 lg-s 4 nimetatud hüvitist. Kohus mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise ühe kuu töötasu 802,34 eurot ulatuses.
  4. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas töötaja hagi ning jättis tööandja hagi rahuldamata. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta tööandja kanda.
  5. Töötaja on osalenud menetluses isiklikult (s.t mitte esindaja vahendusel) ning ei ole pidanud tasuma avaldustelt riigilõivu ega kandma muid kohtukulusid. Seetõttu jätab kohus kindlaks määramata töötaja menetluskulude rahalise suuruse Apellatsioonkaebus
  6. Hageja (K OÜ) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada vaidlustatud osas maakohtu otsus ja rahuldada hageja hagi MR vastu poolte vahel 7

(12)Tsiviilasi nr: 2-12-40756 sõlmitud töölepingu 04.07.2012 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes, menetluskulud jätta vastustaja kanda.
  1. Apellant vaidlustas Harju Maakohtu
  2. juuni 2015 otsuse tsiviilasjas 2-12-40756 osaliselt.
  3. Maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnatud tõendeid ning see tõi kaasa ebaõige lahendi.
  4. Kuigi maakohus on otsuse motiveerivas osas lugenud õigesti õppepuhkuse ajal makstava keskmise töötasu TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt töötasuks, jäeti otsuse resolutiivosas apellandi hagi rahuldamata puhkusetasuga viivitamise tõttu. Apellant ei nõustu sellega.
  5. Õppepuhkus on puhkuste üks alaliike, kuid õppepuhkuse eeldused ja kaasnevad õiguslikud suhted, s.h. töötasumaksmise kord on erinev. Puhkuste loetelu ja nende korral tasustamise määratleb TLS 4 jagu §-d 54 kuni
  7. TLS § 71 lg 1 ja 2 kohaselt on töötajal õigus saada puhkusetasu ja puhkusetasu makstakse seaduse kohaselt välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kuid see ei laiene õppepuhkuse ajal makstavale töötasule. TLS § 71 määratleb ära üksnes puhkusetasu maksmise, kuid mitte õppepuhkuse ajal makstava töötasu maksmise.
  8. Õppepuhkuse regulatsiooni TLS iseseisvalt ei kehtesta ning TLS § 67 lg 1 viitab õppepuhkust reguleerivatele erinormidele, mis on toodud ära täiskasvanute koolituse seaduses (TäKS).
  9. TäKS § 8 lg 1 sätestab, et tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest. TäKS § 8 lg 2 kohaselt antakse tasemekoolituse lõpetamiseks täiendavalt õppepuhkust 15 kalendripäeva, mille eest makstakse töötajale ja avalikule teenistujale töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär.
  10. Seega on TäKS § 8 lg 1 ja 2 nimetatud juhtumitel tegemist õppepuhkuse ajal makstavat tasu reguleeriva erinormiga, mis kohustab maksma õppepuhkuse ajal töötasu, mitte aga puhkusetasu.
  11. Täiskasvanute koolituse seaduse (TäKS) § 8 lg 3 ja 4 alusel makstava töötasu eesmärk on tagada töötajale sissetulek õppepuhkusel viibitud aja eest. Kohustust maksta töötasu või õppepuhkuse töötasu ette, ei ole seadusandja tööandjale pannud.
  12. Kuna õppepuhkuse töötasu maksmise aega TLS ja TäKS eraldi ei reguleeri ning tegemist on sisult ja terminilt nii TLS, kui ka TäKS mõttes töötasuga, tuleb kohaldada TLS-i töötasu maksmist reguleerivaid sätteid ning TLS § 33 lg 1 kohaselt peab tööandja maksma töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega.
