Obsah (6)
§ 134§ 135§ 136§ 140§ 143§ 123Tsiviilasi nr 2-15-4970 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-15-4970 Määruse tegemise aeg ja koht 27.11.2015.a, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, K
) § 140 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Arvestades asjaoluga, et lapse isa on süüdi mõistetud Harju Maakohtu 17.07.2015.a otsusega ning talle on mõistetud liitkaristusena 3 aastat ja 6 kuud vangistust, millest kuulub kohesele ärakandmisele 6 kuud vangistust, asus 3
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 kohus seisukohale, et lapse isa ei ole suuteline käesoleval ajal oma lapse hooldusõigust teostama, mistõttu tuleb tema hooldusõigus oma lapse suhtes peatada ning seda sõltumata sellest, et ta ise oli nõus temalt hooldusõiguse täieliku äravõtmisega. Kohus ei ole seotud hagita asjas puudutatud isiku seisukohaga tema suhtes esitatud avalduse osas ning leidis, et lapse isa teeb järeldused oma õigusvastase käitumise osas karistuse kandmise tulemusena ja asub täitma vanglast vabanedes oma vanema kohustusi. Kui see nii ei ole, saab kohalik omavalitus esitada kohtule uue avalduse tema hooldusõiguse piiramiseks alaealise lapse suhtes. Lapse ema puhul on tegemist noore inimesega, kellel puuduvad varasemad kogemused ja oskused oma lapse kasvatamisel, tal puudub tugigrupp lähedastest inimestest, kes tal lapse kasvatamiseks vajalikke oskusi omandada aitaksid ning seda ei soovi teha ka tema ema ÜL, kelle kohus 11.06.2015.a tunnistajana üle kuulas. Lapse ema avaldas kohtus ärakuulamisel, et ta soovib oma last kasvatada, ta saab aru tehtud vigadest, ta on otsinud endale tööd, käib last turvakodus vaatamas ning on lahendusi ja abi otsinud nii MTÜ-st „Igale lapsele oma pere“ kui ka ÕL-lt, kes on andnud nõusoleku kogenud kasupere emana võtta oma peresse elama nii lapse ema kui ka lapse, mida ÕL kinnitas ka kohtus ärakuulamisel 26.06.2015.a. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et lapse emalt täielikult lapse hooldusõiguse äravõtmine lapse suhtes ei ole eesmärgipärane ega proportsionaalne abinõu käesoleva olukorra lahendamisel ning lapse emast ilma jätmine ei ole samuti lapse huvides. Kohus leidis, et lapse emale tuleb anda võimalus kiindumussuhte tugevdamiseks oma lapsega, milleks tuleb kaasabi osutada ka kohalikul omavalitsusel, kellel tuleb selleks koostada lapse emale tegevuskava, kuidas ja mil viisil peab lapse ema oma lapse suhtes käituma ning milliseid tingimusi täitma, et ta lapse turvakodust oma juurde tagasi saaks ja lapse eest ise hoolitseda saaks. Lapse ema tuleb kohustada aga täitma kohaliku omavalitsuse poolt tehtud ettekirjutusi ja tegevuskava ning kohus selgitas lapse emale, et kui ta kohaliku omavalitsuse poolt ette nähtud ettekirjutusi ja tegevuskava ei täida, võidakse tema suhtes esitada kohtule uus avaldus tema vanemaõiguste piiramiseks lapse suhtes. 6. Avaldaja esitas 19.10.2015.a määruskaebuse maakohtu määruse peale, paludes määruse tühistada ning avaldus rahuldada. Avaldaja arvates kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigusnormi (
