KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12. 2015, Tallinn Tsiviilasja n

) § 111 lg 3 alusel.

§ 109

lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Vastavalt

§ 111

lg 1 p-le 1 tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. 12. Tartu Maakohtu 03.10.2014 määrusest tsiviilasjas nr 2-14-20881 nähtub, et võlgnikule nimetati ajutine pankrotihaldur 10.06.2014 ning pankrot kuulutati välja 03.10.2014 (kd I tl 37-43). Vaidlustatavad tehingud tehti 03.03.2014, seega vähem kui 1 aasta enne ajutise halduri nimetamist. Kuivõrd võlgnik võõrandas kogu oma vara tasuta, on sellega kahjustatud võlausaldajate huve, sest vara väljaviimisega pankrotipesast on võlausaldajate nõuete rahuldamine raskendatud. Seetõttu tuleb sõidukite müügitehingud

§ 111lg 1 p 1 järgi kehtetuks tunnistada.

Kohus märkis, et alternatiivselt saaks tehinguid kehtetuks tunnistada

§ 110

lg 1 p 2 alusel, sest ümber ei ole lükatud eeldust, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve (

§ 110lg 2).

1. Teise nõudena palus hageja kohustada andma kostja sõidukite omandi üleandmiseks võlgnikule tahteavaldus. Hageja nõue on suunatud omandi saamisele ning see nõue on õigustatud.
2. Kostja esitas ka 02.07.2014 müügilepingu, millega kostja müüs sõiduki MAN Jonckheere registreerimismärgiga 522MGH hinnaga 6 000 eurot Formet Grupp OÜ-le (kd I tl 181-182). Viimane tegeleb vanametalliga (kd I tl 183). Antud vaidluses hindas kohus pooltevahelisi suhteid ning suhted kostja ja kolmanda isikuga ei välista iseenesest antud hagi rahuldamist ega võta kostjalt kohustust tehingu tagasitäitmiseks. Kohus märkis, et viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.
3. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud kostja kanda ja TsMS § 174 lg 1 alusel määras menetluskulud rahaliselt kindlaks. Kokku määras kohus rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud 1 401 eurot ja märkis, et kostjal tuleb hageja menetluskulud hüvitada. Apellatsioonkaebus
4. OÜ PRENDO palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta OÜ Mesor (pankrotis) pankrotihalduri hagi rahuldamata. Samuti palus kostja jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
5. Maakohus ei ole menetlusosalistega arutanud ega andnud pooltele võimalust omapoolsete seisukohtade avaldamiseks seoses

§ 111lg 3 ja § 111 lg 1 p 1 kohaldamisega, millega on rikutud Ts

MS § 436 lg 4 sätestatut. Hageja esitas hagi, milles taotles tehingute tagasivõitmist PankS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel, mitte aga

§ 111lg 3 või § 111 lg 1 p 1 alusel.

18. Maakohus ei ole tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustamist ega müügitehingutes kokkulepitud vastastikuste soorituste ebavõrdsust.

§ 110

lg 1 p 2 alusel nõude esitamisel pidi hageja lisaks tehingu ajalisele toimumisele enne ajutise halduri nimetamist tõendama ka seda, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, st et tehingus kokkulepitud sooritused olid ennekõike tasakaalust väljas või muul viisil müüja ja tema võlausaldajate huve kahjustavad. Hageja ei ole esitanud tõendeid sõidukite väärtuste kohta, vaid on piirdunud paljasõnaliste ja kontrollimatute arvamustega sõidukite hinnaga seoses. Kostja on hagejale korduvalt vastu vaielnud. 19. Kuna

§ 110

lg 2 kohaselt eeldatakse kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehingute puhul, et teine poolt teadis, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve, siis lasub kostjal kohustus esitada tõendid sellest kohta, et ta ei teadnud võlausaldajate huvide kahjustamist. Viidatud säte ei loo eeldust, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve (RKTKo 3-2-1-43-07), vaid annab eelduse, et kui kahjustamine toimus 5 (mida peab aga tõendama hageja), siis eeldatakse, et teine pool sellest teadis. Käesoleval juhul on kostja maakohtus väitnud, et vaidlusaluste tehingutega ei kahjustatud võlausaldajate huve, kuna tehingud tehti vara turuväärtuses. Vara müük turuhinnaga ei kahjusta ei müüja ega tema võlausaldajate huve. Maakohus ei ole tuvastanud hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid. 20. Maakohus on eksinud

§ 111

lg 3 kohaldamisel, ajades segamini tehingu ja tehingujärgse kohustuse täitmise.