  13. Töötajaga 6.09.2011 sõlmitud töölepingu punkti 4.2 kohaselt makstakse palka üks kord kuus, iga järgneva kuu
  14. kuupäeval töötaja pangaarvele. Kui lugeda, et töötaja oli õppepuhkusel kohe peale haigestumist alates 23.06.2012, siis õigus õppepuhkusel makstavale keskmisele töötasule oleks tal tekkinud alles 10.07.2012, kuid töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse õppepuhkuse töötasuga viivitamise põhjusel esitas töötaja juba 4.07.2012, s.o. 6 päeva enne töötasu õiguse tekkimist.
  15. Maakohus on leidnud, et TäKS § 8 lg-s 3 märgitud õppepuhkuse töötasu maksmisega oluline viivitamine on tööandjapoolne oluline kohustuse rikkumine, kuid kohus ei märgi, millisest ajast millise ajani kohtu seisukohalt viivitati ning kas see oli ikka oluline.
  16. Apellant ei nõustu, et töölepingu ülesütlemine töötaja poolt on põhjendatud. 04.07.2012 töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus on tühine, sest töötaja tugines tööandja poolsele rikkumisele, mida tegelikkuses ei olnud. 8
(12)Tsiviilasi nr: 2-12-40756
  1. Õppepuhkuse andmise ja õppepuhkuse ajal töötasu maksmise aluseks on koolitusasutuse teatis ja töötaja avaldus.
  2. TäKS § 8 lg 2 sätestab, et koolitusel osalemiseks antakse töötajale või avalikule teenistujale koolitusasutuse teatise alusel õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul.
  3. Maakohus on leidnud, et töötaja on esitanud tööandjale õppeasutuse tõendi selle kohta, et töötaja on üliõpilane ja TäKS § 8 lg 2 kohaselt ei ole õppepuhkuse andmise eelduseks õppesessioon, vaid töötaja koolitusel osalemise või õppimise fakt.
  4. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et teatis tõendas, et töötaja oli üliõpilane 2011 kalendriaastal (tõend on väljastatud 13.09.2011). Töötaja soovis minna õppepuhkusele aga
  5. aasta suvel, ehk siis järgmisel kalendriaastal, kuid 2012 kalendriaasta kohta ei ole töötaja koolitusasutuse tõendit esitanud, ei tööandjale, töövaidluskomisjonile, ega ka Harju Maakohtule. Seega on tõendamata õppimise fakt
  6. kalendriaastal.
  7. Apellant on seisukohal, et töötaja oleks pidanud koolitusasutuse teatise esitama
  8. kalendriaasta kohta, et saada TäKS § 8 lg 2 kohast õppepuhkust
  9. kalendriaasta jooksul. Seega ei olnud töötaja
  10. kalendriaastal õppepuhkuse õigustatud subjekt TäKS mõttes.
  11. Koolitusasutuse teatisest peab nähtuma sisuliselt õppesessiooni toimumise aeg või kinnitus vastava kalendriaasta kohta, et töötaja õpib (olevikus toimuv õppimine) asjaomases õppeasutuses (ei ole näiteks eksmatrikuleeritud jms). Kui töötaja lõpetab õpingud või ei õpi TäKS-is nimetatud õppeasutuses, siis puudub tal ka alus saada õppepuhkust ja töötasu õppepuhkuse aja eest. Selle nõudega kaitstakse ka tööandjat, et õppepuhkust ja töötasu sellel ajal ei nõutaks alusetult.
  12. Kuna TäKS § 8 lg 2 sätestab imperatiivselt, et õppepuhkust kuni 30 kalendripäeva kalendriaasta jooksul antakse üksnes koolitusasutuse teatise alusel, siis ei saa eelmise kalendriaasta
(2011)õppimist tõendav teatis tõendada õppimist järgmisel kalendriaastal
(2012).
  1. Maakohus on leidnud, et
  2. kalendriaasta teatis kehtib ka järgmistel kalendriaastatel (näit 2012), mis see on tõendi ebaõige hindamine ja toonud kaasa ebaõige kohtulahendi.