§ 134
lg 1 ja 3,
§ 135
,
§ 136
ja
§ 140
lg 1), jõudes valede järeldusteni, andmata hinnangut menetluse käigus avaldatud ja kogutud tõenditele, jättes arvestamata muuhulgas järgmised tõendatud asjaolud: 1) lapse isa ei oma püsielukohta ega stabiilset sissetulekut; 2) lapse ema avaldas, et ta on nõus vastsündinud last kasvatama ainult ja üksnes siis, kui ta saab elada lapse isaga koos; 3) vanemad otsisid mõnenädalasele lapsele Facebook’i kaudu lapsehoidjaid, kelle juurde laps jäeti mitmeks päevaks, minnes ise pidutsema ja oma elu elama; 4) lapsehoidjad vaheldusid sageli; 5) ka ÕL kontaktid leiti Internetist; 6) lapse ema käis last viimati külastamas augustikuu viimastel päevadel; 7) lapse ema lahkus töölt XXXXXXX XXXXXXX, valetades oma tööl käimise kohta; 8) lapse isa avaldas kohtu ärakuulamisel, et ta on nõus hooldusõiguste ära võtmisega, kuna ei ole kindel, kas suudab ise edaspidi õiguskuulekalt käituda ja last hooldada; 9) lapse paigutamine turvakodusse oli vajalik tema turvalisuse tõttu, kuna paarikuisel lapsel oli arvestatav hulk erinevaid hoidjaid, kes olid enamus leitud Internetist ja ei kuulunud vanemate lähedaste isikute hulka; 10) vanemad ei elanud koos, kummalgi ei ole eluaset ega vajaminevat füüsilist keskkonda ja ka materiaalseid vahendeid lapse hooldamiseks ja kasvatamiseks; 11) lapse isa kohta on politseis registreeritud 49 juhtumit ning ka lapse ema on toime pannud erinevaid õigusrikkumisi; 12) vanemate hoolimatu ja vastutustundetu käitumine lapse suhtes on kestnud lapse sünnist alates. Avaldaja leidis, et kohus ei ole lahendis hinnangut andnud avaldaja poolt 27.03.2015.a avalduses ära toodud lisadokumentidele ning ei ole tähelepanu pööranud ka hilisemalt (02.09.2015.a, 21.09.2015.a ja 01.10.2015.a) edastatud tõenditele ja informatsioonile. Kohus 4
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 teadis, et ÕL-lt saadud informatsioon lapse ema kohta ei vasta tõele selles osas, mis puudutab tema elamist ÕL juures kui ka töötamist XXXXXXX XXXXXXX. Tegelikult elas lapse ema XXXXXX, kellegi tuttava noormehe juures ja ei läinud XXXXX XXXXXXXXX tööle, mille kohta tööandja edastas kohtule vastava informatsiooni. Avaldajale jäi arusaamatuks, kuidas kohus jõudis järeldusele, et lapse vanemad on suutelised last kasvatama ilma viimase elu ohtu seadmata ilma ühegi tõendita, tuginedes lapse ema paljasõnalistele väidetele istungil. Üksnes asjaolu, et tegemist on väga noore inimesega, ei ole alus hooldusõiguse allesjätmiseks, kui isiku vastutustunne ei ole arenenud määral, et ta lapse hooldamise ja kasvatamisega suudaks vajalikul määral hakkama saada. Kohus lähtus lapse isa suhtes vaid sellest, et lapse isa viibis kinnipidamisasutuses ning seega reguleeris lapse isa puhul hooldusõigust vaid
§ 140lg 1 sätete alusel.