§ 111

lg 3 puhul ei ole oluline vaidlusalusest tehingust tuleneva kohustuse täitmine, vaid tehingus kokkulepitud tingimused (poolte kohustused). Selleks, et tuvastada, et müügilepingul on kasvõi osaliselt kinke iseloom, tuleb võrrelda igas konkreetses müügilepingus kokkulepitud vara müügihinda ja selle vara turuväärtust. Asjaolu, kas ostja on lepingus kokkulepitud müügihinna tasunud või mitte, ei muuda tehingus kokkulepitud tingimusi (poolte kohustusi). Isegi juhul, kui kokkulepitud müügihind on tasumata (mida apellant ei mööna) on sellisel juhul müüjal õigus nõuda müügihinna tasumist ostjalt, mitte aga tehingu tagasivõitmist. Maakohus ei ole tuvastanud iga müügitehingu puhul müügilepingu objekti turuväärtust ja selle vastavust tehingus kokkulepitud müügihinnale. Sellega on maakohus jätnud tuvastamata tagasivõitmise peamise eelduse ja kohaldanud ebaõigesti

§ 111lg 3 sätestatut.

1. Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jätnud tõendid hindamata. Maakohus on leidnud, et ostuhinna tasumine on tõendamata, kuna pankrotihaldur ei ole raha laekumist arvele või kassasse tuvastanud. Samas on kostja esitanud koos vastusega kassa sissetuleku orderi, millest nähtub konkreetsete arvete nr 04, 05, 06, 07, 08, 09, 10 ja 11 tasumine OÜ Mesor kassasse. Kassa sissetuleku orderil on fikseeritud, et 51 000 eurot on 23.05.2014 laekunud kostjalt hageja kassasse ja selle on vastu võtnud OÜ Mesor juhatuse liige R-MP. Seega on kostja poolt tõendatud kokkulepitud ostuhindade tasumine OÜ-le Mesor. Maakohus ei ole nimetatud tõendit (kassa orderit) hinnanud. Maakohus on andnud hinnangu R-MP ütlustele raha tasumise osas, leides, et need on ebausaldusväärsed, kuid kassa orderi osas ei ole maakohus märkinud muud, kui, et seda saab seostada vaidlusaluste müügitehingutega.
2. Kostja on tõendanud, et ta on tasunud ostetud sõidukite eest kokkulepitud hinna ja täitnud sellega enda müügilepingutest tulenevad kohustused. Siinjuures ei ole hageja esitanud mistahes tõendeid, mis kinnitaksid, et sellist summat ei ole OÜ-le Mesor tasutud või et see ei oleks laekunud OÜ Mesor kassasse. Hageja on piirdunud paljasõnalise väitega, et ta ei ole tuvastanud raha laekumist kassasse. Kostja palub tsiviilasja juurde võtta peale maakohtu otsuse tegemist apellandi käsutusse saadud OÜ Mesor kassaraamatu väljavõtte, millest samuti nähtub 51 000 euro tasumine apellandi poolt. Kostja ei saanud antud tõendit maakohtus esitada, kuna siis ei olnud see tema valduses.
3. Samuti on maakohus jätnud põhjendamatult rahuldamata apellandi taotluse vara väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramiseks, millega apellant soovis tõendada, et märtsis 2014 sõlmitud müügitehingute puhul vastas kokkulepitud müügihind vara väärtusele tehingu tegemise ajal ehk et tehingul ei olnud kinke iseloomu ja sellega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Maakohtu seisukoht, et vara väärtuse tuvastamine ei ole oluline, kuna ostuhinda ei ole tasutud, on otseselt vastuolus

§ 111

lg-st 3 tulenevaga, mille kohaselt tuleb tuvastada just vara väärtus tehingu tegemisel ning hinnata kas vastastikused sooritused on tasakaalust väljas või mitte. Kostja palub määrata vara väärtuse kindlakstegemisel ekspertiisi, et tuvastada sõidukite väärtus nende võõrandamise ajal kostjale märtsis

1. Hageja taotleb ka apellatsiooniastmes kõigi maakohtus esitatud tõendite ümberhindamist, et tõendada asjaolu, et müügitehingus kokkulepitud vara müügihinnad vastasid vara turuväärtusele.
2. Maakohtu poolt on ka hindamata apellandi poolt 13.07.2015 esitatud tõendid (lisad 2-10), millega apellant soovis samuti tõendada asjaolu, et vara müügiga ei ole kahjustatud võlausaldajate huve. 6 Vastustaja seisukoht
3. Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus ei ole tuvastanud hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid. OÜ PRENDO apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
5. Õige on apellandi väide, et maakohus ei arutanud menetlusosalistega

§ 111lg 3 kohaldamist.