  3. Töötaja on tuginenud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses õppepuhkuse töötasu maksmisega viivitamisele. Kas aga töötaja ka õpinguid veel
  4. kalendriaastal tegelikult jätkas või oli võtnud akadeemilise puhkuse või oli eksmatrikuleeritud, ei ole teada. Töötaja ei ole oma väiteid õppimisest
  5. kalendriaastal üldse tõendanud. Tartu Ülikooli vilistlaste nimekirjades (www.ut.ee/et/vilistlaselu/vilistlaste-nimekirjad) töötajat senini ei leidu.
  6. Kohus on lugenud tõendamata väite töötaja õppimisest koolitusasutuses tõendatuks töötaja paljasõnalise väite pinnalt, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Ebaõige on järeldus, et tööandja on saanud 2011 kalendriaasta koolitusasutuse teatise töötaja töötamise kohta kätte töötajalt enne töötaja poolset töölepingu erakorralist ülesütlemist. Kohus viitab oma lahendis e-kirjadele, kuid nende üheski manuses, ei leidu teatist õpingute kohta.
  7. Apellant juhib tähelepanu faktile, et töötaja kinnitab koolitusasutuse teatise edastamist tööandjale koheselt tööle asumisel. See ei vasta tõele ning töötaja väite lükkab ümber fakt, et töötaja asus tööle apellandi juures 6.09.2011, kuid töövaidluskomisjonile esitatud teatis on väljastatud 13.09.
  8. Seega ei saanud kostja esitada tööle asumisel teatist, mida tööle asumisel veel ei olnud olemas.
  9. 13.09.2011 teatise töötaja õppimise kohta sai tööandja kätte esmakordselt töövaidluskomisjoni materjalidega käesolevas vaidluses 2012 aasta suve lõpus. Kuna 9
(12)Tsiviilasi nr: 2-12-40756 töötaja poolt ei olnud esitatud tööandjale ka 2011 kalendriaastal õppimist tõendavat teatist, siis ei olnud mingil moel täidetud TäKS-is nimetatud eeldusi õppepuhkuseks.
  1. Apellant leiab, et kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jõudnud ebaõige lahendini. Kohus on leidnud, et õppepuhkusel viibitud aja eest töötasu ette mittemaksmine on oluline töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumine.
  2. Kui oletada, et tööandja oli kohustatud töötajale maksma õppepuhkuse töötasu ette, siis ei ole arvestatud asjaoludega, et õppepuhkusele minekuks mingit kokkulepet ei olnud (kokkuleppe olemasolu ei ole ka väitnud kostja).
  3. Töötaja ei tundnud mingit huvi, kas talle õppepuhkuse töötasu makstakse, on see makstud või kas seda kavatsetakse maksta.
  4. Apellant on seisukohal, et tegemist on töötaja poolt otsitud põhjusega. Seega on töötaja poolne ülesütlemine ka õppepuhkuse töötasu mittesaamises alusetu ja tühine. Sel juhul lõpetas töölepingu apellandi poolne ülesütlemine 4.07.
  5. Kuna kuni viimase tööpäevani (k.a.) on töötajale töötasu arvestatud ja tasutud, siis midagi lisaks nõuda puudub alus. Vastus apellatsioonkaebusele
  6. Vastustaja vaidles apellandi poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata ning arvestades töövaidluse ebamõistlikult pikka menetlusaega, töötaja kahjuks otsuse tegemisel kohtukulud jätta riigi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus jättis rahuldamata K OÜ hagi MR (R) vastu poolte vahel sõlmitud töölepingu 04.07.2012 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes.
  8. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus lõpetas menetluse MR (R) nõudes K OÜ vastu töölepingu seaduse § 100 lõikes 4 nimetatud hüvitise 1604,68 eurot tasumise nõudes ja osas, millega mõisteti välja K OÜ-lt MR (R) kasuks 1072,79 eurot, millelt peetakse kinni töötaja maksukohustus ja töötuskindlustusmakse ning jaotati menetluskulud.