Kohus ei arvestanud lapse isa poolt ärakuulamisel avaldatud seisukohta, et ta on nõus hooldusõiguse äravõtmisega. Kohtumäärusest ei nähtu, miks ja millistel asjaoludel ei pidanud kohus vajalikuks kaebaja poolt esitatud avalduse lisas ja täiendavalt kohtule esitatud tõendeid ja kohtu poolt kogutud tõendeid uurida, hinnata ja välja tuua asjaolud, millele tuginedes kohus oma järeldustele jõudis. Maakohus on määruses tuginenud vaid lapse ema ja isa väidetele ärakuulamisel ning Riigikohtu seisukohtadele. Lapse isa ja ema vahetasid elukohti pidevalt. Lapse isa ei suutnud töökohta pidada. 03.03.2015.a nõustusid lapse ema ja lapse isa andma lapse turvakodusse (kirjalikud nõusolekud olemas) kuni on oma elu paika seadnud. Alates 03.03.2015.a viibib laps turvakodus ning ema käis last viimati vaatamas augusti lõpus. Lapse isa ja ema helistasid 12.10.2015.a turvakodusse, et last vaatama minna, kuid pole seda teinud. Lapse emaga on politseis kokku registreeritud juhtumeid 15, millest viimased on olnud seoses lapse isaga väikelapse hooldusõiguse küsimustega. Lapse ema ja isa ei oma ühist kuvandit sellest, kuidas lapse edaspidist elu korraldada. Lapse ema huvi kasvatada last taandub ennekõike lapse isaga koos olemisele. Lapse emal ja isal ei ole sissetulekut enda ja lapse ülalpidamiseks. Lapse isa avaldas sotsiaaltöötajatele, et elas erinevate tuttavate juures lühikesi perioode ja soovib pärast vanglast vabanemist tööle asuda selleks, et mitte taas karistust kandma minna. Lapse isa väitis, et samal põhjusel ei tarbi ta ka alkoholi ja narkootikume käesoleval perioodil. Kumbki vanematest ei suuda garanteerida imikule kindlat tuge ja ööpäevast pidevat hoolt. Vanemate käitumine on olnud vastutustundetu. Lapse huvides on see, kui laps saab elada kindlas ja turvalises kohas, eemal noortekampade pidutsemisest ja kaklustest. Lapse huvides ei ole see, kui ta peab liikuma ühe hoidja juurest teise juurde. Lapse ema avaldas, et ta ei soovi lapse kasvatamisega tegeleda (olles avaldanud seda lastekaitsetöötajale ja ka politseile). Lapse jätmine keskkonda, kus vanemad ei suuda enda elu adekvaatselt korraldada, on tema elu ja tervist ohustav ning seega on lapse hooldusõiguse äravõtmine otstarbekas. Avaldaja arvates ei peaks laps olema vanemaga, kelle käitumine ka täiskasvanute suhtes on ettearvamatu ja vägivaldne ning kui avaldaja ise last kasvatada ja hooldada ei soovi. Lapse isa vabanes kinnipidamisasutusest 07.10.2015.a ning lapse ema ja lapse isa abiellusid 08.10.2015.a. Tugiisik ÕL väitis 08.10.2015.a telefonivestluses sotsiaaltöötajatele, et lapse ema ei ole sobiv isik last kasvatama, sest et ta tegeleb XXXXXX prostitutsiooniga, et maksta kinni lapse isa võlgnevusi ning lapse ema valetab kõige ja kõigi kohta. ÕL uskus, et suudab lapse ema aidata lapse hooldamise ja kasvatamisega, kuid vestluse toimumise ajaks olevat ta jõudnud pärast rasket kaalumist veendumusele, et lapse ema ei saa lapse kasvatamisega hakkama, kuna tema tähelepanu on suunatud vaid lapse isa soovide täitmisele. Lapse isa väitis 08.10.2015.a telefonikõnes, et elab oma vanematele kuuluvas kahetoalises korteris XXXXX vallas, XXXXXXXX koos avaldajaga. Lisaks lapse isa vanematele elab korteris veel kaks lapse isa õde-venda ehk kokku kuus täiskasvanud inimest. Edaspidi plaanib lapse isa tööle ja elama minna kas Rakvere või Jõhvi. Pärast lapse ema palgapäeva saab mõelda korteri üürimisele. 5