Hageja on nii hagis kui ka kohtuistungil (kd I tl 163) kinnitanud, et tema nõude aluseks on

§ 110lg 1 p 2 ja lg 2.

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole kohus õiguse kohaldamisel seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse kohaldamine ei või tulla pooltele üllatuslikult (RKTKo 3-2-1-25-15 p 11). Antud juhul rikkus maakohus TsMS § 436 lg-t 4, sest kuna kohus ei arutanud pooltega sõiduki müügi käsitlemist kinkena, ei saanud kohus tugineda

§ 111lg-le 3.

Samas ei tuvastanud maakohus ka kõiki

§ 111lg-s 3 sätestatud eeldusi hagi rahuldamiseks.

28. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust.

§ 109

lg 1 järgi saab kohus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks üksnes tehingu, millega kahjustatakse võlausaldajate huve. Maakohus ei ole tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustamist (

§ 110

lg 1 p 2, lg 2) ega poolte kohustuste ebavõrdsust (

§ 111lg 3). Sellega on maakohus oluliselt rikkunud ka otsuse põhjendamise kohustust (Ts

MS § 436 lg 1). 29. Maakohus märkis, et alternatiivselt saaks tehinguid kehtetuks tunnistada

§ 110

lg 1 p 2 alusel, sest ümber ei ole lükatud eeldust, et kostja teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve (

§ 110lg 2).

Õige on apellatsioonkaebuse viide sellele, et

§ 110lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.

Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on hageja väidetud asjaoluna kindlaks tehtud (RKTKo 3-2-1-41-13 p 15). Võlausaldajate huvide kahjustamise põhjendamiseks ei piisa maakohtu järeldusest, et võlgniku vara tasuta võõrandamise tõttu on võlausaldajate nõuete rahuldamine raskendatud. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et üksnes selle tõttu, et müügilepingut ei ole täidetud, ei saa müügilepingut pidada võlausaldajate huve kahjustavaks (RKTKo 3-2-1-39-08 p 15).

1. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka maakohtu seisukohta, et antud juhul puudub vajadus analüüsida, milline oli sõidukite turuväärtus. Sõidukite turuhinnaga müügi korral oleks võimalik sõidukite müügist saadavat tulu kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, seega ei saaks sellised tehingud võlausaldajate huve kahjustada. Samas juhul, kui tehingut saab vähemalt osaliselt pidada kinke iseloomuga olevaks, tuleb hinnata, kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (RKTKo 3-2-1-163-11 p 41). Seega tuli maakohtul igal juhul hinnata, milline oli sõidukite turuväärtus nende väidetava võõrandamise ajal.
2. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võrrelda kokkulepitud sõidukite müügihinda ja sõidukite turuväärtust, võtta seisukoht sõidukite turuväärtust puudutavate tõendite osas ja vajadusel otsustada sõidukite suhtes ekspertiisi tegemine. Maakohtul tuleb ka hinnata, kas tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve. Asja menetluse jätkumise tõttu maakohtu menetluses jätab kolleegium ekspertiisi tegemise ja kolleegiumile esitatud OÜ Mesor kassaraamatu väljavõtte uue tõendina vastuvõtmise maakohtu otsustada.
3. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks tagastamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt jätta menetluskulude jaotus maakohtu otsustada. 7 Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et 15.09.2015 otsuse põhjendustest nähtub, et kostjal tuleb hüvitada maakohtu poolt rahaliselt kindlaksmääratud hageja menetluskulud, kuid otsuse resolutsioonis ei ole kohus märkinud, et menetluskulud tuleb välja mõista. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab otsuse resolutsioon olema täidetav ka otsuse muu tekstita, seega otsustus menetluskulude väljamõistmise kohta peaks nähtuma ka otsuse resolutsioonis. Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/