  9. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  10. Puhkusetasu saamise õiguse ja selle väljamaksmise aja sätestab TLS § 70 lg-d 1 ja
  11. TLS § 70 lg 1 järgi on töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu, lg 2 kohaselt puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kokkulepe, mille alusel puhkusetasu makstakse hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval, on tühine. Apellant on ringkonnakohtu arvates valesti leidnud, et õppepuhkuse puhkusetasu on töötasu, mida tuleb maksta töötasu maksmise põhimõtete järgi. Puhkuste loetelu ja nende tasustamise korra sätestab TLS
  12. peatüki 4 jagu. Erand õppepuhkuse tasumise aja kohta puudub. Täiskasvanute koolituse seaduse (TäKS) § 8 lg 3, millele apellant viitab, ei sätesta õppepuhkuse puhkusetasu maksmise aega, vaid seda, et teatud õppepuhkuste liikide korral on töötajal ja avalikul teenistujal õigus saada keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest. 10
(12)Tsiviilasi nr: 2-12-40756 Maakohus ei ole otsuses väljendanud seisukohta, et õppepuhkuse eest puhkusetasu maksmine peab toimuma töötasu maksmise põhimõtete järgi. Maakohus leidis, et õppepuhkuse ajal töötajale maksmisele kuuluv keskmine töötasu tuleb lugeda TLS § 91 lg 2 p 2 mõistes töötasuks. TLS § 91 lg 2 p 2 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Seega leidis maakohus TLS § 91 lg 2 p 2 sätte mõtet analüüsides, et töötajal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, kui tööandja viivitab oluliselt õppepuhkuse puhkusetasu maksmisega.
  1. Ekslik on apellandi väide, et maakohus ei väljendanud seisukohta, kas tööandja viivitas puhkusetasu maksmisega oluliselt. Maakohus tuvastas (otsuse p 14), et töötajal oli õigus saada õppepuhkust ja tööandja ei ole õppepuhkuse ajal viibitud aja eest tasu maksnud. Maakohus tuvastas kohtuotsuse punktis 13, et töötajal oli õigus saada kümme päeva õppepuhkust alates 23.06.
  2. Töölepingu ülesütlemise ajaks 04.07.2012 ei olnud tööandja õppepuhkuse tasu maksnud. Seega oli tööandja ringkonnakohtu arvates töölepingu ülesütlemise ajaks viivitanud oluliselt tasu maksmisega.
  3. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud, et töötaja on tööandjale esitanud õppeasutuse tõendi selle kohta, et töötaja on üliõpilane. Maakohtu menetluses väitis apellant, et see tõend ei näita õppesessiooni toimumist. Maakohus on otsuses õigesti esile toonud, et TäKS § 8 lg 2 kohaselt ei ole õppepuhkuse andmise eelduseks õppesessioon, vaid töötaja koolitusel osalemise ja õppimise fakt. Asjaolu, et töötaja poolt esitatud koolitusasutuse teatis ei tõenda töötaja õppimist 2012 aastal, tõi apellant esile 25.06.2015 menetlusdokumendis ja apellatsioonkaebuses. Varasemalt väitis tööandja, et töötaja pole talle koolitusasutuse teatist üldse andnud ja töötaja õppimine ei olnud tööandjale teada ning lisaks, et õppepuhkuse saamise eelduseks on õppesessioonil osalemine. Asja materjalidest nähtub, et 28.04.2015 istungil määras kohus lahendada asi kirjalikus menetluses ning viimaste seisukohtade esitamise tähtajaks 12.06.2015, otsuse kuulutamise ajaks määras kohus 19.06.
  4. 19.06.2015 uuendas kohus määrusega asja arutamise, täitis selgitamiskohustuse ja määras, et seoses kohtumääruse põhjendustes antud selgitustega on pooltel õigus esitada kohtule arvamus kuni 25.06.2015 ning otsuse kuulutamise ajaks määras kohus 26.06.