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 Lapse isa teatas, et Kalamajas tuttava juures elades (kus ta viibis oma 2-kuuse lapsega) tarvitas ta narkootikume, peamiselt kanepit, kuid hetkel enam ei tarvita, sest narkootikumide ja alkoholi tarvitamise keeld on kohtumäärusega peale pandud. 01.12.2015.a peab ta kas tööl või koolis olemas. Kui ta kohtumääruses fikseeritud käitumiskontrollile ei allu, siis tuleb kinnipidamisasutusse minna 3 aastaks. 15.10.2015.a käisid juhtumikorraldaja juures vastuvõtul lapse ema ja lapse isa, kes avaldasid, et on paar päeva elanud Jõhvis üürikorteris. Lapse ema tasus üürikorteri ettemaksu enda töötasust XXXXXX poest. Alates 07.10.2015.a ei tööta lapse ema enam kusagil. Nii lapse ema kui ka lapse isa lõhnasid vastuvõtul mustuse ja pesematuse järele ning lapse ema kael oli varjamatult kaetud „maasikatega“. Avaldajale ei ole lapse ema ega isa elamistingimused teada, samuti puudub neil sissetulek enda ülalpidamiseks ning imiku hooldamiseks vajaminevad vahendid ja esemed. Nii lapse vanaema ÜL kui ka lapse ema käesoleva aasta suvel toetanud tugiisik ÕL on veendunud, et kumbki vanematest ei tule oma lapse hooldamisega ja kasvatamisega nõuetekohaselt toime. Lapse isa ja ema ei täitnud lapse hooldamise ja kasvatamise kohustust vajalikul määral, lähtusid oma huvide esiplaanile seadmistest ning jätkasid õigusrikkumiste toimepanemiste jada, hoolimata lapse vajadustest. Lapse ema oli nõus last kasvatama vaid teatud tingimustel ning kumbki vanematest ei soovinud tagada kiindumussuhte arenemist kindla turvalise täiskasvanuga. Kui lapse ema käis last vaatamas, tegeles ta rohkem enda nutiseadmega kui lapsega. Vanema õigus last kasvatada hõlmab ka kohustust hoolitseda lapse eest, sh tagades lapsele turvaline keskkond. Kumbki vanematest ei ole oma eluviiside tõttu garanteerinud lapsele stabiilsust ja turvalist keskkonda ega täitnud vanema hoolduskohustust lapse suhtes. Avaldaja leidis, et lapse ema ja isa käitumismuster ning eluviisid ei muutu pärast lapse isa vanglast vabanemist määral, et nad hakkaksid keskmise vanema hoolikusega lapse kasvatamise ja hooldamisega tegelema. Lapse ema soovis last kasvatada üksnes selleks, et saada lapse isa enda juurde tagasi. Käesolevaks ajaks on lapse vanemad abielus, kuid lapse isa ei ole oma last pärast vanglast vabanemist vaatamas käinud. Riigikohus on leidnud asjas nr 3-2-1-161-14, et vanemalt tuleb hooldusõigus ära võtta hoolimata sellest, et asjas esineb ka hooldusõiguse peatamise alus. Lapse isa vanglas viibimisega ning hooldusõiguse teostamise võimatusega seoses ei pea vanem
§ 134
lg 1 abinõude kohaldamiseks olema hooldusõigusest tulenevaid kohustusi rikkunud või hooldusõigust kuritarvitanud. 7. Lapsele määratud esindaja palus 04.11.2015.a esitatud seisukohas määruskaebusele määruskaebuse rahuldada ning maakohtu määruse tühistada. Lapse suhtes vanematelt hooldusõiguse täielik äravõtmine on äärmuslik meede, millele peavad eelnema muud viisid lapse huvide kaitseks. Samas on läbivalt käesoleva asja menetluse ajal nii lapse ema kui ka lapse isa üles näidanud oma hoolimatust lapse suhtes. Lapse ema on huvitatud ainult enda isiklikust elust ja suhtest lapse isaga, kuid mitte lapsest. Huvi lapse vastu on ta üles näidanud ainult siis, kui teda on selleks sunnitud või see on tema jaoks mingil põhjusel kasulik. Ema kohustusi või emalikke tundeid lapse ema esindaja arvates üles näidanud ei ole. Lapse isa ja lapse ema ei ole last külastanud alates 2015.a augusti lõpust. Pärast lapse isa vanglast vabanemist käisid nad korra turvakodus, kuid kuna laps magas, siis nad läksid ära, lubades tagasi tulla, kuid siiani ei ole nad last vaatama läinud. Lapse ema on vahetanud pidevalt elukohta, tema viibimiskoht on tihtipeale teadmata, tal pole stabiilset sissetulekut ning on vähetõenäoline, et see muutuks. Kuna kumbki vanematest ei ole siiani näidanud üles tõsiseltvõetavat tahet lapse eest hoolitseda ning ka võimet seda teha, siis lapse esindaja arvates ei ole õigustatud eksperimenteerida, andes lapse vanemate kasvatada, kuivõrd selle tagajärg on kindlasti lapse hooletusse jätmine ning sotsiaalsüsteemi edaspidine koormamine selle lapsega. Lapsele tuleb anda võimalus pääseda turvalisse ja kasvamiseks sobivasse keskkonda Tallinna 6
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 linna abiga. Lapse vanemad ei ole võimelised tagama lapse huve. Maakohus ei ole hinnanud asjas kogutus tõendeid kogumis ning on lõppjäreldustest jõudnud valele otsusele.