  5. 25.06.2015 kell 23.56 esitas apellant oma seisukohad ja nagu eespool esile toodud, vaidlustas seal ka töötaja esitatud koolitusasutuse teatist selle argumendiga, et teatis ei näita õppimist 2012 aastal, kuna on väljastatud 2011.a. Ringkonnakohtu arvates on sellest tulenevalt apellatsioonkaebuse väide, et töötaja ei esitanud maakohtu menetluse jooksul teist tõendit selle kohta, et ta 2012 aastal õppis, põhjendamatu. Lisaks on üldiselt teadaolev, et õppeaasta ülikoolis algab sügisel ja lõpeb suve alguses. Töötaja poolt esitatud koolitusasutuse 13.09.2011 tõendist nähtub, et töötaja immatrikuleeriti 31.08.2009 ning tema eeldatav kooli lõpetamise aeg (nominaalse õppeaja korral) on 22.07.
  6. Seega võib selle tõendiga ringkonnakohtu arvates tõendatuks lugeda, et õppeaastal 2011/2012 õppis töötaja Tartu Ülikoolis.
  7. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalide juurde lisatud tõendid lükkavad ümber apellandi väite, et ta ei teadnud töötaja õppepuhkuse kasutamise soovist, töövõimetuslehel olemisest ja õppepuhkuse edasilükkumisest. Töötaja saatis oma puhkuseavalduse (TVK toimik 4.4-2/1740/12, lk 42), teate haigestumisest ja puhkuse edasilükkamise soovist (TVK toimik 4.4-2/1746/12, lk 49), töövõimetuslehe lõppemisest ja õppepuhkusele minemisest peale haiguslehe lõppu (TVK toimik 4.42/1746/12, lk 47) muuhulgas ka aadressile XXX. Kuna apellandile raamatupidamisteenust osutanud isik edastas oma kirja töötajale õppepuhkuse avalduse ümbertegemiseks lisaks töötaja aadressile ka aadressil XXX, siis ei ole ringkonnakohtu 11
(12)Tsiviilasi nr: 2-12-40756 arvates usutavad apellandi väited, et ta ei saanud töötaja avaldust ja teateid kätte, kuna viidatud meili aadressi tööandja kogu aeg ei kontrolli. Kui lisaks töötajale saadab ka tööandjale teenust osutav isik teated tööandjale konkreetsel meiliaadressil, siis on ringkonnkohtu arvates veenvalt tõendatud, et viidatud meiliaadressi kasutab tööandja pidevalt oma tööprotsessis.
  1. Kuna ringkonnakohtu arvates on tõendatud, et tööandja sai kätte nii õppepuhkuse puhkuseavalduse kui ka selle algusaja edasilükkamise avalduse ja ei reageerinud nõudega esitada koolitusasutuse tõend õppimise kohta, siis leiab ringkonnakohus, et veenvamad on töötaja väited, mille kohaselt teadis tööandaja tema õppimisest töösuhte algusest. Asjaolu, et koolitusasutuse tõend on vormistatud nädala aega hiljem, kui töötaja töösuhte algus, seda ümber ei lükka. Tõendi hankimine tööandja jaoks peale töösuhte algust võiski võtta nädal aega. Menetluskulude jaotus
  2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud K OÜ kanda. Kuna apellatsioonkaebus vaadati läbi istungimenetluses, siis tuli töötajal menetluskulude nimekiri esitada hiljemalt istungil. Kuna töötaja seda ei teinud, siis ei määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Protokolli parandamise taotluse lahendamine
  3. 1.11.2015 esitas hageja taotluse 05.11.2015 istungi protokolli parandamiseks. Kohus leiab, et protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Protokolli parandamiste taotlusest ei nähtu, et protokollimata on jäänud asjas tähtsust omavad hageja seisukohad, mida kirjalikes ja suuliselt väljendatud arvamustes pole avaldatud. Kohus on seisukohal, et protokollimata pole jäänud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.