- Lapse ema ja lapse isa ei esitanud määruskaebuse osas seisukohta.
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
- Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 06.10.2015.a määrus tuleb tühistada täielikult ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 3). Määruskaebus tuleb seega osaliselt rahuldada.
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses avaldaja poolt esitatud asjaolud võivad anda aluse avalduse rahuldamiseks mõlema vanema suhtes, kui nende asjaolude kontrollimisel selgub, et need vastavad tõele. Maakohus ei ole enda määruses tuvastanud ühtegi asja lahendamiseks tähtsust omavat asjaolu
§ 134
lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes, vaid on üldsõnaliselt järeldanud, et lapse emale ja isale tuleb anda võimalus, rikkudes sellega TsMS § 438 lg-t 1.
§ 143
lg 1 kohaselt kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas
§ 143
lg-s 3 ning
§-des 135 ja 136 loetletuid.
§ 135
lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
§ 123
lg 1 kohaselt peab kohus vanema õiguste ja kohustustega seonduvaid ja lapsesse puutuvaid asju läbi vaatama esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. 12. Maakohus on jätnud lapse isa suhtes lahendamata põhitaotluse, peatades vaid
§ 140
lg 1 alusel tema kui vanema hooldusõiguse kuni vangistuskaristuse ärakandmiseni, leides põhjendavas osas, et lapse isa teeb pärast karistuse kandmist järeldused oma õigusvastase käitumise osas ning usutavasti asub täitma vanglast vabanedes oma vanema kohustusi. Iseenesest on asjas tuvastatud, et lapse isa oli süüdi mõistetud ning talle mõisteti liitkaristusena 3 aastat ja 6 kuud vangistust, millest kuulus kohesele ärakandmisele 6 kuud vangistust. Asja materjalidest nähtub, et 10.04.2015.a koostati lapse isa kohta vahistamismäärus (tl 46) ning 07.10.2015.a vabanes lapse isa kinnipidamisasutusest (tl 124, 168). Seoses
§ 140
lg 1 kohaldamisega on aga Riigikohus sedastanud, et olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigust peatada (RKTKo 3-2-1-121-12, p 15). Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks
§ 134lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab.
Ringkonnakohus leiab, et isegi kui on alus kohaldada
§ 140
lg 1, kuna vanem viibib vanglas, ning maakohus leiab, et põhitaotlus tuleks jätta rahuldamata, ei saa maakohus peatamise kohaldamisega jätta lahendamata põhitaotlust, kuivõrd käesoleval juhul ei olnud küsimus ainult selles, et kas lapse isa poolt on hooldusõiguse teostamine faktiliselt takistatud (
§ 140
lg 1), vaid ka
§ 135lg 2 kohaldamise vajalikkus.
Riigikohus on leidnud, et ei ole tähtsust, kas isa on saanud oma hooldusõigust vanglas viibimise tõttu teostada või mitte (RKTKo 3-2-1-161-14, p 16). Riigikohus on samuti 7
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 leidnud, et lapse suhtes saab hooldusõiguse ära võtta mh ka siis, kui isa hooldusõigus on peatatud (RKTKo 3-2-1-142-13, p 16). 13. Maakohus on lapse ema suhtes jätnud avalduse rahuldamata põhjusel, et tegemist on noore inimesega, kellel puuduvad varasemad kogemused ja oskused lapse kasvatamisel ning tugigrupp lähedastest inimestest, kes tal lapse kasvatamiseks vajalikke oskusi omandada aitaksid ning lapse ema avaldas kohtuistungil soovi last kasvatada, väidetavalt sai aru oma vigadest, otsib tööd, käib last vaatamas ning on lahendusi ja abi otsinud MTÜ-st. Kohus leidis, et lapse emale tuleks anda võimalus kiindumussuhte tugevdamiseks oma lapsega. Lisaks kohaldas maakohus abinõuna seda, et lapse ema peab täitma kohaliku omavalitsuse poolt tehtavaid ettekirjutusi ja tegevuskava lapse hooldusõiguse teostamisel. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades (RKTKo 3-2-1-78-15, p 14), kuid seda ei ole maakohus käesoleval juhul teinud. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus ka tuvastama, kas avaldaja poolt kohtu ette toodud asjaolud vastavad tõele, tuvastama last ähvardava ohu või ohu puudumise ning seejärel kohaldama proportsionaalseid abinõusid. Juhul kui määruskaebuses toodud asjaolud vastavad tõele, on ringkonnakohtu veendumuse kohaselt alus avalduse rahuldamiseks mõlema vanema suhtes, kuivõrd määruskaebuses toodud asjaolude õigsust eeldades võib järeldada, et teised abinõud ei ole tulemusi andnud ning on põhjust eeldada, et täiendavate meetmete rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks (
§ 135lg 2).
14. Määruskaebusest nähtuvalt on rakendatud erinevaid meetmeid. Kohalik omavalitsus on pidevalt huvi tundnud ja jälginud lapse ema ja isa käekäiku (sh teinud kodukülastuse 27.02.2015.a (tl 24) ning 03.03.2015.a vanemate avalduste alusel toimetanud lapse turvakodusse (tl 20, 25-26)) ning leidnud, et vanemate käitumine kuni määruskaebuse esitamise hetkeni ei ole tekitanud kohalikus omavalitsuses veendumust, et lapse huvide kahjustamist oleks võimalik ära hoida muude toetavate abinõudega ning ei ole põhjust arvata, et see muutuks lähitulevikus. Samuti on kohalik omavalitsus otsinud lapse vanematega kontakti, vestelnud nendega telefoni teel, samuti vestelnud lapse vanaemaga ja isikuga, kes tegutses lapse ema tugiisikuna. Samuti on kohalik omavalitsus uurinud lapse vanemate käekäigu kohta ametiasutustelt. Kohalik omavalitsus on jõudnud veendumusele, et turvakodust ei saa last anda vanemate kätte, kuivõrd see oleks lapse huvide vastane, kuna nii lapse ema kui ka lapse isa on lapse suhtes käitunud sellise hooletuse ja vastutustundetusega, suutmata täita enda vanema kohustusi, millest järeldub, et lapse vanemad ei ole võimelised ega soovi ohtu lapse heaolule ära hoida. Väikelast ei saa turvakodust ära saata enne, kui on veendumus, et laps satub turvakodust lahkudes keskkonda, kus ei ole ohus lapse elu, tervis, sotsiaalne ja füüsiline areng ning muu turvalisus ja heaolu. Sellist olukorda praegu ei esine ja sellise veendumuse tekkimiseks ei anna vähimatki alust ka lapse vanemate senine tegevus, mis oleks võinud muutuda väga mitme asjaolu tõttu. Lapse kasvatamise aluseks oleva elementaarse vastutustunde võiks vanemates esile kutsuda lapse turvakodusse paigutamine, vahistamine, kriminaalkohtumenetluse läbiviimine, vanglakaristuse rakendamine, tugiisiku poolne abi, kohaliku omavalitsuse pidev teravdatud tähelepanu jne. Kõik need meetmed ei ole tulemusi andnud ja käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et oleks lootust, et olukord võiks muutuda. Pärast lapse turvakodusse panemist külastas last pigem lapse ema, kuid ka tema hüplikult (tl 10, tl 87) väidetavalt kuna tööajad ei klappinud (tl 53 pöördel). Asja materjalidest nähtub ka, et lapsevanemad andsid juba mõnenädalaselt lapse võõraste hoida mitmeteks päevadeks (tl 10, 22, 27, 53 pöördel), mh põhjusel, et ise pidutseda (tl 53 pöördel), kusjuures lapsehoidjad väitsid, et lapsele ei olnud kaasa pandud vajalikke vahendeid (sh toitu, mähkmeid, lutti, lutipudelit jne) ning laps oli vahel must, küüned lõikamata ja määrdunud riietega ning lapsevanemad ei tundnud hoidmise ajal huvi lapse heaolu suhtes (tl 8
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 21-22). Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et lapse ema on ise otsinud endale abi MTÜ-st „Igale lapsele oma pere“ ning leidnud tugiisiku, kes oli ÕL (tl 79), kuid määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on ka nimetatud tugiisik pärast lapse emaga pikemaajalist suhtlemist, jõupingutusi ja abi pakkumist jõudnud veendumusele, et lapse ema ei saa lapse kasvatamisega hakkama, kuna lapse ema tähelepanu on suunatud vaid vanglast vabanenud lapse isa soovide täitmisele (tl 168). Lapse isa on aga avaldanud kohtule, et ta on nõus hooldusõiguse äravõtmisega, kuna ei vääri seda, sest ei saa lubada, et suudab õiguskuulekalt käituda ja last hooldada (tl 79-80). Lapse isa kandis viimati karistust röövimise eest, kuid määruskaebuse kohaselt on tema kohta registreeritud politseis kokku 49 juhtumit (tl 31), millest enamuses on vargusjuhtumid ja kehaline väärkohtlemine, olles olnud nii kannatanu, tunnistaja kui ka väärkohtleja rollis. Samuti on registreeritud ka üks peretüli. Ka lapse ema on kohtule avaldanud, et lapse isa võib olla lapsele ohtlik (tl 54). Seega on erinevaid abinõusid proovitud, kuid asjas varasemalt ning ka määruskaebuses välja toodud uued asjaolud (mh ka see, et lapsevanemad ei ole kordagi käinud last turvakodus vaatamas pärast lapse isa vanglast vabanemist, et kõik tugiisiku kandidaadid, sh lapse vanaema ÜL ja tugiisik ÕL leiavad, et muud abinõud ei aita, vanemad ei ole varasemalt ega seniajani suutnud leida püsivat töökohta ega elukohta) viitavad sellele, et avaldus kuulub rahuldamisele, kuna abinõud ei ole tulemusi andnud ning on põhjust eeldada, et ka täiendavate meetmete rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Muuhulgas on alust arvata, et vaidlustatud määruses maakohtu poolt kohaliku omavalitsuse ettekirjutuste ja tegevuskava järgimise kohustuse panemine lapse emale ei ole piisav, et ohtu ära hoida.
- Asja materjalidest nähtub, et lapse vanaema ÜL pöördus lastekaitsesse, kuivõrd lapse ema tahtis last ära anda, kuid lapse isa tahtis last endale vaid raha pärast. Samuti nähtub asja materjalidest, et lapsel oli turvakodusse viimisest alates tugev toidu tagasiheide, mis oli põhjustatud tõenäoliselt lapse koljumõrast ja traumast, mille osas algatati uurimine (tl 94), kuid mille tulemusi pole teada. Lapse isa väitis, et laps ajas toitu vahel tagasi ka enne lapse turvakodusse viimist (tl 80). Nimetatud uurimise tulemused võivad samuti ühe asjaoluna, et lapse heaolu pole vanemate juures tagatud. Samuti ei ole maakohus tuvastanud, kas nii ema kui ka isa kuritegelik eluviis ja isikuomadused üldse võimaldavad vanematel hooldusõigust teostada selliselt, et lapse heaolu oleks tagatud ning kas vanematel on soov enda eluviisi muuta. Olenemata lapse isa nõusolekust lapse äraandmiseks, ei nähtu asja materjalidest, et lapse ema oleks ise selgel veendumusel, et ta suudab ja tahab lapse heaolu tagada, vaid pigem on olnud selline soov tingimuslik (ainult koos lapse isaga, oma emaga või tugiisikuga) ning hüplik, millest nähtub selgelt lapse ema sotsiaalne ebaküpsus lapse heaolu eest seismiseks. Lapse ema leidis alguses, et ei soovi last üldse kasvatada (tl 8), seejärel et soovib last kasvatada ainult siis, kui lapse isa tuleb tema juurde tagasi ja aitab teda lapse üleskasvatamisega (tl 54) ning 05.05.2015.a kohtuistungil väitis lapse ema, et on suuteline last üles kasvatama ka ilma lapse isata ning lapse isa on lapsele ohtlik (tl 54), kuid pärast lapse isa vanglast vabanemist lapse ema ja lapse isa abiellusid 08.10.2015 (tl 168). Avaldaja poolt esitatud juhtumitöö kokkuvõttest nähtub, et lapse ema avaldas 05.06.2015.a, et lapse isa lubas lapse ema tagasi võtta ning temaga abielluda, kui lapse ema lapse välja võitleb (tl 94). Määruskaebuses ja lapse esindaja seisukohas on väidetud, et pärast lapse isa vanglast vabanemist (07.10.2015) ei ole lapsevanemad last käinud vaatamas, v.a üks kord, kus mindi turvakodusse, kuid lahkuti sealt, kuna laps magas (tl 177, lapse esindaja 04.11.2015.a seisukoht). Eeltoodust nähtub, et lapse ema on suures sõltuvuses lapse isast, kelle avaldused, käitumine ja kuritegelik eluviis viitavad, et lapse kehaline, vaimne ning hingeline heaolu on tema juures ohus (seda on leidnud nii lapse isa ise, lapse ema, lapse vanaema ÜL kui ka avaldaja).
- Käesoleval juhul määruskaebuses väljatoodud asjaolude paikapidamisel tuleb järeldada, et vanemate käitumisest ei saa lugeda välja ühtegi indikatsiooni, et mõistliku aja jooksul 9
(10)Tsiviilasi nr 2-15-4970 suudaksid lapse ema ja lapse isa pakkuda lapsele selliseid tingimusi, kus lapse kehaline, vaimne ning hingeline heaolu ei oleks ohus. Lapse emale ja isale on korduvalt antud võimalusi enda käitumise parandamiseks, kuid määruskaebusest nähtuvalt ei ole nad lapse suhtes enda käitumist muutnud ega pingutanud, et kohtu jaoks muuta eluliselt usutavaks, et lapse heaolu ei ole nende juures ohus ning nad lapse heaolu tagamisest hooliksid. Määruskaebuse kohaselt on vanema ja lapse õigussuhet toetavaid abinõusid rakendatud, kuid need pole andnud soovitud tulemust ning on ilmne, et ka täiendavate toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Asja materjalides on toodud välja asjaolusid vanemate käitumise kohta, millest nähtub oht nii lapse kehalisele, vaimsele kui ka hingelisele heaolule. Asja materjalidest ei nähtu, et lapse vanemad oleksid nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja selleks koostööd tegema, et nad huvituksid lapse käekäigust, lapse isa on vabaduses vaid tingimuslikult jne. Asja materjalides väljatoodud asjaoludest ei nähtu, et lapsel oleks olnud võimalik tekkida vanematega kiindumussuhe, arvestades, et väljatoodud asjaolude kohaselt on last juba mõnenädalasest vanusest saati hoidnud erinevad inimesed, laps on olnud vaheldumisi ema ja isa hoiul ning juba 1,5-kuuselt anti laps turvakodusse. Määruskaebuses toodud asjaolude kohaselt on ema pärast lapse turvakodusse andmist last käinud vaatamas hüplikult ning põgusate külastustega, tegeledes rohkem enda nutiseadmetega, kui lapse eest hoolitsemisega ja kiindumussuhte tugevdamisega. Määruskaebuses kohtu ette toodud asjaolude paikapidavusel on vajalik last kaitsta vanemate eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta ning kahjustavad oma tegevusega lapse huve. Kohus peab tagama alaealise inimese efektiivse kaitse selliselt, et lapsele ei tekiks pöördumatuid tagajärgi, millega peab laps elu lõpuni elama. Eeltoodust lähtuvalt on määruskaebuses toodud asjaolude paikapidamisel alust arvata, et teised abinõud ei ole andnud tulemusi ning on põhjust eeldada, et ka täiendavate abinõude rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks (
§ 135lg 2).
Maakohus peab asja uue läbivaatamise käigus tuvastama asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, sh kontrollima avaldaja poolt nii avalduses, maakohtu menetluses kui ka määruskaebuses esitatud faktiväidete paikapidavust. 17. Menetluskulude jaotus tuleb määrata asja lõpplahendis vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)